Aastakümneid on kirjutistes Virtsu ajaloost viidatud vene kirjaniku Nikolai Bestuževi ajaloolisele jutustusele “Hugo von Bracht” (Гуго фон Брахт), mille tegevuskohaks on Virtsu vasallilinnus. Siin avaldatud tekst on pärit 1971. aastal Tallinnas ilmunud vene kirjanduse kogumikust “Postitõllaga läbi Eestimaa”. Tõlkinud H. Vanaveski. Sellest väljaandest on ka kõik joonealused märkused. Jutustus on kirjutatud arvatavasti 1821. a. lõpul ja 1822. a. alguses, avaldatud ajakirjas „Соревнователь просвещения и благотворения” 1823. aastal.

Nikolai Aleksandrovitš Bestužev (1791–1855), literaat ja teadlane. Oli mitmekülgselt andekas: kirjanik, kunstnik, ökonomist, ajaloolane, mereasjanduse eriteadlane, leidur. Lõpetas merekooli, läks 1814. aastal teenistusse laevale ja sooritas mitu kaugesõitu. 1819–1822 oli Soome lahe majakate ülema abi. Mereväeteenistuse ajal külastas korduvalt Eestit ja tundis hästi kohalikke olusid. N. Bestuževit huvitas ka Eestimaa ajalugu, mis ilmneb jutustuses „Hugo von Bracht”, millel esialgu oli alapealkiri „Eesti legend”. 1822. aastal sai Vene laevastiku historiograafiks ja hakkas kirjutama „Vene laevastiku ajalugu”. Astus arvatavasti 1824. a. dekabristide Põhja ühingusse, võttis aktiivselt osa 14. detsembri sündmustest. Mõisteti kahekümneks aastaks Siberisse sunnitööle. 1839. a. saadeti asumisele Selenginskisse (Burjaadimaal), kus ta ka suri.

* * * * *

Hugo von Bracht (XIV sajandi sündmus)

Kus on su kodu, õnne kodu? …
See hävis õnnetuste tormis,
Ja kohtki nõgestega kattus …
Batjuškov

Verderi (1) saare rannal peegeldas oma valle Riia lahe rohelistes vetes maal ja merel hirmu äratanud röövlikoobas Sondenburgi loss. Lossi isand oli Hugo von Bracht; kuigi ükski seadus polnud ta valdusi tema nimele kinnistanud, ulatusid need nii kaugele, kui silm lossi vaatetornist võis seletada. Lahe veed kuni Oeselini ja Dagerortini, Mooni ja Skuldai saar ning laevnikke kohutav Paternoster kuulusid Brachtile. Valvsad olid ta vahtide silmad, ükski laev ei pääsenud ohutult läbi.

Laevasõit lahes oli hukatuslik Riia ja taassündiva Pärnu kaubandusele. Röövlipesa Oesel sirutas lõunasse Swalferorti maanina ja püüdis avamerelt tulevaid laevu. Põhjas valitses Hugo von Bracht Moon-Zundi väina üle; kui aga mõni õnnelik neist ohtudest mööda libises, pani keset lahte asuv Runö (2) saar õnnetute püüdmiseks päeval välja võrgud, öösiti aga süütas valemajakad. ja tulede valgust usaldades läks eksiteele viidud laev ise oma hukkumisele vastu.

Eestimaa nõrk valitsus vaatas kuritegudele läbi sõrmede. Piiskopid tülitsesid ordurüütlitega; esimesed jäid üha nõrgemaks, teised püüdsid ilma üksmeeleta varjata oma losse võõraste losside varemetega; seadust asendas jõud, korralageduses ei ohjeldatud enam kuritegevust.

Hugo röövis, kuid mitte alati polnud ta kurjategija olnud. Tema soontes voolas saksa rüütlite verd. Kunagi oli ta hea, oli rikas, tal oli loss Sondenburgi naabruses ja Brachtide südamlik külalislahkus oli ta kodule auks. Sageli kajas lossi kumisevate võlvide all lõbusate külaliste hääli: seal oli Malta abte ja naaberrüütleid, nende hulgas Sondenburgi omanik von Keller, kes Brachti vastu erilist poolehoidu tundis. Kärarikaste pidustuste ajal andsid külalised tihtilugu käest kätte kitsejalast karikat ning jõid Hugo kauni kaasa Hildegardi terviseks, kuid veel sagedamini unustasid nad naise imeilusaid silmi vaadates oma peekrid täitmata. Väliselt küll range, kuid hingeliselt kõlvatu Keller, kellest räägiti, ta olevat ringkonnas salakohtu liige, oskas oma pahesid varjata sõnaosavusega. Teda paelus ta sõbra naine, ja sageli panid ta kilavate silmade kestvad pilgud Hildegardi punastama. Sageli otsis ta käsi salamahti naise kätt. Iialgi ei vastanud hämmeldunud Hildegard ta häbematu pilgu saatel öeldud arusaamatuile sõnadele. Naine ei tahtnud oma võlude jõust midagi teada. Oma armastust jagas ta abikaasa, ainsa poja ja õetütre vahel, kes oli ta varalahkunud õe sõpruse pandiks. Abikaasaõnne otsis Hugo perekondlikes voorustes, ja alati valgustas tõusev päike või tammehalgude leek lossis üksnes lõbusaid nägusid.

Kuid varsti polnud ägedal Brachtil enam muretut õnne. Tegevuseta rahu ja ikka veel rahuldamata jäänud kired ei sobinud hästi kokku. Koos teiste Eestimaa rüütlitega pühendus ta ristile ja läks Palestiinasse, kus veel voolas verd ja tärisesid relvad.

Ei Hildegardi pisarad, armastus poja vastu ega süütu õetütre palved suutnud Hugot tagasi hoida. Ta kiskus enda abikaasa käte vahelt lahti ja usaldas oma perekonna kaitsmise reetlikule Kellerile. Õnnetu mees! Ta uskus siis veel sõprust, uskus inimsoo õilsaid tundeid!

Ilma teadeteta kodustest, südames kurbus, otsis Bracht rännakutel kuulsust, leidis selle, kuid see ei täitnud ta südame tühjust. Möödus kolm aastat. Lahinguis valatud veri jahutas Hugo kujutlust. Kurnatult ja haavaarmidega käetult tuli ta kodumaale tagasi, hellitades õndsalikke unistusi. Võõrad maad ei köitnud enam ta uudishimu. Kaugete maade toredad linnad, selge taevas ja lokkav loodus ei kütkestanud enam ta pilke. Tema mõte sööstis Eestimaa uduseile ja metsikuile randadele, kus ta oma perekonna keskel taas õnne lootis leida.

Viimaks hakkas ta süda rõõmust pekslema ja Eestimaa piiritulpa nähes jäi ta seisma. Ta tahtis kodumaad tervitada…

Kes kirjeldab ta imestust, kui ta posti külge löödud lehelt luges teadet enda äraneedmisest, kirikuvande alla panekust salakohtu poolt ja surmale määramisest iga kodaniku käe läbi?! … Jahmunud mehel tõusis külm higi laubale. Ta ei uskunud oma silmi, luges uuesti, tahtis edasi sõita, kuid tuli jälle tagasi; teadmatusepiinas hakkas ta viimaks hobust takka sundima; väsinud kannupoiss jõudis talle vaevalt järele.

Päike vajus juba Oeseli küngaste taha. Kuu hõbetas metsa ja vett ning valgustas teed Brachti lossi juurde. Higisena ja tolmusena kihutas Hugo kodu poole. Kuuvalgusest petetult arvas ta valle ja torne nägevat. Kannupoiss puhus eemalt sarve, kuid üksnes korduva kaja kõminad kostsid talle vastu. Üllatunud rüütel nägi ainult varemeid. Ta otsis tuttavat teerada, kuid lossi ümbritses kõrge rohi. Kraavid olid kive täis aetud. Hiiglaslikud tornid lebasid purustatud võlvide all nagu haudades. Hugol ähvardas süda seisma jääda; arusaamatuses vaatas ta kannupoisi otsa; mõlemad küsitlesid teineteist; uskudes kummitust nägevat, laususid nad palvesõnu.

Sarvehääle peale väljus maa-alusest koopast rauk – elav vare kõdunevate rusude vahel. Ta tundis isanda ära ja, silmis ahastusepisarad, teatas Brachtile hirmsast õnnetusest.

“Teie äraolekul heitis Keller endalt näokatte ja kasutas Hiidegardi võrgutamiseks kõiki karistamata kuritöö koledusi. Kuid vooruslik naine ei vastanud ta meelitustele ega ähvardustele. Siis tarvitas Keller rahuldamata kire pöörases raevus salakohtu võimu, mille nimi üksi kõiki hirmust värisema paneb. Teid ja teie abikaasat süüdistati ketserluses ja nõiduses. Teid pandi kirikuvande alla. Abielutruuduse märter rauges näljast, müüritud elusalt salakohtu hoone seina sisse (3). Poeg ja õetütar kadusid jäljetult; loss purustati; maad omandas Keller.”

Kust võtta sõnu Brachti meeleheite kujutamiseks? … Tõusev päike leidis ta raevust ja kättemaksuihast keevana, kuid mis võis ta jõuetu teha? … Ta pöördus rüütlite, oma endiste sõprade poole, kuid nagu varajane lõoke asjata otsib paljast kohta alles lumega kaetud maapinnalt, niisama asjatud olid ta abipalved. Isekus või hirm kattis südamed jäise kirmega. Keelduti isegi kaastundest ta vastu.

Sakslaste orjastatud ja vabaduse kaotanud Eestimaa polnud metsikust olukorrast kaugemale jõudnud. Rõhutud ja nii omade kui ka vaenlaste vaevatud vasallid (4) põgenesid oma eluasemete tuhahunnikute juurest, ühinesid salkadesse, laastasid ja röövisid. Metsarikas Saaremaa oli neile varjupaigaks ja ähvardas segaduses oleva Eestimaa silmapiiril äikesepilvena. Sinna Bracht läkski. Kurjategijad suhtusid temasse kaastundlikumalt. Arvukas jõuk tõstis ta oma pealikuks, ja Sondenburgi lossi tunginud, piinas ta julmalt ebainimlikku Kellerit, kuni see hinge heitis. Ühiskonnast välja tõugatud, sõpradest hüljatud, naisest ja lastest ilma jäetud, katkestas ta seal kõik sidemed maailmaga ja tõotas oma uutele kaaslastele juhtida neid röövis ning kättemaksus.

Meeleheide andis vandetõotuse; kättemaksutung viis kuritegudeni. Palju losse purustati. Brachti vaenlaste laibad heideti söödaks huntidele ja kullidele. Rüütlilossist sai röövlikoobas, rüütlist röövlijõugu pealik, ning enne, kui meeleägedus möödus, oli temast juba roimar saanud. Mõnikord, südame rahunedes, tahtis Hugo tagasi minna vooruseteele, kuid ta südametunnistusel lasuvad tapetute varjud tõkestasid talle tee, ja viha inimeste vastu lõi ta südames uuesti leegitsema. Igas inimeses nägi ta oma õnnetuse põhjustajat. Ta meelt pahandasid isegi need, kes teda ümbritsesid. Ta oleks tahtnud põgeneda, aga kuhu? … Uksed sellesse maailma olid talle juba suletud. Kõik see kõrvetas ta kurvastatud hinge ja seda hävitavat leeki kustutas ta uutes vereojades. Nagu raskesti haige, kes kohutava oopiumiga terveks on ravitud, isegi pärast tervenemist sellest mürgist loobuda ei saa, nii oli Brachtile valuvaigistajaks see, mis teistele surma toob. Mõnikord näis ta rahulikuna, kuid see rahulikkus sarnanes mere vaikusega, mis võib petta ainult kergeusklikku laevnikku, kes selles vaikuses läheneva tormi ennustajat ei aima. Iial ei vallandanud ta meelekibedust südamest tulev ohe, iial ei kustutanud ta silmade tuld pisar, iial ei pöördunud ta pilk taeva poole, vaid eksles mööda maad nagu jumalast ärapõlatud ohvrisuits.

Kättemaksus ja oma õnnetute laste usinas otsimises möödus viisteistkümmend aastat. Üksainus lootus, mille talle jättis teadmatus laste saatuse suhtes, moodustas roimadest rõhutud Brachti kogu hingerikkuse. Isa ja abikaasa hingeahastuse ees nõrgenes salakohtute võim, ja hirmus hüüe “Naise ja laste eest!” kõmas kõuemürinana Brachti vaenlaste kõrvus. Asjata hakkasid rüütlid vastu: Oesel ja Sondenburg ainult muigasid nende pingutuste peale.

*

Saabus kuueteistkümnenda aasta sügis. Oktoober tõi vihma ja udu. Juba lõpetasid röövlid oma nugade teritamise, kui luuraja äkki teatas Taani laeva saabumisest, mis rikkaliku kaubaga Riiga sõitis. Kurjategijad ootasid; neid vihastas vaikus, mis laeva edasiliikumist kaugel peatas.

Vaikus ähvardas tormiga. Õhk tihenes; pilved kogunesid kokku; tuhmunud päike veeres mööda kahvatut taevast lääne poole ning valas metsa ja lahevee kohale purpurpunast valgust. Varjud pikenesid. Tontidena mustasid vaikiva mere kohal Sondenburgi tornid. Lossi ümber kividel lasus väsinud vahtu; ainult veevoolust tekkinud lained jätsid vastu kallast veeredes sinna üksikuid teokarpe. Oma läikivat pead tõstes ujusid mustad hülged põhja poole, ajades vetevooge endi ees poolringidena. Kajakate metsik kisa segunes röövlite kärsitute häältega, ähvardas hädaga ja ennustas tormi.

Viimaks kerkis kauguses valge puri esile nagu silmapiiril tõusev kuu. Korrapealt olid kaks suurt paati valmis; nende ninad olid varustatud teravate konksudega. Kakskümmend röövlit ühes Hugo Brachti endaga istus paatidesse ja sõudis saagi poole. Taanlased nägid nende lähenemist ja kutsusid mõttes appi tormi, mis oli iga hetk puhkemas, ning siunasid reetlikku tuulevaikust. Veevool triivis laeva kurjategijate poole. Valmistuti neid vastu võtma: laeva parrastelt võeti redelid ara, plokkide külge aga riputati vaenlase tabamiseks raskeid kive, korraldati kaitsetõkkeid, suleti sissekäigud ja vannuti neid ettevalmistusi tehes pigem surra kui alistuda.

Röövlid aerutasid tugevasti; äkki langetasid nad aerud, tõusid püsti ja haarasid relvad. Kiired paadid torkasid oma ninad laeva pardasse. Rahena sadas nooli, mõõgad kõlksusid, vihinal alla langedes tabasid köie otsa seotud kivid kurjategijaid, kes pusse ja mõõku laeva ninasse lüües üles ronisid ja raiumist alustasid. Kuid võit ei tahtnud tulla. kohutav Bracht leidis paraja vastase: oma kaasat varjates oli ilus noormees juba kolm röövlit maha paisanud. Hugo surus talle peale, kuid sai ise hoobi, vankus oma veres, libastus ja langes kangelase jalge ette maha. Veel üks hetk ja laev oleks päästetuu olnud … kuid sõjakirve hoop pähe paiskas noormehe oimetult ta minestanud abikaasa kõrvale maha.

Bracht elas veel; ta haavad olid rasked, kuid võit saavutatud, ja röövlid hõiskasid rõõmust. Vastu pannes olid taanlased ühe paadi purustanud; sellesse heideti tapetud ja paat tõugati merele; röövlid ruttasid, et raske paadiga veel enne tormi sadamasse jõuda.

Röövlipealik hingas vaevalt; siiski jagas ta saaki isiklikult. Kaunis naisvang sai tema omaks. Kes teadis tema saatust! Hetkel oli naine meelemärkuseta. Võib-olla avas ta silmad hiljem selleks, et need häbi ja autu olukorra pärast igaveseks sulgeda!

Möllava tormi vihin, vastu lossi võitmatuid seinu pekslevate lainete laksumine ja Brachti oigamine äratasid taanlanna üles. Mis ta jahmunud pilke üllatas? … Ta lamas toredas voodis; tema vastas lebas haavatud Hugo. Teravakaareline võlv eraldas nendest suurt saali, kust kostis imelikke hääli – raha kõlinat, klaaside kilinat, laulu ja ohkeid, vandeid ja palveid. Seal nägi ta kõrgeid võlve, sammastele riputatud vappe ja raudrüüsid, laialipillutud sõjariistu ja röövleid, kes sidusid haavu või lamasid läbisegi põrandal, millesse lõigutud kujud veini- ja vereojade alt vaevalt paistsid. Ta kogus oma hajunud mõtteid ning mõistis oma saatust. Brachti sõnad kõrvaldasid igasuguse kahtluse. Nõrga häälega rääkis Hugo talle meelitusi ja needis seda, kes ta haigevoodisse oli sirutanud. Röövlid kogunesid Brachti ümber; neile esitleti uut käskijannat. Nad juhtisid ta temale määratud ruumi, et ta rahuneks.

Üksinda, hirmust võbisedes, kujutles ta seal oma õnnetust täies kõleduses. Brachti suust kuulis ta oma mehe ja ka enda saatusest; meeleheide lõhestas ta hinge.

Ent heatahtlik loodus on õnnetuile lohutuseks jätnud pisarad ja lootuse. Taanlanna nuttis, kergendades rusutud südant halamisega. Ta nägi Hugo raskeid haavu, sestap polnud tal enese pärast pikemat aega midagi karta. Usina palvetamise peale ärganud ebamäärane eelaimus andis talle lootust… Ta uskus, et Jumal, kes süütuid hätta ei jäta, oli õnnetuse edasilükkamisega teda nähtavasti juba oma kaitse alla võtnud. Tulevikumõtteisse süvenedes lubas ta keset õudusi pisarate voolates südamel veel petlikele unistustele anduda! …

Juba liikusid sünged pilved ühes öiste varjudega vihmasesse läände. Piki tärkava Pärnu randa kahvatusid kalameeste tuled, idas aga põles vikerkaarevärvides hele koidutäht. Torm oli vaibunud, kuid rasked lained polnud veel rahunenud, ja üksteist taga ajades purunesid nad veealuste kivide rea kohal. Raagus tamme juurtel istus väljatõmmatud paadi kõrval lõbus kalur ja parandas hommikut lauluga vastu võttes võrke. Äkki ilmus kauguses silmapiirile must täpp, välgatas lainetel, kadus ja ilmus uuesti, kasvas suuremaks ja omandas viimaks paadi kuju. Paat oli ääreni vett täis; selles istus üksainus mees ja juhtis. Veevool kandis paati kalda poole; lained andsid teda üksteisele üle; viimane laine veeres mürinal teravate kivide otsa, viskas sinna paadi, varjas teda hetkeks pilkude eest ja valgus siis kohinal tagasi, jättes kohale üksnes rusud ja näotud laibad. Ujuja võitles veelgi lainetega, kuid vajus jõuetuna varsti vee alla, kerkis peagi uuesti veepinnale, nägu taeva poole ja käed laiali… Kalur ruttas talle appi… See oli taanlane, hoobist uimaseks põrutatud, kuid mitte surnud. Külm vesi paadis oli ta meelemärkusele toonud, torm ta kaldale ajanud, ja nüüd lamas ta tulepaistel soojas hurtsikus, kahvatu ja jõuetu, suutmata südant soojendavaile hoolitsustele vastata.

Õnnetu mees! Parimas eas hõõgus ta kurnatud kehas elusäde ainult hädavaevalt, nagu hõõgub süsi tuha all; endisest heaolust polnud isegi lootust järele jäänud. Vaikides palus ta südames Jumalat, et see ta õnnetule, üksildasele elule lõpu teeks. Veel ei teadnud ta, missugune saatus ta abikaasale oli määratud: muidu poleks ta oma häbistust üle elanud! …

Peatselt andsid kaluri hoolitsused noormehe elule tagasi. Vähehaaval täitis lihaseid jõud ja veri hakkas soontes kiremini voolama, kuid ühes tervise tagasitulekuga kasvas ka mure. Ent kaastunne õnnetuses lohutab, ja osavõtlikule inimesele usaldatud hingehäda kergendab kannatusi. Hubiseva tule paistel kividest laotud kolde ees jutustas taanlane kalurile oma seiklustest.

“Õnnetus jälgib mind lapsepõlvest saadik,” jutustas ta, “ma ei mäleta oma isa ega ema nime, tean ainult, et minu nimi on Heinrich, aga õe nimi lida. Isa mäletan ma nagu läbi udu, kuid elav mälestus jäi mulle meie lossi purustamisest, ema röövimisest ja surmast ning meie karmist kohtlemisest. Nagu praegu, näen ma õde nutmas, kui mind temaga üle mere orjusesse veeti. Meie taanlasest peremees aga asendas meile isa, ja orbudena kasvasime ta lasteta majas nagu lihased lapsed üles. Temalt sain ma teada, et mu kodumaaks on Eesti ja et lida pole mu lihane õde… see oli kõik! … Mu armastuse eest õe vastu, mis salaja sugulussidemete vastu nurises, tasuti lida käega. Hiljuti suri meie heategija. Õndsalik soov näha oma kodumaad, üles otsida oma kodu ja midagi teada saada vanemate saatusest meelitas mind Eestisse. – Nüüd olen ma siin… Aga kuidas isamaa mind vastu võttis?! … Kus mu naine on? … Mis temast sai? Ja mis on elu mulle ilma lidata! …”

Vanake muretses koos Heinrichiga, kuid juhatas talle teed abikaasaga kokkusaamiseks. Lootus on veetlev. See süütas leegi noormehe pilkudes, sisendas temasse reipust. Ta tahtis Riiga minna ja sealt abi otsida.

Rändurile olid saatjateks kalamehe heatahtlikkus ja kogemused. Ta asus teele. Juba hakkasid ta ees hõrenema Eestimaa metsad, juba tulid nähtavale Livonia kollased liivad … äkki nägi ta kalda lähedal maas lamavat inimest. Too hingas veel, avas silmad ja sõnas Heinrichi hoolitsuste peale nõrga häälega:

“Lase mind, tundmatu mees, pälvitud surma surra! Olen alles noor, kuid minu käe läbi on juba paljud hukkunud. Olen Ralf, röövlipealik Runo saarelt. Ordurüütlid hävitasid meie jõugu. Üksnes mina pääsin ja läksin varjupaika otsima ohutus Sondenburgis. Aga täna …” Ta sõnad katkesid … ta ohkas – ning surm sulges ta silmalaud.

Välguna sähvatanud hea mõte rõõmustas taanlast ja andis talle uut jõudu. Ta pani Ralfi riided selga, võttis tema relvad ja läks kiiresti Sondenburgi tagasi. Kaarjalt pöetud juuksed, hülgenahast müts, hall poolvammus ja laiad säärsaapad tegid temast Runo saare elaniku. Morn ilme, kaks pussi vöö vahel, vile ja sõjakirves andsid talle tõelise röövli välimuse. Ta rändas neli päeva ja jõudis siis Sondenburgi lossi ette.

Meri ümbritses lossi igast küljest, ainult kitsas kividest tamm ühendas teda Verderi saarega. Sellele tammile astuski Heinrich ja kohe kajas läbilõikav vile kaugel ümbruskonnas vastu. Müüridele sööstis mehi, tornist kostis hääl: “Kes sa oled, häbematu?” – “Olen seltsimees Runo saarelt, otsin varjupaika.” – “Oota vastust!”

Sõjakirvele toetudes silmitses taanlane metsikuid nägusid müüridel. Mõned neist tundis ta ara. Hirm, et ka teda ara tuntakse, pani ta tahtmatult värisema, kuid armastus lisas vahvust ja ta sai taas oma meelekindluse tagasi.

Väravad ragisesid, ketid kõlksatasid, tõstesild langes alla. Neli röövlit tuli välja; nad ümbritsesid Heinrichi, võtsid talt relvad, sidusid tal silmad kinni ning juhtisid ta lossi. Mürinal langes võre nende järel alla; võbin jooksis noormehel üle ihuliikmete, aga vaimus nägi ta õnnetut abikaasat vangiraudades, ja mõte, et ta läheb teda päästma, kinnitas ta südant.

Haavatud Hugo voodi ees võeti noormehe silmadelt side. Vaikides silmitses taanlane ta ähmasele pilgule avanevat ümbrust: kitsaist, eesriietega käetud akendest langes ruumi nõrka valgust; lamavat röövlipealikut ümbritses kogu jõuk; tema voodi jalutsis istus keegi naine …

“Kes sa oled,” küsis Hugo, “ja mida sa, võõras mees, tahad?”
“Kas sa Ralfi nime tunned? … Ma olen see, kes juhtis vahvaid Runo saarel… Olete vahest kuulnud meie õnnetusest? Ainult mina pääsesin. Seltsimees! Ma otsin varjupaika, millest rüütlid mu ilma jätsid.”

Selle seletuse peale tõstsid röövlid rõõmukisa. Noormehe häält kuuldes karjatas naine ja langes meelemärkusetult Brachti jalge ette. Heinrich tundis temas oma abikaasa ära. Ent naine polnud ahelais; ta kandis toredaid riideid ja oli istunud röövlipealiku jalutsis …

Armukadedusemürk valgus mehe soontesse. See polnud enam kartus, mis noormehe värisema pani, ei ahistanud ta hinge hirm, ainult röövlite sagimine varjas ta hämmeldust. “Kandke see õrnahingeline ara,” ütles Hugo, “ta arvab, et ta ette ilmus meie kättemaksu uus ohver… Sinu kuulsust, Ralf, ma tunnen,” jätkas ta, “kahetsen õnnetust ja tunnen rõõmu su seltsimehelikkusest, aga ütlen sulle ühtlasi, et meie seadused on karmid. Kas nõustud neile alistuma?”

“Rangust ma ei karda – kes oskas käsutada, see õpib muidugi ka alistuma. Mida teie seadused nõuavad?”

“Tuleb inimkonnast lahti öelda, sõda kuulutada kogu maailmale, sellele ussipesale, kus salajased silmakirjalikkuse- ja reetlikkusenõelad salvavad ning hävitavad rohkem kui meie pusside teras; tuleb vihata salakohtuid ja rüütlite ordut, säästmata oma elu nende hävitamiseks, kelle kiuslikkuse eest mehised mehed end selle lossi seinte vahel varjavad, metsikuste eest, mis võtsid neilt vabaduse, nime ja isamaa. Kui sa oled sakslane, siis salga iseennast ara ja vannu meie, eestlaste kombel, meie vendade luude nimel sakslastele kättemaksu.” (5)

Pannud käe surnupealuule, mille all lebas lai nuga, kordas taanlane hirmsat, kunagi Brachti enda lausutud vannet. Arevusest katkendlik hääl tegi vande veelgi hirmsamaks. Kinnituseks lõikas ta endale kätte, niisutas põrandale heidetud mõõka verega ja sammus paljajalu kolm korda üle mõõga. (6)

“Nüüd oled sa meie mees, Ralf,” jätkas pealik, “emba mind meie liidu märgiks ja mine, kuid pea meeles, et su elu kuulub meile, üksnes surm on sinu päralt.”

Kärarikka rõõmuga ümbritsesid röövlid uut kaaslast. Tohutus saalis tammenottide tule valgusel karikat käes hoides pidi ta oma väljamõeldud seiklusi jutustama. Raevukad vanded ja metsik naer ning läbisegi hüüded kajasid kumisevalt võlvide all vastu. Leegi loitev valgus ja ajuti paisuv kära tundusid seinu kõikuma panevat; näis. nagu oleksid sammaste küljes rippuvad sõjariistad ja kilbid, mis võbisevaid varje heitsid, elavaks muutunud.

Ka röövlid kõnelesid oma vägitegudest ja jutustasid lõpuks tema enda loo.

“Kas näed laevarususid koldes?” ütlesid nad. “See on meie viimane saak, maksab kallist hinda: langes palju meie mehi. Hugot ennast haavas taanlane, kes oma naist kaitstes võitles nagu meeletu. Me lõime ta maha, naise aga sai pealik, ja naine põetab teda ta haiguse ajal. Naine on ilus, kuid alatine nutt tumestab ta silmi. Mis kasu on meil kaunitarist, kes oma õnne ei mõista!? …”

Ebaõilsa kire metsik vahk langes nagu kivi Heinrichi südamelt. Ta veendus, et abikaasa on õnnetum kui ta olnuks raudu kandes, ja ta kurba nägu valgustas rõõmuhelk. Ta jõi, laulis koos röövlitega ja katsus nendega rammu – ning üldine tunnustus loovutas talle esikoha.

Pikapeale kära vaibus; tuli hingitses vaevalt; kõiki rammestas uni. Ainult Heinrich ei maganud, mõeldes kuhtumisele kaasaga. “Aga kuidas nii kohtuda, et saladust mitte reeta? …” mõtles ta. Ja öö möödus, ilma et ta oleks sõba silmale saanud. Kuid õnn oli ajutiselt nende poolt: nad kohtusid. Heinrich teatas, mis ta naise pärast oli julgenud ette võtta, ja nad leppisid kokku, et niipea kui tema kord on lossi tornis valvel olla, lahkuvad nad võtmete abil, mis lida peab pealiku padja alt varastama. Hirm lühendas üürikese kohtumise minuteid: nad läksid lahku.

*

Õnnes voolab aeg kiiresti, õnnetuses aeglaselt, oodates veel aeglasemalt. Möödus palju päevi. Enne oma lootuste täitumist sõitis arvatav Ralf mitu korda merele röövretkele. “Naise ja laste eest!” kordas haavatud Hugo röövleid saagi järele saates. “Naiste ja laste eest!” hüüdsid röövlid. “Naise eest, naise eest!” sosistas Heinrich. Voolas süütut verd, kuid Heinrichi südamele ei jäänud ainsatki piiska, tema südametunnistust ei määrinud ainuski plekk.

Saabus igatsetud aeg. Teadmatuses ootamine pani abikaasadel südame pekslema. Oli Ralfi kord valvet pidada. Saatus näis neid soosivat. Röövlid pidutsesid uue saagi puhul. Sügisöö süvendas pimedust, meri mühises; külma mõjul tihenenud vesi laksus vastu müüre, tornisakmete vahel ulgus tuul. Kõrges tornis, kust oli häire andmiseks tõmmatud kett kella külge röövlite saalis, seisis vaikiv Heinrich ja ootas abikaasat, kuulatades iga krabinat. Juba kustusid tuled, vaikis metsik kära, ainult lainete kohin kostis ta kõrvu. Asjata püüdis meri müüridelt vereplekke ara pesta; neile müüridele pidi veel palju verd voolama! …

lida ei nutnud enam, ta askeldas Brachti ümber, kallas talle täied peekrid veini, ja paranev roimar võttis pakutava veini väriseva käega rõõmsalt vastu. Iga peekritäie puhul palvetas naine nii innukalt ja naeratas pealikule nii meeldivalt, et too valmis oli oma vangi käest surmakarikat tühjendama. Varsti vajus pealiku pea padjale; veel sosistas ta vaevalt kuuldavaid hellitussönu, veel otsisid ta käed kramplikke liigutusi tehes kaunitari … naine oli ühes võtmetega juba tornis.

Pärast lahusolekut sai mõlemale abikaasale tasuks esimene suudlus. Tasa, vaevalt hingates laskusid nad tornist. Pimedas puudutas Ralf kogemata ketti. “Sa pillasid võtmed,” sõnas lida, haarates ketist… Ja oh seda õnnetust! Enne kui mees jõudis ta kätt peatada, lõi ta oma surmakella! …

Äkki läksid müürid valgeks… inimesed hakkasid sagima… abikaasad ruttasid… juba olid nad väravate juures… juba oli võti lukuaugus… kuid tõrvikute valgus avastas silmapilkselt nende põgenemise… nad tabati! …

Kes suudaks kirjeldada ärganud Brachti raevu? Vihahoog lämmatas teda; kõik olid ärevuses; reetmine oli ilmne. Otsekohe valmistuti surmanuhtluse täideviimiseks: Heinrichi kaela ümber põimiti köis, tõmmati kinni ja… juba elutu laiba juurde kutsuti lida – ning nõnda visati nad mõlemad lossi müürilt merre! …

Kahjurõõmsalt tõmbas julm Bracht hinge. Ta ees lebasid väljajagamiseks süüdlastelt äravõetud sõrmused, kõrvarõngad, käevõrud ja kullast kujud. Alles nüüd pööras ta neile tähelepanu. Äkki läksid ta silmad pungi, juuksed tõusid püsti, kramplik tõmblus vapustas ta liikmeid… Pöörakem silmad karistatud roimari kannatustelt kõrvale; ka kõige paadunumad röövlid tundsid esmakordselt õudust.

Hommikul leiti Bracht verest tühjaks jooksnuna; sidemed olid ära rebitud; õnnetute abikaasade kuldkujud olid Hugo rinnal kokkupandud kätesse surutud …

Keegi ei teadnud Brachti meeletu surma põhjust, kuid arvati, et karistava saatuse sõrm osutas talle ta viimaste ohvrites ta õnnetuid lapsi…

*

On möödunud sajandeid. Eestimaa on ilmet muutnud. Verega immutatud maa on maetud kollendava purdkivimi lademete alla. Ainult Sondenburgi varemed kisendavad vaikimatu häälega oma õudset ajalugu nagu hülgamisepitser keset õitsvat loodust. Seal, kuhu torm heitis merre visatud abikaasade laibad, seisab tänapäeval võõrastemaja rändurite jaoks; Brachti hauakünkal kõrguva tuuliku rasked veskikivid pöörlevad lakkamatult õnnetu isa, julma röövli ja inimkonna hirmutise südame kohal! … (7)

—————————–

(1) Verder – nüüdne Virtsu poolsaar. Keskajal oli seal saarel tõepoolest rüütliloss, mis hävitati XVI s. Lossivaremed on praegugi näha. Lossi nime “Sondenburg” on Bestužev võtnud arvatavasti Saaremaal asunud muistsel ajal kuulsa kantsi Sonnenburgi (või Sühneburgi) järgi. Dagerort – Ristna; Moon – Muhu saar; Skuldai – Kesselaid (Suures väinas); Paternoster – Viirelaid (Suures väinas); Swalferort – tõenäoliselt Sõrve säär; Runo – Ruhnu saar.

(2) Runo elanikud on käesoleva ajani oma endised kombed säilitanud. Mererööviga on nad alati silma hakanud. Napilt paarikümne aasta eest püstitas riik saarele tuletorni, enne seda aga süütasid runölased kevaditi tule oma tuletornis alles pärast seda, kui mitu laeva nende saare juures oli purunenud. Nende riietus on praegugi endine. Autori märkus.

(3) Paljude losside varemeist, nagu näiteks Arensburgis, Arratis ja mujal, on müürides leitud luukeresid, salakohtu mälestusmärke.Autori märkus.

(4) vasallid – nii nimetavad N. Bestužev ja A. Bestužev-Marlinski eesti talupoegi, kes formaalselt olid saksa rüütlitega vasallisõltuvuses, tegelikult aga nende orjad.

(5) Oma rõhujaid sakslasi vihates panid liivlased ja eestlased surnukirstudele veidi toitu ning sõnasid: “Astuge, õnnetud, sellest hädaorust paremasse maailma, kus mitte teie ei teeni sakslasi, vaid sakslased teid.” Kelch.

(6) Eestlased kinnitasid oma vannet mööda paljast mõõka käies. Arndt.

(7) Varemeist vasakul seisab kõrts, mille kõrval asub paadisadam posti- ja reisijateveoks Mooni saarele ja Oeselile, paremat kätt on künkal veski. Nüüd kasutatakse varemeid kõrgema kohana, kus süüdatakse tuli, et teatada Mooni rannal asuvaile praamidele reisijate saabumisest. Autori märkus. [Virtsu ülesõidukoha kirjeldus].

Tagasi artiklite lehele