Vastu võetud kolhoosi juhatuse istungil 27. jaanuaril 1972. a., kinnitatud kalurikolhoosi “Virtsu Kalur” volinike koosolekul. [lühendatult]

Ülevaade “Virtsu Kaluri” arengust kuni 1972. aastani
[…] Nõukogude korra taaskehtestamisega avanesid kalamajandusele laialdased perspektiivid. Kuid sõda takistas ajutiselt kalapüügi ja töötlemisettevõtete väljakujunemist. Eriti raskelt mõjus sõjategevus rannarahvale. Suur osa kalurite püünistest ja paatidest hävis või muutus kasutamiskõlbmatuks.

Esimeseks sammuks kalamajanduse taastamisel oli kalurite ühinemine kaluriühistutesse, mis tõi kaasa murrangu kalapüügi tehnikas ja võimaldas tunduvalt suurendada kalasaake. Järgmiseks sammuks oli kalurikolhooside moodustamine, üleminek koopereerimise teele.

Virtsu ranna kalurid asusid kindlalt kollektiivse majapidamise teele, sest neil oli ühine eesmärk – sotsialistliku ühiskonna ehitamine. 1949. a. aprillis ühinesid 27 kaluriperet (neist 11 rannapüügikalurit) ühismajapidamisse “Virtsu Kalur”. Virtsu poolsaarel oli kalapüügi ja põllumajandusega seotud perekondadel 3 mootorpaati ja viis sõudepaati, 18 liiki väikemõrdu, kilu- ja räimevõrke.

Esimesel ühise töö aastal püüti 240 ts kala, sealhulgas siiga, angerjat, lesta, kilu ja räime. Majandis oli 320 ha põllumajanduslikku maad, 18 hobust ja vastavalt hobuinventari. Esimesel tööaastal sai kolhoos üldtulu koos põllumajandusega 11,1 tuh. rbl. Kalapüügi osatähtsus oli suhteliselt väike.

“Virtsu Kaluri” asutajatest töötavad kolhoosis tänaseni Sander Noor, Kirill Rahu, Timofei Maas jt. Ei olnud lihtne saada väikeperemehest suure ühismajandi teadlikuks töötajaks. Oli vaja aastaid õppida, kogemusi omandada, et jõuda tänase tootmistasemeni.

Kommunistliku partei ja Nõukogude valitsuse juhtimisel saavutati juba 1960. aastaks kalurikolhoosi “Virtsu Kalur” üldtulu 36 000 rbl. aastas. Ühismajandi liikmete arv oli kasvanud 57-ni, kala püüdis 24 kalurit. Arvel oli “Virtsu Kaluris” 12 mootorpaati ja aastane kala väljapüük 2800 tsentnerit toorkala. […]

Möödunud aastate tähistena võime märkida: 1961. aastal osteti esimesed väiketraalid. Juba sel ajal õpiti “Majaka” kaluritelt, kuidas püüda kala Soome lahest ja Läänemerest. Samal aastal ehitati esimene 4-korteriga elumaja. 1962. aastal hakati kasutama kalurite ühiselamut Veerel. Laevaremonditöökoda alustas tööd samuti 1962. aastal. Aasta hiljem võeti kasutusele laevade tõstmiseks slipp.

1965. aastal andis kalurikolhoosi preservitsehh juba 200 tuhat tingtoosi preserve. 1967. aastal sai valmis lasteaed 70 lapsele.

Möödunud aastate jooksul on loodud nüüdisaegne kalapüügi ja -töötlemise baas. On kasvanud inimeste teadmised ja tööoskus. Käesoleval ajal on saanud kogu kaluriperes tuntuks Heimar Soop, Elmar Kask jt., kes on saanud Nõukogude valitsuse ja vabariigi valitsuse autasusid. Kaheksandal viisaastakul saavutas “Virtsu Kaluri” kollektiiv häid tulemusi vabariiklikus kalurikolhoosidevahelises sotsialistlikus võistluses.

1949. aastal oli kala väljapüük ühe kaluri kohta aastas 21,8 tsentnerit ja töötasu ühe kolhoosiliikme kohta alla 1000 rbl. aastas (vanas vääringus). 1971. aastal oli väljapüük ühe kaluri kohta 372 ts kala, kogu ühismajandi tulu 4,6 milj. rbl., sellest kaubatoodang 3,5 milj. rbl. ja töötasu ühe kalurikolhoosi liikme kohta 2002 rbl. aastas. […]

1973. aasta alguseks on “Virtsu Kalur” oma territooriumi ja majandustegevuse poolest üks suuremaid vabariigis. Püügimere kaldaäärne piirjoon on üle 150 kilomeetri. Maa-ala, mida kolhoosi rahvas kasutab, on üle 500 ha.

1973. aasta lõpuks saab kolhoosi põhivahendites olema 4 SRT-tüüpi ookeani-püügilaeva, 10 traallaeva, üle 60 püügipaadi, 2 RR-tüüpi kalavastuvõtu ja töötlemislaeva, kalatööstus, külmhoone, plekitööstus, metallitoodete tsehh ja muu abitootmine, mis on vajalik kalapüügiks ja kalatöötlemiseks.

1972. aastal oli kolhoosi üldtulu ilma sisekäivet arvestamata 4916 tuh. rbl. ja vastavalt plaanile kasvab see 1975. aastaks 10 milj. rublani. […]

I osa
Tehnilis-majanduslike näitajate ja tootmise arengu põhisuunad
[…]
1) Tootmise tehnilise progressi saavutamise abinõud

a) Kalatöötlemise alal
• suitsutusosakonna rekonstrueerimine kogumaksumusega 155 tuh. rbl., alustatakse 1973. aastal ja võimaldab suurendada suitsukalatoodangut 5 tonnini vahetuses 1974. aastaks. Kulutused tasuvad end ära 1,2 aastaga;
• uue konservitsehhi ehitamine aastatel 1972–1974 kogumaksumusega 510 tuh. rbl. Kulutused tasuvad end 1,5 aastaga;
• uue 1000-tonnise mahtuvusega külmhoone ehitamine (maksumus 550 tuh. rbl.) tagab konservitööstuse rütmilise töö ja toodangu kvaliteedi paranemise;
• vana külmhoone rekonstrueerimine (maksumus 22 tuh. rbl. kusjuures säilitatava kala ja kalatoodete maht suureneb kuni 500 tonnini.

b) Laevaremondi alal
• laevaremonditöökoja ehitamine aastatel 1971–1973 maksumusega 141 tuh. rbl. Kulutused tasuvad end 1,1 aastaga. Võimaldab oma jõududega teha kvaliteetset laevaremonti;
• slipi ehitustööd aastatel 1974–1975 maksumusega 192,97 tuh. rbl. Kulutused tasuvad end 1,6 aastaga.

c) Abiettevõtete osas
• konservikarpide tootmise suurendamine, uute seadme tega varustamine 20–30 tuh. rbl. eest aastas. Aastased täiendavad kulutused tasuvad end 1,5 kuuga;
• karusloomafarmi põhikarja kasv 800-lt 1971. a. 3000 peani 1973. a. Täiendavad kulutused farmi laiendamisel annavad juba samal aastal kasumit;
• aiandi laiendamine – kasvuhoonete valmistamine ja kasutamisele võtmine 1973. aastal (12,5 tuh. m² ). Kulutused annavad kasumit samal aastal. […]

d) Energiamajanduses
• rekonstrueerida 1974. aastal kalatööstuse katlamaja maksumusega 150 tuh. rbl., võimsus 4,5 tingtonni auru;
• tootmishoonete katlamaja ehitamine 1973. a. võimsusega 2 tingtonni auru (maksumusega 78 tuh. rbl.);
• soojustrasside väljaehitamine üldmaksumusega 40 tuh. rbl., sellest 1975. aastal kasutada 20 tuh. rbl.
• trafoalajaamade ja madalpingeliinide ehitamisega alustada 1971. a. ja viia tööd lõpule 1975. a. Liinide üldpikkus 5,8 km, võimsus 680 kVA;
• puurkaevude ehitamine 1971. a. 3,5 tuh. rbl. ulatuses, 1974. a. 7,6 tuh. rbl. ulatuses, tagada seega kogu kolhoosi häireteta varustamine mageda veega;
• veevarustusvõrkude rajamine 1971.–1975. a. 2,5 km;
• kanalisatsioonivõrkude rajamine 1971.–1975. a. 2,6 km;
• puhastusseadmete rajamine 1972.–1973. a. maksumusega 45 tuh. rbl.

e) Keskasula ja tootmishoonete korrashoid
• kalatsehhi territooriumi (2300 m²) asfalteerimine 1973.–1975. aastal;
• kalatsehhi territooriumi (3000 m²) haljastamine 1973.–1975. a.;
• teedeehitus (2,5 km) 1973.–1975. aastal;
• tootmistsooni territooriumi (1500 m²) asfalteerimine 1974.–1975. aastal;
• elamute ümbruse teede (2700 m² ) asfalteerimine 1972.–1975. a.;
• elamute ümbrtise haljastamine (5 ha) 1971.–1975. a.;
• Virtsu pargi heakorrastamine (4 ha) 1973.–1974. a.

2) Kalapüük

Käesoleval viisaastakul on planeeritud kala püüda 260 860 tsentnerit. Arvestades aga võetud sotsialistlike kohustuste täitmist, ületab kalapüük 280 tuhande tsentneri piiri.

Arvesse võttes Väinameres, Riia ja Soome lahes kehtestatud kalapüügilimiite, võib püügi kasv toimuda ainult Läänemere (avamere) ja ookeanipüügi (Atlandi ookean) suurendamise arvel. Kuna kaugelasuvate püügirajoonide osatähtsus suureneb, eeldab laevastiku edukas ekspluateerimine vastuvõtulaevade hankimist ja kasutuselevõtmist. Vastuvõtulaevade kasutuselevõtmine suurendab ühtlasi püügilaevade autokoormust, andes võimaluse regulaarselt täiendada püügilaevade toidu-, vee-, kütte- jt. varusid. 1973.–1974. aastal varustatakse kõik laevapaarid nõeljäägeneraatoritega (generaatorid valmistatakse “Virtsu Kaluri” töökojas).

Vastuvõtulaevade rentaabluse tagamiseks organiseeritakse neil laevadel vahetult püügirajoonis ja ülesõidu ajal preservide ja pooltoodete valmistamine.

Viisaastakul täieneb laevastik kahe vastuvõtulaevaga 1973. aastal ja vähemalt nelja SRT- (400 hj) tüüpi laevadega. PTS- (150 hj, 225 hj) tüüpi laevade arv kasvab kümneni.

Räimepüügilimiidl tõttu ei planeerita kaldaäärses püügis kalapüügi kasvu. Küll aga valmistatakse ette vitsmõrdadega püütavate kalade osakaalu suurendamist üldises väljapüügis.

Uute püügirajoonide kasutuselevõtmine – “Virtsu Kaluri” püügilaevade suunamine Põhja ja Norra merele võimaldab regulaarsemalt varustada kalatööstust kvaliteetse ja odava toorkalaga.

3) Kalatöötlemine

Kalatöötlemine kui kolhoosi peamine tuluallikas kasvab realiseerimise mahult 2,5 milj. rublalt 1971. aastal 6 milj. rublani 1975. aastal.

Ka edaspidi on vaja toota konserve ookeanikalast, et kasutada aastaringselt konservitsehhi võimalusi ja kindlustada kolhoosiliikmeid pidevalt tööga. Eriti vajalik on konservitööstusele ookeanikala I kvartalis, kui Virtsu rannikuala on jääs, ja III kvartalis, kui on piiratud koguses kvaliteetset rannapüügil saadavat ja Läänemerel püütud toorkala.

Alates 1973. aastast viiakse preservide tootmine täielikult üle Puise tsehhi (nr. 2,3, 27a tooside baasil) ning THS-tüüpi laevadele (27 ja 27a tooside baasil). Seega saab võimalikuks Virtsu konservitsehh spetsialiseerida ainult konservide tootmisele. Puise tsehhi rütmiline töö kindlustatakse ookeanikalapreservide (skumbria, heeringas) tootmisega ja külmsuitsutatud kala baasil, mis väldib seisakuid värske kala puudumisel. Puise tsehhis alustati 1972. a. jaanuaris “Atlandi skumbria fileetükid õlis” tootmist.

Vastavalt viisaastaku plaanile valmib Virtsus 1974. aastal uus konserviosakond, kus hakatakse juba samal aastal valmistama sprotte. Sprottide tootmisse lülitatakse ka 1973. aastal rekonstrueeritav suitsutusosakond kahe tunnelahjuga. Rekonstrueeritavas suitsutustsehhis on generaatorite ruum, kala eeltöötlemise TRIO-liinil ja muud vajalikud tootmis-ja abiruumid (riietusruum, dušš, puhketuba jne). Koos sprotitoodangu kasvuga väheneb edaspidi ookeanikalakonservide osatähtsus.

Olemasoleva külmhoone laiendamine 1972.–1973. aastal ja uue ehitamine 1974.–1975. aastal võimaldab paremini säilitada toorkalavarusid ja valmistoodangut ning aitab ühtlasi kaasa toodangu kvaliteedi parandamisele.

Kalatöötlemise mahuline kasv ja kvaliteedi paranemine saavutatakse peamiselt tööviljakuse kasvu arvel. Tootmise edasine mehhaniseerimine, kaadri kvalifikatsiooni tõstmine, töötingimuste parandamine võimaldab suurendada toodangu mahtu ilma töötajate arvu suurendamiseta.

Lisaks varem toodetavaile konservidele ja teistele kalatoodetele organiseerib kalurikolhoos “Virtsu Kalur” käesoleval viisaastakul uute tooteliikide valmistamist.

Sealhulgas:
1971. aastast alates iga aasta kolmandas kvartalis “Peipsi tint tomatikastmes”;
1972. aastal – “Atlandi stauriid tomatikastmes”, “Skumbria õlis”, “Sardiin tomatikastmes”, “Turisti eine”;
1973. aastal preservide tootmine laevadel;
1974. aastal sprottide valmistamine.

4) Abiettevõtted

Koos kalandusharu kiire mahulise kasvuga ja üldtulude suurenemisega väheneb abiettevõtete osatähtsus kalurikolhoosi tuludes. Samal ajal toimub areng ka selles osas. Aiandi kasvuhoonete pinda suurendatakse 12,6 tuhande m² võrra, laiendatakse tomatite, kurkide jms. tootmist, kusjuures 1975. aastal peab aiandist saadav tulu suurenema kaks kuni kaks ja pool korda, võrreldes 1970. a. tuluga. Samuti on ette nähtud viisaastaku plaanis konservikarpide tootmise laiendamine, et täielikult varustada konservi- ja preservitööstust omavalmistatud karpidega.

Laevaremonditöökoja väljaehitamine 1974.–1975. aastal vähendab kulutusi remondiks ja võimaldab remondiaegade lühendamise arvel suurendada eelnevate arvestuste järgi laevade ekspluatatsioonieaga 6% võrra. Uue projekteeritava slipi kasutuselevõtmine 1975. a. võimaldab remontida traallaevu kalurikolhoosi laeva-remonditöökojas.

5) Uute püügiviiside juurutamine

Käesoleva viisaastaku ülesandeks on peale olemasoleva püügitehnika täiusliku ärakasutamise uute püügiviiside tundmaõppimine, katsetamine ja uute püügivahendite kasutuselevotmine.

1971. aastal toimus elektripüügi katsetamine ja kasutuselevotmine põhiliselt vääriskala – angerja, siia, räime, meresärje püüdmisel. Väljapüütud kalakogused suurenevad iga aastaga. Elektripüük on kasutatav jää lagunemisest kuni hilissügiseni.

1972. aastal toimus esimeste ehitatud suuresilmaliste traalnootade katsetamine ja kasutuselevõtmine.

1973. aastal toimus suuresilmaliste traalnootade katsetamine ja kasutuselevotmine suursoomkala – lõheliste püügiks. Samal aastal on ette nähtud peale vastuvõtulaevade kasutuselevõtmise organiseerida kalapüük Läänemere lõuna osas Gdanski lahes.

1974. aastast alates võetakse kasutusele senisest suuremal arvul vitsmõrdu (samuti vääriskala püüdmiseks).

Tootmise tehniline täiustamine võimaldab toodangu väljalaset 1973. a. alates suurendada kuni 50%, võrreldes 1972. aasta toodangu väljalaskega.

II osa
1. Tööjõubilanss ja töötavate kolhoosiliikmete paigutus

Rahvamajanduse kiire areng vabariigis on tinginud selle, et järjest suurem osa töövõimelisest elanikkonnast võtab osa ühiskondlikult kasulikust tööst. Iga aastaga on vähenenud see osa elanikkonnast, kes tegeleb ainult oma isikliku majapidamisega või on oma perekonnaliikmete ülalpidamisel.

Arvestades tööjõubilansi pingelisust, võib tootmise edasine kasv toimuda põhiliselt tööviljakuse kasvu arvel. Kalurikolhoosis tähendab see, et kolhoosiliikmete arv suureneb kolhoosnike perekonnaliikmete arvel. Väljaspoolt tuleb juurde spetsialiste, keda kolhoosi oma jõududega ei ole võimalik ette valmistada.

1971. aastal oli kolhoosiliikmete üldarv 537, neist naisi 205, mehi 332. Sealhulgas töövõimelisi kolhoosiliikmeid 438, neist naisi 153, mehi 285. Ühismajandis tehtavatest töödest võttis osa 499 inimest, neist 429 kolhoosiliiget, 8 pensionäri ja 62 inimest töölepingute alusel. 16,5% töövõimelistest kolhoosiliikmetest, kes ei võtnud osa ühisaajandi tööst, olid kooliõpilased, Nõukogude armees teenivad noored, emad väikeste lastega ja koduperenaised. Ainult 1,8% töövõimelistest kolhoosiliikmeist ei võtnud osa majandi ühistööst seetõttu, et jäädes küll kolhoosiliikmeteks, töötasid nad teistes riiklikes või kooperatiivsetes majandites.

Tehtud arvestuste ja analüüsi andmeis üheksandal viisaastakul nende kolhoosiliikmete arv, kes põhjendatult ei saa osa võtta majandi ühistöödest, oluliselt ei muutu.

Põhiliseks reserviks jääb uute, kasvavate kolhoosiliikmete töölerakendamine ja tööajabilansi parem ärakasutamine. Normaalseks tööpäevade arvuks aastas vöiks ühe töötaja kohta lugeda [365 – 96 (iganädalased puhkepäevad) – 8 (riiklikud pühad) – kuni 24 (puhkus) – 9 (riiklike kohustuste täitmine, õppused jm. põhjendatud puudumised töölt) =] 228 päeva.

Tegelikult töötatud tööpäevade arv 1970. aastal oli iga tööst osavõtnud töötaja kohta keskmiselt 184 päeva. Siinjuures ei ole võetud arvesse vahetusesiseseid tööjõukadusid.

Lähtudes eeltoodust on töö organiseerimise, sotsialistliku võistluse arendamise ja kolhoosijuhatuse käsutuses olevate materiaalsete ergutusvahendite parema ärakasutamise arvel võimalik suurendada nii tööviljakust (ligikaudu 20% kui ka toodangu väljalaset järgnevatel aastatel ilma kalurlkolhoosi liikmete arvu suurenemiseta.

Arvestuste kohaselt kasvab töövõimeliste kolhoosiliikmete osatähtsus, seda eelkõige noorte kolhoosiliikmete ja väljaspoolt töölevõetud uute töövõimeliste kolhoosiliikmete arvel.

Kõige enam läheb täiendavat tööjõudu vaja üheksandal viisaastakul uute laevade komplekteerimisel meeskondadega.

Üldiselt täiendavast tööjõuvajadusest (umbes 150 inimest) võetakse tööle 60 uut töötajat, ülejäänud 90 töökohta täidetakse aga sisemise ümberpaigutuse ja tööjõubilansi parema ärakasutamise arvel ja noorte ning pensionäride ühismajandi tööst osavõtu arvel. […]

Kokkuvõte

Kalurikolhoosi “Virtsu Kalur” sotsiaalse arengu plaani tulemused 1971.–1975. a.
kolhoosi tulukuse kasv ilma sisekäiveta 225%
tööviljakuse kasv 172,4%
puhaskasu kasv 535%
põhi- ja käibevahendite kasv 225%
anda välja uusi toodanguliike 8 toodet
suurendada toodangu väljalaset tööviljakuse kasvu arvel 72,4%
keskmise töötasu kasv 19,3%

Sotsiaalse arengu plaani koostamine ei lõpe käesoleva plaani koostamise ja täitmisega. Vastavalt toimuvatele muudatustele kolhoosi tehnilises ja majanduslikus arengus iga-aastaste tulemuste alusel toimub plaani korrigeerimine kolhoosi juhatuse ettepanekul ja volinike koosoleku otsusel.

Tagasi artiklite lehele