Raske on öelda, kas Lõuna–Läänemaa suurim ettevõte – Kõmsi traaditööstus K.MET – oleks olemata, kui üks 18aastane Virtsu poiss ei oleks 1980. aastate alguses Vene sõjaväkke minnes nutma hakanud.
Võib–olla oleks, aga võib–olla ei oleks ka. Traaditööstuse suuromanik Mardo Leiumaa ise – sest tema see nutma hakanud poiss oli – ei oska selle kohta suurt midagi ütelda. Koju tagasi ta aga tuli ja traaditööstuse tegi ta Kõmsile kah.

Mees nagu Vestmann ja Piibeleht

K.METi ja Leiumaa lugu on edulugu igas mõttes. Kas just “ajalehepoisist miljonäriks”– stiilis, aga “kolhoosiesimehe pojast töösturiks”–stiilis küll. Ka selle kohta ei oska Leiumaa suurt midagi ütelda. Ainult seda, et ehk on õnne olnud ja kangust ka. Juba poisikesena olnud nii, et ega ta kõige parem laps olnud. Selles mõttes, et kippus jonni ja õigust ajama. Kui ta midagi saada tahtis, siis pidi ta selle ka saama. Kas just jonni pärast, aga enam–vähem kõik tahetu on Leiumaa seni saanud, ainult ühte mitte – arstiks, ja tagantjärele on see ehk isegi hea. Arstiks tahtis väikene Leiumaa saada nii 7. klassis, kui papa oli haige ja poisike otsustas, et eks siis tule arstiks hakata ja papa terveks teha. “Aga ega see amet oleks mulle sobinud. Ma keeran pea ära, kui kedagi lahatakse või lõigatakse,” tunnistab Leiumaa.

Kodust ära minna pole Leiumaa kunagi tahtnud. Sest ega ta siis Vene sõjaväe pärast noore poisina nutnud. Ta nuttis sellepärast, et ei tahtnud kodust ära, ja eks ta esimesel võimalusel ole koju tagasi tulnud ka, kui on minekut olnud. Seda, kas K.MET on 14. mail 52aastaseks saava Leiumaa elutöö, pole mõtet küsidagi, aga ma küsin ikka. Otse loomulikult ei vasta Leiumaa ootuspäraselt “jah” ja seegi on ootuspärane, sest Lõuna–Läänemaa traaditööstur on üsna paradoksaalne mees. Nii nagu Mardo Leiumaa on tööstur, on ta idealist ja maailmaparandaja; nii nagu ärimees, on ta kunstnik–boheem. Tundub, et vastuolulisus on Leiumaadel veres.

Mardo isast, omaaegse Virtsu Kaluri kolhoosi esimehest, merekoolis tudeerinud Mart Leiumaast sai vanuigi maa sool – koolipapa, kodu– ja ajaloomees ja numismaatik. Oma kaks poolt on Mardo Leiumaa tütarde vahel ära jaganud: üks laps on boheem ja kunstnik, teine pragmaatik–pedant. Kui Vestmann ja Piibeleht kokku liita, saab Leiumaa, ja eks sellega ole nii nagu Vildelgi – kord on Vestmann peal ja Piibeleht all, kord jälle vastupidi. Kui Leiumaaga liita natuke õnne, jonni ja koduigatsust, saab traaditööstuse. Nii et jah, öelda K.METi kohta “elutöö” oleks üheülbaline. Selge on vaid see, et ei saa rääkida K.METist Leiumaata ega Leiumaast K.METita. Aga alustagem algusest.

Kuidas Leiumaa traaditööstuse ostis

1962. aasta 14. mail sündis Virtsu Kaluri kolhoosi esimehele kolmas laps, Mardo. Esimesest pojast sai treener, tütrest kooliõpetaja, Mardost lootis papa Mart inseneri. Inseneri nagu arstigi poisist ei saanud, aga pere kolmest lapsest on ta ainus, kes jäi koju. Oma koolitee kohta ütleb Mardo Leiumaa, et see oli üksluine, kuigi andis papale inseneri koha pealt lootust. Virtsu 8–klassilise kooli ja Lihula keskkooli lõpetanud, astus ta küll pärast sõjaväge Tallinna polütehnilisse instituuti, aga ära ta seda ei lõpetanud. “Olin kangesti kärsitu. Tahtsin kõiki asju kohe kätte saada,” ütleb ta ise.

Kolm ja pool aastat pidas Leiumaa suurkoolis vastu, aga siis tuli koju tagasi ja hakkas müürsepaks. Aasta oli siis 1986. Mõnda aega ehitanud, sai temast meister, siis töödejuhataja. Traati Kõmsil tol ajal juba väänati, kuskil 1970. aastate lõpust, aga tootmiskoondise Auto egiidi all. Kui tootmiskoondis hakkas looma aktsiaseltsi, tuli sellele leida juht. “Oli konkurss, aga ma ei tea, et peale minu kedagi teist oleks olnud, ja nii ma Kõmsile sattusingi,” meenutab Leiumaa. Traaditööstus asus siis Kõmsil vene kiriku kivimajas, kirikuõpetaja majas, ja tehti seal ostukorve, mis olid kasutusel kõigis tollastes poodides.

Nõudlus oli suur ja korvid läksid hästi kaubaks. Tööl oli kümmekond inimest. Leiumaaga koos võeti palgale raamatupidaja, kes on K.METis tänini. 1990. aastate alguses, suure segaduse ja kõigi võimaluste ajal arvasid tootmiskoondise tollased juhid, et peaks selle osa, mis ei ole autoasjandusega seotud, ehk siis traaditööstuse, maha müüma. Muidugi ei olnud siis kellelgi raha, kroon oli just tulnud, aga Leiumaal olid Kanadas sugulased. Sugulastelt võetud laen oli esimene Kõmsi traaditööstusesse paigutatud raha. Kui palju seda täpselt oli, Leiumaa ei mäleta, oli see nüüd 75 000 või 50 000 krooni, aga seda ta mäletab küll, kuidas ta pani kotitäie pangast välja võetud viie– ja kümnekrooniseid toomiskoondise kontoris laua peale ja ostis traaditööstuse ära. Leiumaa mäletab, et väga suur kotitäis oli.

Traaditööstusest ei saanud aga kohe K.METi – esialgu oli Nele. Nele tegeles kõigega, nagu oli 1990. aastate alguses tavaline: ostis, müüs ja vahetas mida iganes, sõjaväeosast hangeldatud akudest antennikaablini kilomeetrite kaupa – satelliittelevisioon oli siis väga popp, kaablid jooksid majade vahel. Kirikuõpetaja majas teisel korrusel oli pisike Nele pood. Rahvast seal suurt ei käinud, ei viitsitud tulla, oli kehva koha peal, ja ega see äri eriti sisse toonud kah. Aasta pärast jõuti otsaga Kõmsi kaarhalli, mis on tänini kasutusel, ettevõte ristiti K.METiks, mis tuleb sõnadest “Kõmsi metall”. “Et ei oleks pikk ja lohisev. Õ on teistes keeltes kah raske ütelda,” ütleb Leiumaa.

Kuidas 35 000 kroonist 3,5 miljonit eurot teha

Esimesena väänati K.METis traadist lambikarkasse. “Ikka pisem rõngas ja suurem rõngas ja. Siis sellele tõmmati katteriie peale,” seletab Leiumaa. K.METi aktsionäre oli tollal täpselt sama palju kui praegu – seitse inimest, ja need on needsamad inimesed. Leiumaal on algusest peale 51 protsenti aktsiapakist. Muu on muutunud.

Kui esialgu toodeti vaid Eesti turule, esimene välispartner oli Soome, siis nüüd läheb Eesti turule veerand toodangut. Peale Soome vuravad väänatud traadi koormad Rootsi, Norrasse, vahepeal oli Holland, aga ei tasunud ära, ja Austriasse. Järgmisena on kavas vallutada Saksa turg. Ekporditakse 800 km raadiuses, sest kaugemale ei tasu ära, ja ära tasuma ta ennast peab. K.MET ei jäänud kahjumisse isegi mitte sügava majanduskriisi ajal, kuigi üle 30 inimese tuli koondada, ja K.MET oli Läänemaal esimeste seas, kes koondas hulgakaupa.

Paarikümne aastaga on tööstus tublisti edenenud. Kui esimesel aastal töötas K.METis kuus–seitse inimest, siis praegu töötab 70 ringis. Kui esimesel aastal oli käive 35 000 krooni, siis praegu on 3,5 miljonit eurot. 2017. aastaks on Leiumaal plaan see number teistpidi pöörata – 5,3 miljoniks. Kasum on kümme protsenti. Küsin, kas Kõmsi traaditööstur ikka öösiti magada saab, ja siinkohal vahetabki ärimehe hopsti välja boheem – Piibeleht seljatab Vestmanni. “Absoluutselt. Mul on väga hea uni. K.METi pärast ma ei muretse, pigem muude asjade pärast, kuhu ma oma nina olen toppinud,” ütleb Leiumaa.

See, mille pärast boheemist traaditööstur pead valutab, pole just globaalne soojenemine, aga mõned lähemad asjad küll: ta on teist vahetust Hanila vallavolikogu esimees, kuulub Läänemaa Arenduskeskuse nõukogusse ja MTÜ Kodukant Läänemaa juhatusse. Pärin, kas ülehõivatud mehel vaba aega ka on. Tuleb välja, et on. Paar–kolm korda aastas katsub ta reisimas käia. Sest ära käia talle meeldib, kui on teada, et pääseb koju tagasi. Ükskord läks üle noatera, aga see aeg on möödas. Piirid olid just lahti läinud ja pahaaimamatu Leiumaa sõitis külla neilesamadele Kanada sugulastele, kelle raha eest ta kord traaditööstuse ostis, ja siis pakutud talle võimalust piiri taha jäädagi. Tollal 28aastane Leiumaa leidis, et on võõrsile jäämiseks liiga vana, ja tuli ilusti koju tagasi. Olnuks ta kümme aastat noorem, siis ehk küll, aga 28 – see oli liig mis liig.

Peale reisimise nokitseb Leiumaa ka aias ja püüab kala. “Nüüd on mul oma paat kah,” sõnab ta. Pärin, kas paat või jaht. Ei tea ju, mida nood traaditöösturid paadi all mõtlevad. “Ei–ei–ei,” hakkab Leiumaa kätega vehkima. Paat ikka. Mootorpaat.

Kui lind lendab, tuleb lasta

Vahel võtab Leiumaa kätte pintsli ja maalib, seda küll harva, aga ta loodab, et kui pensile jääb, siis maalib rohkem. Siis, kui keegi enam ei helista ja saab keskenduda. Kunstiharidusest ütleb Leiumaa olevat end rikkumata, aga joonistanud ta, jah, on. Kes mäletavad, need mäletavad Lihula keskkooli legendaarse vene keele õpetaja Doris Leola kabineti seina pealt Puškini portreed. Vaat see portree oli Leiumaa tehtud. Sõjaväes Keila–Joal oli Leiumaa kunstnik. Joonistas vappe ja kipspea järgi Lenineid. 1982. aasta sügisel sai ta joonistada suure Brežnevi, kaks korda kolm meetrit. “Kaks kuud läks mööda ja vana viskas sussid püsti,” meenutab Leiumaa.

Suusatada, mäest alla lasta meeldib talle ka. Peale selle on mündikogu. Mina tean, et papa Mardil oli mündikogu, aga tuleb välja, et papa Mart sai oma kogu hakatuse pojalt, kes nii 1970. aastate keskel müntide korjamise katki jättis. Ja eks siis peale isa surma tuli mündikogu Mardo kätte kaarega tagasi. Pärin, mitu münti kogus on. Seda Leiumaa ei tea. “Ega ma ole sellele suuremat tähelepanu pööranud ega eesmärgiks seadnud, et oleks näiteks 2479 tükki või. See pole üldse tähtis,” ütleb ta. Küsimuse peale, kas Leiumaa on valla kõige rikkam mees, hakkab ta kätega vehkima nagu jahijutugi peale. “Ei–ei–ei ole. Ja ma ei pea seda absoluutselt tähtsaks ka. See ei ole üldse tähtis!” Kui nii mitme tähtsa asja kohta on juba üteldud, et see pole tähtis, siis tahaks kangesti teada, mis on tähtis. “Aga mis on tähtis?”

“Tähtis on see, et ma midagi teeksin. Ja et sellest midagi järele jääks. Et järeltulevad põlved tunneksid sellest rõõmu.” Edaspidi – et ikka midagi järele jääks – kavatseb Leiumaa traaditööstust tublisti laiendada, eelkõige roostevaba tootmise poole pealt, investeerida uutesse tootmishoonetesse kaks miljonit eurot, laiendada tootmispinda 4000 ruutmeetrilt 8000 ruutmeetrile ja võtta tööle veel vähemalt 25 inimest. See kõik tähendab, et 20 aastat endise Karuse kolhoosi garaažis ja remonditöökojas tegutsenud traaditööstus tuleb ära kolida. Kuhu, pole selge, aga et Leiumaa endiselt ei taha kodust ära minna, siis oleks kõige parem kolida tööstus kodule veel lähemale – Virtsusse.

Virtsu tööstuspargi ehitus paraku on takerdunud kohaliku rahva pahameelde, et mis see Leiumaa tuleb nende õue peale oma traati väänama. Sellest hoolimata usub Leiumaa paadunud idealistina -või hoopis paadunud realistina, mine sa tea -, et tööstuspargist saab asja. “Mis see K.MET siis sinu jaoks ikkagi on? Kas elutöö?” “Kas ta just elutöö on, aga ma olen temaga seotud. Ühelt poolt on see hobi, aga eks ta ole mulle ka sissetuleku andnud ja võimaluse kodus elada,” sõnab Leiumaa.

“Kumb sa siis oled? Rohkem ärimees või boheem?” uurin. Leiumaa mõtleb tükk aega ja ütleb, et keeruline vastata, aga äratundmist on rohkem boheemi poole, kellele on kõik kuidagi kergesti kätte tulnud. Ütlen, et 1960. aastail sündinuid peetakse võitjate põlvkonnaks, kellele tuligi kõik kergesti kätte, sest aeg oli niisugune. Leiumaa ütleb, et võidu nimel pole ta, jah, pingutanud. “On ju tuttavaid–kaasteelisi, kellel on suuremad ja uhkemad ärid, aga ju neil on olnud rohkem nutti,” lisab ta. Temal on olnud õnne õigel ajal toppida oma nina õigesse kohta, ja jahimeheinstinkti – kui lind lendab, tuleb lasta.

Kõmsi traaditööstus

K.MET on 1991. aastal loodud ettevõte, mille põhitegevusala on traadist toodete valmistamine, aga ka toru– ja plekitööd, pulbervärvimine.
75 protsenti toodangust läheb ekspordiks Rootsi, Soome, Norrasse, Taani, Austriasse, Lätti ja Leetu.
Tänavuseks käibeks prognoosib K.MET 3,5 miljonit eurot, 2017. aasta käibeks 5,3 miljonit eurot.
Allikas: K.MET

Tagasi artiklite lehele