Kolmekuningapäeval pühitses kaitseliidu Lihula malevkond oma aastapäeva. Sel puhul pole huvituseta heita pilku Lihula muistse sõjalinna ajaloole, millest allpooltoodud kirjutises jutustatakse nii mõndki huvitavat.

Ikka rohkem vajub kokku ordulossi varemete rühm Lihula maalinna kõrgel turjal. Ajahammas pureb halle müüre, kivid varisevad maha, aga ei kao mägi ega sügav vallikraav, mille on ehitanud meie esivanemate käed.

Siin asus muistse Rotaaliamaa kindlus ja keskpaik. Millised marud ja lahingud Lihulas on löödud, sellest räägib ajalooraamat meile vähe. Läti Hindreku kroonikast loeme, et 1220. aastal tulnud Rootsi kuningas oma venna Karliga ja piiskoppidega Rotaaliasse. Tagasi minnes jätnud kuningas oma venna ja ühe piiskopi Lihula linnusesse. Kuninga vend oli tol korral Ida-Gooti hertsog.

Rootslastel polnud aga Lihulas kaua rahu, sest ajaraamat jutustab:
Ühel päeval, kui esimene päevavalgus paistis, juhtus, et saarlased tulid merelt suure sõjaväega. Nad piirasid rootslased ümber, sõdisid nendega ja pistsid tule nende vastu, võitlesid nendega, ilma et oleksid suutnud panna vastu nii suurele hulgale. Ja nende käe läbi langes rootslasi, võeti linnus ja ka juht langes linnusesse. Ja rootslased läksid välja nende peale, ja piiskopp tapeti mõõga ning tulega ja on, nagu usume, rännanud märtrite hulka. Ja tuli pärast seda daanlasi, kes kogusid nende surnukehad kokku ja matsid need leinates maha.
Kas seda suurt võitlust peeti Lihulas või Lihula lähedal Virtsu teel, selle kohta ei anna Läti Hindreku kroonika täit selgust.

Professor M. J. Eisen, käsitades Rootsi kuningate haudade küsimust Eestis, peab siiski võimalikuks, et lööming saarlastega leidis aset Lihulas, kuna kroonikakirjutaja räägib linnusest, mille all tuleb mõista Lihulat. Ja tõenäolisena paistabki, et kui saarlased tulid suure sõjaväega, siis arusaadavalt neile korraldati vastupanu Rotaalia kindlaimas kohas.

On olnud teisigi võitlusi Lihula juures, sest orduaegne uhke piiskopiloss ei jäänud püsima ja varemete rühm tunnistab ta olemasolu.
Sõdadest on jäänud rahvajuttudesse mõningaid mälestusi. Räägitakse, et siis, kui Lihula lossi piiratud, veetud lähedalolevast Helvati külast mahaikistud elamud lossi juure ja pistetud põlema. Kange suits ja kõrge leek kergendanud lossi vallutamist. Kes lossi piirasid ja kes kaitsesid, see jääb rahvajuttudes tumedaks.

Lihula lähedal asub Poola talu samanimelise vallikraavi ääres. Kraav madala valliga tuleb nähtavale mõne kilomeetri kaugusel soos. Rahvas räägib, et siitkaudu poolakad läinud Lihula linna rikkuma.

Olgu nende võitlustega ja piiramistega lood kuidas on, meie teame aga, et siin käis ja töötas kord vaba Rotaalia mees. A. Saal ühes oma ajaloolises jutustuses kirjeldab Rotaalia vanema matuse tseremooniat Lihula mäel. Matuse tulehelk paistnud Soontaga maalinna. Ja Lihula lossimäelt ulatub vaadata tõesti kaugele. Soode ja rabade tagant kerkib Mihkli kiriku torn. Seal läheduses asubki muistne eestlaste linn Soontagana. Samuti võib näha Karuse ja Kirbla kiriku torne ja Matsalu lahte laiade luhtadega tema läheduses.

Kurbi mälestusi on uuem ajalugu jätnud Lihulale. 1905./06. a. töötas siin karistussalk. Katsuti murda eestlase selgroogu, matta tema rahvuslikku iseteadvust. Ja paljud kodumaa pojad tapeti Lihula soo all metsas. Saksa okupatsiooni ajal, 1918. aastal, oli Lihula jällegi esimene koht, kus võõras võim hakkas kinnitama oma köidikuid. Mõnikümmend vangistatud kodanikku aeti okupantide piikide vahel Tallinna ja paigutati elevaatori.

Need ajad on nüüd juba mineviku hõlmas. Läänemaa või Rotaalia mees on jällegi vaba ja jääb vabaks. Kevadeti, kui löövad lokkama Lääne laiad luhad ja lehistuvad puud lossivaremete ümber, siis kõlab muistse maalinna varisemata kumerusel kodukaitsjate võimas laul.

Sooheinamaa, kus kord võõraste vägivald tappis meie mehi, on nüüd ammugi haritud põlluks. Siin ehitab uus põllumees endale kodu. Poola kraavi juures kerkib kahekordne uus hoone – Tallinna-Rapla-Virtsu raudteeliini Lihula jaam. Uus elu tärkab kõikjal ja kaugele mineviku uttu jäävad mälestused üleelatud surveajust.