Saaremaa ja mandri vahelise püsiühenduse loojad on kaardile lõpuks ära märkinud koridori, kuhu võiks ehitama hakata Suure väina ületamist hõlbustavat ligi seitsme kilomeetri pikkust silda või tunnelit.
Saare maakonda ülejäänud Eestist eraldava väina «kuiva jalaga» ületamise tehnilisi võimalusi juba aastaid uurinud maanteeamet on jõudnud järeldusele, et parim võimalus oleks silla- või tunneliehitust alustada Virtsust.

Praegusest sadamakohast ligikaudu kilomeetri kaugusele rajatud Virtsu tuulepargi lähedalt alguse saav trass kulgeks üle väina mööda Viirelaiu põhjaservast ning lõppeks Muhumaal Võikülas.

Maanteeameti tellimusel trassi asukohti vaaginud Tehnokeskus oli selle variandi ühe soosikuna juba ammu välja valinud. Hiljaaegu lõpetatud uuring kinnitas valikut veel kord ning juba on sellele oma heakskiidu andnud nii Muhu vallavolikogu kui ka Hanila vald mandril.

Kompensatsioonilootus

Mõlemasse valda tuleks koos püsiühendusega ehitada mitu kilomeetrit uut maanteed. Kui Muhumaal pole see mereäärsete maaomanike seas seni nurinat tekitanud, siis tihedama asustatusega Virtsu alevikus küll.

Hanila vallavanem Arno Peksar rääkis, et üks maaomanik on oma rahuolematusest ka vallamajas rääkimas käinud. «Ta väidab, et tee läheks veel 18 inimese maadelt läbi,» lausus vallavanem.

Peale selle ühe maaomaniku pole vallamajas rohkem kurtjaid seni käinud. Peksari sõnul oleks nüüd loomulik, kui riigi esindaja tuleks ja ütleks rahvale, kui palju neile maa eest kompensatsiooni makstakse.

«Üldiselt olen inimestele öelnud, et enne pole mõtet rapsima hakata, kui riik pole oma pakkumisi teinud,» sõnas Peksar.

Pool rahast riigilt

Maanteeameti peadirektori asetäitja Peeter Shkepasti sõnul on ainuüksi trassi äramärkimine püsiühenduse loomisel suur samm edasi. Samas ta lisas, et loomulikult pole praegunegi valik lõplik, sest nii suure ja kuluka projekti puhul võib aja jooksul paljugi muutuda.

Rahast rääkides rõhutas Shkepast sedagi, et maksumuse koha pealt pole oluline, kas mandri ja Muhumaa vahele ehitatakse sild või tunnel. Samuti nüüd septembri lõpuks valmis saanud arvutuste järgi kuluks mõlema ehitamiseks 1,3 miljardit krooni. On pakutud, et poole sellest maksaks riik ning ülejäänu tuleks hankida kas siis välisfondidest või eraäridest.

Regionaalministri büroo eestvedamisel tehtud küsitlused on näidanud, et saarlased on rohkem silla kui tunneli poolt. Eksperdid on pakkunud, et selle põhjuseks on inimeste vanad hirmud maa alla mineku ees ehk teadmatus, mis nendega seal juhtuda võib, ning klaustrofoobia.

Ka regionaalminister Toivo Asmer on ühes usutluses Postimehele tunnistanud, et vaekauss kaldub vägisi silla kasuks. Samas on ta ka pakkunud, et kui kõik plaanide järgi läheb, siis saab juba aastal 2010 mandrilt Saaremaale silda mööda sõites.

Makett olemas

Mitmed asjatundjad on märkinud, et tunneli ehitamine tuleks sillast ehk isegi odavam, kuid selle käigushoidmine on jälle kulukam. On välja arvutatud, et kui silla ületamise tasu hakkaks olema sama kui praegu parvlaevapilet, tasuks kuni kaks miljardit maksev sild ennast ära umbes 15 aastaga.

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Valdek Kulbach on aga juba Saaremaa ja mandri vahelise püsiühenduse loojatest ette jõudnud. Kevadel ehitas ta valmistas mudeli, mille järgi võiks kolme aastaga üle suure väina ehitada 6,1 kilomeetri pikkuse ja kuni 40 meetri kõrguse rippsilla.

Ka Kulbach valis oma silla asukohaks lõunapoolseima trassi, mis algab Virtsust, möödub Viirelaiust ning jõuab lõpuks tammina Muhu saarele Võiküla lähistele. Sillaehitusfirmadelt tellitud pakkumiste järgi kuluks kõige selle valmisehitamiseks kolm aastat ja veidi rohkem kui 1,5 miljardit krooni.

Maanteeameti peadirektori asetäitja Shkepast ütles, et see on hea, kui keegi on juba mõelnud selle peale, milline sild olla võiks. Samas ta lisas, et sellest kõigest oleks täna veel vara rääkida.

Küsimusele, kas siis aastal 2010 saab kuiva jalaga mandrilt Muhumaale, vastas Shkepast: «Kõik on reaalne, kuid ma pole poliitik, kes lõpuks otsustab, kas püsiühendus tuleb või mitte.»

Kuiva jalaga Saaremaale

• Üle Suure väina mandrilt Muhumaale kulgevast püsiühendusest hakati rääkima juba pärast Väikese väina tammi valmimist 1896. aastal.
• 1996. aastal kerkis idee jälle päevakorda ning selle elluviimiseks loodi Saaremaal eraldi sillakomisjon.
• Tänaseks on uuritud geoloogiat, ehituskonstruktsioonide maksumust, liiklusintensiivsust ja rahastamiskontseptsioone.
  Allikas: maanteeamet

Juhtkiri: Sild see tulgu

Mandrit ja Saaremaad ühendava püsiühenduse rajamine ei ole mägede taga

Pääsu pole, ütlevad asjalikumad saarlased, kui jutt mandrit ja saart ühendavale püsiühendusele läheb. Kas selleks on sild või tunnel, on juba maitseasi – kellel tekib tunnelis klaustrofoobia (kinnise ruumi kartus), kes kardab mere kohal sillal kõrguda. Rahalises vääringus vahet ei ole – mõlema ehitus läheb maksma umbes 1,3 miljardit krooni.
Saaremaa silla loo kohta tõdeb Postimees filosoofiliselt: ta liigub siiski. Nüüd on jõutud järjekordse verstapostini – välja on selgitatud silla (tunneli) võimalik asukoht. Jääb vaid loota, et nüüd ei järgne sellele eestlastele teinekord nii omast väiklast kemplemist stiilis «kelle kapsamaa kannatab enam». Muidugi tuleb enne üheksa korda mõõta, et üks kord lõigata, aga ükskord lõigata siiski tuleb.

Üks põhiline vastuargument püsiühendusele on, et siis tuleb Saaremaale liiga palju võõraid. Aga võõrad on juba platsis – vaadake, kui palju on mujalt tulnud (ja mitte ainult Eestist, vaid kamaluga ka väljastpoolt) ostnud saarel maid, rajanud endale siia suvekodu. Või kui palju käib Muhu- ja Saaremaal ühe või paari päeva turiste.

Saaremaa Laevakompanii raporteeris oktoobri alguses, et üheksa kuuga on nad teenindanud 120 000 inimest rohkem kui eelmisel aastal samal ajavahemikul. See on peaaegu Tartu-suuruse linna jagu inimesi. Ja igal aastal tulevad uued eduraportid.

Kõik taandub kokkuvõttes ikkagi sellele, kuidas oskavad sissetulijad hoida selle haruldase paiga omapära. Saarlased ei anna andeks ei üleolevat suhtumist saare loodusesse ega endisse. Kui suudad võõrast omaks saada, oled väärt saarel elama. Kui ei, süüdista ennast, kui inimeste keskel üksikuks jääd. Aga see reegel ei kehti mitte ainult Muhu- või Saaremaal, see kehtib kõikjal – kuidas sina külale, nõnda küla sulle.

Muidugi peab kaunile liivarannale maasturiga sõitja või see, kes jaanilõkke tarvis looduskaunis kohas puid maha võtab, saama nii avaliku hukkamõistu kui ettenähtud karistuse – avatus eeldab mõistagi ka suuremat kontrolli.

Tugev alus sillale pandi siis, kui Kuivastus ei võtnud enam reisijaid vastu Vene piirivalvurid, vaid auto või buss võis joonelt vurada praamilt Muhumaa teedele. Kõik hilisem on vaid selle loogiline jätk.

Loogika vastu aga ei saa – niisiis, sild see tulgu!

Tagasi artiklite lehele