Eesti Raamat, Tallinn 1966

Lihulast võib teekonda jätkata Virtsu või Risti suunas. Esimese marsruudi valimisel ületame Tuudi jõe. Varsti hakkavad teest paremal paistma “Sädeme” kolhoosi mehhaniseeritud karjalaut ja kolhoosnikute kahekorruseline elamu.

Tee äärde jääb Karuse kirik. Kirjalikes allikates on kirikut mainitud juba 1270. aastal, mil kiriku kooriruumi maeti võitluses leedulaste vastu langenud ordumeister Otto von Lutterberg.

Karuse kirik on tüüpiline XIII sajandil rajatud Saare-Lääne kirik – ühelööviline sakraalehitis, mis oli algselt ilma tornita. Praegune torn on ehitatud umbes aastal 1500. Kiriku lähedalt leiame rõngasriste, mis pärinevad XIII-XVII sajandist. Võib teha katset neil olevate vanade hauakirjade lugemiseks.

Karuselt on soovitatav suunduda mõni kilomeeter lõuna poole, Vatlasse. Madalatest heinamaadest ja soodest ümbritsetud liivaseljakul asub muistne linnamägi. Linnamäel oli ringvalliga piiratud linnus, mis seljaku muust osast oli kraaviga eraldatud. Linnamäe pindala on umbes 1 400 m2.

Pärast Karusel Lihula-Virtsu maanteele tagasipöördumist läbime Hanila asula. Sealnegi kirik kuulub XIII sajandi ühelööviliste sakraalehituste hulka. Torn on ehitatud XIX sajandil. Hanila kiriku arhitektuuriliselt huvitavamaid detaile on pikihoone ja koori paarisaknad.

Virtsu sisse sõites jäävad paremale Virtsu keskaegse vasallilinnusevaremed. Uexküllide perekonnale kuulunud linnus rajati XV sajandil ning hävitati 1533. aastal selle perekonnaga tülli sattunud Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buxhoevdeni käsul. Muistsetest aegadest peale on Virtsus asunud sadam, kuid maapinna tõusu ja mere taganemise tõttu on see nüüd juba kolmandas asukohas. Virtsu sadamahoone juurest avaneb avar vaade merele. Läänes paistab Muhu rand, põhjaloodes mustendab Kesselaid. 4. (17.) oktoobril 1917 toimus Virtsu lähedal merelahing ülekaalukate Saksa merejõudude ja Vene sõjalaevade vahel. Vene sõjalaevastik oli sunnitud taanduma, kuid tekitas vastasele raskeid kaotusi.

Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja päevil oli Virtsu korduvalt lahinguareeniks. Fašistliku Saksamaa väed vallutasid asula küll juba 10. juulil 1941, kuid löödi sealt Nõukogude vägede poolt kaheksa päeva hiljem uuesti välja. Nõukogude väed evakueerusid Virtsust alles sama aasta 4.-5. septembril. Virtsu vabastati 26. septembril 1944 ning juba paar päeva hiljem muutus ta lähtebaasiks Muhu saare vabastamisele. Praegu on Virtsu tähtis Lääne-Eesti transpordi- ja tööstuskeskus. Sealses Pärnu Kalakombinaadi tsehhis töötab üle 200 inimese.

Endise Vana-Virtsu mõisa park asub Puhtulaiul. See on taimekoosluselt metsalaadiline. Tänapäeval nimetatakse endist mõisaparki Puhtu salu-lehtmetsaks ning see on looduskaitse all. Võimsaimateks puudeks Puhtu metsas on 700-800 aasta vanused tammed, millest paljudel ulatub ümbermõõt üle 4 meetri. Üldse on siin puu- ja põõsaliike ligi 60.

Veel rikkalikum kui taimestik on aga siinne linnustik. Puhtu poolsaarel on registreeritud rohkem kui 200 linnuliigi peatumist. Rikkaliku linnuriigi tõttu rajatigi siia Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi ornitoloogiajaam. Puhtu vaatamisväärsuseks on ka mälestussammas suurele saksa luuletajale Friedrich Schillerile. 1813. aastal püstitatud ausammas oli esimesi kirjandusklassikule rajatud monumente. Ka tänapäeva Puhtu on seotud kirjandusega. Just siin on Aadu Hint kirja pannud mitmed “Tuulise ranna” peatükid.
Virtsu-Laelatu-Puhtu zooloogilis-botaanilise kaitseala koosseisu kuulub Laelatu puisniit. See asetseb Virtsu sadamast piki raudteed neli kilomeetrit kirde pool ning on looduslikult piiritletud 153 hektari suurune lainja reljeefiga pargitaoline poolsaar, kus madalamate taimede seas kasvab üksikuid võimsaid 150-200-aastasi tammesid.