Virtsu mees Jüri Mõniste sai sel aastal Hanila valla maa soola tiitli. Õigusega sai, sest Virtsus toimuva taga on tihtilugu Virtsu arenguselts ja selle puhul ei saa Mõnistest üle ega ümber.
Jüri Mõniste tunnistas, et on Hanila vallavolikogu ning kultuuri- ja hariduskomisjoni liikmena vingerdanud mitu korda maa soola tiitlist kõrvale. Sel aastal jäi ta haiguse tõttu arutelult kõrvale. „Eks tegelikult mänginud natuke rolli ka see, et on ikkagi viimane Hanila valla maa soola tiitel. Mis järgmisel aastal tuleb, ei tea ju keegi,” selgitas Mõniste, miks tiitlile tänavu väga vastu ei punninudki.
Hanila vallavolikokku on Jüri Mõniste kandideerinud vallavanema nimekirjas kolm korda ja alati ka volikokku pääsenud. „Arno [Hanila vallavanem Arno Peksar – toim.] kutsus, et kandideeri, saad arenguseltsi poolt rohkem kaasa rääkida,” selgitas ta oma sattumisest kohalikku poliitikasse. Küsimusele, kas ta ka uues, Lääneranna vallas kavatseb volikokku kandideerida, vastas Mõniste, et pole selles kuigi kindel. „Ausalt öelda väga ei viitsi, sest võimalused midagi teha on minimaalsed.” Tema sõnul on riik jätnud vallavolikogudele väga vähe otsustusõigust. „See on nagu nukuteater – tõstad kätt. Kui vastu hääletad, teeb riik ikka omamoodi.”
Teisalt leiab Mõniste, et kui Virtsu kandist pole kedagi uue, suurvalla volikokku minemas, on ka jama. „Nüüd alles läheb raskeks, sest tuleb end tõestama hakata,” tõdes ta. „Võim vallas läheb kaugemale ja seda tugevam peab olema kogukond.”
Lapsepõlv raudtee ääres
Jüri Mõniste on põline virtsulane. Kui Virtsu arenguseltsis pandi kirja Virtsu inimesed, kes on seal sündinud ja kogu elu elanud, oli ta nimekirjas üsna eesotsas. Tema mõlemad vanemadki on Lõuna-Läänemaalt: isa Virtsu lähedalt Mõniste külast, ema Varbla poolt. Jüri ja tema vanem vend Mart kasvasid raudteelaste perekonnas.
Raudteel töötasid mõlemad vanemad ja raudtee nad õigupoolest kokku viiski: Karuse raudteejaamas pandi Jüri ema isa tuppa kapi taha elama. „Ema hakkas süüa tegema, seda kippus üle jääma, ja nii see läks,” kirjeldas poeg vanemate kokkusaamist. Edasi kolis pere Virtsu raudteetööliste majja, mis on Mõniste perele nüüd üle poole sajandi koduks olnud. „Ma ikka räägin, et tulin Haapsalust taksoga,” viskas ta oma Virtsu saabumise üle nalja, vihjates sellele, et sünnitusmaja asus Haapsalus. Raudtee, mille ääres Mõnisted elasid, oli Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Selle sulgemise ajal oli Jüri nelja-aastane. „Kitsarööpmelisel raudteel olen sõitnud, aga midagi eriti ei mäleta,” tunnistas ta. Küll on aga Jüril lapsepõlvest meeles, kuidas tal sõrm dresiinikäru vahele jäi. „Tulin dresiinikuuri juurest üle tee ja heki vahelt läbi kodu poole, kisama olin hakanud alles siis, kui koduõue jõudsin, sest enne polnud kedagi kuulamas.”
Vahepeal on Jüri Mõniste ikka Virtsust ka ära käinud: ühe aasta Kuressaare II keskkoolis ja kaks aastat Pärnus Koidula koolis, siis kaks aastat Vene sõjaväes ja lõpuks veel kolm Võru tööstustehnikumis mööblitehnoloogiks õppimas. Võrru oleks Mõniste äärepealt jäänudki. Pidama Aleksandra baari, mille nad igavusest koos sõpradega tehnikumi ühiselamu keldrisse ehitasid. Aeg oli muutlik ja nii tekkis noormehel mõte oma kooperatiiv asutada, nagu neid 1980. aastate lõpul juba tehti. Ta marssis oma sooviga Võru tarbijate kooperatiivi uksest sisse, kuid seal ei juletud sellist otsust veel teha. „Töötasin siis oma baaris puhvetipidajana nii kaua, kuni kool selle sulges. Pärast kooli lõpetamist tulin ikka Virtsu tagasi,” meenutas ta.
Virtsu – kõrtsita sadamalinn
Jüri Mõniste tõdes, et Virtsu on alati olnud mõneti keeruline paik, sest tegemist pole mitte tüüpilise Eesti külaga, kus aastasadu koos elatud. „Inimesi tuleb ja läheb, kolhoosiajal oli seda liikumist eriti palju. See rikkus ka koha identiteeti,” arutles ta. Tegelikult ongi Virtsu nagu pooleks lõigatud: üks on see, kus elavad kohalikud, teine aga sadam ja maantee, mida mööda Saaremaa praamile pääseb. Sadam ja alevik eksisteerivad teineteisesse suuremat puutumata. „Kiire on neil kõigil,” iseloomustas Mõniste parvlaevale ja sealt maha tõttajaid. Ta meenutas, et kunagi tehti Virtsusse Werderi õllekas, mille pidajad lootsid pika praamisaba korral vägevat kassat. „Ma tean täpselt, selle aja jooksul tuli üks mees praamisabast õllekasse. See jõudis pool kannu ära juua, kui naine tuli ja pröökas „Liigub, liigub!” ja panigi mees jooksuga minema.”
Werderi ja teiste baaride aeg sai otsa ning praegu polegi Virtsus kõrtsi, kuhu õhtul minna. Sadamakohvik pannakse kell kaheksa õhtul kinni. „Nii et sadamalinn ilma kõrtsita,” iseloomustas virtsulane oma kodukohta. Kuulus Mutionu baar on küll taas oma uksed avanud, kuid vaid mõnel nädalavahetusel kuus. Omal ajal oli Mutionu nii populaarne koht, et sinna sõideti ka kaugemalt. „Kõva tegija olid juba siis, kui sisse said,” meenutas Mõniste. Ta lisas, et Virtsu rahvas käis ikka Mutionust mööda, vaatas, kui pikk saba on, ja koputas siis tagauksele. „Mingi privileeg peab ju kohalikel olema.” Parvlaevale tõttajaist rääkides lootis Mõniste, et võib-olla saab mõisatalli rajatavast muuseumist see, mis ahvatleb inimesi teelt kõrvale keerama. Ta annab aru, et pelgalt silt tee ääres inimest ei meelita, silte on kõik kohad täis. „Miks keerab inimene trassilt kõrvale?” küsis ta ja vastas ise: „Selleks, et saada pissile ja süüa. Muuseum tuleb pärast seda.” Kui inimene on tualetis käinud ja kõhu täis söönud, siis võib-olla leiab, et võiks ka muuseumi vaadata.
Kui ühel päeval oleks Virtsu mõisapargis Mutionus söögikoht ja selle juurest jalutad lähedal asuvasse Virtsu muuseumi ja sama tänava ääres oleva Kirsi vanasõidukite muuseumi ning lõpuks viib tee mere äärde Virtsu linnuse juurde, võiks asjal jumet olla.
Muuseumist sündis arenguselts
Jüri Mõniste sõnul sai tema ajaloohuvi alguse ilmselt kodust ja sellesse nakatusid mõlemad Mõniste poisid. Vend Mart veab nüüd Hiiumaal militaarmuuseumi tegevust.
„Kodus oli palju raamatuid ja raamatud olid alati au sees,” meenutas Jüri. Kooliajal, mil teised kogusid ansamblite pilte, vahetas Jüri neid raamatute ja postkaartide vastu. Nüüd on Jüri Mõniste Virtsu harrastusmuuseumi eesotsas. Muuseum ise loodi enam kui 20 aastat tagasi Aino Vahteri ja Hilda Kaasi algatusel eesmärgiga hakata koguma kõike Virtsu elu puudutavat. Suurema osa harrastusmuuseumi kogust moodustavad mälestused, elulood ja fotod. Kõige tähtsamaks peabki Mõniste just vanade fotode digitaliseerimist ja mälestuste publitseerimist.
Paarikümne aasta jooksul on muuseumi kogud mitmel korral kolinud: neid on hoitud eramajas, kaarhallis, lasteaias jms. Aastaringset ekspositsiooni harrastusmuuseumil ei ole, kuid tavaks on saanud teha suur näitus vähemalt kord aastas, mil Virtsu merepäevad rahva kokku toovad. Mõne aasta pärast võivad olud muutuda, sest Virtsu arenguseltsi eestvõttel tehakse korda kunagist mõisaaita. „Alumisele korrusele jääb üks muuseumiruum ja muuseumi pood, tsikliklubi saab oma ruumi. Teisele poole tulevad savikoda ja seltside ruumid. Teisele korrusele tuleb 300 ruutmeetrit ekspositsioonipinda,” manas Mõniste silme ette pildi praegu pooleldi katuseta oleva maja tulevikust.
Tegelikult on muuseum natuke süüdi ka selles, et tekkis Virtsu arenguselts ja selle etteotsa tõusis Jüri Mõniste. „Juhtus nii,” ütles ta ise. Kui muuseumiseltsi moodustamisega oli MTÜ tegemine värskelt selgeks saanud, loodi ühe soojaga ka arenguselts. „Kuna olin asja juures ja rohkem soovijaid polnud, ütlesin, et võin esialgu eesotsas olla. Ajutiselt,” meenutas ta. Nagu ajutiste asjadega ikka, kipuvad need püsivaks kujunema. Mõniste ütles, et ehk peaks seltsi juhti vahetama. „Muidu hakkab see juba seaduserikkumiseks minema. Aga keegi pole tahtnud tulla ja ilma ei saa ka jätta.” Arenguseltsil on liikmeid 30 ringis. Seltsi eestvedaja arutes, et ehk peaks hakkama liikmete arvu suurendamisele mõtlema, sest tulemas on suured projektid. Mõisaaida kordategemine on üks neist.
Viiendat aastat on arenguseltsil kena tava kutsuda toetajad tänulõunale. „Pole vahet, kas on seltsi liige või mitte, peaasi, et ta oleks midagi Virtsu heaks teinud,” rääkis Mõniste ja lisas, et panustamine on ka üritustel osalemine. Virtsu arenguselts korraldab aastas seitse-kaheksa üritust. Nende hulgas on kevadine lennukaare tule tegemine ning talgud linnusevaremete ja mõisaaida juures. Juba mitmendat aastat lüüakse kaasa muuseumiööl. Tulemas on jälle pere merepäev linnuse juures ja muinastulede öö. Tänu sellistele üritustele on nii mõnigi virtsulane esimest korda avastanud vasallilinnuse varemed. „Olen aru saanud, et inimestele meeldib lõke. Kusagil on kirjutatud, et juba vanadel eestlastel oli nii, et kui midagi hästi läks, meeldis neil tuld teha, ja kui läks halvasti, tehti samuti tuld,” rääkis Mõniste. Tema sõnul pole toredaks ettevõtmiseks palju vajagi: „Tee mere äärde lõke ja saab päris lihtsalt toreda ürituse. Ei pea suurt puhvetitki olema, igaüks võtab natuke kaasa.”
Teist masti on aga Virtsu merepäevad. Seda, et merepäevi korraldab juba kümme aastat Virtsu arenguselts, ei tea isegi paljud Virtsu inimesed. „Pärast seltsi tekkimist ütles Kõmsi kulturnik: te hakkate juba nii palju dikteerima, võtke ja tehke ise. Me olime ullikesed, võtsime kätte ja hakkasimegi tegema,” meenutas Mõniste. Sel aastal on merepäevad juubelihõngulised – 50. korda. „Kogu aega küsitakse, mis merepäevad need on, kui ainult ühel päeval pidu peetakse,” rääkis seltsi juht. Et olla oma nime väärt, juhatab nüüd merepäevad sisse reedene päikeseloojanguõhtu, mil rahvas mere äärde koguneb. „Väike puhvet, väike muusika.”
Üks kaalukaid ettevõtmisi, mida on arenguselts alustanud, on Virtsu vasallilinnuse rekonstrueerimine. Nüüd on küll linnuse tarbeks moodustatud eraldi MTÜ Vanalinna. Saaremaa ehitajad on paari aasta jooksul nurgatorni üles ladunud ja tulevikus peaks sellesse tulema vaatetorn. Jüri Mõniste sõnul pole tööd linnusel veel kaugeltki lõppenud. Eesmärk on välismüüre rohkem esile tuua, et linnuse kuju paremini aimatav oleks. Üsna suur suutäis on seltsile ka mõisaaida kordategemine ja silme ees terendab juba järgmine töö – Virtsu majakas. Mõniste selgitas, et majaka seisukord pole sugugi nii hull, kui paistab. „Seal on vaja teha krohviparandusi ja see on kättevõtmise asi, talgu korras saab teha,” oli ta kindel. Mõniste lisas, et majaka omaniku, veeteede ameti meestega on sellest juba räägitud ja nad oleksid nõus materjaliga toetama.
Kui aga majakas valmis? „Siis hakkame raudteed ehitama,” oli Mõnistel plaan varuks. Tegelikult pole tema sõnul vajagi raudteed ehitada, vaid see tuleb kasutusele võtta. Seda enam, et järgmisel aastal möödub raudtee sulgemisest 50 aastat. „Näiteks võiksid hobused mööda raudteetammi vedada kummiratastega vankreid. Paned kaks-kolm vankrit sappa, pillimehe kaasa, teed teel pikniku ja ongi selline tore sõit,” maalis ta pildi silme ette. Küsimusele, kust kõik need mõtted tulevad, vastas Jüri Mõniste: „Ei mina tea. Kusagilt jutust kooruvad välja.” Ta lisas, et asju tulebki suurelt ette võtta. „Mis neist väikestest nokitseda. Selleks, et asju teha, peab natuke hull olema. Aga hullude najal see elu edasi lähebki, nagu Valeri Kirss meile ükskord ütles.” Mõniste tunnistas, et vahel on talle küll tulnud pähe mõte, et enam ei viitsi, aga see läheb üle. „Hakkad vaatama, et nii palju otsi on pooleli, ja kui keegi teine tuleb, ei saa ta iialgi aru, kuidas asjad on.”
Tosina aasta kaupa
Jüri Mõniste ütles, et tema töömeheelu on käinud 12aastaste perioodide kaupa. 12 aastat töötas Virtsus kalurikolhoosi puidutsehhis, seejärel oli 12 aastat ehitusettevõtja, kes on oma panuse andnud päris mitme Virtsu maja valmimisse. Ehitusmehe põli sai aga läbi, sest masu tuli peale ja poisid, kellega koos tööd tehti, läksid Soome tööle.
Nii kutsuti Jüri Mõniste 2009. aastal Virtsu kooli majandusjuhatajaks. Aasta hiljem sai temast poiste tööõpetuse õpetaja, seejärel lisandus klassijuhatamine, siis robootikaring. 2013. aastal hakkas ta lastele õpetama ettevõtlikkust. Õpetaja Mõniste leidis, et ettevõtluse õpetamine on rohkem gümnaasiumi kui põhikooli asi. Seepärast tulekski põhikoolis rõhuda just ettevõtlikkusele, et laps suudaks üldse midagi ise korraldada. Asjade korraldamisel peab Mõniste kõige tähtsamaks suhtlust: „Pead suutma oma mõtted teistele selgeks teha. Mõnikord ei tule inimene appi, seast ta ei saa aru, mida sa tahad. Teist korda rääkides ütleb, et miks sa kohe nii ei öelnud.”
Ettevõtlikkuse aine raames valmistub Virtsu kooli viies klass järgmisel nädalal kohvikutepäevaks. Iga õpilane peab ise kohviku püsti panema. Loosiga tõmmati teemad: juust, kala, porgand, kartul jms. Iga laps sai kokandusringist abilise ning nõu ja jõuga aitavad ka koolikokad. Ülejäänud abilised tuli igaühel koolist ise leida. Õpetaja oli aga mures, et kuu aega enne kohvikupäeva oli kaheksast õpilasest alustanud ettevalmistusi vaid kaks. „Nad ei saa veel aru, et terve klassiruum tuleb kohvikuks muuta. Ei ole nii, et istud taburetiga nurgas ja müüd oma küpsist. Terve tuba peab täis olema: muusika ja reklaam, ka huvitav peab olema,” rääkis õpetaja. Lõpuks õpetaja halastas ja ülesanne tehti lihtsamaks: kõik kohvikud kogutakse kokku kooli aulasse.
Mõnistel endal ei paista ettevõtlikkusest puudu olevat. Küsimusele, kas see on geenidega kaasa saadud või elu jooksul õpitud, vastas ta: „See võib ema poolt ka olla. Ta oli söökla juhataja. Mingil ajal hakati seal iga paari kuu tagant sööklapidusid korraldama. Need olid väga meeleolukad peod ja läksid rahvale peale. See on samamoodi ettevõtlikkus – pead bändi välja ajama ja oma rahaga hakkama saama. Seda kõike nägin ma kõrvalt.”
Kogu oma tegevuse kõrvalt tunnistas Jüri Mõniste, et tegelikult on ta ikka üsna laisk inimene. Ta oli koguni veendunud, et inimene peabki laisk olema. Kõige tähtsamaks peab ta oskust inimesi kaasata ja mitte käsu korras, vaid nii, et inimesed ise tahaks kaasa lüüa. „Sellepärast tulebki asju laiali jagada, et igaühel oleks mingi väike vastutus.” Mõniste lisas eelöeldule, et ega ta oska eriti hästi ka „ei” öelda, kuigi on tal aja jooksul seda oskust natuke juurde tulnud. Viimati lasi ta end Kõmsi näiteringi värvata, sest lavastuses oli taluperemeest vaja. „Siiani on asjad tehtud ja pole midagi hullu olnud.”
Küsimusele, miks Jüri Mõniste Virtsusse nii kõvasti panustab, vastas ta: „Midagi peab ju tegema, et igav ei oleks. Ega teised meie õue peale ju toimetama tule, ikka peab ise tegema.”
Tagasi artiklite lehele