Eile saatsid töökaaslased ja sõbrad tänusõnade ja õnnitlustega teenitud puhkusele Väinamere liinide parvlaevade tüüri hoidnud Sergei Smoljakovi, kes esimest korda tõmbas meremehe vormi selga Tallinna merekooli kursandina pool sajandit tagasi.
Üleeile keskpäeval astus järjekordse vahetuse lõpetanud Sergei Smoljakov Kuivastu sadamas parvlaeva Harilaid sillalt alla ning sisenes väikesse baari teise parvlaeva, Regula pardal, kus teda tänusõnade ning õnnesoovide lausumiseks ootasid Saaremaa Laevakompanii juhtkond ning kauaaegsed töökaaslased. Lõppenud oli juba pool sajandit meremehe vormi kandnud vanemtüürimehe viimane tööpäev.

See, et 16 aastat Väinamere liinidel sõitnud meremeest tehtud töö eest tänama koguneti just Regula pardal, polnud juhuslik. 1997. aasta kevadel oli Sergei Smoljakov üks neist, kes Rootsist ostetud esimese suure parvlaeva Eestis vastu võttis, selle ettevalmistamist Kuivastu ja Virtsu vahelisel liinil kurseerimiseks oma kunagises töökohas Tallinnas Balti laevaremonditehases korraldada aitas ja siis vanemtüürimehena selle sillale tõusis.

Saaremaa Laevakompanii kingitusena koos tänu- ja tunnustussõnadega ulatasid ettevõtte juhid eesotsas Vjatšeslav Leedoga teenekale meremehele aga kapten Tiit Jõgi valmistatud parvlaeva Koguva mudeli. Just selle laeva kaptenina alustas 1992. aastast Väinamere parvlaevadel töötanud Sergei Smoljakov 1. oktoobril 1994 oma esimest tööpäeva Saaremaa Laevakompaniis.

Õnnesoovidele järgnenud sõbralikul koosistumisel suupistetega kaetud laua taga meenutas nooruslikult energiline veteran oma kirevat meremeheelu. Tallinna merekooli tuli 1941. aasta jaanuaris Habarovskis sündinud Sergei Smoljakov tolleaegsest Leningradist ja lõpetanud merekooli 1961. aastal, sai ta esimese töölesuunamise Kaug-Ida merelaevandusse. “Valida anti tegelikult Põhja ja Kaug-Ida vahel, aga Põhjas oli tol ajal palju vaalapüüki, mina aga neid tappa ei tahtnud, olin juba tol ajal roheline,” muigas Sergei esimest töölesuunamist meenutades.

Kaug-Ida merelaevanduse kaubalaevadel sõitis Sergei Smoljakov merd kümmekond aastat, algul madrusena, hiljem tüürimehena. Reisid Vaiksel ja India ookeanil ulatusid külmast Tšukotkast kuuma India ja Vietnamini.

Sergei meenutas, kuidas üks algul tavapärasena tundunud kuuks ajaks kavandatud reis Vietnami venis pooleteise aasta pikkuseks tööks sõna otseses mõttes pommirahe all. Vietnamis käis ju pikaleveninud sõda, ja kaubalastiga sinna pärale jõudnud nõukogude meremeestele tehti ootamatult teatavaks, et laev koos meeskonnaga on ajutiselt prahitud Vietnamile. Pääsu polnud, pered kodus teadmatuses ootamas, sooritati vennaliku abi korras vedusid Põhja-Vietnami jaoks.

Siis tuli Sergeil veel kolm aastat teenida ohvitserina Nõukogude mereväe Vaikse ookeani laevastikus Kamtšatkal.

Tagasi Eestisse, kuhu tema insenerist isa oli suunatud tööle sõjamerelaevastiku Loksa polügoonile, jõudis Sergei Smoljakov 1971. aastal. Isast sai hiljem Tallinna Polütehnikumi elektrotehnika õppejõud, Sergei aga töötas algul tüürimehe, siis kaptenina merepuksiiridel. Tema tööreisid ulatusid Tallinnast Aafrika rannikuni. Ta oli esimese laevaremondikompleksi rajajate hulgas Ekvatoriaal-Guineas ning töötas ka Angoolas, kus puutus teiste hulgas kokku ka Saare Kaluri kaugpüügilaevade meremeestega.

Kuusteist aastat voorimehena saarte ja mandri vahel

Üheksakümnendate aastate alguse suurte muutuste ajal, kui vanad süsteemid koost lagunema hakkasid, tuli Sergei Smoljakov saarlasest kursusekaaslase Valentin Sepa õhutusel 1992. aastal tööle Saaremaa ja mandri vahelisele laevaliinile. Peagi sai temast Eesti Merelaevanduse Väinamere liinide tolleaegse lipulaeva Koguva kapten ning samas ametis jätkas ta Koguval ka siis, kui 1994. aasta oktoobris sai nende liinide operaatoriks Saaremaa Laevakompanii.

Järgmisest aastast nõudsid aga muutunud seadused Eesti lipu all sõitva laeva kaptenilt Eesti kodakondsust, mida referendumil Eesti iseseisvuse eest hääletanud Smoljakovil tänaseni pole ning nii vahetasid nad vanemtüürimees Otto Ojamaaga Koguva kaptenisillal kohad.

Smoljakov ise ütles selle kohta, et oligi aeg noorematele teed anda, kaptenil on kanda raske koorem, mis nõuab palju energiat, vanemal mehel on kergem kõrvalt aidata. Koostöö kaptenisillas laabus meestel hästi ja sellest kasvas tänaseni kestev suur sõprus.

Kui laevakompanii 1997. aasta Rootsist esimese suure parvlaeva ostis, tõid nad selle koos Kuivastu–Virtsu liinile. “Regula oli ju uue aja algus, müts maha Sergei ees, kes laevaremonditehases asjad sujuvalt korraldada aitas,” rääkis Otto Ojamaa poolteist kuud kestnud ülimalt pingelisest ettevalmistustööst uue laeva liiniletoomisel. “Mõtlesime koos, kui mina genereerisin ideid, joonistas Sergei need kohe paberile.”

Meenutades kuusteist aastat kestnud tööd Väinamere voorimehena ütles Sergei Smoljakov, et kerge ega üksluine see töö ei ole. Siin on muutlik ilm ja muutlik meri, iga sildumine on erinev. Selleks on vaja omaette oskusi ja iseloomu, kinnitas Sergei, kelle sõnul on mõnigi tuttav merekaru imestades pead raputanud, kuuldes, et ta sooritab päevas paarkümmend sildumist: “Kuidas sa suudad!”

Meeldivaks tegi töö Sergei sõnul teadmine, et saad olla inimestele kasulik. Meeldiv oli seegi, et töötada sai heade inimestega koos. Nüüd, vastutuskoorma koos ametiga päriselt maha pannud, tunneb ta rõõmu, et tööaastad Väinamerel möödusid õnnetusteta. “Reisijad laeval ei tunne ega tea, kui õhkõrnalt vahel mõnest viperusest pääseme,” rääkis Sergei, pidades silmas näiteks kasvõi merepõhja kriipimise võimalust vee madalseisu ajal. “Ja ega nad peagi teadma.”

“Olgu kapteni või vanemtüürimehena, laevasillal kõige eest vastutada pole kerge koorem. Pidevale enesetäiendamisele vaatamata jõuab aeg lõpuks niikaugele, et tunned – aeg on amet üle anda. Peab jätkuma mõistust õigel ajal kõrvale astuda,” rääkis Sergei Smoljakov. Oma sõnul tunneb ta uhkust selle üle, et kui ta ise on vanade eesti meremeeste õpilane, siis nüüd on mõnest tema käe all madrusena alustanud noorest eesti mehest tüürimees või kapten saanud.

Kiidab saarlaste tublidust

Saaremaal ja saarlastel on Sergei Smoljakovi hinges eriline koht. Ta ei väsi kiitmast saarlaste tublidust ja Saaremaa ilu. Kunagi Peterburis sõpradel külas olles vastas ta nende pärimisele oma luuletusega, milles tunnistas, et talle küll meeldib oma koolipõlve linnas vanade sõpradega koos olla ja pidutseda, aga ta süda jääb ikka seotuks imeilusa Saaremaaga.

Suure väina silla kohta ütles staazikas meremees, et tema selle vastu ei ole – järjest tihenev liiklus saarte ja mandri vahel teeb selle lihtsalt vajalikuks ja selliseid sildu on ju ehitatud igal pool.

Sergei kodu on Tallinnas, seal kasvasid üles ja said tööinimesteks ta kaks tütart ja poeg, kes nüüdseks isale-emale kinkinud ka kaks lapselast. Kaheks nädalaks sõitis ta parvlaevale tööle, siis sai kaks nädalat aega kodu ning hobidega tegelemiseks. Neid on tal aga mitu – ajaloo- ja kirjandushuvi, luuletamine, maalimine.

Ta on maalinud akvarelle saarte ja mandri vahel ühendust pidanud Uisust, tsaariaegsest aurikust Konstantin ning vanadest ja uutest parvlaevadest. Scanial on need vaatamiseks välja pandud. Talle meeldivad Juhan Smuuli ja vendade Tuulikute teosed nende erilise, saarlastele omase elutarga heatahtliku huumori pärast.

Sergei on seltskonna hing, laia silmaringiga hea suhtleja.
Teeneka meremehe pensionipõlv algas eile sellega, et ta sai kätte trükivärske Tallinnas ilmunud almanahhi “Opjat uhodim v more” (“Jälle läheme merele”), kus Rostislav Titovi, Lev Veselovi ja teiste meremeestest autorite loomingu hulgas on avaldatud ka tema luuletus ja joonistused.

Pisut rohkem tähelepanu tuleb Sergei Smoljakovil lähikuudel pühendada tervisele, aga koju nukrutsema jääda ei kavatse energiline mees sugugi – lisaks hobidega tegelemisele usub ta rakendust leidvat ka meremuuseumis ning kuni meremehepaberid veel korras, on ta vajaduse tekkides valmis ka kolleegidele laevakompaniist appi tulema.

Parvlaeva Scania kapten Otto Ojamaa:

Meie tööalane suhe Sergei Smoljakoviga sai alguse 1995. aastal, kui minust sai vanemtüürimees Koguval, mille kapten ta tollal oli. Jagasime temaga kaptenisilda ja juhtimiskange. Sel ajal oli Koguva mahukaima ja jääd hästi läbiva parvlaevana omamoodi Väinamere lipulaev, nii olime kogu aeg vajalikud, suvel kui talvel.

Vastastikune usaldus tekkis kiiresti ja kui ühel hetkel seadustest tulenevalt temaga kohad vahetasime, olid meist saanud head sõbrad. Töötasime koos Regula ja hiljem Scania sillal, mina kapteni, tema vanemtüürimehena. Kapteni vastutus on muidugi pidev, aga Sergei peale võis kindel olla, nii sain ka rahulikult puhata. Kuid Sergei taolist kogenud meest oli vaja mujalgi, nii tuli tal 2004. aastast töötada ka teiste kaptenitega Ofelial ja taas Koguval ning ka Harilaiul.

Meil Sergeiga sai kombeks õhtul kella kümnene teejoomine, kus arutasime omavahel läbi tööasjad, aga rääkisime palju ka maailma asjadest, filosofeerisime elu üle. Sergei on paljulugenud ja -näinud väga intelligentne mees, hea ajaloo ja mereasjanduse tundja. Aga ka hooliv, romantiline, alati positiivse ellusuhtumisega kaaslane. Laevaperele oli ta väga hea eeskuju, kelle arvamust alati küsiti ning kelle sõnal oli kaalu. Sergei oskas hästi puhata – võttis perega ette reise lähematesse ja kaugematesse maadesse – ja küllap seetõttu suutis ka palju tööd teha.

Kui iseseisvunud Eestis sai ka laevadel asjaajamise keeleks eesti keel, õppis Sergei kiiresti laevaperega vajalikul määral eesti keeles suhtlema ning tema eestimeelsusest räägib seegi, et ta 20 aastat tagasi laevaremonditehases kuulus nende hulka, kes mitmel korral suutsid interrindelastest ässitajatele vastu seista ning tööliste tänavatele toomise ära hoida.

Meil tuleb õnne tänada, et selline inimene on aastaid meie kõrval olnud.

Tagasi artiklite lehele