Läänemaal Virtsu lähedal on selle kevade suurimaks vaatamisväärsuseks kohati ligi seitsme meetri kõrgune jäävall, mille märtsikuine torm Puhtu rannale paiskas.

“Avastasin selle juhuslikult kolm nädalat tagasi, praeguseks on vall pea meetri jagu madalamaks sulanud,” ütleb põline virtsulane Rein Küttim, näidates päratut jääkamakatest moodustunud looduseimet, milletaolist nähti Virtsus viimati üle poole sajandi tagasi. “Algul tundus, et lõuna poolt puhunud torm on kogu Riia lahe jää vaid sellele mõnesaja meetri pikkusele rannaribale kokku ajanud!”

Ereda kevadpäikese käes silmipimestavalt kiiskava jäävalli ääres seistes tundub, et tegemist on paranähtusega, sest mitte kuskil mujal kui just sellel lühikesel rannaribal ei hakka silma ühtegi jääkübet. Otsekui oleks see nõiaväel taevast Puhtu-Laelatu looduskaitsealal asuva ornitoloogiajaama lähedale maha potsatanud.

“Tavaliselt muutub meri siin üle öö täiesti jäävabaks, aga randa ei jõua mitte ühtegi jäätükki – mine sa nüüd võta kinni, miks kogu see jää seekord siia pidama jäi,” kostab omal ajal kümmekond aastat Põhjamerel seilanud Küttim, kui sillerdava mere taustal valli otsas turnib. “Seitse-kaheksa aastat tagasi uhtus üks vägev torm jälle just siia pea 700 ruumi paberipuitu.”

Tunne nagu jääliustikul

Loodusjõudude vägevusest ja inimese abitusest annavad mõista pirakad rannakivid, mida on tormilainete toel sisemaa poole liikunud jäävall suure lumesaha kombel enda ette kuhjanud. “Kes tahab teada, mis tunne on seista mõnel Islandi jääliustikul, tulgu aga siia,” kutsub pensionieas endine merekaru.

Kõmu päev-päevalt ning tilkhaaval merre sulavast haruldasest vaatepildist on viimastel nädalatel Virtsust kaugemale levinud ning meelitab argipäeviti kohale kümneid huvilisi. “Ei kujuta ettegi, palju neid veel nädalavahetusel siia võib tulla,” märgib Küttim. “Kui aprillis jäävad jahedamad ilmad püsima, võib seda ilu veel mai alguseni jätkuda.”

Autoga hiiglaslikku jäävalli uudistama tulijatel tuleb sõiduk looduskaitseala piiril asuva värava taha jätta. Edasi mere äärde minemiseks peab kilomeetri jagu teed jalgsi käima, läbides põlise tammemetsa, mis pakatab praegu õitsvatest sinililledest ja metsvintide lakkamatust laulujorust.