Ilm. Ru.

Lihulast-Virtsu

Lihulast viib maantee võrdlemisi huvitava maastiku keskelt läbi, Virtsu poole. Enam kõrgustikke, kust avaneb vaade kaugematele maastikkudele. Nii näiteks kõrgustik Tuudi mõisa juures. Tuudi-Lihula uus algkoolimaja on nägus hoone, kuigi ta veidi meelde tuletab kasti. Kahju siiski, et uued ahjud seal sees nii tublisti teisel korral vajuvad, et ähvardavad laste elu. Või on see vanameelsete kiusujutt. Sisse ma aga ei läinud, pidin ruttama.

Karuse kirik on vanemaid Läänemaal. Hämar, saladuslik kirikusaal on ehitud kaskedega, mille varjust kuulda lõbusat naeru – homme õnnistatakse leerilapsi. Huvitavat kiriku ümbruses vähe, peale mõne vana risti, mis kohale paigutatud umbes kolmsada aastat tagasi. Imelikul kombel on Karuse ja Hanila kirikud ehitatud õige üksteise lähedale – 5 kilomeetrit kõigest vahet. Jumalasõna harrastajail on niiviisi võimalus alati vaheldust leida. Kuid praegu on nende kahe kiriku peale üks õpetaja.

Pole minu ülesanne siin kohal kirjeldada põllumehe hädasid ja muresid, et mitte luua pessimistliku meeleolu. Hirmsaim, mis näib põllumeest vaevavat, on rahapuudus. Üks sent on saanud maal juba suureks rahaks. Kui kaup on 6 klm. kaugemal kaupluses paari sendi võrra odavam, siis käiakse see maa rõõmuga maha, et säästa seda väikest raha. Kuid see maa sõidetakse tihti ka rattaga, sest neist on maal nüüd uputus. Iga kaupluse ukse taga seisab neid 4-5 või rohkem. Vihinal kihutavad maapoisid must mööda, väledad “Dürkoppid” või “Husquarnad” jalge vahel. Millest see jalgrataste uputus? Agendid müüvad neid 500 margase sissemaksuga järelmaksu peale. Vaja ainult vekslile allakirjutada. Nii ostetakse mõnikord ühte perre 3-4 jalgratast, kui noori inimesi on majas rohkem. Noor inimene külas on sattunud mürgise linna mõju alla: ta hakkab ihalema kiirust ja igasuguseid mõnususi. Kellel ratas on, see hakkab igatsema tsiklit. Sest mis kiiruse saavutamine see on jalgade sõtkumisega? Kuid kas mõni aasta tagasi ei saadud läbi ratasteta? Ja maamehel oli raha rohkem. Pikad maad käidi maha jala ja hobusega, põllumehel oli aega ja ta meel rahulik. Kuid ajaga peab kaasas sammuma, toogu ta kas hukatust või veeuputust!

Enne Virtsu sadamat pälvivad tähelepanu suured kadakased Virtsu karjamaad. Veidi voldilisel maastikul laiuvad need kaugele-kaugele. Kilomeetrite taga, keset karjamaad on mõned üksikud talud. Vanarahvas kõneleb, et kui mõisa teomees läinud vahest Virtsu arust hobust otsima, siis kulunud tal selleks 3-4 päeva. Ja tõesti võib hobune jäljetult kaduda sinna hiigla karjamaale, suurte vormirikaste kadakate vahele.

Vasakul Virtsu tammi läigivad mere taganemise tõttu tekkinud reliktjärved. Keerlevad üleval sihvakad kajakad ja kisendavad teised merelinnud. Kaugemal kiirgab meri kui hiigla hõbemass. Eemal soolase vee rüppes sinab üksik laid ja Muhumaa viirg.

Maantee kõrval enne Virtsu mõisat on kividest ring – raudrüütli haud. Kaugemal näeme mererannal vanu Virtsu lossi varemeid. Sellega ühenduses on järgmine legend: vanal ajal elanud Virtsu lossis rüütel – meriröövel. Tõmmanud ta tugeva köie üle väina Virtsust Muhumaale ja püüdnud niiviisi kaubalaevu. Aastaid kestnud see nõnda. Siis sõitnud Muhu väina kaunil suvepäeval ühe suure riigi sõjalaevad ja võtnud kohutava kuulsusega lossi kahuritule alla. Et elu päästa, kihutanud röövrüütel hobusel põgenema. Virtsu tammil aga tabanud teda karistajate kuulid ja põgeneja vajunud surnult kokku. Ta maetud langemise paigale ühes hobuse, rakmete ja relvadega. Ning sel kohal näeme nüüd kiviringi. Sünge ja üksik röövrüütli loss seisab aga merekaldal varemeis.

Rapla-Virtsu raudteest.

Rapla-Virtsu uue raudtee tammi ehitamine on lõpetatud. Virtsus pannakse paigale juba rööpaid. Võib sääl märgata elavat tegevust. Tekkima hakkab lõpujaama väike linn. Ehitatakse sinna neli suurt kahekordset maja, mis omaette väiksed lossid. Kaks neist majadest on juba valmis. Kes hakkavad küll neis uhkeis hooneis elama? Kas kujuneb selle väikese lõpujaama ametnikkude koosseis tõesti nii suureks, et täita kõik need majad? Suur jaamahoone ehitatavat pealeselle. Ometi kõneleb ümbruskonna rahvas, et ei kujune liiklemise mõttes Virtsu jaam kuigi tähtsaks. Palju elavamaks kujuneb tegevus Koti jaamas, nagu tõendatatkse. Milleks siis selline suur asundus – linn Virtsus, luksushotelli taolised elamud?

On paljugi asju, mida raudtee ehituse juures märkab rahvas ja millega sugugi rahul ei olda. Sageli tehtavat kilpla tööd, eriti mis puutub vedudesse.

Lihula jaama juurde ehitatavat sauna, mis läheb maksma poolemiljoni ümber. Ometi puudub muudes jaamades – nagu Haapsalus ja Ristil saun, kuidas on ta nii hädatarvilik Lihula jaamaametnikkudele? Loomulik, et põllumees, kes kramplikult hoiab peos iga senti, nähes sellist laiutamist, muutub mõrumeelseks ja umbusklikuks kõikide “kroonu asjade” vastu. “Saksad sõidavad autodega ja muudkui ehitavad endale losse.”

Ma külastasin veel Puhtu poolsaart, seda parkide pärlit. See on koht täis romantikat ja luulet. Lopsakas taimekasv, otse troopika meie kaunimatest lehtpuudest, jasmiini hurmavus, müstilised, lõputud teerajad üleval võlvistikuks kasvanud puude all. Ja siis rahulik merepeegel, mis jaotatud saartega, laidudega, poolsaartega – veneetsialikult suurepärane. Seal kaldal ehitatakse väikest majakest. Sinna tulevat end. Virtsu mõisa omanikkude järeltulija elama. On südanthaarav veeta päivi paigas, kus esivanemad võimu tipul olles vibutasid orjale nuuti. Ta lasknud tuua merivähke väljamaalt, ning lasknud Puhtu alla lahti, kuid vähid pannud kohe plehku ja praegu püüdvat neid Kiideva kalurid.

Puhtus olnud vanasti ka Schilleri esimene mälestussammas, kuid nüüd ei leidnud ma enam selle tükkegi. Toredad suvemajad, ilustised, mälestussambad, kõik on hävitanud ja põletanud hunnid Aasiast – vene sõdurid ja teie leiate toredast pargist vaid haledaid varemeid.

Ka Üksküllide matusepaika ei olnud mul mahti üles otsida. Suurepärane on siiski neil parunitel sääl mühavas, toredas, vaikses pargis magada!

Tagasi artiklite lehele