Viimasel nädalavahetusel toimus Eesti maa kultuurielus tähelepanuväärne sündmus – Hanila vald Läänemaal avas oma muuseumi.

Läinud laupäeval tuli kiriku lähedal asuva vana koolimaja õue kokku rida prominente maakonnast ja mujalt Eestist, eesotsas Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri ja tema abikaasa Helle Meriga. Kõrgete külaliste juuresolek andis sündmusele erilise tähenduse ja pidulikkuse.

Palju räägitakse valdade raskest olukorrast, mis on ka tõsi, kuid, nagu rõhutas president oma tervituskõnes – Hanila rahva ettevõtmine näitab, et kui ikka midagi väga tahetakse, siis see ka ära tehakse. Sada aastat vana paekivist koolimaja hoone on remonditud ja muuseumiks kohandatud. Selle ja muude asjade juures aitas valda ka maavalitsus ja mitu fondi. President ütles tunnustavaid sõnu Hanila valla rahva ettevõtmise kohta ja meenutas oma “Hõbevalge” üht põhimõtet: “Kogemustest teame, et mida kiirem mootor, seda tugevamad pidurid. Mida kiirem areng, seda tähtsam on side minevikuga.” Hanila valla muuseum on selline side minevikuga.

Tuletati meelde “Hõbevalge” lugemisel tekkinud muljeid, mida omal ajal väljendasid paljud eestimeelsed lugejad. Ehkki raamatu alapealkiri oli “Reisikiri tuulest ja muinasluulest” mõjus ta oma ilmumise ajal väga värskendavalt. Oli tunne nagu oleks meie umbse ajalootoa kõik aknad igasse maailmakaarde korraga lahti löödud ja sinna tuppa voogas äkki palju valgust ja värsket õhku. “Hõbevalge” lugemisel eestluse meeli mõjutanud tunnet võis võrrelda Jaan Taltsi või Erika Salumäe olümpiavõitudest saadud meeleolutõusuga.

Hanila muuseumi õuel tuletati meelde mitmeid “Hõbevalges” välja öeldud mõtteid: “… kui te ei ole just turist, kui olete matkaja – minge rahumeeli mööda viiesaja-aastasest ordulossist ja peatuge viljapõllu ees, mida on üle kahe tuhande aasta lakkamatult haritud. Tehke sellest üks kena pilt. Selles on suurem ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik.” (“Hõbevalge”, lk 483).

Mitte igal pool pole õnnestunud maad harida 2000 aastat järjest. On küllalt kohti Hanila vallaski, kus õhukesed paepealsed mullad maaharimise käigus välja kurnati ja maad maha jäeti. Mõnel sellisel paari aastatuhande eest sööti jäänud “surnud põllul” pole sigivusjõud taastunud tänapäevani.

Sealsamas Hanilas – Kõmsi paepealsel karjamaal alustasime 1969. aastal, esmakordselt ida pool Läänemerd, muistsete põldude arheoloogilist uurimist. Ligi pool tuhat madalat kamardunud kivihunnikut laialipillatuna kadakasel karjamaal tekkisid siia maaharimise ajal juba enne meie ajaarvamise algust, niisiis enam kui 2000 aastat tagasi. Kui selline “surnud põld” on Eesti kaardil nagu ennemuistse haava arm veel nii palju hiljem näha, siis võib küsida, kui kaua püsivad armid maad harinud ja oma maad sööti jätma pidanud rahva hinges.

Hanila muuseum, mille sajad eksponaadid paigutas oma kohale Läänemaal suvekodu omav kunstnik Heinz Valk, on oma praeguse näituse põhjal vana rahvakultuuri kajastav muuseum, kus ühes ruumis on eksponaadid ka Hanila endisaegse haridus- ja kultuurielu kohta. Kui etnograafiline osa on rikkalik ja hästi esindatud, siis vallaelu muid tahke tahetakse edaspidi oluliselt laiendada ja täiendada. Muuseumi vanavara enamik on Porsiku talu vanaperemehe August Tampärgi – rahvasuus “Porsiku Kustase” kinkevara muuseumile. See talu vanavara, mida ta oli veel juurde kogunud, seisis tal aastakümneid talu lakas, mis oli tõeline muuseum.

Muuseumi praegune juhataja Laine Vesker on sellele veel olulist lisa organiseerinud, sh ka mitmed komplektid Hanila rahvarõivaid. Nende ja muude asjade muretsemiseks on oma abistavat kätt ulatanud ka Eesti Kultuurikapital ja kultuuriministeerium.

Nii tegijad kui ka nende töö tulemusi uudistama tulnud oma valla rahvas ja kaugemad külalised olid veendunud, et Hanila valla muuseum ei ole ilus hauakivi eelnevate põlvede töödele ja tegemistele, vaid tuleviku Hanila üks kandev nurgakivi.