Kuidas saarlastel on lood ühenduse pidamisega suure maaga ja milliseid probleeme toob siin talv kaasa? Sel teemal vestles ajalehe “Kommunismiehitaja” korrespondent Kuivastu ja Virtsu sadama ülema Gordi Kalbini ja partelalgorganisatsiooni sekretäri Jutta Ruttuga.
Avaldame järgnevalt osa sellest vestlusest.

Praegu on turismihooaeg läbi ja pinge veidi langenud. Seepärast tulevad vedudega toime ka kaks praami – “Sõprus” ja “Suurupi”. “Tehumardi” on aastavahetuseni remondis, aga kolmandat praami oleks hädasti vaja eriti siis, kui tuleb üle vedada palju masinaid. Näiteks üksnes Tehumardi ralli autosid oli sada, peale selle veel teised.

Talveks jääb tööle kaks praami. “Tehumardi” talvesild tehakse kuu aja jooksul korda. Kaks praami teevad kokku 24 reisi päevas. Laadimisaeg on 20 minutit. Harilikes tingimustes võib sellega rahule jääda, aga kui tuleb kõva talv, siis on praamiliiklus raskendatud. Seda nähti möödunud talvel, kui väinas tuli toime ainult “Tehumardi”. Selle praami meeskond on terves koosseisus väga tubli. Ega olnud kerge alustada hommikul kell neli rasketes jääoludes ja töötada nädal läbi, teha praktiliselt kahe praami töö. Laevad on vanad, need tuleks uute vastu välja vahetada.

Kuuldavasti on uut praami oodata. Millal?
“1979. a. saame uue praami – “Koguva”. See on mahukam. Masinate paigutus on 3-realine, reisijateruume all ei ole. Praam ehitatakse Riias. Esimene taoline tuleb välja tuleval suvel ja see läheb Kertši,” räägib Gordi Kalbin.

Kuivastu ja Virtsu sadamas on käsil rekonstrueerimistööd. Mõndagi on juba tehtud. Kuivastu sadamakai sai sel suvel korraliku asfaltkatte. Virtsu alles ootab asfalteerimist. Kuivastusse paigaldati kolm tõstetavat aparelli, mis kergendavad laadimist. Virtsus on olukord kehvem. Uus kai läheb ekspluatatsiooni aastavahetusel. Ehitajaid saadeti olümpiaobjektidele, see aeglustab töid. Mõlemaid sadamaid tuleks süvendada. See on suur ja kallis töö.

Väga vajalikud oleksid uued vaksalihooned nii Virtsus kui Kuivastus, sest möödas on see aeg, mil uisk mandri ja saarte vahel ühenduse pidamisega hakkama sai. Elav liiklus – see tähendab palju reisijaid ja sadu masinaid päevas. Kui 1963. aastal veeti päevas üle väina veel keskmiselt 60 masinat, siis praegu tuleb neid 400-500. Paljud neist on asutuste masinad ja sadama normaalse töö huvides on vajalik, et asutused õigeaegselt kannaksid raha üle oma masinate üleveo eest.
Sotsialistlik võistlus käib kahe Tallinna sadama, Roomassaare, Heltermaa. Rohuküla, Kuivastu ja Virtsu vahel. Kuivastu-Virtsu sadam sai 1976. a. viimases kvartalis esikoha, 1977. a. esimeses ja teises kvartalis teise koha. Sotsialistlikus võistluses esikohale tulnud sadam saab rändlipu ja rahalise preemia, teisele kohale tulnu saab rahalise preemia.

“Individuaalseid sotsialistlikke kohustusi me võtta ei saa. Rahvas töötab puhkepäevadeta, sest töö on vahetustega,” räägib sadama ülem. “Aastaplaan on meil 1 miljon 505 tuhat tonni vedusid. 9 kuu plaani täitsime 104,2-protsendiliselt. Üle aastaplaani kohustusime vedama 10 tuhat tonni. Selle me ka täidame.”

Aga parimad töötajad, keda võiks esile tõsta? Neil ei olevatki halbu töötajaid. Kõik töötavad hästi. Küll aga nimetati inimesi, kes on sadamas väga kaua töötanud, näiteks Vaike Kalbin, Eduard Räim, Viktor Agar, kolme kapteni isa Artur Noor, kaldamadrus. pensionär Aleksander Abe.

Meil kõigil tuleb teel olla. Ühel harvemini, teisel sagedamini. Nende tee, kes reisivad autodega, viib alati läbi Kuivastu ja Virtsu. Ja neil tuleb paraku ka mõnikord oodata. Kõigi reisijate ja sadama kollektiivi huvides on kiiresti vaja lahendada Kuivastu sadama söökla ja toiduainetekaupluse küsimus. Talv on tulekul. See toob praamiliiklusse omad raskused.