Näitus “Külapiltnik Karl Täht (1896-1958)”
Fotomuuseumis Raekoja tn. 4/6

Karl Tähe näitus Fotomuuseumis (nüüd võime Raevanglat niimoodi nimetada – luba on juba antud) algab isikutunnistusega, mil saksakeelsed kirjad ning mis välja antud 29. juunil 1944. Kinnituseks on peale löödud Eesti Omavalitsuse Politseikomissari pitsat ning “kinnitatu” poolt lisatud parema ja vasaku nimetissõrme jäljendid. Pildilt vaatab vastu muhe meesterahvas, kelle elukutseks on sel dokumendil märgitud “põllutööline”. Paberite järgi see niimoodi oligi, et Läänemaal Kinksi külas Kaasiku talus elav Karl Täht oli tõepoolest põllumees, kuid peale kõige muu oskas ta ka fotosid teha. Ning mine tea, vast oli see dokumendipiltki tema enda tehtud? Et ta niisuguse asjaga kergesti hakkama võis saada, pole kahtlustki, sest kogu Fotomuuseumi ülemist korrust hõlmav näitus Karl Tähe fotodest on sellele ilmselgeks kinnituseks.

Viieteistkümne aasta jooksul jäädvustas Karl Täht Karuse ja Hanila kihelkondade inimesi – selle ajaga ju pidi pildistamise kindlalt selgeks saama! Tänase ülevaatenäituse fotode kopeerija Heiki Sirkel nägi siiski kurja vaeva, et Tähe klaasnegatiividest korralikke koopiaid kätte saada: sageli kippusid negatiivid liialt tumedad ning kontrastsed olema. Küllap oli Tähel lihtsam neist ilusat pilti teha, sest tol ajal olid ka fotopaberid teised (“pehmemad” ning rohkem valgustundlikku hõbedat sisaldavad), kui meil täna.

Kuid 173 pilti on vaatamiseks välja pandud, osa kontaktkoopiad, osa 30×40 cm suurendused ning hingekosutavat leiab sellelt näituselt kuhjaga. Pole midagi uut ütluses, et vanasti nägid inimesed hoopis teisiti välja, kui täna, kuid seda veel kord oma silmaga üle kaedes, küsid ikka ja uuesti: aga miks on see niimoodi? Mis on see “miski”, mis need eestlased seal piltidel teiseks teeb? Elu olevat ju tol ajal raske ja murelik olnud, siin aga näeme kenasti riides mehi ja naisi, neide ja noormehi, enamasti ikka naeratavaid ning ilmselt oma eluga päris rahul. Muidugi ei kiputud oma elumuredega fotograafi juurde – päevapiltnik kutsuti kohale siis, kui tuju ülemeelik, kui pidupäev käes, kui mured murtud, kuid kõigest hoolimata peegeldub nende inimeste nägudelt rahu ja tarmukus, mida nii kergesti ei leia meie eilsetelt ja tänastelt fotodelt.

Karl Täht paistab olevat tõeline külapiltnik, kes fotostas siis, kui asi liialt tõsine ei olnudki, kui peeti pidu või niisama lusti ning kui tulemuseks ei pidanud olema suuremõõduline esinduspilt. Siis oli Karl paras poiss kohal olema, suutäit viina võtma ning nagu muuseas – mõne plõksu tegema. Muidugi polnud see pildistamine paljas plõksutamine, pigem selgub fotosid uurides hoopis vastupidine: Karl Täht oli suur lavastaja. Ega see teab mis avastus olegi, sest lavastajad olid enamus toonastest piltnikest (foto pidi ju loomulik olema ning selle “loomulikkuse” pidi tagama inimestele etteantud tegevus, liigutus, peapööre…), kuid Tähe režissur on mulle alati tundunud humoorikam, kui paljudel teistel. Ta pole oma lavastustes mööda saanud absurdistki, kuid see kant vajaks juba omaette uurimist: kas tegi Karl Täht seda meelega või läks ta kaasa üldise moega. “Absurdikas” on see, kui pildil olevad 12 inimest tegelevad üheaegselt fotode vaatamisega ning viinaviskamisega. Ka kätt pannakse ümber piha, kuid see kuulub viinavõtmise juurde. Miks aga peab pilte uurima koos napsi ja õllega? Kahjuks pole näha, milliseid fotosid parajasti takseeritakse.

Sääraseid pilte on hirmus tore uurida: kes kellele kätt ümber ajab, kes üksi on jäänud, kas perenaised on ka kutsutud, kui täis võib see või teine mees olla, mis ametit võis see mees või see naine pidada jne. Ning siis polegi mulle tegelikult enam tähtis, kas lugu näib absurdsena või mitte – ma vaatan inimesi, eestlasi.

Ja kui ma lõpetuseks näen imeilusat pilti rookatusega talumajast, mille ees kasvavad sirelid ja on lilleaed ning mille väraval seisab otse kaamerasse vaatav perenaine, siis olen ma täiesti rahul selle päevapiltnikuga, kelle nimi on Karl Täht.

Karl Tähe lavastatud pildil vaatavad tosin inimest samaaegselt pildialbumeid ja viskavad viina…

… ning neiud poseerivad kitarri ja mõõdetud peapöördega.