Küsida tuleb sellelt, kes asja tunneb, uskuda seda, kellel on kogemusi. Seitsmendat ametiaega Läänemaa Hanila valla vallavanem, kümmekond aastat tuuleenergeetikas tegev Arno Peksar on üks selline mees.

Taastuvatest allikatest elektrienergia tootmise üleriigilised eesmärgid on keskkonna säästmine ja julgeolekuriskide hajutamine. Miks Hanila vald tuuleenergeetikaga kümnend tagasi tegelema hakkas?

Hanilas enim tuulikuid

Arno Peksar: “Asi oli uus ja huvitav. Pealegi paikneme sellele energeetikaharule sobival, tuultele avatud rannamaal. Praegu on tuuleenergeetika üks meie tavategevusi.”

Tänavu möödub kümme aastat Virtsu, Hanila valla, Läänemaa ja kogu Eesti esimese tuulepargi käivitamisest. Selle kolme tuulejõujaamaga ekspluatatsiooni antud tuulepargi koguvõimsus oli 1,8 megavatti. Nüüd toodavad Hanila vallas tuulest elektrienergiat kuue tuulepargi 26 tuulejõujaama koguvõimsusega 52,4 MW. Tuuleparkide omanikud on OÜ Nelja Energia (39 MW), AS Skinest Energy (12 MW) ja AS Eesti Energia (1,4 MW).

“Riik kohustus Euroopa ees kasvatama taastuvenergeetika osa 25 protsendini. Kui Toompea käsib Eesti Energial veelgi suurendada põlevkivielektrijamades koos põlevkiviga puidu põletamist, pole tuuleenergeetikal erilist väljavaadet,” räägib Peksar. “Siis voolab enamik taastuvenergeetika riiklikust toetusest Narva külje alla. Liiatigi on Eesti Energial tuuleenergeetikas oma plaanid, mis vähendab selle huvi kõrvalttulijate vastu. Liitumised on ju Eesti Energia ja Eleringi rida.”

Hanila valda on tema sõnul praegu kavas rajada kuni seitse uut tuulejõujaama. Äsjalõppenud aasta keskel pidi valmis saama nelja maakonna: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa ja Pärnumaa regionaalne tuuleenergeetika teemaplaneering. Ei saanud. Planeeringu tegemist koordineeriva juhtrühma juhataja Agne Peetersoo Saare maavalitsusest loodab, et planeering valmib sel aastal.

Teemaplaneering stoppab

Arno Peksar aga suhtub sellesse lootusse skeptiliselt. “Teemaplaneering võib sumbuda lõpututesse vaidlusustesse ja kooskõlastamistesse. Keskkonnaamet juba lükkas pakutu ühe korra tagasi, nüüd tehakse planeering ümber,” põhjendab ta oma pessimismi. “Teemaplaneering võeti ühiselt ette, aga iga maakond peab oma osa eraldi kooskõlastama. Ei ole seadust ühiselt kooskõlastamiseks.”

Tuuleenergeetikud väidavad, et regionaalsest teemaplaneeringust võib saada piiranguplaneering …

“Eesmärk oli otsida tuuleparkidele uusi kohti, aga keskenduti ärakeelamistele. Isegi ELi juhistega mindi vastuollu. Näiteks lubavad need teatud tingimuste täitmise korral tuulejõujaamu ka hoiualadele,” ütleb vallavanem. Lahendus lõputu patiseis? “Venima jääb see asi. Kui teemaplaneering jõuabki avalikustamiseni, saab igaüks õiguse suu lahti teha, mitte nii, nagu nüüd, mil arvamust avaldavad ainult ametiasutused. Kui keegi planeeringu ühe või teise punktiga nõus ei ole, võib ta selle kohtusse kaevata,” nendib Peksar. “Piisab ühestainsast kohtuasjast ja masinavärk seisab jälle. Kulub aastaid, aga selle aja jooksul võib planeering moraalselt vananeda.”

Kohaliku omavalitsuse osa tuuleenergeetika arendamises on Peksari hinnangul korralduslik. See tähendab kohtade kooskõlastamist, detailplaneeringuid, ehituslubasid ja muud seesugust. Mingit dokumenti, et vald on kohustatud neid töid tegema, ülevalpool koostatud ei ole. Lisaraha meile nendeks töödeks ei anta.

Vallal vahendaja roll

“Kohaliku omavalitsuse esmane ülesanne on hoolitseda oma territooriumil elavate inimeste eest. Et aga hoolitseda, on vaja raha. Maksudest ja muudest riiklikest eraldistest ei piisa. Tuleb ettevõtlust arendada,” on Arno Peksar veendunud. “Kui kohaliku võimu argipäev ühe sõnaga kokku võtta, on see suhtlemine.”

Milline on Hanila valla vahekord tuuleenergeetikafirmadega? “Kuidas kellegagi. Eelistame koostööd. Kui Nelja Energia viimati nelja uue tuulejõujaama ehitamise sooviga meie poole pöördus, seadsime talle nõudeks,et need tuleb kooskõlastada kõigi ühe kilomeetri raadiuses kinnisvara omavate naabritega,” meenutab Peksar. “Alguses olid naabrid vastu. Kes oma kinnisvara hinna kardetava langemise, kes rahu rikkumise pärast. Nelja Energia sai kokkuleppele. Seevastu Skinest üheainsa pargi asjus mitte ning vald oli sunnitud lahenduse otsimise Lääne maavalitsuse kätte andma”.

Oletada võib, et rahvaga mõistlik läbikäimine on üks põhjus, mis Nelja Energia Eesti tuuleenergeetikas juhtpositsioonile viis ja 2/3 meil tuulest toodetavast elektrienergiast just sellest firmast tuleb. “Seadustest Skinest kinni peab, aga kõik, mis üle selle, tuleb raskelt,” möönab vallavanem.

“Nii oli näiteks Nelja Energia ja valla koostöös moodustatud MTÜga Hanila Valla Toetusgrupp. Et ka Skinest selle liikmeks astuks, tuli talle survet avaldada.” Hanila jagab kogemusi. Toetusgrupile laekub teatud summa igalt vallas toodetud elektrienergia ühikult. Raha kasutatakse valla haridus- ja kultuurisfääris, keskonnaprobleemide lahendamiseks, seltsielus, siit pärit tudengitele stipendiumde maksmiseks.

“Skinestil on Hanila vallas neli sisuliselt käigukastiga tuulejõujaama ja taheti seesuguseid veel juurde panna, vallavolikogu energeetikakomisjoni eestvõttel loobuti,” rääkis Peksar. “Lubatakse ainult vaiksemalt töötavate käigukastita tuulejõujaamade rajamist. Nn sakste vanu, kusagil mujal juba kasutusel olnud tuulejõujaamu aga ei lasta siia algusest peale. Need on tehnika eilne sõna.”

Hanila vald sai mullu õiguskantsleri kantseleist üksikasjaliku teabenõude tuuleenergeetika korraldamise praktika kohta. Vastus saadeti pikk ja põhjalik. “Kui Hanila vald kunagi esimesena Eestis tuuleparke planeerima hakkas, polnud meil mingisuguseid riigipoolseid juhendmaterjale. Mõnes asjas ei ole praegugi,” tõdeb vallavanem.

“Ootame tuuleenergeetika piisavat riiklikku reguleeerimist. Siis toimiksid kõik omavalitsused ühtmoodi. Teiste riikide normide kasutamine on hädaabinõu. Need ei ole Eestis kohustuslikud. Nii on meil küll oma müranormid, aga pole näiteks norme varjutuse kohta.” Eesti vajab Peksari sõnul üleriigilist tuuleenergeetika alast teemapaneeringut. Eriti on seda vaja meie teisel tuulemaal Põhja-Eestil. Seadused vajavad muutmist.

Hanila vallas Esiveres töötab kuusteist tuulejõujaama. Rahvas võtab neid ühe tuulepargina. Ei ole öeldud, kui lähedal nad üksteisele peavad seisma, et saaks hinnata koosluse kumulatiivset mõju. Riik peaks kehtestama kohaliku tehnorajatiste maksu. Siis ei oleks valdadel vaja iga tuulepargiga eraldi kokku leppida. Tuleb aeg, mil on vaja oma aja ära elanud tuulejõujaamu maha võtma hakata. Demonteerimise riiklikku kohustust pole. Lammutamine on kallis töö, iga firma ei pruugi seda kohustuseta ette võtta. Mererannas seisvad tuulejaamad on tootlikumad nendest, mis püstitatud kaugemale. Riiklik toetus viimastele peaks olema suurem. See aitaks vähendada rannaalade koormust.

Tagasi artiklite lehele