[Lühendatud, kirjaviis muutmata]

27. juunil saabus Daugavgrivasse Punalipulise Balti Laevastiku juhataja viitseadmiral V. Tributs.

“Kardame teie pärast, Valentin Petrovitš, viimaks jääte siia toppama,” ütles ta murelikult Drozdile. “Kas teate, missugune on olukord rindel?” Selgus, et Saksa tankid olid jõudnud Daugavani, tekkis Riia ümberpiiramise oht. Nendes tingimustes sinna jääda olnuks “Kirovile” ja teistele sõjalaevadele liiga suur risk. Õhukaitse oli nõrk … Saksa raadiojaamad pasundasid kogu maailmale: “Punaste suured jõud on suletud Riia lahte, nad on sattunud lõksu ja määratud hukkumisele.”

“Veel pole teada, kes lõksu jääb,” libises Tributsi näole irooniline naeratus. “Kuid esialgu on tarvis ara minna …” Aga lahkuda polnud lihtne: Irbeni väin oli mineeritud, Muhu väin liiga madal, ja peale selle lebas seal otse laevateel Esimese maailmasõja ajal uputatud transpordilaev “Krahv Zimmermann” tsemendilaadungiga.

V. Tributs käskis välja kutsuda allüksuste ja sõjalaevade komandörid ning tüürimehed. Daugavgrivas ei asunud mitte ainult eskaadri sõjalaevad, vaid ka allveelaevad ja torpeedokaatrid.

Kui kõik olid kohal, kandis laevastiku juhataja ette olukorrast rindel ning ütles, et ta tahaks seoses tekkinud olukorraga teada alluvate arvamust. Ta istus ning kuulas kannatlikult ara Drozdi, Jegipko, Ossetski ja Trainini. Peaaegu üksmeelselt arvati, et laevade kohale jäämine ilma tõhusa kaitseta vaenlase lennuväe vastu oleks liiga suur, õigustamatu risk. Seda enam, et sakslaste suured jõud liiguvad Eesti piiri poole, aga seal on laevastiku peabaas Tallinn. Võib arvata, et sealgi puhkevad karmid lahingud.

Kõik ara kuulanud, ütles Tributs lühidalt oma arvamuse välja: “Viime laevad läbi Muhu väina ara. Teist väljapääsu ma ei näe.”

“Laevad ei pääse läbi, seltsimees admiral,” vaidles peatüürimees vastu. “Seal on ju madal. Peale selle on väina keskel, just käänu kohal, transpordilaev …”

“Me süvendame laevatee ja läheme transpordilaevast mööda. Tõsi küll, “Kirovil” tuleb minna karvapealt … Kuid seevastu on meil kogenud tüürimees,” heitis Tributs pilgu vanemleitnant Petsenkole. “Kuidas teie arvate, Vassili Trofimovits?”

Petsenko, kelle põsed tõmbusid ootamatust kütusest roosakaks, kinnitas, et teist väljapääsu tõepoolest ei ole.

“Noh, kui ei ole, asuge siis kohe asja juurde. Teie sõitke koos hüdrograafidega laevatee läbi, mõõtke sügavust ja kandke andmed kaardile, aga mina võtan ühenduse “Balttehfloti” ülema Grebenštšikoviga ja käsin Paldiskist viivitamatult bagerid välja saata. Süvendame ja laiendame laevatee sellise arvestusega, et hiljemalt kolme ööpäeva pärast saaks laevad läbi viia.”

Nõupidamine tuli katkestada: sõjalaevadele lähenes vaenlase pikeerivpommitajate järjekordne laine. Paugatasid õhutõrjesuurtükid, hakkasid ragistama kuulipildujad.

V. Tributs teatas, et bagerid saabuvad lähematel päevadel. “Aga teie, Valentin Petrovitš,” ütles ta Drozdile, “tehke ettevalmistusi äraminekuks. Aega on vähe, iga minut on kallis.”

Eskaadri sõjalaevad ja allveelaevad jõudsid Kuivastu piirkonda. Seal arenes kõik vastavalt laevastiku juhataja plaanile: “Kirovi” parda aarde kinnitati hüdrograafialaev “Val”. Kaks noort hüdrograafist leitnanti ronisid tekile ja esitlesid end: Aleksandr Vitjazev ja Tihhon Kudinov. […] Koos ristleja tüürimehega läksid nad hüdrograafialaeva tekile tagasi ning sõitsid aeglaselt mööda laevateed, justkui seda kõmpides. Laeva taga lohises hüdrograafiline traal.

Nad sõitsid kuni väina lõpuni, pöörasid ümber, uurisid veel kord sügavust, tegid tihti peatusi, ja hüdrograafid panid faarvaatri äärtel tähised välja. Retk kestis peaaegu kogu ööpäeva. Selle aja vältel ei saanud keegi neist silma kinni. Tagasi jõuti videvikus. Nad tõusid “Kirovi” tekile ning läksid kõhe kontradmiral Drozdi kajutisse, kus laevastiku juhataja ja staabikomandörid ootasid juba kannatamatult mõõtmistulemusi.

[…]

“Pilt on selge,” ütles laevastiku juhataja laua tagant tõustes ning oma saledat pikka kogu sirgu ajades. “Hakkame süvendama. See on aga ainult asja üks pool. Aega on vähe ja me saame süvendada vaid kahes-kolmes kohas, mitte rohkem. On veel üks radikaalne abinõu: vähendada laeva süvist. Kui palju teil laadungit on?” pöördus ta laeva komandöri poole. See hakkas loendama: katlavesi, joogivesi, masuut, lahingumoon … Endamisi otsusele jõudnud, ütles Tributs: “Võtta võimalikult rohkem laadungit maha, vähendada süvist peaaegu meetri võrra. Siis polegi mööda madalat sõiduvett nii riskantne minna.”

Ja viitseadmiral andis sealsamas korralduse tuua parda aarde veelaev, tanklaev, puksiir “Artillerist” ja pargased, et maha laadida kõik üleliigne, jättes masuuti, katla- ja joogivett ainult Tallinna jõudmiseks ja laskemoona lennukite ning torpeedokaatrite võimalike rünnakute tagasitõrjumiseks.

Öövaikuses oli kuulda veelaeva ja tanklaeva mürinat, mis olid tulnud “Kirovi” parda aarde, teise parda aarde sildus puksiir “Artillerist”. Sellele laaditi ümber sadu mürske, millest igaüks kaalus umbes sada kilogrammi. Laoruumidest tõid meremehed välja tagavaraosi, detaile, seadmeid. Varsti tuli Paldiskist bagerite karavan koos liikurpargastega, mida ülekohtuselt hüüti mudakäiadeks, sest neile laaditi põhjast võetud vedelat pinnast pulpi.

Ja veel üks nimi peaks minema ristleja “Kirov” päästmise ajalukku. Kahjuks on möödunud liiga palju aega ja praegu ei mäleta keegi enam tema nime. On vaid teada, et ta oli insener, “Balttehfloti” esindaja. Võib-olla aitab selle raamatu ilmumine tema nime välja selgitada. Ta tuli käravani eesotsas köhale ja, saanud teada, missugune hiigelmahuga töö tal ees seisab, ei imestanud, ei hakanud vaidlema, tõestama, et see on võimatu, kuigi tal oli selleks alust. Ta jäi mõttesse ja lausus lühidalt:”Kui on tarvis, teeme ara.”

Pärast jutuajamist laevastiku juhatajaga istus ta, pliiats käes, maha ja hakkas arvutama: ühe bageri võimsus on kuni tuhat kuupmeetrit tunnis. Aga siin tuleb üles tõsta kümneid tuhandeid kuupmeetreid. Ta võttis oma rahva kokku – need olid eraisikud, kelle hulgas oli üsna palju naisi, – ning selgitas, mida tuleb teha, ja lõpetas talle omase ütlemisega:”Kui on tarvis, teeme ara.”

Algas enneolematu häire. Mehhanismidele anti täiskäik, neist püüti välja pigistada kõik võimalik. Trumlid pöörlesid, tõstsid üles meremudaga täidetud koppasid. Kuidas sai siin arvestada norme ning tehnilisi normatiive.

Aeg-ajalt ilmusid Saksa lennukid, heitsid pomme, tulistasid töötavaid inimesi kuulipildujatest. Niisugustel puhkudel jooksid kõik laiali, aga vaevalt olid lennukid tagasi lennanud, kui uuesti kohad sisse võeti ning visalt tööd jätkati.

Laevastiku juhataja ja Drozd jälgisid ristleja tühjakslaadimist, seda, kuidas meremehed kontrollisid miinitõrje-mähist, et see oleks korras, kui vaenlase magnetmiinid peaksid ette juhtuma. Siis kihutasid nad torpeedokaatriga bagerite juurde, jälgisid seal tööd ja kiirustasid inimesi tagant. Seejärel pöördusid nad laevale tagasi.

Viimaks jõuti ristleja ümberlaadimisega lõpule, faarvaatrist tõsteti üles viimaseid tuhandeid kuupmeetreid pinnasemuda. Tributsi juurde tuli väsinud, napisõnaline “Balttehfloti” esindaja, kes mitu ööd järjest polnud sõba silmale saanud, ja kandis ette:”Ülesanne on täidetud, sõidutee on süvendatud!”

Mitte keegi ei unusta ööd vastu 1. juulit 1941. Ristleja “Kirov” hiivas ankru. Puksiirid tirisid teda mööda faarvaatrit. Mere kohal hõljus uduvine. Kohati udu tihenes ja silmapiir polnud üldse nähtav. Muide, ilma üle ei kurtnud keegi. Vähemalt võis loota, et Saksa lennuvägi neid ei märka.

Meremehed jälgisid pingsalt iga kahtlast laineharja. Kõrgel sillal seisid ühed ja samad signalistid. Ainult käärpikksilma juures vaheldusid vaatlejad iga poole tunni tagant: seal oli silmade pinge väga suur. Tüürimehesillal seisid ühtejärge tüürimees Petsenko ja hüdrograafid Vitjazev ja Kudinov. Aeglaselt liikus mööda süvendatud teed “Kirovi” hiiglaslik siluett ja tema järel teised sõjalaevad.

Ettevaatlikult sõideti kogu öö. Saabus hommik. Läks valgeks, kuid uduloor ei hajunud. See oligi kõige parem. Madal pilvitus ja halb nähtavus varjasid endiselt ristlejat võimalike õhurünnakute eest. “Alguses aitasime masinatega kaasa,” jutustas V. Drozd laevastiku staabiülemale kontradmiral J. Pantelejevile. “Siis aga paiskus äkki ahtri tagant punast liiva üles, hakkas ujuma igasugust sodi. Panime masinad seisma. Ristleja kere puutus vastu põhja, aga me ei hoolinud põrmugi. Oli vaja käsutada pimedat aega, rutata. Uuesti anti kõige aeglasem käik edasi. Laev hakkas tasakesi liikuma. Orienteerusime poide nõrkade tulede järgi, püüdes mitte laevatee piiridest välja minna. Siiski oli uuesti tõuget tunda ja me jäime kivipangale kõvasti kinni. Panime masinad seisma, hakkasime puksiiritrosse vedama. Kui palju neid katkes! Aga ristleja nina istus kangekaelselt madalal. Sellelt neetud madalalt pääsemine nõudis ebainimlikke pingutusi. Viimaks liikusime faarvaatri keskele ja jätkasime ettevaatlikult oma teekonda …”

Pärast keskpäeva tekkis vahižurnaali märkus: “1. juulil kell 13.45jõudis ristleja väinast läbi ja andis puksiirid vabaks.”

Alles siis ohkasid kõik kergendatult. Kogenud meremehed juhtisid “Kirovi” avamerele, ja veel nõnda, et ta ei saanud isegi kriimustada, ehkki laeva kiilu eraldas tihti põhjast vaid mõni sentimeeter.

Tagasi artiklite lehele