1921 J. Pitka Minu sõjamälestused
Raamatust:
J. Pitka. Minu sõjamälestused 1914-1920.
Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti vabadussõja lõpuni.
1921. Tallinna Eesti Kirjastuse Ühisuse kirjastus.
lk 161-171
Petseri võtmisega paranesid olud ida pool frondil, aga lõuna pool kestis raske seisukord edasi, sest väeliin oli väga pikk ja meie vägi veel väiksearvuline. Iseäranis raske oli seisukord Pärnu liinil. 3-da diviisi ühes pataljonis oli mäss; mässajad läksid vaenlase poole üle ja viisid ka ühes endi pataljoni staabi ohvitseridega. Polkovnik Partsi ja kapten Irvega seisukorra üle aru pidades, seadsime plaani kokku, mille järele soomusrongid Valgast Volmari poole pidid tungima, mina aga mere poolt Heinaste ära pidin võtma ja sealt Volmari poole kitsaroopalise soomusrongi liikuma panema.
Ajaviitmata asusin Tallinnas plaani läbiviimiseks eeltööd tegema. Lasin suure praami peale uue, just valmis saanud kitsaroopalise soomusrongi tarvilises koosseisus panna, sinna juure ka veel ühe soomusauto nimega “Vaher”. See soomusauto oli paranduse all, ja et tema masin täiesti rikkis oli, lasin kõige esimese soomusauto “Estoonia” masina tema peale panna ja “Estooniat” ara lõhkuda, sest see, kui esimene katse, ei vastanud oma ülesandele, kuna ta liig raske sai ehitatud, mida nõrk masin mitte ei suutnud pahasid teesid ja mägesid mööda edasi ajada. Ühel ajal sellega lasin rekvireeritud auriku “Aleksei”, mis uue nime “Kalevipoeg” sai, dessantpataljoni laevaks sisse seada, ja ka ühe väikse suurtüki peale panna. See laev, kui endine reisijate- ja kaubalaev, kõlbas väga hästi selleks otstarbeks ja tema peale oli võimalik mahutada üle 200 mehe ühes moonaga. Et Heinaste ümbruses ja üleüldse Riia lahes miinisid igal pool karta oli, lasin ka traalerid “Kalevi” ja “Olevi” valmis panna, nende jaoks naftapraam täis naftat kaasa võtta. Jäälõhkuja “Herkules”, mille sakslaste käest saime ja millele uue nime “Tasuja” panin, sai varustatud ühe 130 mm ja kahe 75 mm suurtükiga.
16. aprillil 1919. a., kell 4 hommikul, saatsin, “Lembitu” hoole alla andes, “Tasuja”, “Olevi”, “Kalevi”, “Kalevipoja” ja söepraami, mida “Tasuja” bukseeris, Muhu väina poole teele, “Lembitu” komandöörile, ltn. Klaarile, ülesandeks tehes, Muhu väinas jääst läbi Virtsunitungida. Ise läksin nendele järele päev hiljem buksiir “Revaliga”, kes soomusrongi ja soomusautot kandvat praami vedas, ligi võttes isesõitva naftapraami. 18. aprillil, kell 10.30 min. enne lõunat, jõudsime teistele kesk väina järele, kes kaunis tugeva jää pärast vaevalt edasi liikusid. “Tasuja” ja “Revaliga” jääst teed läbi lõhkudes, jõudsime õhtuks Kuivastu alla, kuhu ankrusse panime. Lõunapoolsed tuuled ajasid jää Riia lahest Virtsu alla kokku, nii et vaevalt loota võis sealt eeltähendatud karavaaniga läbi pääseda. Sellepärast lasin “Kalevipoja” ja praamid Virtsu sadamasse viia ja “Lembitu” ankru peale jättes, läksin “Tasuja” ja “Revaliga” Riia lahte jääd proovima. Alguses pääsime jääst kaunis kergesti läbi, aga mida kaugemale Riia lahte tungisime, seda tugevam jää tuli vastu. Ehk see jää küll liikuv oli, siiski olid mitme ruutversta suurused jääpangad, millede läbitungimine tundisid ära võttis.
Terve päevase töötamise järele jõudsime viimaks Ruhno saare lähikonda, seal leidsime jää peal inimestest mahajäetud vene mitme tapetud hülgega, kasukatega ja purjedega; kaugemal silmapiiril nägime veel kahte paati. Nendele ligemale tungides nägime, et kumbagil valged lipud üleval olid, mis appikutsumist tähendas. Mitmetunnilise jääst läbimurdmise järele jõudsime esimese paadi juure, kus kolm meest jäätüki peal seisva vene juures meid ootasid ja hulk tapetud hülgeid nende lähedal jää peal. Mehed palusid endid peale võtta, sest nad olid 7 nädalat liikuva jää peal ümber triivinud, suurem aeg sellest ilma leivata, veeta ja isegi viimasel ajal ilma tulepuudeta. Teises paadis leidsime 5 meest ja niisama hulk tapetud hülgeid, mehed olid umbes 1½ kuud jääl elanud. Need olid kõik Kihno saare mehed, elukutselised hülgekütid. Meie võtsime hülgekütid ühes nende saagi ja paatidega laevade peale ja pöörasime Virtsu poole tagasi, teadmisega, et meie oma laevade ja praamidega sellest jääst läbi Heinaste alla mitte ei pääse. Virtsu tagasimineku ajal sain Tallinnast “Lembitu” kui vahejaama kaudu raadio, millega “Lembitut” Tallinna taheti saada, kus Asutava Kogu avamise puhul, 23. aprillil, enamlaste mässu karta oli. Andsin käsu “Lembitule” ja “Kalevipojale” Tallinna sõita. Ise olin aga kõva tuule läbi kokku aetud jääväljade vahel hädas; suure vaevaga pääsime süllakaupa edasi; tihti tuli ka tundide kaupa ühe koha peal kinni istuda.
Kui meie viimaks suure töö ja vaeva järele Virtsu tagasi olime jõudnud, sõitsin mina “Revaliga” otse Tallinna poole, kuna “Tasuja” söepraami juure läks sütelisa võtma ja siis meile Tallinna järele tuli. Soomusrongi ja soomusauto praami ühes nafta praamiga, “Olevi” ja “Kaleviga” jätsin Virtsu. 23. aprillil võtsin Asutava Kogu avamisest osa, Asutava Kogu liikmena, ja järgmisel päeval, hommikust ööd 1/21 ajal, sõitsin “Lennukiga” Liibavi. Liibavis oli Läti ajutine valitsus kukutatud ja sakslased võimu täielikult oma kätte võtnud.
Sinna oli oodata Inglise ja Prantsuse sõjalaevu ja minul oli ülesandeks seisukorda Liibavis ligemalt uurida, Inglise merejõudude juhatajaga kokku saada ja teda Tallinna alla paluda. Sellesama päeva õhtul, kella 5 ajal, jõudsime Liibavi. Liibavi sadamas leidsin vana aurulaeva “Saratovi” peal, selle suitsenud mustas kajutis, suurema osa Läti ajutise valitsuse liikmeid ja nende ligemaid abilisi, kuna mõni nendest sakslaste käes vangis oli ja peaminister Ulmanis Inglise esitaja majas varjul. Saksa Landeswehr, kes Läti ajutise valitsuse kukutanud, oli ara röövinud Läti ajutise valitsuse kassa, kassa vahte ära tappes, oli ka teisi Läti ohvitserisid ja sõdurid haavanud, vangi võtnud ja mitmed nendest tapnud. Linn oli täielikult Saksa Landeswehri võimuses; igal pool olid Saksa patrullid tihedalt liikumas. Endise sõjasadama läheduses hoidis ennast üks Läti väesalk koos ja kaitsevalmis ning oli vahete vahel Landeswehriga tulevahetuses. Seda salka toitsid inglased. Selkorral kohtasin ka vürst Lieveni, kes omale sõjaväge kogus. Minule seletas, et ta täiesti erapooletu on ja ainult enamlaste vastu sõdida tahab ja lasi mõista, et tema kõige kohalikum Läti valitseja oleks, sest tema arvates ei võinud lätlastel nii ka sakslastel tema kui erapooletu vastu midagi olla. Mees kandis õige ärakulunud Vene ratsa-ohvitseri mundrit; paistis haiglane ja närviline. Minus tema mingisugust usaldust enese vastu äratada ei suutnud, veel vähem tema kavatsuse vastu.
Liibavi sadamas kohtasin ka Inglise admiraali sir Walter Cowani esimest korda. See energiline, elav, sõbralik ja osavõtlik admiraal võitis esimesel pilgul täieliku poolehoidmise ja usalduse. Tema kuulas tähelepanelikult minu seletusi meie seisukorra üle ja avaldas meie vastu suurt huvitust; ta käis “Lennuki” peal, vaatas üle meie mehed, suurtükid, aparaadid jne. ja kutsus õhtul mind oma poole õhtusöögile. Mina palusin tema käest “Lennukile” naftat, ta andis seda lahkesti ja saatis hulga talvepalituid “Lennuki” ohvitseridele ja meestele, kes viletsates mitmekesistes ja närustes riietes kui mereröövlid välja nägid ja admiraali kaastundmust äratasid.
26. aprillil hommikul kell 4 sain Tallinnast operatiivstaabist kindral Laidoneri allkirjaga raadiogrammi, milles teatas, et vaenlase laevastik Kroonlinnast olevat välja tulnud ja et tervel väerinnal vaenlane peale tungima on hakanud. Sellest teatasin ajaviitmata admiraal Cowanile ja lisasin, juure, et ma niipea kui kütteõli, mida ta mulle anda lubas, kätte olen saanud ja auru üles saan, kohe Tallinna sõidan. Selle peale vastas adm. Cowan, et kui mina paar tundi oodata võiksin, kuni ta oma laevadele kütteõli võtnud, siis ta minuga ühes Tallinna sõidab. Mina olin väga rõõmus seda kuulda saades ja jäin teda ootama. Hommikul, umbes kella 8 ajal, sõitsime Liibavi sadamast välja. Teel saime paksu udu, aga sellest hoolimata jõudsime õnnelikult Tallinna järgmisel ööl kell 1. Tallinna jõudes selgus, et teade enamlaste laevastiku Kroonlinnast väljasõitmisest õige ei olnud. Kasu oli aga sellest siiski, et adm. Cowan Tallinna tulnud ja sellest peale jäi tema meile kaitsjaks, vahetevahel Liibavis, Kopenhaagenis ja Soomes käies, kuni sõja lõpuni.
Naroova-jõesuu liinil kippus vaenlane tihti peale ja sinna sooviti mere poolt abi. 28. apr. kell 3 homm. sõitsin “Tasujaga” Naroova-Jõesuu poole jääolude uurimisele, et näha, kas on laevadega võimalik juba sinna pääseda. Jää oli Narva lahes alles tugev ja suurte takistuste järele jõudsime alles õhtul kell ½8 Naroova-Jõesuhu. Ehk küll 1. diviisi staabile ette oli teatatud, et ma sinna lähen ja maalt teateid vaenlase seisukohtade üle pidi toodama ning tuletornist meie suurtükituld juhitama, ei tulnud sealt kedagi meile vastu, sellepärast panime laeva ankrusse ja peilungite abil laeva seisukohta kindlaks tehes, avasime 130-mm. suurtükist tule vaenlase seisukohtade peale, nende teadete põhjal, mis operatiivstaabist Tallinnas sain. Kui 23 pommi olime vaenlase seisukohtade peale välja lasknud, läks ilm juba nii pimedaks, et enam maal märke ei näinud. Sellepärast pöörasime ümber ja sõitsime Tallinna poole tagasi, kuhu 29. apr. kell 2 p.1. jõudsime, kui vaheajal Aegna saare juures peatanud olime, kus ma saarel kindlusi vaatamas käisin.
29. aprillil saatsin “Lennuki” ja “Vambola” miinidega merele, et Kõrgesaare ja Lavansaare vahele vaenlase tee peale miine sisse panna, sest seal pool ei olnud jääd näha, nad tulid aga teisel päeval tagasi, ilma, et oma ülesannet täita oleks saanud, kusjuures pealegi “Vambola” oma nina oli ära rikkunud. 29-dal, homm. k. 5 ajal, saatsin “Lembitu” Riia lahte, et Heinaste pool meie maaväge toetada. “Kalevipoeg” oli juba ennem Virtsu sõitnud, kus meredessant-pataljon laskmise harjutusi pidas, ja ootas seal teiste laevade järeltulekut. “Lembit” ei pääsenud kaugemale kui Kübarsaare otsa ja pidi sealt jää pärast tagasi pöörama Virtsu alla. 1. mail käis uuesti Riia lahes, tuli aga jällegi jää pärast tagasi. 2. mail homm. läksid “Lembit” ja “Kalevipoeg” ühes traalerite “Olevi” ja “Kaleviga” kolmat korda Riia lahte ja pääsesid see kord, jää takistuseta, õnnelikult Heinaste alla, kus nad umbes 10 minutit vaenlase seisukohti pommitasid. Et maalt vastu ei lastud, pöörasid nad Pärnu poole ja jõudsid õhtul k. 8 ajal Pärnu sadamasse. Mina sõitsin 2. mail Tallinnast “Tasujaga” nendele järele ja, “Olevit” Virtsust saadik buksiirides, jõudsime 3. mai öösel k. 4.20 Salatsi alla, kus vaenlase seisukohtade peale mõned pommid saatsime, ja kui sellelt vastust midagi ei saanud, sõitsime Kihno saare juure, kuhu “Lembitu” vastu olin kutsunud. Seal läksin “Lembitu” peale ja sõitsime Salatsi alla, kuna “Tasuja” Virtsu soomusrongi ja soomusauto praami järele saatsin.
Pommitasime Salatsit ja Vereta küla, kus teadete järele vaenlase patarei pidi olema. Vastulaskmist maalt ei olnud. Selle peale sõitsime Heinaste poole; lasksime umbes kella 12 ajal ankru sisse ja hakkasime Heinaste küla pommitama. Ka sealt ei lastud meile vastu. Selle peale sõitsime Pärnu. 5. mail oli “Lembitu” peal nõupidamine maaväe osade ülematega, kus plaan kokku seati, mille järele Heinaste võtma pidime ja soomusrongi roobastele panema. Puhus kõva torm juba teist päeva ja takistas meie tegevust. 6. mail k. 3 hakkasime Heinaste poole liikuma. Sorkholmi tuletorni lähedale panime soomusrongi, söe- ja õlipraamid ankrusse ja sõitsime “Lembitu”, “Tasuja” ja “Kalevipojaga” Salatsi alla. “Kalev” ja “Olev” võtsid osa dessantmehi, maaväelasi, “Kalevipoja” pealt ja sõitsid Kabli küla alla. Kella 9 ajal pommitasime Salatsi ja Kuiste külasid, sealt sõitsime Heinaste poole ja hakkasime kella ½1 ajal, õige kalda lähedale minnes, Heinastet pommitama. “Lembitu” ja “Tasuja” suurtükitule kaitse all katsusid “Kalev”, “Olev” ja “Lembitu” aurupaat dessanti Heinaste sadamasse viia. Sadama silla ääre jõudes avas ärapeidetud vaenlane marutule kuulipildujatest dessandi ja suurtükkidest laevade peale. Sillaleroninud meestest sai üks silmapilkselt surma, kuna dessantsalga juhataja, ltn. Hüppler, käest haavata sai. Dessant pööras tagasi ja pääsis ilma rohkema kaotusteta vaenlase tule alt ära. Mitmekordsete katsete järele ei läinud korda Heinastes maale pääseda. Õhtul lasi vaenlane sadamasilla õhku ja põletas selle ära, sellega meile võimatuks tehes seal soomusrongi maale saata.
Nähes, et Heinaste sadamas dessandi tegemine võimata, saatsin Ikla küla all dessandi maale, kes seal Heinaste peale tungima hakkas ja keda maavägi, kokkuräägitud plaani järele, tervel Heinaste väerinnal toetama pidi. Dessantsalk tungis vaenlase hästi kindlustatud seisukohtadest avatud marutulest hoolimata vahvasti edasi ja jõudis Heinaste alevisse, seal aga võeti neid igast majast ja kiviaitadest kuulipildujate ja püsside tulega vastu, kuna vaenlase 2 patareid neid risttule all pidasid. Need patareid olid hästi peidetud, nii et meie laevadest neid kuidagi kätte ei leidnud. Maavägi ei täitnud oma ülesannet; suurem osa jäi oma seisukohtadele, selle asemel, et peale tungida, nagu oli kokku räägitud, kuna vähem osa liig hilja pealetungimist algas, ja kui asi kohe hästi ei edenenud, pealetungimise järele jättis. Sellepärast ei jäänud dessandil muud üle kui jällegi Ikla külla taganeda.
Vaheajal oli vaenlane palju väge Heinaste alla koondanud, ja meie oma väikese dessantsalgaga, millele maavägi tarvilist toetust ei pakkunud, ei suutnud seal midagi paremat korda saata, Maaväge, nõndanimetatud Pärnu pataljoni, juhatas üks noor ohvitser, kes ise, suurt väejuhatajat järele aimates, Pärnus asus, kuna frondi ülemaks keegi lipnik oli, kes frondist ka mitu versta eemal Kabli külas asus. Sõdurid, kelle päälikud nii endid tule piirist eemale hoidsid, ei tunnud suuremat huvi pealetungimiseks. Üleüldine arvamine oli meestel, et “mis sellest Heinastest ära võtta, ega seda ikka käes hoida jaksa; vaenlane saab ainult äritatud ja ei anna siis enam rahu.” Rand oli kaugelt madal ja sellepärast laevadega kui ka “Olevi” ja “Kaleviga” ligipääsemine võimata. Käisin Salatsi jõe suus uurimas, kas seal mitte ei saaks dessanti vaenlase selja taha saata, aga kevadese haruldase madala vee pärast ei olnud ka seal võimalik dessanti ette võtta.
Nagu eelpool tähendasin, purustas ja põletas vaenlane Heinaste sadamasilla täielikult ära ja tegi võimatuks seal soomusrongi maale panna, mis terve selle operatsiooni peaülesanne oli. Sel ajal oli Ingeri randades jää juba ara sulanud ja et seal mereoperatsioonidega paremaid tagajärgi võimalik saavutada oli kui Heinaste all, teatasin kõigest sellest ülemjuhatajale, kes sellega nõus oli, et operatsiooni Heinaste all pooleli jätta ja ida poole minna. Tegin korralduse soomusrongi ja soomusauto maale panemiseks Pärnus ja sõitsime Tallinna poole, kuhu 11. mail õhtul hilja jõudsime.
Et Heinaste alusest tegevusest täielikumaid teateid anda, lisan siia juure väljavõtte “Lembitu” päevaraamatust:
“6-mal rnail 1919 kell 8.45 hom. algas Salatsi pommitamine, esiteks paremast, siis pahemast küljest. Kell 10.30 pommitasime Kuiste küla. Kell 11 sõitsime Heinaste poole. Kell 12.30 hakkasime Heinastet pommitama. Kell 13 läksime kaldale ligemale ja hakkasime jälle Heinastet pommitama. Vahetpidamata kestab pommitamine, kuna “Olev” ja “KaIev” ja “Lembit” auruvene suurtüki tule kaitse all dessanti Heinaste sadamas maale saata katsuvad. Seal võetakse neid tugeva kuulipilduja tulega vastu ja vaenlase patareid annavad tuld dessantlaevade peale. Kell 15.10 tulid dessantlaevad tagasi. Võtsime vastu käest haavatud leitnant Hüppleri ja surma saanud meredessandi pataljoni mehe. Kell 13.30 tuli merejõudude juhataja “Tasuja” pealt “Lembitu” peale. Kell 16.20 hakkasime jälle Heinastet, pommitama. Merejõudude juhataja sõidab ühest laevast teise “Lembitu” auruvenega. Kell 20.45 laskis vaenlane 5 neljakümnekahe liinilist pommi “Lembitu” peale; muutsime kohta. Kell 21.15 algas “Lembitu” pommidest sünnitatud tulekahi Heinastes.
7-mal mail 1919 kell 5 hommikul sõitis merejõudude juhataja maale. Vaenlane pommitab schrapnellidega auruvenet, millega ta maale sõidab. Kell 7.55 tuli merejõudude juhataja tagasi. Kell 8.25 sõitis merejõudude juhataja “Tasuja” peale. Kell 10.30 hakkasime Salatsit pommitama. Kell 11.45 pommitasime Kuiste küla. Kella 12 ja 15 vahel käisid auruvenega 2 ohvitseri ja 10 meest luuramiskäigul; nii pea kui tagasi tulid, sõitsime Heinaste alla. Kell 17.05 hakkasime Heinaste raudteed ja jaama pommitama, mis kell 21-ni kestis. Selle aja sees katsusid vabatahtlikud maale tungida, aga löödi vaenlase poolt tagasi.
8-mal mail 1919 kell 4.15 hommikul algasime pommitamist, kuna merejõudude juhataja ühe ohvitseri ja 10 “Lembitti” mehega maakuulamisele sõitis. Kell 10.15 tungisid “Kalev” ja “Lembitu” kaater Heinaste sadamasse, löödi jällegi kuulipilduja ja schrapnelli tulega tagasi. Kell 12.10 sõitsid maale “Olev” nelja ohvitseri ja 20 mehega, merejõudude juhataja auruvenega neile järele. Kell 13.45 tuli merejõudude juhataja maalt tagasi ja läks “Tasuja” peale. Kell 18.20 käisid “Lembitu” vabatahtlikud Heinaste all maale tungimas; neid võeti vastu kuulipilduja ja schrapnelli tulega. Kell 21.50 lõpetasime laskmise.
9. mail öösel kell 12.20 tuli “Olev” “Lembitu” dessandiga tagasi. Kell 7.35 sõitis merejõudude juhataja “Oleviga” maale. Kell 14.30 tuli merejõudude juhataja tagasi ja läks “Tasuja” peale. Võtsime vedurlaev “Valterilt” laskemoona ja sõitsime Salatsi alla, kus kell 19.10 ankrusse jäime ja Salatsi jõe silda pommitama hakkasime. Kell 12.10 lõpetasime silla pommitamise ja sõitsime Kihno saare alla, meie järel “Kalevipoeg”, “Olev” ja hiljem ka “Tasuja”, kust 10. mail k. 16.30, pärast seda kui süsi praamist olime võtnud, Tallinna poole sõitma hakkasime.”
Heinaste operatsiooni raskendasid väga miiniväljad, mille vahel kõige suurema ettevaatuse ja hoolega liikuda tuli. Kui kõige viimast korda “Lembituga” Salatsi alla läksin, siis oli nõu, peale Salatsi jõe silla, ka Salatsi alevisse mõni pomm visata, kus saadud teadete järele vaenlasel tugevad jõud pidid asuma. Päike vajus pikkamisi, pühalikult lainetava mere pinnale, kui Salatsi lähedale jõudsime, mille kiriku akendest loojamineva päikese viimased kiired sätendasid. Ma ei ole kiriku austaja, aga see pilt, mis mulle maalt vastu paistis: hiilgavate akendega kirik ja kabel surnuaial, vaikus ja rahu igal pool, ei kedagi hingelist kuskil liikumas, see pilt oli nii mõjuv, et ma vaevalt suutsin seda rahu rikkuma hakata müristavate suurtükkidega, mis undavaid pomme üle selle surnuvaikse pühaliku pildi saatsid, püüdes jõe silda tabada; kuna alevi pommitamise nõu täiesti katkes.
Nii kui eelpool tähendasin, läks “Lennukil” ja “Vambolal” miinide panemine 29. ja 30. aprillil nurja, sellepärast saatsin nad hiljem uuesti välja.