Seda, et Virtsus on midagi teoksil, saab aru juba sadamahoones, kus heidame pilgu peale viimaseid kuid töötavale automaadile ja küsime kooli juurde teed. “Koosolekule lähete või?” uurib kohvikupidaja. “Minge jah!”
Kohapeale jõudes on saal rahvast täis. Puutoolidel istub 60–70 inimest, tropis ukse all seisavad veel mõned, kes seiravad vallavanemat intervjueerivaid telemehi. Kohal on kolm Eesti telekanalit, Maaleht ja meie. Kahe pangaesindaja jaoks on saali ette kõrgendikule seatud laud ja mõned istmed.
Kell saab kaks, vallavanem Arno Peksar on end mikrofonidest vabaks võidelnud ja sammub saali ette. “Katsuks tunni ajaga hakkama saada. Kui ei saa, siis läheb üle,” ütleb ta ja istub. Koosoleku juhataja Meelis Põhako juhatab rahva ette Swedbanki kaks esindajat — mehe ja naise.
Rahvas on vait. Esindajad ütlevad tere. Mees seirab pilguga kõrgendikul troonivaid istmeid, kuid otsustab targu jääda rahvaga samale tasemele, naeratab ja räägib, miks otsustas Swedbank aprillist sulgeda Virtsu sularahaautomaadi. Swedbanki otsuse taga on pikk ja põhjalik analüüs. Otsuse puhul arvestab pank kahte aspekti: kasutatavust, sest pank on äriühing, ja alternatiivseid teenusepakkumise võimalusi nagu kaardimaksed poes, avalik internet ja pangabuss. “Kõike seda me arvestasime,” ütleb mees.
Naine võtab jutujärje üle ja räägib, et pangabuss on ratastel pangakontor: seal on nii sularaha väljamakse– kui ka sissemakseautomaat ja pangateller. Teenuseid pakub pangabuss terve hulga. “Swedbank on pakkunud pangabussiteenust juba kuus aastat. Kliendid on rahul,” ütleb naine.
Rahva seast tõuseb käsi. “Meie lugesime ajalehest, et meie kasutame vähe oma kassaaparaati. Palun öelge, kui palju peame meie oma kassaaparaati kasutama, et see meile alles jääks?” küsitakse.
Pangaesindaja naeratab ja selgitab, et pank on oma otsuse teinud. “Kas meie siis ei saa midagi teha?” küsib saal. “Aga meil on ju raha vaja. Palun ärge pange meie autumaati kinni!” “Ma kordan veel kord: otsus on tehtud,” kordab pangaesindaja ja selgitab: otsus pole tehtud üleöö. Virtsu sularahaautomaadi kasutatavus on vähenenud juba tükk aega, nii et pank pidas õigeks optimeerida. “Paljuski on see äriline otsus,” tunnistab esindaja. Pank on äriühing, kus peab kõik ennast ära tasuma. Virtsus ei tasu. Aga pank hoolib oma klientidest. Sularahaautomaadi asemel paneb ta käima pangabussi.
“Aga bensiin on ju nii kallis,” kostab kõhklev hääl saalist. Esindaja on vait. See ei olnud küsimus. Tema on tulnud siia küsimustele vastama, mitte niisama seletama. “Lihulas käib pangabuss. Seal inimesed ootavad kaks–kolm tundi ja külmetavad. Kas siis rahval ei ole üldse sõnaõigust?” küsib rahvas. Virtsu umbes 600 elanikust on 500 pensionärid. Kuidas siis nemad peavad olema ja elama?
“See on küsimus kohalikule omavalitsusele,” ütleb esindaja. “Meie andmetel Lihulas nii pikki ooteaegu ei ole.” — “On küll!” vastab saal nagu üks mees.
Käe tõstab Laine Vesker, elupõline valla kultuuri– ja hariduselu edendaja, ja küsib, mida peaks Virtsu rahvas tegema, et pangal kui teenusepakkujal tekiks huvi sularahaautomaat siiski alles jätta. Esindaja vastab, et sulgemisotsus on tehtud. “Kus see otsus tehti?” küsib saal. Kas ehk Rootsis? Võib–olla nemad seal kaugel ei tea, kuidas meie siin oleme ja elame, aga neile saab seda ju seletada. “Otsus tehti Eestis,” ütleb esindaja.
“Kas see otsus on nii lõplik, et seda muuta ei saa?” küsib kohalik mees Peeter Vissak. “Ei saa,” ütleb esindaja. Volikogu liige Meelis Malk tõstab käe, selgitab, et ta saab aru, et pank arvestab kasutatavust, aga kas saaks ehk sellekohased andmed avalikustada. “Kasutatavust ja alternatiivsete võimaluste olemasolu,” toonitab esindaja. Malk ütleb, et ta saab aru, aga kas saaks teada, kui väike see kasutatavus siis ikka on. “Äriühinguna ei saa me seda öelda,” ütleb esindaja ja räägib jälle pangabussist. Et tuleb rahakasutust rohkem planeerida, rohkem ette mõelda.
“Linnas on iga nurga peal autumaat,” hõigatakse saalist. Võetagu sealt mõni vähemaks. “Las meie oma jääb alles. Meie ei taha mitu tundi sabas seista,” ütleb saal ja hakkab nõudlikult sumisema. Pangaesindajad ei saa suminast aru. Sumin ei ole küsimus. Sumin on sumin. Põhako selgitab, et panga pakutud mõned tunnid kuus senise 24 tunni asemel ööpäevas on saali arvates vähe. “Aga teenuseid tuleb juurde,” ütleb esindaja. Saal sumiseb edasi.
“Kas te olete analüüsinud, kas meie neid üldse vajame,” vahendab Põhako. “Aeg näitab,” ütleb esindaja. “Mina ei tea seda kohe praegu öelda.” “Kas teil sellest ei ole midagi, kui meie kõik läheme teise panka?” küsib saal. Pangaesindaja seda küsimuseks ei pea. “See kõlas nagu ähvardus,” ütleb ta.
Vesker tõstab käe, küsib “Kas teie pank teab, kui palju tarvitavad meie inimesed sularaha?” ja seletab, et tema kui pensionär saab pangabussi peale minna, aga tööinimene ei saa. Virtsus on tööinimesi ka. Pank ei tea ja arvab, et seda teavad Virtsu inimesed ise. Virtsu inimesed teavadki. Sularaha on tarvis, et maksta naabrimehele küttepuude ja naabrinaisele munade, värske kartuli ja porgandite eest, värske kala müüjale värske kala, juukselõikajale juuste lõikamise ja bussijuhile bussipileti eest. Suurem osa kohalikku majandamist majandatakse sularahaga. Ainus koht, kus saab kaardiga maksta, on toidupood, aga eile olid sealgi ühendused maas.
“Mis meie peame tegema, et meie saaksime oma raha kätte siis, kui meie tahame, mitte siis, kui teie tahate? See on ju meie raha. Mis oleme meie pahasti teinud? Kas meie oleme liiga vaesed olnud?” küsib Vesker. “Pange meile siis pisem autumaat. Meile ei ole nii suurt kasti tarvis,” kostab saalist.
Vallavanem Peksar, kes on saalis ainus ülikonnas mees peale pangaesindaja, tõstab käe ja küsib, mitu korda alla äratasuvuse miinimumi jääb Virtsu sularahaautomaadi kasutatavus. “See ei tohiks ju ometi ärisaladus olla,” ütleb Peksar. “Mitu–mitu korda,” ütleb esindaja. “Kas buss tuleb siis odavam kui autumaat?” küsitakse saalist. “Buss on mõistlikum,” ütleb esindaja.
Jutt käib ringiratast. Uuritakse veel ühte ja teist. Et mida ikka saaks teha. “Midagi ei saa,” ütleb esindaja. Otsus on tehtud. “Aga mis me siis üldse siia tulime? Mis me siis üldse arutame?” kostab lõpuks noor hääl. “Pank on alati valmis diskussiooniks,” ütleb esindaja. “Meile läheb korda, mis toimub linnadest väljaspool.”
Kell on kolm saanud. Tund aega on möödas. Hulk toole on jäänud tühjaks, sest rahvas on tasapisi hakanud saalist välja imbuma. “Kas SEB ei tahaks meile panna oma autumaati. Kui vallavanem ise küsiks,” kostab üksik kõhklev hääl. “Ei julge selle peale loota,” arvab vallavanem. “Vastu seina jooksime,” nendib Laine Vesker, ohkab ja seirab pilguga õieli mikrofonidega telemehi, kes on ta ümber piiranud.
Koosolek on läbi. Kaks maailma on korraks kohtunud ja taas lahku läinud. Ära ei tasunud see ennast kummalegi.
Swedbanki detsembri alul avalikkusele teatavaks saanud otsus sulgeda 1. aprillist Virtsu sadamahoones asuv sularahaautomaat päädis teisipäeval rahvakoosolekuga Virtsu koolis.
Hanila vallavolikogu liikme Meelis Malga detsembri lõpus algatatud petitsioonile pangaautomaadi sulgemise vastu oli selleks ajaks andnud allkirja 357 inimest.
Swedbanki sularahaautomaat on vallas ainus, lähimad jäävad mere taha Muhusse Liivale ja 25 kilomeetri kaugusele Lihulasse. Veel saab sularaha välja võtta Virtsu postkontoris asuvast SEB postipangast, kuid Eesti Post on kinnitanud kuuldusi, et varsti suletakse ka postkontor.
Koosolekule tulnute küsimused pareeris pank tüüpvastustega: see küsimus tuleks esitada kohalikule omavalitsusele, too esitaks bussifirmadele. Suur osa rahva murest ei kvalifitseerunud üldse küsimuseks. Oma ärihuvides tegutsevale ühingule ei saa seda ka ette heita. Aga samamoodi nagu pangal on õigus kasumile, on Virtsu rahval õigus oma “kassaaparaadile” nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses.
“Kuidas siis meie peame edasi elama?” küsib Virtsu rahvas. Panga asi see ei ole. Kohaliku omavalitsuse käed jäävad selles asjas lühikeseks.
Aga kelle asi see siis on? Kelle käest küsida?
Või ei ole elu maal üldse kellegi asi?