Matkaja

Tähelepanekuid Rapla – Virtsu “kiirrongilt”

Pealinnast ta väljub ning sõidab Läänemaa viimasesse mandri-tippu, Virtsu – Rapla-Virtsu kitsaroopalise “kiirrong.” Ja sealt jälle tagasi pealinna. Nii paar korda päevas.

“Eile hommikul läks tühjalt… Õhul läks ka tühjalt… Täna hommikul samuti tühjalt…” Nii iseloomustati mõni aasta tagasi Virtsust väljuvaid ronge. Nüüd rongid enam tühjalt ei sõida. Vähemalt siinpool Virtsut mitte. Pigemini on vaguneis ruumipuudus. Jaamades algab juba hulk aega enne rongi tulekut elav saagimine. Istun kuulsas “tantsu” jaamas: Ooteruum täitub inimestest. Tantsu praegu ei tehta – muusikat pole, sest jaamaülem on väljas, juhatamas ekspordiks toodud sigade ja vasikate vagunisse laadimist; pole tal praegu aega tõmmata lõõtsmoonikat. Külma, mis paneks muusikata kepsu lõõma, praegu ka enam ei ole. Seepärast käib ooteruumis vaid tugevalt sumisev jutlemine. Kusagil nurgas rüübatakse kuuehõlma varjus viina. Ootajate enamus moodustub ümbruskonna talumeestest, kes siin parajasti kasutavad seda tulu tõusu, mida raudtee lähedus ümbruse valdade taludele nähtavasti annab, kas “troppide” tegemiseks või jälle muulaadiliseks pisi-laiutamiseks.

Kui rong mürinal jaama ette sõidab, jookseb vagunite suunas vähemalt paarkümmend inimest. Püütakse võimalikult kiiresti vagunisse pääseda, et saada paremat isteplatsi. Kuid see ruttamine on asjatu: vagunid on pea kõik juba täis, juure tulijaitest paljud üldse istekohta ei saa, tuleb jääda seisma. Trööstitakse end lootusega, Rumbas vast läheb mõni maha, saab platsi. Aga Rambas tuleb rahvast veelgi juure!

Narr lugu on juhtunud selle jaama nimega. Oli selle koha nimi enne raudtee ehitamist Rumma. Jaam ehitati sinna samasse, aga nimeks pandi Rumba. Tol ajal oli moes üks sellenimeline tants. Ei tea, kas jaama ristijad arvasid, et teevad veidi nalja ja käänavad vana nime ümber, moodsa tantsu nimeks, et olgu ka raudteel üks rõõmus, lustilik jaam. Ent viltu on läinud see nali. Jaam on ning jääb tõsiseks; pole seal kepsulöömist ega muusikat. Saatus nagu pilkab jaama ristijaid: järgmises jaamas on jaamaülem moosekant, tõmbab sama edukalt lõõtsmoonikat kui klaverit, jaamahoone aina rõkkab muusikast, rahvas kuulab ja … lööb sekka vahest tantsugi”

Ent sõitjad ei huvitu jaamadest ega raudtee ümbrusest Ei vaata aknast väljagi.

Vagun on jagunenud kuidagi kaheks “klassiks” – ühes kupees asuvad karsklased, teises – mittekarsklased. Mittekarsklaste kupees on puldanist ülikuubedega kraavitöölised võtnud paar pinki oma alla ning löövad laulu lahti. Nähtavasti venelased. Laulavad “Volga, Volga mat rodnaja,” siis tulevad õigeusu jumalateenistuse viisid. Üks meestest müriseva bassihäälega esineb popina. Peetakse ära päris korralik “panihiida,” mille sekka vahest käib “hei, uhnem!” Kuue-seitsmeaastane poiss ühe mehe põlvedel laulab kaasa. Aga siis läheb tülitsemiseks, lubatakse üksteisel “molu” sisse lüüa. Poisikese hääl kostab ka käratsejate hulgas. Ta käsutab isa, – ei saa suure kära tõttu aru, milleks. Varsti tüli vaibub, ning algab jälle laul.

Karsklaste kupees on üsna vaikne, alles pealinnale lähenemine toob veidi erksust, tuleb uusi sõitjaid Raplast, sobib jutt. Musta kaabuga, lõuani kinninõõbitud pinsakus härra esitleb end perekonnaseisuametnikuna Tallinnas. Inimesed on jäänud poliitika vastu ükskõikseks; sellest ei kuule kusagil juttu, elukallidusest ka ei räägita kuigi hoogsalt. Kõneldakse spordist – Palusalust. Perekonnaseisuametnik Tallinnast arvustab Palusalu matshe soomlastega. “Kõigest 20 minutit maadelda, mis sellest ka saabl Kui juba lastakse maadelda, siis maadelgu vähemalt üks kuu aega Vaat siis tunneb ka rahvas huvi, tullakse ja vaadatakse. Aga 20 minutit… puh! mida see on!”

Aga perekonnaseisuametnik Tallinnast on siiski leplik härra, ja lisab sedamaid juure: “See on minu arvamine, ega mina teile seda peale ei sunni.” Vastas pingil istub kaks keskealist härrat, portfellid kaenla all – kaks tõsist “tegelinskit,” nõndaütelda. Aina hääletamised, valimised, komiteed, maadehindamised ja koolimajade hindamised on neil kõneaineks ning nemad on nimelt need, kes kõige tähtsamad asjad läbi viinud. Üks ütleb kahe ja poole minuti jooksul 17 korda “mina”, teise “mina” ei jõua üldse lugeda.

Tallinnast Virtsu poole väljuvas rongis on sama rohkesti sõitjaid. Kuigi Raplast Virtsu poole pöördes sõitjaid vast vähemaks jääb, on ruumipuudus ikkagi suur. Peamiselt pakkidel. Tuuakse linnast teab-mis-suguseid õrnu asju, millistele pakkidele ei leita siis küllalt kindlat ja head kohta. Teinekord hoitakse mõnd õige kohevil pakki kogu tee põlvedel. Kaks meest on mures oma pagashi antud esemetega – tuliuued mootorrattad. Mootorratas koosneb aina linkidest, torudest ja tont-teab millistest õrnadest ja kergesti mõlkiminevatest osadest. Hullem veel, et Raplas tuleb pagasi ümberlaadimine. Kuid konduktorid on äärmiselt vastutulelikud ja heasoovlikud inimesed. Pakivad rattad üsna suure hoolega vagunisse ning kannatavad sedagi, kui rataste peremehed kipuvad ise pagasiruumi rattaid veelkord kindlamalt paigale asetama. Kahjuks on aga mõnel jaamaülemal reisijate ja nende pagasiga ümberkäimisest teistsugune arusaamine. Samade rataste mahalaadimisel Rootsi jaamas osutus konduktorite hool nende hoidmisel üsna asjatuks; kumbki ratas sai piimanõuga “müraka” külje pihta ja rataste omanikele kärkis jaamaülem peale: “Teil pole siin häältki teha, olge vait!” Mahalaadimine ja pealelaadimine jaamas toimub ühel alal. Samal ajal kui konduktorid mitmekesi asusid üht masinat vagunist välja tõstma, loopis keegi jaamatööline piimanõusid vaguniuksest sisse ning virutas suure hooga piimanõu rattale pihta. Konduktorid keelasid meest ja asusid teist masinat välja tooma. Mees aga jätkas oma tööd. Ratta omanik segas ka vahele, keelates töölist, kuid juuresseisev jaamaülem kärkis: “Vait! Ärge tehke siin häält!” Ja sellest julgust saanud tööline virutas tugevama hooga nõusid – teiselegi rattale korraks pihta! Konduktorid vaikisid – ülemus, mis teha! Pimeduses ei võinud näha, kui palju rattad jaamaülema “lahkuse” tõttu kannatasid.

Tagasi artiklite lehele