Raamatust “Süda vaekausil. Suurtükiväelase teekond Kura lahest Visla laheni” (lk 124-135)
Olion 1999

Wehrmachti suurtükiväe nooremohvitser, kes ametlikust keelust hoolimata pidas kogu sõja vältel rindepäevikut, jutustab sellele tuginedes oma lahinguteest Königsbergi lähistelt Laadoga äärde ja taandumisest sinnasamasse tagasi, kus ta ka sõja lõpus vangi langes. Eriti põhjalikult käsitleb ta 1941. aasta suvel ja sügisel Eestis toimunud lahinguid, muuhulgas ka Eesti saarte vallutamist. Eestist jäid talle parimad mälestused. Noore ohvitserina unistas ta sellest, et pärast Saksamaa võitu sõjas jääb ta suutükiväelasena teenima Tallinnasse. Sõjasündmuste detailse kirjeldamise kõrval annab raamat pildi ka autori kui isiksuse kujunemisloost.

[Lühendatult]

hhhMitme öise rännakuga läksime koos 151. jalaväerügemendiga vastu oma uuele ülesandele – Läänemeres asuvate saarte – Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa vallutamisele, mis olid veel viimase Baltikumi piirkonnana venelaste kätte jäänud. XXXXII armeekorpuse juhataja, pioneerivägede kindral Kuntze juhtimisel pidi tugevdatud 61. jalaväediviis hõivama Riia lahe suudmes asuvad saared. Selleks koondus diviis Lihula-Virtsu piirkonda, mis oli vabastatud septembri esimestel päevadel 162. jalaväerügemendi poolt. Marssisime esmalt Keila kaudu Kangustini ja järgmisel ööl üle Riisipere Ellamaani.

Esimeseks maabujaks Muhus oli loomulikult määratud meie tubli 151. rügement. Kindlustamaks sellejuures otsest tuletoetust, otsustati meie III divisjon varustada lahtivõetavate mägisuurtükkidega. Need toodi meile kohale 3. septembril, suurtükke saatsid kaheksa austria mägisuurtükiväe allohvitseri Itn. Pistoja juhtimisel. Esimesel demonstratsioonil tegi mulle nalja see, et minu allohvitser Türke taipas ettenäitavast austerlasest kiiremini, millist kangi tuleb lafeti lahtivõtmiseks pöörata.

Ööl vastu 4. septembrit liikusime Luisteni. Pärast väljamagamist tegime õhtupoolikul suurtükiharjutusi maastikul, et uusi suurtükke tundma õppida. Mägikahur 15 oma 630 kiloga kaalus kõigest kolmandiku meie välihaubitsast ning seda sai lahti võtta seitsmeks peaaegu võrdse raskusega koormaloomakandamiks. Üleveoks Muhu saarele pidi iga suurtükk jaotatama kahe ründepaadi peale. Seepärast harjutasime intensiivselt relvade lahtivõtmist ja kokkupanemist.

Dessandi ettevalmistamiseks oli 161. luuredivisjon hõivanud 10. septembril vähest vastupanu kohates keset Muhu väina asuva Kessulaiu. Samal päeval vallutas 217. jalaväediviis kaugemal põhja pool asuva suure Vormsi saare.

Dessandi peajõud pidid maabuma Muhu idakaldal väina kõige kitsamast kohast kulgeva Virtsu – Kuivastu praamiliini ja Kessulaiuvahel. Väin on siinkohal umbes 10 kilomeetrit lai. Muhu kirdesopis pidi 161. luuredivisjon läbi viima abidessandi.

Tugevdatud 151. jalaväerügemendi ülesandeks oli vallutada Muhu saare idakaldal sillapea. Rügemendi kolm pataljoni moodustasid seejuures järjestikku kolm rünnakulainet, kuna meie käsutuses oleva kolme ründepaadikomando, 904., 905. ja 906, alustest jätkus korraga ainult ühe tugevdatud jalaväepataljoni üleveoks. Selleks anti teiste toetusüksuste kõrval 9. patarei I pataljonile ja üks 7. patarei rühm II pataljonile juurde, samal ajal kui teine 7. patarei rühm allutati abidessandi jaoks luuredivisjonile. Selle viimase ülesande võttis enda peale Itn. Melchin koos 2. rühmaga, temaga liitus vabatahtlikult ka meie veltveebel, ülemvahtmeister Plewa, mina aga läksin 1. rühmaga II pataljoni juurde. Meie 8. patarei pidi arendama koostööd 162. rügemendi I pataljoniga, mis pidi maabuma teise lahingugrupi juhtpataljonina.

Minu rühmale oli pealelaadimiseks ette nähtud umbes kümme ründepaati ja sidemeeste jaoks olid määratud veel kaks paati. Ülejäänud paadid olid ette nähtud laskemoonaveoks. Suurtüki-hobused ja ühehobuse-moonavankrid pidid tooma meid kaldale ja veel maabumispäeva õhtuks praamidega üle toodama, kuna me olime nendeta praktiliselt liikumisvõimetud.

Ohvitseride nõupidamisel II pataljonis arutati ülevedu ja pealetung üksikasjalikult läbi. Et 7. patarei oli peaaegu kogu aeg löönud lahinguid koos II pataljoniga, tundsin ma juba enamust ohvitseridest. Pataljoniülemaks oli ooberstleitnant Driedger, üsna kerekas härrasmees. Kolme laskurkompaniid (5., 6. ja 7.) käsutasid leitnandid Brandstätter, Mertins ja Krüger, 8. (kuulipildujakompaniid) vanemleitnant Marquardt. Adjutandiks oli Itn. Grünschläger. II pataljon pidi maabuma teise lainena I pataljoni loodavale sillapeale ning laiendama seda vasakule kuni Kuivastu sadamani, samal ajal kui talle järgnev III pataljon pidi suunama oma rünnaku paremale. Kõik kolm pataljoni pidid iga kord korraga teele asuma ja ka maabuma, et vaenlase tõrjetuld hajutada; esimese laine ärasõit kell neli. Iga laine üleveoks oli ette nähtud 45 minutit. Teine laine pidi teele asuma 100 minutit pärast esimest, niisiis kell 5.40.

Esimese laine maabumist pidi ette valmistama tugev suurtükiväe tulelöök ja 30 pommitavat ründelennukit. Merevägi pani toime mitmeid pettedessante Saaremaa kaugemail randadel, et vaenlast õige maabumiskoha kindlaksmääramisel eksitada.

Ööl vastu 14. septembrit ei tulnud meil enam magamisest midagi välja. Täitsime oma moonakotte ja laadisime laskemoona ühehobuse-moonakaarikutele. Iga suurtükki vedas harktiisli abiga üks hobune. Ka sidevarustuse jaoks oli ette nähtud omaette kaarik.

Öise rännaku jaoks üleveokohale olid meie pioneeride poolt rajatud, puhastatud ja vajadust mööda valge tähistuslindiga märgistatud mitmed rööbiti jooksvad liikumisteed. II pataljon nihkus I järel kaldale. Mina sammusin koos adjutandi, Itn. Grünschlägeriga pataljonistaabi eesotsas, selle järel tuli minu rühm. Kui olime hommikuhahetuses kaldast viiesaja meetri kaugusele jõudnud, avati meie pihta eest vasakult kuulipildujatuli, mida oli leekkuulide jälgede järgi hästi näha ning mis tabas põldu teest vasakul. Loomulikult imestasime, kuid ei lasknud ennast tasakaalust välja viia.

Kui jõudsime Abja juures randa, oli parajasti valgeks läinud. Seal seisis ihuüksi meie kindral Haenicke, kellele kandsin oma rühmast ette. Ta andis ooberstleitnant Driedgerile käsu välja selgitada, miks tulistatakse meist lõunas asuval rannalõigul. Peagi pöördus see tagasi teatega, et tegemist on 1. kompaniiga, kelle paadijuhid olid pimedas teinud vee peal ringi ja uuesti mandril maabunud. Arvates ennast juba Muhumaal viibivat, avasid nad läheneva teise laine pihta tule. Ka meie 9. patarei oli eksikombel uuesti mandril maabunud ja oli parajasti jõudnud oma suurtükid kokku panna. Niisiis oli esimene laine maabunud Muhus tublisti nõrgenenud koosseisus. Sellega oli ka kogu dessandiplaan segi löödud, sest nüüd asusid esimestena jälle teele I kompanii ja 9. patarei, kui see oma suurtükid ja laskemoona jälle peale oli laadinud.

Tõmbasime rannal suurte kuhjadena valmis pandud valged päästevestid selga. Peagi pöördusid esimesed ründepaadid Muhust tagasi. Need pakkusid masendavat pilti. Paljudes paatides lebasid surnud ja haavatud, teised lekkisid ja olid poolenisti vett täis. Ründepaate juhtivad pioneerid rääkisid rängast tõrjetulest Muhu rannas.

Sellele vaatamata algas nüüd rannal üllas võitlus iga merel nähtavale ilmuva paadi pärast. Üksikud ohvitserid laskusid vaidlusse saabuvate paatide pärast, millest mõned aga polnudki enam kasutuskõlblikud. Iga mehitatud paat asus otsemaid jälle teele.

Olnuks loomulikult parem lasta vähemalt mõned paadid korraga välja, et vaenlase tuld nende pihta hajutada. Nii aga koondus see igale lähenevale paadile ja põhjustas tarbetuid kaotusi. Pealtnäha ei kandnud keegi hoolt üleveo korraldamise eest.

Nii üritas iga ohvitser nii ruttu kui võimalik oma meeste jaoks paate muretseda. Niipea kui mõni paat nähtavale ilmus, algas kohe tüli, kes ta endale saab. Panin oma vaatluspunkti tarvis kaks paati kinni ning andsin Itn. Pistojale käsu tulla koos suurtükkide ja lahingumoonaga järele nii ruttu kui võimalik.

Igas ründepaadis oli peale kahe pioneeri ruumi kuuele mehele. Need kükitasid kahekaupa järjestikku, kuna pioneerid seisid päras kahel pool mootorit, millega paati ka tüüriti. Võtsin paati oma käskjala reamees Heinrichi, reamees Siehri ja kolm sidemeest jefreitor Schulze, oma Gustav Holzi ja koos Siehriga alles nelja päeva eest meile täienduseks saabunud reamees Kreutzi. Siehri jalgratta tõstsime põigiti paadinina peale.

Pealelaadimist valvanud ronisin ma paati viimasena ning sattusin seetõttu oma kavatsuse vastaselt kolmandasse ritta, otse pioneeride ette. Ülesõidu ajaks oli kästud kannused maha võtta ja kiiver pähe panna ilma lõuarihma kinni tõmbamata.

Siis algas sõit mõlema paadiga. Meri oli üsna rahutu, nii et kogu aeg viskas vett sisse ja pioneerid protesteerisid valjusti, niipea kui keegi meist püüdis ennast püstakile ajada ebamugavast kükkasendist, mille puhul jalad varsti ara surid.

Kohtasime pidevalt tagasipöörduvaid paate. Osa paate triivis mootoririketega vee peal, kummuliläinud paatidest vette sattunud mehed karjusid appi ja tagasipöörduvad paadid korjasid neid üles. Ühes paadis oli karburaator põlema läinud. Äkitselt tungisid tihedast pilvkattest läbi vene hävitajad ja võtsid meid kuulipildujatule alla. Üks valang piitsutas vett üsna meie paadi kõrval. Meie hävitajaid polnud madala pilvisuse tõttu näha.

Mida lähemale me Muhu saare kaldale jõudsime, seda selgemini nägime ja kuulsime vaenlase tõrjetule laske ja lõhkemisi, iseäranis ühe kergesuurtüki oma, mis tulistas iga lähenevat paati. Meie ees ja kõrval said mitmed paadid tabamuse ning läksid põlema. Oli kuulda kuulitabamusi meie paadi pihta, näha oli ka üksiklaske ja kuulipildujavalanguid, mis meie läheduses vett üles pritsisid.

Kallas oli väga laugjas ja kivine, nii et paljud paadid jooksid juba enne kaldani jõudmist suurte veealuste kivide otsa ja neid tuli sügavas vees tühjaks laadida. Üks meie pioneeridest sai kuuli küünarvarde. Sellest hoolimata viis ta meid kaldale. Natuke enne maalejõudmist andsin käskluse: “Kiivririhmad kinni!” ja seejärel: “Mahaminek!” ning “Kõik müüri varju!”

See müür päästis nii mõnelgi meist elu. Kiviaed jooksis 20 kuni 30 meetri kaugusel kaldast sellega rööbiti ja koosnes ülestikku laotud kividest, mis olid aiataguselt kergelt veerjalt põllult korjatud, nagu kõikjal Eestis.

Oma varustust kaasa võttes tormasime üle kitsa heinamaariba päästva kiviaia varju. Raadioseadmete mahalaadimisel tabas kuul jefreitor Schulze püstolit, mis sel moel ta elu päästis. Kõhe seejärel saabus ka meie teine paat. Mahatulekul sai vahtmeister Weichaus kuuli istmikku. Ta jooksis otsejoones minu juurde ning ma tegin talle sideme.

Siis tegin kindlaks, et olime maabumisel liialt paremale hoidnud ning asume nüüd täiesti omaette ja moodustame tükk maad enne lähemaid jalaväelasi sillapea parema tiiva. Meie kasina jalaväerelvastuse juures polnud tunne just meeldiv! Pealegi saime paremalt külgtuld, nõnda et pidime ennast tihedalt vastu kiviaeda suruma, et tabamusi vältida. Kahesaja meetri kaugusel vedeles kaldal mingi vana laev, mis ilmselt siiski polnud vaenlase poolt hõivatud. Otse teispool kiviaeda on mõned tulepesad aeda läbistavate laskeavadega. Roomasin kõige lähema juurde ning vaatasin läbi laskeava otse surnud vene sõdurile näkku.

Venelaste põhipositsioon asetses veidi kõrgemal, umbes kolmesaja meetri kaugusel kaldast, Kuivastu mõisa serval. Sealt saime iga oma liigutuse puhul tuld, niipea kui pead üle müüri tõstsime.

Samal ajal jätkus pidevalt üksikute paatide maabumine, mida me oma turvapaigast väga hästi näha võisime. Üks vene suurtükk võttis iga läheneva paadi otsesihtimisega tule alla ja saavutas mitmeid tabamusi. Ühe läheneva ründepaadi puhul kukkusid mürsud ikka paadi taha, kuna venelased ei andnud küllalt edestust. Alles siis, kui paat kaldas seisma jäi, järgnes täistabamus, mis põhjustas tulekahju. Nagu ma hiljem selgusele jõudsin, oli see üks minu laskemoonapaate. Mõlemad minu mehed olid granaadi tulekuks juba paadist välja hüpanud, aga mõlemad pioneerid lamasid surnult ning põlenutena purustatud paadis, kus oli plahvatanud laskemoon.

Raskeks kujunes ka paatide tagasipöördumine, mis pärast mahalaadimist paigale jäänutena kujutasid endast eriti häid sihtmärke ja tõmbasid endale tule. Pioneerid üritasid lamades mootoreid käima tõmmata ja paate juhtida, andmata vaenlasele nähtavat märklauda. Kui mõned paadid kaldast eemal veealuste kivide otsa kinni jooksid, tuli paadisolijail sügavas vees välja hüpataja ägeda tule all kaldale sumada. Need olid tõepoolest dramaatilised hetked.

Meie mõlemad suurtükid olid nähtavasti maandunud kuskil sillapea keskpaiga pool, sellepärast hakkasin nendeni jõudmiseks mõne aja pärast oma meestega müüri varjus vasakule roomama. Sellejuures langes külgtule all reamees Heinrich hetkel, kui ta parajasti hakkas müüri juures olevast kivihunnikust kaarega mööda minema, ja jefreitor van der Loo sai kuuli pähe, kui ta ennast roomates kiviaia tagant liigselt kergitas.

Sada meetrit edasi jõudsime esimeste jalaväelasteni ja peagi ka oma suurtükimeesteni, aga mõlemast suurtükist on õnnestunud maha laadida ainult paadis nr. l olev osa, samal ajal kui üks paat nr. 2 triivis alles mootoririkkega Muhu väinas ja teise paadi nr. 2 suurtükiosad lebasid meetrisügavuses vees umbes viiskümmend meetrit kaldast. See viimane paat ei jõudnudki kaldale, võib-olla oli ta kivi otsa sattunud. Vaenlase tugeva tule all ei saanud nende suurtükiosade väljatoomisele mõeldagi. Niisiis on meil olemas kaks poolikut suurtükki, millest me kummatigi ei saanud üht kokku panna.

Kuulsin jalaväelastelt, et kõik katsed sillapead rünnakuga laiendada on natuke maad pärast kiviaeda nurjunud suurte kaotuste tõttu vaenlase tule all. Pataljoniülem, ooberstleitnant Driedger oli saanud ülesõidu ajal raske kuulihaava kõhtu.

Seal kohtasin van.-ltn. Mrotzekit, kes oli teisel katsel oma patareiga Muhus maabunud. Tema ülemvahtmeister Busching oli miini otsa jooksnud ja surma saanud. Raadioaparatuuri viskasid pioneerid kaldast eemal lihtsalt vette, nii et see oli nüüd kasutamiskõlbmatu ja vajas esmalt kuivatamist. 9. patarei suurtükid olid täies koosseisus olemas ja juba kokku pandud. Tegin van.-ltn. Mrotzekile ettepaneku ühendada tänaseks tema patarei minu rühmaga, kuna tegevusvalmis olid ainult tema suurtükid ja minu raadiosaatja, ma ise võiksin saata teda vaatluspunkti ülemana II pataljoni edasitungil, samal ajal kui Itn. Findeisen oleks võinud käsutada tulepositsiooni, Itn. Pistoja aga hoolitsenuks meie suurtükkide täiendamise ja langenute äraviimise eest. Mrotzek võttis mu ettepaneku vastu. Nii moodustasime vähemalt ühe täiesti lahingukõlbliku patarei.

Edasine ülevedu oli ilmselt – nagu ma täna tean – diviisi nõusolekul tunniks ajaks seisatud, nii et meil oli ahtal sillapeal üpriski mahajäetud tunne. Sillapeal maabunud suurtükiväe vaatluspunktid ja eelvaatlejad – 161. suurtükiväerügemendi päevase aruande kohaselt olid nendeks kaks patareiülemat meie IV divisjonist, üks eelvaatleja II divisjonist ja üks suurtükiväe-sidekomando I divisjonist, sel ajal kui IV divisjoni suurtükiväe-sidekomando ülem Itn. Gross sai surma täistabamusest tema paati – ei ilmutanud minu tähelepanekute kohaselt mingit aktiivsust. Kergete patareide laskekaugus oli nagunii ületatud. Ka võinuksid nad piirkaugusele iseloomuliku suure hajuvuse tõttu meid pigem ohustada kui aidata. Miks aga ei tulistanud ka raskesuurtükivägi, jääb mulle selgusetuks.

Seevastu suutis lennuväe vaatleja, kes oli jumalale tänu tervena kaldale pääsenud, välja kutsuda pommirünnaku meie ees paiknevatele vaenlase positsioonidele, mis olid siiamaani nurjanud kõik meie pealetungikatsed. Seejuures lendasid Ju 88-d piki kallast, et mitte ohustada kitsast sillapeariba, ja heitsid oma pommid alla üsna väikesest kõrgusest. Minu hindamist mööda lendasid nad kõige rohkem saja meetri kõrguselt. Et mitte iseennast ohtu seada, olid nad sütikud viitele seadnud. Oli üsnagi muljetavaldav vaatepilt, kuidas pommid kukkusid meist kahesaja kuni kolmesaja meetri kaugusel Kuivastu mõisa juures asuvaile positsioonidele, korraks tagasi põrkasid ja siis plahvatasid.

Kui me siis lõuna paiku pealetungile asusime, oli vaenlase vastupanu pommitamise alla sattunud alal suurelt osalt murtud. Vastavuses esialgse plaaniga tungis II pataljon kitsalt sillapealt edasi edelasse, hõivamaks Kuivastu sadamat. Imetlesin seda hoogu, millega van.-Itn. Mrotzek tagasi vaatamata edasi rühkis, nii et mul oli talle järgnemisega tegemist.

Kuivastu sadama hõivamisega oli lahingutegevus meie jaoks lõppenud. II pataljon laiendas sillapead veel lõunasse kuni Võikülani.

Seejärel suundusin tagasi randa, kus vahepeal olid puuduvad suurtükiosad maha laaditud ja veest välja toodud. Kahjuks olid ka suurtükirühma paadid kandnud kaotusi. Laskemoonapaat, millega sõitis kaasa vahtmeister Tromm, sai täistabamuse ja uppus. Tromm toodi mitu tundi hiljem haavatuna veest välja, samal ajal kui jefreitor Mehlem hukkus ujumise pealt, kui kuul teda pähe tabas, reamees Achatz aga uppus.

Esialgu kadunuks jäänud reamees Obergruber, väheldane eakas austerlane, nagu ka Achatz, jõudsid alles järgmisel päeval meie juurde tagasi. Nii olime sel päeval kaotanud oma Ühtekokku ligi 30-st mehest surnutena neli ja haavatutena kolm – jälle ränk hoop patareile.

Pärastlõunal ja õhtul maabusid veel 151. rügemendi III pataljon ja suuremad 162. rügemendi üksused koos meie 8. patareiga nagu ka 151. rügemendi ja meie divisjoni staabid. Hilisel õhtupoolikul olid esialgsest kahesajast ründepaadist alles veel vaid kuuskümmend seitse. Kõik ülejäänud olid kas vaenlase tegevuse või mootoririkete tõttu rivist välja langenud.

15. septembri hommikul selgus, et meie hobused olid jäänud maabumise päeval üle toomata, nagu see tegelikult ette nähtud oli. Seepärast pidime ennast teisiti liikumisvõimelisteks tegema. Esimese üksusena möödus minu vaatluspunktist meie rügemendi 2. patarei. Palusin selle eesotsas ratsutavat patareivanemat Itn. Jonast laenata meile kaks hobust, ta laskis need lahkelt ühe laskemoonavankri eest võtta. Minu mehed olid suurtükid ja laskemoona juba omal jõul vaatluspunktini vedanud.

Vastu õhtut sai pataljon käsu liikuda edasi Väikese väina kaldale Eha juures, kust jäi laskeulatusse Muhu tamm, mille I pataljon veel samal päeval hõivama pidi. Seda siiski ei toimunud pimeduse saabumise ja vastase tugeva vastupanu tõttu I pataljoni lõigus.

Olime asunud Suuremõisa juures tulepositsioonile ja lasksime läheduses paikneva vaatluspunkti abiga tammi sisse. See oli kolm ja pool kilomeetrit pikk ning ühendas Muhu saart sootuks suurema Saaremaaga. Tamm oli umbes kuus meetrit lai, kummalgi pool olid puust piirded. Kivised tamminõlvad kerkisid järsult veest.

Tagasi artiklite lehele