Viimasel poolsajandil Nõukogude piirivalve selja taga üsna puutumatuna püsinud Kesselaid vajab kaitset “metsikute” turistide eest, sealsed pärandkooslused aga asjatundja hooldavat kätt.
Praamiga Virtsu ja Kuivastu vahet sõitja pilku köidavad keset Suurt väina kaks saart: Praami teest lõuna poole jääb madal ja vaid üksikute puudega Viirelaid ning põhja poole üsna kõrge, osaliselt metsaga kaetud Kesse-(Kessu)laid. Kesselaiu pindalaks on eri allikates märgitud 171,6 hektarit [1] ja 177,1 hektarit (Eesti põhikaart).
Saare kõige kõrgemas osas – looderannikul – on mitmeastmeline järsak kogupikkusega 1,3 kilomeetrit. Ligi pool sellest avaneb merele kuni 8,5 meetri kõrguse pangana. Meri murrutab siin osaliselt ka praegu Siluri ajastu Jaagarahu lademe massiivseid urbseid biohermseid dolomiite. Et selle kihistu tüüppaljand (stratotüüp) asub Kesselaiul, siis kannabki kihistu ka Kesselaiu nime. Panga ülemine osa ja sellest saare siseosa poole jäävad Litoriinamere rannaastangud koosnevad Jaani lademe Paramaja kihistu dolomiidistunud merglitest.
Geoloogilised kihid paiknevad siin eripäraselt: need ei asetse rõhtsalt ega ka Eestis tavapärase kerge kaldega, vaid üle seitsmekraadise nurga all. Ka Läänemere eri staadiumide rannajooni saab siin jälgida kogu saare ulatuses. Tavaliselt on need säilinud vaid lühemate osadena.
Kesselaiu pank ja selle lähikonna huvitava geoloogilise ehitusega maa-ala võeti umbes 60 hektari ulatuses looduskaitse alla juba 1938. aastal. Siis keelati asutada pangale paemurdusid, kuhjata kive ja klibu, püstitada ehitisi ja muuta muul viisil paiga ilmet. Kesse pank kõrgub tavatult ühtlase püstloodis seinana. Selles on teatud nurga alt vaadatuna näha omapärane inimese näo bareljeef, mida kutsutakse Kesselaiu valvuriks.
Pärast sõda Kesselaiu pank justkui unustati: seda ei leia ühestki nõukogudeaegsest kaitsealuste loodusobjektide nimistust. Vahest loobuti kaitsekorra kehtestamisest seetõttu, et piiritsooni tingimustes oli see niigi turvaliselt kättesaamatu. Alles 2004. aasta 5. mai määrusega nr. 184 “Kesselaiu maastikukaitseala kaitse-eeskiri” (RT I, 2004, 41, 285) kehtestati taas kaitsekord, nüüd juba kogu saarele.
Loodusväärtused
Kesselaiu maastikukaitseala peamiseks rikkuseks peetakse ka tänapäeval geoloogilisi objekte, kuid peale selle väärivad tähelepanu kogu Kesselaiu maastik ja elustik.
Saare tuultele avatud lääneosas kasvab Eestis haruldane metsatüüp – lookuusik. Puurinne koosneb siin peamiselt ainult 10 kuni 15 meetri kõrgustest kuuskedest, kuid alusmets on see-eest liigirikas. Saare lõunaosas lisanduvad kuuskedele laialehised puuliigid (pärn, saar), suuremate pärnade ümbermõõt ulatub 3,5 kuni 4 meetrini. Siin on pinnakate veidi tüsedam ning alustaimestikus leidub salumetsadele omaseid taimi.
Valdavate edelatuulte suhtes varjulisemas saare idaosas asus enne sõda väike kuue taluga küla. 19. sajandi keskel elas Kesselaiul 41 inimest ning sama sajandi algupoolel rajati saarele ka pisimõis. Möödunud sajandi algupoolel kavatseti saarele rajada paemurd koos sunnitöölaagriga, kuid seda plaani ei jõutud siiski ellu viia. 1963. aastal küla tühjenes, saarele jäi ainult majakavahi pere. Praegu elab majakavahi talus Kesselaiu lääneosas kaks inimest.
Koduloomade vähesuse tõttu kipuvad endised põllu-, heina- ja karjamaad, aga ka endiste talude asemed kinni kasvama. Suurem osa siinsetest rohumaadest on õhukese lubjarikka pinnakattega loopealsed, kuhu tungib jõudsalt peale kadaka-türnpuu-kukerpuu põõsastik. Ulatuslikum kadastik asub saare põhjaosas. Siinsete loopealsete väga liigirikkas rohurindes on registreeritud 17 liiki käpalisi ning kümmekond muud Eestis haruldast taimeliiki, nagu veripunane koldrohi, tui-tähtpea, värv-paskhein jt.
Et kallas tõuseb üsna järsult, on rannaniite Kesselaiul vaid kitsa ribana. Panga all polegi pidevat taimkatet.
Kesselaiu loomastiku kohta andmed peaaegu puuduvad. Kesselaid ei ole soodne veelindudele, sest siin ei ole roostikke ega rannalähedasi laiukesi ja väikeveekogusid. Saarel elavad rebased ei anna aga asu maas pesitsevatele lindudele. Suurematest loomadest satub aeg-ajalt siia põtru ja metssigu. Viimased võivad pikemalt saarele jäädes pöörata ümber õhukest mullakamarat ja maiustada käpaliste juuremugulatega.
Kaitsekord
Kesselaiu kaitseala haarab kogu saare: siin on üks sihtkaitsevöönd ning kaks piiranguvööndit. Sihtkaitsevöönd (90 ha) hõlmab Kesse panga saare lääneosas ja riigi maal asuvaid metsi. Vanaõue piiranguvööndisse jääb saare ainsa asustatud talu maa (2,8 ha) ja Kesse küla piiranguvööndisse endise Kesse küla ja selle ümbruse poollooduslikud kooslused.
Ohud
Viimasel ajal on hakatud Kesselaiul üha rohkem käima. Veesõidukite arvu suurenemisega on kaasnenud nn. metsikute turistide sagedased põiked saarele. Sellest annavad märku nii lõkkeplatsid kui ka prahihunnikud. Kuival ajal on saar väga tuleohtlik, nii et hooletud tuletegijad võivad hävitada kogu siinse metsa. Viimastel aastatel on nii skaudid, Eestimaa looduse fond kui ka mõned teised korraldanud Kesselaiul talgulaagreid: suurel hulgal on korjatud saarel lõbutsenute maha jäetud olmeprahti ning hooldatud ja taastatud poollooduslikke kooslusi. Prügikastid on paigaldatud nii Kesselaiule kui ka Muhus Lalli sadamasse.
Selleks et korraldada loodushuvilistele matku ja õppekäike saarele, oleks vaja kohandada sadamat. Suvekuudel peaks kohal olema saarevaht, kes hoiaks uudistajail silma peal ja, miks ka mitte, soovi korral tutvustaks neile saart.
Tagasi artiklite lehele