Aastaid olid Lõuna-Läänemaa inimesed oodanud seda päeva. Nüüd oli see siis lõpuks kätte jõudnud – 30. august 1931. Rapla-Virtsu kitsarööpaline raudtee oli valmis saanud ja esimene auruvedur, mõned platvormvagunid järel, sõitis vilistades ning suuri suitsu- ja aurupilvi õhku pahvides Virtsu poole.

Läänemaal polnud raudruunad seni suurt sõita saanud, sest polnud raudseid rööpaid, välja arvatud jupikene (umbes 50 km) laiaroopalist terasmagistraali, mis tuli Tallinnast üle Keila Haapsallu. Raudteed peeti siis elusooneks ja selle lähedale rajas Läänemaa suurkuju kunstnik Ants Laikmaa oma viimase puhkepaigaga, öeldes: “Ma tahan, et Elu mu lähedal oleks.”

Rapla-Virtsu raudtee siht pandi maastikul paika juba 1924. aastal, aga esialgu venis ehitamise algus ametkondlike arusaamatuste pärast. Ka ehitamine ise kulges küllalt aeglaselt. Töö oli mahukas. Mäletan, et teetammi täitematerjali veeti kaugemalt, selleks ehitati omaette raudteeharud. Märjamaa piirkonda toodi seda Haimre nõmmest ja veotee muldkeha on veel praegugi näha. Algus on raudtee asukohast üle sõites Haimre poole metsa veeres vasakut kätt.

Ehitustöödel oli palju töölisi teistest rahvustest: venelasi, leedulasi, poolakaid jt. Raudtee üldpikkus oli Raplast Virtsu 96 km. Kogu sellele lõigule oli ehitatud 11 jaamahoonet koos kõigi vajalike kõrvalhoonetega (laod, aidad, kuurid, kaevud, tööliste elamud). Jaamad olid Raikküla, Koikse, Pühatu, Märjamaa, Paeküla, Vigala, Rumba, Rootsi, Lihula, Karuse, Virtsu. Peale eelmainitute olid veel vahejaamad, nõndanimetatud teivasjaamad Orgita, Konuvere, Tiduvere, Paljasmaa, Kirbla, Tuudi, Hanila. Seega oli rongile mineku võimalus keskmlselt iga 5 km tagant.

Tegelikult oli jaamade vahekaugustel arvestatud elanike asustustihedust piirkonnas. Näiteks oli paljude vahemaa (Orgita-Märjamaa, Paeküla-Konuvere, Konuvere-Tiduvere, Tiduvere-Vigala jt.) 3-4 km. Pikemad vahemaad olid 7 km (Märjamaa-Paeküla, Rumba-Rootsi, Rootsi-Kirbla), ülejäänud 5-6 km.

Läänlaste pääs pealinna ja tagasi oli siitpeale saanud igati mugavaks. Peagi hakkas teel ööpäeva jooksul edasi-tagasi liikuma kolm rongi. 1936. aastal oli käigus juba kaks mootorreisirongi, mida hakati kutsuma “Lendavaks Läänlaseks”, ja üks segarong.

Päeva jooksul võis pealinnas kenasti ära käia. 1939. aasta sõiduplaani järgi võis Märjamaalt Tallinna poole sõitu alustada hommikul kell 7.24, linna jõuti kell 9.49. Tagasisõit algas kell 17.10 ja Märjamaal oli rong kell 19.15. Virtsust Tallinna sõiduks kulus 4 tundi (kell 5.50-9.49). Piletihinnad olid aga küllaltki kõrged. Näiteks Märjamaalt Tallinna maksis 3. klassi vagunis sõit 4,50 krooni. Vigala mehel läks see maksma 4,85, Virtsust Tallinna sõitjal 5,85 krooni. Suuremad vahejaamad olid Rapla, Märjamaa, Vigala ja Lihula. Einestamise võimalus oli vaid Raplas, kus oli jookide ning söökidega jaamaeinelaud ja kus rongid seisid 15 minuti ringis. Teistes jaamades nii Virtsu kui Tallinna poole seda võimalust ei olnud, isegi Virtsus mitte, ainult Tallinna-Sadama jaamas. Rongide peatusedki olid lühikesed.

37 aastat oli ümbruskonna inimestele armas ning omane rongide liikumine, monotoonne rataste rütm ja vedurivile, mille järgi sai seismajäänud kella õigeks panna, raadiot veel kõikjal ju polnud. Autode võidukäik ja praamidel otse üle mere sõit tõrjusid aga raudtee kõrvale. 1968. a. sõitis viimane rong.