1965 Kas tunned maad
Kirjastus “Eesti Raamat” Tallinn 1965
Lk 316-325
Lihula alev on Haapsalu rajooni lõunapoolse osa keskuseks ning suurimaks asulaks. 1959. aasta rahvaloenduse ajal elas Lihulas 1 500 inimest. Asula paikneb Tallinn-Virtsu maantee ja raudtee ääres. Siia on koondunud mitmed tööstusettevõtted ning haldus- ja kultuuriasutused. Siin leidub ka mitmesuguseid vaatamisväärsusi matkajale.
Lihula võib tagasi vaadata palju sajandeid kestnud võitlusrohkele ajaloole. Selle tunnistajaks on alevi põhjaserval kerkiv iidne Lossimägi, järskude nõlvadega paene kõrgendik, millelt avaneb haruldane vaade ümbruskonnale. Siin asus Lihula muinaslinnus, mis oli XII-XIII sajandil Eesti tähtsamaid keskusi. Seda tõendab seegi fakt, et juba 1211. aastal, millal Eesti oli veel sakslaste poolt vallutamata, määrati Lihula Eestimaa piiskopi residentsiks.
1220. a. suvel maabus Eesti rannikul Rootsi sõjavägi ning vallutas Lihula. Rootslaste sõjaväega oli kaasas kuningas Johan, jarl Karl ning samuti Linköpingi piiskop Karl. Pärast kuninga lahkumist ründasid saarlased veel samal suvel linnust ning hävitasid täiesti rootslaste garnisoni. Võitluses langesid nii jarl kui ka piiskop ning peaaegu kogu meeskond – 500 meest. Ainult üksikuil õnnestus pääseda eluga ning viia teade taanlastele Rävalasse; Taani sõjaväe saabumisel olid aga saarlased juba lahkunud.
Saare-Lääne piiskopkonna moodustamisel 1228. aastal määrati Lihula uue piiskopkonna keskuseks. Sellega seoses asuti kindlustama Lihula linnust ning alustati vist ka toomkiriku ehitamist. 1238. a. aga oli Saare-Lääne piiskop sunnitud loovutama poole Lihula linnusest koos mõningate maa-aladega ümbruskonnas ordule. Selle tõttu katkestati toomkiriku ehitamine ning piiskopi residents viidi mujale.
Piiskopi ja ordu vahel 1238. a. sõlmitud lepingus oli ette nähtud ühise linnuse ehitamine ning alevi rajamine Lihulasse. Linnus jaotati juba ette pooleks, kusjuures torn ja värav jäid piiskopi poolele. Ordul oli keelatud ehitada piiskopi nõusolekuta oma linnuseosas torni. Linnus valmis nähtavasti 1241.-1242. aastaks. Umbes 40 aastat hiljem asutati Lihulasse linnuse lähedale tsistertslaste nunnaklooster (nüüd täiesti hävinud). 1298. a. märgitakse ka juba alevi olemasolu, mis nimetatud aastal ordu vägede poolt maha põletati. XVI sajandiks kasvas Lihula alev üsna suureks asulaks, milles oli isegi mitu kirikut. Allikais kõneldakse ka privileegidest, kodanikest, pürjermeistrist, linnafoogtist, gildist ja selle majast ning seegist.
1560. aastal hõivas Lihula linnuse koos ümbruskonnaga hertsog Magnus oma vägedega. Kolm aastat hiljem, 1563. aastal langes linnus rootslaste kätte, vallutati aga varsti mõisameeste jõukude poolt. Suutmata hoida linnust enda valduses, loovutasid mõisamehed selle taanlastele. 1573. a. vallutasid rootslased uuesti Lihula ning pantisid selle palgasõduritele, kes aga loovutasid linnuse 1575. a. jällegi taanlastele. 1576. a. hõivasid Lihula Vene väed. 1581. aastal vallutasid rootslased kolmandat. korda Lihula, mis jäi nüüd enam kui sajandiks nende valdusse. Neis võitlustes hävisid nii linnus kui ka selle juures olnud alev. XVII sajandil oli Lihula linnus lagunenud ning sellel ei olnud kindlusena enam tähtsust. Tänapäevani on endisest linnusest säilinud ainult müüride osi.
Lihula alevik tekkis uuesti alles XVIII sajandil, muutudes jälle tähtsaks kaubanduslikuks keskuseks Läänemaa lõunaosas, ühtlasi sai ta mitmesuguste ametiasutuste asupaigaks. Aleviku kasv oli siiski võrdlemisi aeglane, mida tingisid sagedased tulekahjud ning Läänemaa majandusliku arengu üldine mahajäämus kapitalismi perioodil.
1905. aastal oli Lihula elava revolutsioonilise võitluse keskuseks. Paljud siinsed revolutsionäärid kaotasid oma elu mustasajalaste käe läbi alevi karjamaal või Palumetsa suure kase all. 1918. aasta algul asutati Lihulas väga arvukas VSDTP osakond.
Alevi õigused sai Lihula 1945. a. Aastail 1950-1961 oli Lihula samanimelise rajooni keskuseks. Alev on nõukogude võimu perioodil kiiresti kasvanud ning kujunenud silmapaistvaks majanduslikuks keskuseks ja kultuurilise ülesehitustöö koldeks Eesti NSV lääneosas. Lihulas on keskkool. Siin töötab ka roliitplaatide tootmise ettevõte, mis valmistab Matsalu lahe pilliroost väärtuslikku isolatsioonimaterjali. Alevis on uus, ajakohane leivatööstus.
Lihula alevi teljeks on Tallinn-Virtsu maantee, mida alevi hoonestik ääristab mitme kilomeetri pikkuselt. Raudtee möödub alevi servast kagu poolt. Viimasel ajal on Lihula kasv toimunudki peamiselt raudteejaama suunas. Alevis näeme vanemate majade kõrval ka uusi ühiskondlikke hooneid ning tööliselamuid. Alevi keskel on väike park. Lihula ehitusmälestistest olgu mainitud klassitsistlikus stiilis mõisahoone XIX sajandi esimesest poolest. Selle fassaadi keskosa kaunistab portikus nelja dooria sambaga. Endine Lihula mõis on nüüd Lihula sovhoosi keskuseks.
Lihulas elas aastail 1871-1882 kirjanik Jakob Pärn, olles siin õpetajaks vallakoolis, kus tema õpilasteks olid vennad Laipmanid. Kirjaniku siinsel koolimeheperioodil valmis ta tuntumaid jutustusi “Oma tuba, oma luba” (1879).
Lihula ümbruskonnas väärib eelkõige vaatamist Matsalu Riiklik Looduskaitseala, mille keskus asub Penijõe asunduses, Lihulast 3 km põhja pool. Matsalu on meie vabariigi neljast looduskaitsealast suurim ning looduslikelt tingimustelt kõige mitmekesisem. Siin valitsevad Matsalu lahe sopis ja Kasari delta piirkonnas ääretud roostikud, mis on suurimad Baltimail ning mis aasta-aastalt edasi tungivad lahe välise osa poole. Pilliroog kasvab siin 4 m kõrguseks ning moodustab tihnikuid, mida läbivad vanad jõeharud. Lisaks on siin ka ulatuslikke kõrkja- ning hundinuiakogumikke. Roostikus on väiksemaid vabaveealasid, kuid samuti üksikuid saari – “mättaid”, kaetud tarnadega või madalate põõsastega. Looduskaitseala hõlmab ka laialdase Kasari luha, suured rannaniidud Matsalu lahe ääres ning mõningad Suure väina saared (Kumari, Papilaiu, Tauksi, Sõmeri jt.).
Matsalu lahe roostikku, luhtasid ning rannikuid asustab ainulaadne linnustik, millel alates juba V. Russowi uurimustest 1870. a. rajanebki Matsalu lahe rahvusvaheline kuulsus. Nõukogude Liidu loodeosas pole ühtki teist kohta, mis linnuliikide rohkuselt ning isendite arvult suudaks võistelda Matsalu lahega. Matsalu lahel ja seda ümbritsevail luhtadel on kindlaks tehtud üle 120 linnuliigi, kellest 50 liiki on haudelinnud.
Matsalu lahe uhkuseks on hallhani, kes kuulub Matsalu lahe alatiste haudelindude hulka. Seda Põhja-Euroopas väga haruldaseks muutunud lindu pesitseb siselahe roostikus umbes 150 paari. Eriti arvukalt on siin esindatud mitmed pardiliigid – sinikael, rägapart, piilpart, soopart ja mõned teised. Sulgimise ajaks lendab parte Matsalu lahele kokku nähtavasti õige kaugetelt aladelt. Arvukalt esinevad ka punapeavart, tutt-pütt, sarvikpütt, mustviires jmt. liigid. Matsalus on suured kajakaliste, eriti naeru- ja väikekajaka haudeasundused. Väga arvukas on kurvitsaliste pere. Lahe pilliroo- ja kaislatihnikuis pesitsevad muude liikide hulgas ka hüüp, vesikana, tiigikana, rookana, väike-vesivutt, rästas-roolind, tiigi-roolind, kõrkja-roolind, väga haruldane väikehüüp ning mitmed teised haruldased linnuliigid. Roostikus elavaile lindudele peab jahti roo-loorkull. Aeg-ajalt külastab Matsalu lahte ka merikotkas, kelle pesapaigad on ümbruskonna metsades. Väinamere laidudel aga pesitsevad mitmesugused ulgumere saarte linnud, nagu hahk ja röövtiir. Rändeperioodil peatuvad Matsalu lahel tuhandeliste parvedena haned, luiged (neid on siin kohatud kuni 40 000-isendilistes parvedes), kaurid, valge-põsklagled ning suured parved mitmesuguseid põhjapoolseid partlasi ja kurvitsalisi.
Matkame järgnevalt Lihulast suurt Tallinn-Virtsu maanteed mööda Karuse ja Hanila kaudu edela poole. Sellel teel jõuame 3 km kaugusel Lihulast Tuudi asundusse. Tuudi jõe kaldal väikesel kõrgendikul asub väike park põliste tammede, saarte ja kaskedega. Tuudi mäelt ulatub silm nägema tüüpilist Lääne-Eesti maastikku – lamedate paeste kõrgendike vaheldumist puisniitude ja soodega. Petaaluse ja Järise küla vahelisel alal, suurest teest veidi kõrval on laialdane liivaväli rohkete kadakate ning suurte rändrahnudega.
Karuse muinaskihelkond oli uurijate arvates olemas juba XIII sajandil, mil kandis Kotsu (Cozzo) nime. Karuse kirik on ehitatud enne 1270. aastat, torn aga XVI sajandi alguses. Karuse kirikusse arvatakse olevdt maetud ordumeister Otto v. Lutterberg, kes langes 1270. a. Suure väina jääl lahingus leedulaste vastu. Karuse kiriku juures on sajanditevanuseid paest ratasriste, vanu hauaplaate ning omapärane, sarve meenutav hauamälestis.
Karuse kiriku lähedal asub Koti mets, õigemini puisniit paljude tammedega. Ka Voose asunduses kasvab rühm suuri tammi. Üht neist nimetatakse kohapeal “Pulma pea” (ümbermõõt 4,1 m).
Selle ümbruse ühismajandeist väärib esiletõstmist “Sädeme” kolhoos, millel on eesti punast tõugu kari. Karuse raudteejaama juurde, Pärnu suunas hargneva tee äärde on kujunenud väike alevik.
Tuudilt võime rännata Matsalu lahe äärde ning Suure väina rannikule. Siin teeme esimese peatuse Matsalu asunduses, ümbruskonnas esineb Lääne-Eestile tüüpiline rannikumaastik puisniitude, kadastikkude, kiviaedadest ümbritsetud põllulappide ning vanade külade ja asundustega nende keskel. Vaatamist väärib Matsalu park, milles kasvab 2 jämedat punaselehelist pöökpuud, 4 valgepööki, pooppuid, siberi seedermände, jugapuid jt. Matsalu mets on õieti puisniit, kus teistele puuliikidele seltsib rohkesti tammi.
Matsalu lahe rannikul Metskülas, Matsalu kolhoosi maa-alal, asub Kägi aed vanade pirnipuudega. Mitšuurinlane Jüri Kägi tegeles aastakümneid viljapuude aretamisega. Eriti laialdase tunnustuse on võitnud J. Kägi aretatud pirnisordid “Kägi bergamott” ja suhkrupirn. Aed on võetud looduskaitse alla kui aretusmaterjali väärtuslik baas.
Saastna poolsaar Matsalu lahe edelarannikul oli veel hiljuti (XVIII sajandil) saar, on aga nüüd maatõusu tulemusel mandriga liitunud. Poolsaare kaelal asub omapärane rannajärv – Sauemeri, mis suurveega on laialdaselt üle ujutatud, paguveega aga peaaegu kuiv. Poolsaarel pälvib tähelepanu suur rändrahn – Näärikivi (ümbermõõt 14,5 m, kõrgus 3,0 m). Saastna poolsaare keskosas on sarapuudega kaetud, rohkete suurte rändrahnudega väike kõrgendik – Porimägi, mida on kohalikes pärimustes peetud kuningas Ingvari hauaks. Matkates Saastnast piki Suure väina rannikut lõunasse, köidab tähelepanu mereäärselt tasandikult kerkiv Salevere Salumägi. See on järskude nõlvadega kõrgendik, mille tuuma moodustab dolomiitne aluspõhi. Kõrgendiku astangulistel nõlvadel näeme allpool pehmemat dolomiiti, kõrgemal aga kõva rahkjat paasi, mida kõrgendikku kulutanud mandrijää ei ole suutnud purustada. Kõrgendiku järsud, astangulised nõlvad, mis meenutavad panka, on vorminud meri. Salumäel kasvab omapärane panga-alune lehtmets. Puudest on siin kaski, saari, pärni, jalakaid, leppi, puude all aga sarapuid, harilikke kuslapuid, lodjapuid, magesõstraid, verevat kontpuud ja viirpuid. Panga pragudes kasvab pruun raunjalg, habras põisjalg, kivi-imar; mäe kõrgemale päikeselisele osale on asunud aga mitmed stepi päritoluga taimed (metsülane, põdrajuur, lootimut jt.). Tähelepanu pälvib ka Salu allikas, mis voolab välja kõrgest järsakust Salu pere lähedal. Salevere Salumägi on looduskaitse all.
Mõisaküla Salumägi (kõrgus 25 m) sarnaneb eelnevaga, on aga enamasti lage ning seetõttu taimestikult vaesem. Pruun raunjalg ning habras põisjalg esinevad siingi; lisaks sellele on märkimisväärne muskuslille ja mets-kuukressi kasvamine endistes murrutuskulbastes. Vaatamisväärne on ka Mõisaküla park.
Mõisakülast pöördume tagasi Tallinn-Virtsu maanteele, et tutvuda vaatamisväärsustega Hanila ümbruses.
Hanila kihelkond oli samuti olemas juba muinasajal. Väga vana on ka Hanila kirik, mis pärineb XIII sajandi lõpust. Keskajal kirikul torni ei olnud, see on ehitatud alles 1859. a. Kirikus säilinud kunstiteostest väärib tähelepanu XVII sajandil idapoolsesse seina asetatud hauakivi, millel on maetute reljeefkujud.
Hanila ümbruses on vaatamisväärne Kaose külas Nisuaia pere lähedal kasvav põline pärn – Nisuaia niinepuu (ümbermõõt 3,2 m). Kõmsi metsas kasvab omapärase kujuga nn. Lambakask. Huvipakkuv on ka Ussikivi-nimeline suur rändrahn Kaose küla karjamaal. Massu asunduses kohaliku kooli pargis kasvab tähelepandavalt jäme siberi seedermänd; ümbruskonnas on rohkesti suuri rändrahne. Mässu asunduses vaadatagu ka muinaslinnust, mille ehitus XIII sajandi algul nähtavasti on jäänud pooleli (“Linnuste ränk”).
Massu on olnud Haapsalu rajooni lõunapoolses osas revolutsioonilisemaid piirkondi. Siin sündis 1885. aastal mõisa metsavahi pojana revolutsiooniline võitleja ja luuletaja Jaan Kreek, VSDTP liige, Lilienbachi töölisalbumite ja bolševistliku ajalehe “Edasi” kaastööline. Ta hukkus väljasaadetuna Vologdas 1908. aastal. 1917. aasta revolutsiooni päevil peeti Massus rahvarohkeid koosolekuid, kus esinesid kõnedega kooliõpetajad Jaan Vaarpuu ja Jaan Oks; Massu mehi oli ka Talvepalee ründajate ridades ja nad võtsid osa Punaarmee esimestest lahingutest Keila lähistel.
Edasi matkates jõuame Suure väina äärde. Siin esineb laialdane kadastik, kohalikus murdes Kaseküla “aru”, mis on Eestis suuremaid. Kohati, näiteks Kaseküla ja Uueküla vahelisel alal “Kevade” kolhoosi mail, leidub suuri rändkivide külve, kus kivi on kivis kinni. Huvitav on matk mööda Kaseküla “aru” põhja poole Uisu pereni, kus Suure väina kaldal esineb mõne meetri kõrgune Uisu pank. Lained murrutavad siin pudedat jaani merglit ning on sellest välja prepareerinud püriidikristallid, mida rannalt võime kerge vaevaga korjata. Läheduses, umbes 0,5 km kaugusel Uisu neemest, paikneb 7 m kõrgune kruusast ja kividest koosnev Kiireste mägi, mille ümbruses on tohutul hulgal rändkive. Muistendi järgi tahtnud Kalevipoeg mere äärest mingiks otstarbeks kive tuua, kuid põllepaelad katkenud ning kivid varisenud maha. Mäe teket seatakse ühendusse ka Suure Tõllu lugudega ning silla ehitamisega mandri ja Saaremaa vahele.
Virtsu poolsaar on endine saar, mis alles viimase saja aasta jooksul on liitunud mandriga. Mandrist eraldavad teda Rame laht, Kase laht ja Heinlaht, kus leidub tihedaid roostikke. Ümbruses on väikesi saari ja laidusid, nagu Kõbaja laiud, Uuluti laid ja Puhtulaid; neist viimane on nüüd juba Virtsu poolsaarega liitunud.
Virtsu asunduses Linnamäe pere lähedal, Tallinn-Virtsu maanteest umbes 200 m kaugusel mere ääres asuvad Uexküllidele kuulunud vasallilinnuse varemed, nn. Virtsu Vanalinn. Linnus asetses otse rannal, nii et lained ulatusid uhtuma tema müüre. Virtsu mõisat mainitakse esmakordselt 1459. aastal, linnust 1465. aastal. Saare-Lääne piiskopkonnas toimunud kodusõja ajal 1533.-1534. aastal linnus hävis. Kodusõja lõpul sõlmitud lepingu põhjal keelati linnuse uuesti ülesehitamine. Praegu on sellest järel vähesed varemed.
Virtsu sadam, mille kaudu toimub ühendus Muhu- ja Saaremaaga, on navigatsiooniperioodil väga elava liiklusega. Virtsus on ühtlasi kalavastuvõtupunkt, iga aastaga laieneb ka Virtsu kalatehas. Sadama ja raudteejaama juurde on pärast Rapla-Virtsu raudtee ehitamist kasvanud väike alevik.
Virtsu lähedale jääb botaanilis-zooloogilise keelualana looduskaitse alla võetud Puhtulaid, mis oma eripära tõttu on saanud tuntuks üle Eesti. Puhtulaid on merest kerkiv väike metsaga käetud poolsaar, mis kõrgvee ajal praegugi veel esineb laiuna. Puhtu reliktse laialehise metsa valitsevaiks liikideks on tamm ja pärn. Metsa all aga vohab karulauk, naat, lõhnav varjulill ning kevadel rohkesti ülaseid. Peamiselt metsaradade ääres, samuti ka vanadel rannavallidel leidub Lääne-Eestis ainult kümmekonna leiuga esindatud angervart, mille siin avastas juba üle saja aasta tagasi väljapaistev geoloog ja botaanik akadeemik Fr. Schmidt. Lääneranniku rannikupuisniit võlub suve algul oma orhideederikkusega ning suurte metsõunapuudega. Klibusel rannavallil õitseb randastrite, merisinepite ja sinirõigaste keskel lopsakas merikapsas. Päikeselisel tammedega metsalagendikul ning metsaradadel kohtame siin kodunenud kirjut liiliat. Metsas on üksikuid hiigeltammi. Väikeses katseaias kasvab Kaug-Ida kuulus ravimtaim – sidrunväädik.
Puhtu on looduslikult kaunimaid paiku Lääne-Eestis. Puhtu kunagine omanik Wilhelmine v. Helwig, suur muusade austaja, püstitas siia 1813. a. esimesena maailmas mälestussamba saksa suurele luuletajale-kirjanikule Fr. Schillerile. Sõdade ajal purustatud mälestusmärk restaureeriti 1958. aastal; selle originaal viidi Haapsalu muuseumi ette, Puhtusse paigutati aga mälestusmärgi koopia. Puhtu viimaseks omanikuks oli loodusteadlane ja tuntud filosoof Hermann Keyserling. Puhtulaid ja selle lähedal paiknevad Uuluti ja Adra laid on looduskaitse all. Siin töötab Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi Puhtu ornitoloogiajaam, kus tehakse teaduslikke vaatlusi lindude rändeprobleemi uurimiseks. Igal kevadel ja sügisel rändab Suurest väinast läbi miljoneid linde, peamiselt partlasi. Eriti arvukalt on esindatud aulid ja mustad vaerad, kaurid, luiged jne. Ornitoloogide1 ülesandeks on ka ümbritsevate laidude linnustiku koosseisu ja elu tundmaõppimine. Puhtus on kohatud üle 200 linnuliigi; kohapeal pesitsevaid linde on 80-90 liiki.
Botaaniliselt väga huvitav on ka Laelatu puisniit, mis asub lahtedest ümbritsetud maa-alal kahel pool Tallinn-Virtsu raudteed. Autodel on juurdepääs võimalik ainult lõuna poolt Rame küla kaudu. Puisniidul kasvavad tamm, saar, arukask, sarapuu, türnpuu jne., siin leidub ka rohkesti mitmesuguseid Eestis haruldasi taimeliike (asparhernes, valge tolmpea, kuldking jt.). Lääne-Eesti liigirikka puisniidu näitena on Laelatu puisniit võetud looduskaitse alla. Rame külas vaadatagu suurt Rame kadakat. Väga huvitav on matk siit lõuna poole Piivarootsi ümbrusse, kus näeme tüüpilist Lääne-Eesti rannikumaastikku laidudega, rohkete kadakate ja rändrahnudega. Kohalikelt elanikelt kuuleme mõndagi ka selle koha ajaloost. Näiteks karistati peksuga Piivarootsis 1905. aastal ka viit naist.
Haapsalu rajooni äärmise lõunaosaga tutvumiseks pöördume Tallinn-Virtsu maanteelt Karuse kohal Pärnu poole suunduvale Karuse-Kalli maanteele. Teeme siin peatuse Vatla kohal.
Vatla ümbruses on silmapaistvaks pinnavormiks loode-kagu-suunaline Linnuse-Käru moreenkünnis, mis tekkelt kuulub mandrijää servakuhjatiste hulka. Künnis on jälgitav Linnuse külast Nätsini, kus ta jätkub Pärnu madalikul. Linnuse küla lähedal moodustab künnis tasase pealispinnaga kõrgendiku, mis kerkib 39 meetrini üle merepinna. Kõrgendiku lael leidub luiteid ja rannavalle, kõrgendiku jalamil esineb laialdane liivik. Kõrgendiku järsud nõlvad on kujunenud Antsülusjärve rannaastangutena. Künnise alguses asub Vatla ehk Linnuse muinaslinnus, mis jääb umbes 1 km kaugusele Karuse-Kalli maanteest. Oma kujult meenutab see Soontaga linnust ning kuulub Lääne-Eesti suuremate muinaslinnuste hulka. Ümbruskonnas on palju põliseid külasid, mille kohta on ajaloolisi andmeid juba XIII sajandist. Siit võib leida mõndagi iseloomustavat rahva elu-olu kohta Lääne-Eestis endistel aegadel.
Linnuse küla kohal hargneb Karuse-Kalli maanteelt tee lõunasse, Paatsalu ümbrusse. Selle tee ääres väärivad vaatamist Vatla asunduses leiduvas pargis kõrvuti koduselt tuttavate liikidega kasvavad pooppuud, siberi nulud, tatari kuslapuud, tatari vahtrad jmt. võõrpuuliigid. Vatla lähedal asuv Nehatu järv oli varem tuntud linnujärvena; praegu on järv soostunud. Kinnikasvanud järve pinda katavad ahtalehelise hundinuia- ning mõõgarohukogumikud. Sel viisil tekkinud Nehatu soo on võetud looduskaitse alla. Nehatu Oodemetsa puisniidul kasvab neli suurt looduskaitse all olevat tamme.
Tagasi artiklite lehele