– Hanilast – Teie auustatud lehes kirjutas keegi mineval aastal, et Virtsu valla koolimaja nii väga vilets, väike ja inetu on, ja avaldas arvamust, et see veel mõni aeg ehitamata võib seista ja uhkusega rahva rumaluse üle naerda. Tema seismine oli aga üsna lühike. Juba kevadel kadus tema armetu kuju maa pinnalt ja Jaani-päevaks kerkivad tema asemele uued kivi müürid, mis juba tähelepanijale teekäijale uue moodilist toredat maja kuju ette kuulutasivad.

Nüüd on ta valmis saanud. Vististi ei ole oma ilu poolest teist tema sarnast Läänemaal. Ta võis üksi meie mõisa omaniku baroni preili S. v. Uekskülli armu läbi niisugune ehitatud saada, kes kõik materjali, uksed ja aknad kinkis. See kallimeelne kõrge preili on enne juba mõndagi hääd oma vallale soovinud; iseäranis on ta käsi lahti olnud koolile ja koolilastele kingitusi tegema.

5. oktoobril oli selle uue ilusa maja pidulik sisseõnnistamine. Maja oli lippude ja vanikutega välja ehitatud, rahvast oli õige rohkesti kokku tulnud, ligilähedalt ka veel mõned mõisaomanikudgi. Õnnistamist toimetas kohaline õpetaja W. Krause. Hakatuses kõneles ta Hanila kihelkonna koolide ja siis Virtsu kooli ajaloost ette näidates, et aeg paranemise poole on jõudnud. Siis oli õnnistamine, mille lõpul Läänemaa praost Rinne Keisri Herrat elada laskis, mille peale 3 korda riigilaulu lauldi. Siis kõneles ta pikemalt selle päeva tähtsusest ja näitas, et baroni preili oma abi tähtsa asja peale on andnud. Nüüd laulis kohaline laulukoor paar ilusat isamaa-laulu. Läänemaa koolide revident ja Eestimaa ülema kooli kohtu liige, Lihula lossi baron Buxhöwden auustas oma tulekuga meie pidu. Ta astus ette ja pidas sisurikka kõne koolist ja selle maja kasust. Jälle kõlas koori laul ja vastastikku elada-laskmised. Vallavanem tänas palava sõnadega oma mõisa baroni preilit, kes suurte kulude paale ei olnud vaadanud, vaid tulisest armastusest aetud oma vallale kõige ülemat hääd soovinud.

Juba ootasgi koolilapsi, kooli- ja vallavanemaid jälle preili kulul valmistatud sööma-aeg, mille järele lastele õunu välja jagati. Pidust lahkuda näis kõigil raske olevat. Lõbus meel valitses iga ühes, sest ära unustatud oli kõigil ehitamise kulu ja raskus. Laul ülendas kõige meeli nii, et perevanemad selle eest oma kooliõpetajatele kõige suuremat tänu avaldust üles näitasivad ta vaeva eest. Meie juures on ju laul ka ikka veel haruldane asi. Lootuse järele saab ta aga tõesti paranema.