Meie viimaste aastate üks säravamaid noormängijate üleminekuid Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubist on olnud Geron Noor ja Jass Jasper Jõgi. Mõlemaid jalgpallureid ühendab palju. Nad esindasid koos ühes võistkonnas mängides aastaid esimest koduklubi Eesti noorte meistrivõistlustel ja mõlemad veetsid koos ka laspepõlve. Erilisem on aga see, et see lapsepõlv ja turvalised pallimängud toimusid Virtsus ja Virtsu Koolis õppides. Jass Jasper treenib ja mängib juba teist aastat Pärnu JK Vaprus noortevõistkonnas, Geron aga teeb seda Eesti parimas jalgpalliklubis Tallinna FC Floras. Just Geronil on hetkel käsil senise jalgpalluriaja kõige kiirem ja tihedam aeg. Ta esindab FC Florat nii U19 Eliitliigas, kui teeb kaasa ka juba meeste Eesti meistrivõistlustel, seda III Liigas pallides. Viimati astus ta meeste liigas platsile pühapäeval, 17. septembril Haapsalus, kui vastaseks oli Läänemaa JK. Geron on oma võistkonna kindel põhimees ja tegi viimati taas väga hea mängu. Talle olid kaasa tulnud elama tema esimene treener ja ema Siive ja isa Vaido. Oli tore vaadata mõned päevad tagasi 18. aastaseks saanud jalgpalluri küpset mängu ja vanematega meenutada ka aegu, kui Geron iga ilmaga Lihulasse vanemate poolt treeningutele toodi. Geron kannab Floras särki numbriga 57. Sellel on suur tähendus. Number 5 on tal endise klubi, Lõuna-Läänemaa JK number, mida ta siin kandis, 7 aga tema lemmikmängija Ronaldo oma. Kuna Florasse minnes oli 5 juba võetud, siis tuli midagi välja nuputada. Kokku esindas Geron Noor Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi Eesti noorte meistrivõistlustel koguni viiel hooajal- 2016, 2018, 2019, 2020, 2021. Ta käis esimese klubi eest platsil 53 mängus. Märkuseks, et poolsada mängu Eesti liigas meie klubi eest on olnud jõukohane vähestele palluritele. Viie aastaga, mil Geron klubi esindas, lõi mitmekülgne jalgpallur kokku 27 väravat ja paikneb sellega hetkel resultatiivsustabelis 12. real. Geron on täielikult pühendunud jalgpallile ja tema mõtted ja teod, treeningud klubis, iseseisvad trennid näitavad kõik suurepärast suhtumist. Tema praegune treener Märt Vassiljev on meie mehega väga rahul ja saab teda mängudes kasutada erinevates positsioonides. Soovime Geronile klubi jalgpallipere poolt edu edaspidiseks.

Geroni loo juures on paslik pikemalt peatuda ka Virtsu Kooli jalgpallil. Sellest, et kooli erinevad võistkonnad on nii Läänemaa kui Eesti koolide meistrivõistlustel võitnud kamaluga medaleid, oleme ka varem kirjutanud. Kuid just Geroni näitel on huvitav tagasi vaadata, kuhu Virtsu poisid-tüdrukud on siin treenides edasi läinud. 

Kindlasti on Virtsu Kool Lõuna-Läänemaa noorte jalgpallihäll. Juba 1980-ndatel viis õpetaja Hillar Laos sealse kooli poisid tollases Haapsalu rajoonis säravate võitudeni. Kuigi esimene maakonna meistritiitel tuli taasiseseisvunud vabariigis juba 10. septembril 1991. aastal, siis klubi regulaarsed treeningud said alguse sügisel 1994. Siis algas jalgpallielu, kus treenisid sajad noored, nii Virtsu kui naaberkoolidest.

Mõned näited. Alustame sellisest naismängijast nagu Regina Dolgopolaja. Regina oli kooli ajal väga usin treenima, paraku oli ta sunnitud seda tegema poistega koos, sest tüdrukuid tol ajal trennis ei käinud. Vahel mõni tuli, aga kohe ka läks, kuid Regina jäi. Ta sai poistega mängides alla korraliku põhja, ta oli julge ja jätkas peale kodukooli lõpetamist jalgpalliga. 2007. aastal liitus ta FC Kuressaares naiskonnaga, kes siis mängis Naiste I Liigas. Muidugi meie teine naismängija Trinity Õismets on mängija, kes eriliselt kõrgele lennanud. Ta jätkas peale meie juures treenimist tõsise jalgpalliga Pärnu JK Vapruses aastal 2021. Ka 2022 mängis ta suvepealinna esindusklubis. Nüüd teeb ta seda Viimsi JK naiskonnas. Mõistagi mängib ta jalgpalli kõige kõrgemal tasemel, Naiste Meistriliigas, kus tal kirjas juba üle 50 mängu. Ja kaks väravat. Tema vend Aaro Õismets lendas Virtsu koolipingist Pärnu JK Vapruse trenni. Sai seal tunda Eesti läbi aegade ühe parima jalgpalluri Indrek Zelinski treenerikätt ja mängida Vapruse duubli eest paljude praeguste Vapruse klubi esindusvõistkonna mängijatega. Seda aastatel 2017-2018. Kunagi oli mul trennis üks tore poiss Gevin Kalm. Ta esindas meie klubi samuti Eesti meistrivõistlustel. Kolis aga perega siis Pärnu ja jätkas samalt kohalt, aastal 2003 Pärnu JK esindamist. Hiljem on tal veel klubisid olnud mitmeid, teiste seas EMÜ SK, TÜ Fauna ja mitmed teised. Simo Meerits oli oma aastakäigu parimaid mängijaid, keda tean. Kuid selles vanuses ei olnud meil välja panna Eesti meistrivõistlustele oma tiimi. Maakohas lihtsalt on nii, et igal aastal ei ole lapsi piisavalt, seda siis veel jalgpallis, kus vaja korralik võistkond moodustada. Tuli mängida ka endast vanematega. Näiteks ühte Eesti koolide meistrivõistluste medalit võites kuuluski Simo endast kaks aastat vanemate poiste võistkonda, kuid sai sellele vaatamata hästi hakkama. Virtsust lennates 2007. aastal mängis ta FC Haapsalu ridades. Siim Alpius alustas treenimist juba siis, kui käis Kõmsi koolis. Jätkas Virtsus ja esindas klubi Eesti meistrivõistlustel mitu aastat. Kui Virtsu kool läbi sai jätkas ka tema hiljem Haapsalus, 2004. aastal kui tema klubiks oli siis FC Flora Haapsalu nime kandev tiim. Mikk Vissak oli üks 10-st poisid, kes tuli meie esimesse trenni aastal 1994. Tema jätkas jalgpalluriteed ka Virtsust minnes, hetkel mängib ta Tallinna FC Twister tiimis. 1987 aastakäik oli Virtsus super. Sellesse gruppi kuulusid mängijad, kellest peaks eraldi suure kirjatüki kirjutama. Kui võtame Priit Mäeorg, siis tema on täiesti eriline nähtus kogu Eesti jalgpallis. 12 aastat esindanud Eesti rannakoondist, kauem kui keegi teine ja pidanud koondises rohkem mänge, kui keegi teine. Kui Lõuna-Läänemaa JK esindamine lõppes, jätkas ta 2004. aastal FC Floras. Kuid Premium Liiga debüüdi tegi 2008. aastal Nõmme Kalju eest ja siis juba rannakoondis ja meistrivõistlused. Väga värvilne ajalugu. Just neil päevil esindab Priit Eesti rannakoondist aga Euroopa Superfinaalis. Olles juba 35 aastane. Super. Vaido Veek, teine 1987. aastal sündinud mees. Tegi klubi eest eestikatel häid mänge. Tallinna minnes jätkas treeninguid FC Floras. Kuid siis märkasid võrkpallitreenerid temas midagi väga erilist ja see oli hea, et märkasid. Ta jätkas tippvõrkpallurina. Vaido jõudis Eesti koondisse ja oli aastaid meistriliiga parimaid temporündajaid. Vot see oli vägev värk! Kolmas sama aasta mees on aga eriline just selle poolest, et Harry Silling oli esimene ja seni ainus meie jalgpallur, kes jõudis välisklubisse. Ta tegi häid mänge Kauhajoen Karhu ridades Soome II Liigas, kus tema vastasteks ka endised Inglismaa kõrgliiga jalgpallurid. Olid aastad, kus Harry organiseeris meile isegi Soome treeninglaagrid ja saime seal poistega Eesti meistrivõistlusteks valmistuda. Ennem seda aga kaitses meie klubi väravat ja hiljem aastal 2004 mängis platsil Pärnu Kalevi eest, kus tema treener oli meie klubi suur sõber Märt Siigur. Raul Oberschneider oli koolis üks eriline sportlane. Ta ei puudunud oma vendadega kunagi treeningult, nii nagu tegelikult kõik teisedki minu selle aja sealsed jalgpallurid. Raul tegi vägeva hüppe 2003. aastal, kui jätkas Tallinnas, Viimsi JK ridades, käis nendega isegi laagris Prantsusmaal. Siis mängis Levadias ja lõpetas linnaringi Tallinna Kalevis. Seal ta oli üsna ääre peal, et pääseda selle klubi põhikoosseisu. Kuid kõik, kes tol ajal Virtsus treenisid ja Lõuna-Läänemaa JK-d esindasid, olid tublid lapsed ja neist kõigist on saanud tublid inimesed. Näiteks minu arust on vägev meenutada, et 1991. aastal sündinud Timo Meerits ja Agris Aavik jäid truuks ainult Lõuna-Läänemaa JK-le, esindades oma esimest ja ainsat koduklubi kuus aastat järjest Eesti noorte meistrivõistlustel. Kas pole eriline? Või Madis Riive, Robert Vahtra, Gert Mätas sellest kuulsast 1987. aasta lennust. Äkki sündisid need üliandekad lapsed valesse aega? Ja muidugi kogu selle aja noortetöö jalgpallipõllul. Toetav kool, õpetajad, lapsevanemad. See kõik pani aluse sellele, mis meil on praegu klubis. Ilma Virtsuta ei oleks meil ka jalgpalli. On tore, et praegu paistavad sama püüdlikud lapsed, uued Riived, Mäeorud ja Õismetsad. Ja toetavad lapsevanemad.

Need olid ainult mõned meie väikese Virtsu Kooli jalgpallinäited. Hetkel käib meie treeningutel kolm Virtsu kooli last- Mirjam, Karl ja Romec. Nad on väga tublid ja püüdlikud. Olen nende laste üle väga uhke ja rõõmus. Kuigi see eriline, väikene, kuid hingelt ja tegudelt suur maakool on väevõimu ja halastuseta ning mis kõige jubedam, lastelt luba küsimata hööveldatud selliseks, mida on väga raske kooliks nimetada. Siiski hoiavad need lapsed veel vaatamata kõigele Virtsu kooli lippu kõrgel.

Fotol: Geron Noor koos esimese treeneri ja vanematega 17. septembril Haapsalus

Tagasi artiklite lehele