Vt ka Ajalugu
Einar Lundborg (1896-1931) oli Rootsi sõjaväelane, kes osales Eesti Vabadussõjas soomusauto “Kalevipoeg” ülemana ning kellele omistati sõjas ilmutatud vahvuse eest II liigi 3. järgu Vabadusrist. E. Lundborg pani oma sõjatee kirja päevikusse, mis hiljem juhuslikult avastati ja 1968. aastal Jüri Remmelgase tõlgituna Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi poolt avaldati.

***

“Kalevipojaga” Võru rindel
[ … ]
Päev möödus rahulikult. Jalutasime Lindemanniga, käisime “kohvikus”, selles juba eespool mainitud restoranis ja püüdsime päeva veeta võimalikult meelepäraselt. Kuid autojuhtidel oli kibe töö käsil. Üks lamas presendil seljali mootori all ja teine kõlkus mootori kohal. Kogu nende ümbrus oli täis õli ja mootorimääret.

Jaamast telefoni teel järele pärides saime teada, et “Toonela” oli juba saabunud. Sõitsime kohe oma veoautoga jaama. Platvorm soomusmasinaga oli toimetatud juba kaubaaida platvormi äärde ja mehed olid tegevuses soomusmasina mahalaadimise ettevalmistustega.

Keegi noor sõdur, kes oli saabunud “Toonela” meeskonnaga, tuli mind nähes minu juurde ja esitles end sõjamehelikult. Ütles enda nime olevat Reinhold Treumund ja teatas, et kapten Nieländer olevat tema saatnud mulle tõlgiks ja et ta olevat väljaõppelt kuulipildur. Ta näis olevat terve ja meeldiva välimusega, samuti võis kohe märgata, et ta kuulub “pursuide” klassi (prantsuskeelsest sõnast bourgeois – kodanik; seda nimetust omistati pärast Vene märtsirevolutsiooni kõigile neile, kes kuulusid kodanlusse; tõlk.) – nagu eestlased kõrgemasse seltskonnakihti kuuluvaid inimesi tavatsesid nimetada revolutsioonilise terminoloogia kohaselt.

Et Treumund jäi minu truuks saatjaks kõikidel rindelõikudel kogu minu Eestis viibimise kestel, siis on põhjust teda lähemalt tutvustada.

***

Treumundi isa oli saksa päritoluga ja vähese rootsi vere sugemetega, ema saksa-poola kuuluvusega. Treumund seenior oli kutselt eraõpetaja ja elanud hulga aastaid Põhja-Venemaal Arhangelskis, kus ka Reinhold Treumund oli sündinud. Mõne aja möödumisel oli Treumund seenior leidnud endale teenistuskoha Moskvas, kus Reinhold oli alustanud kooliskäimist. Kuid igatsusest seikluste järele oli ta põgenenud koolist ja kodust ja siirdunud Arhangelskisse onu juurde. Koos onuga oli Reinhold viibinud paljudel reisidel ja õppinud paljusid keeli.

Märtsirevolutsiooni puhkedes ja Kerenski võimule tulles mobiliseeritud Reinhold ja määratud ühte paremasse lipnike kooli. Bolševike võimuhaarangu ajal, 1917. a. oktoobris, viibinud ta parajasti Eestis puhkusel ja pääses seetõttu teisi sama sõjakooli junkruid tabanud saatusest – mahalaskmisest ja vangistamisest. Pärast puhkust Petrogradi oma üksuse juurde tagasi pöördudes leidis ta sõjakooli mahapõletatuna. Kui teade Eesti saarte sakslaste poolt okupeerimisest jõudis Petrogradi, õnnestunud Reinholdil kuidagi veenda oma üksuse punast komissari Eestisse sõidu vajadusest ja ta saanud ka sellekohase paberi kodumaa külastamiseks. Sealt ta enam Venemaale tagasi ei sõitnud.

Pärast Saksa okupatsioonivägede Eestist lahkumist 1918. a. novembris mobiliseeritud ta Eesti rahvaväkke. Reinhold Treumund ei salanud oma rahvuslikku päritolu. Ütles end võrdsetes osades olevat venelase, sakslase ja poolaka. Kõigist keeltest, mis ta ütles valdavat, kõneles ta eesti keelt kõige halvemini.

“Meine Muttersprachen sind russisch und deutsch, ausserdem spreche und schreibe ich polnisch, französisch, englisch und etwas estnisch.” (Minu emakeeled on vene ja saksa keel. Peale selle kõnelen ja kirjutan ma veel poola, prantsuse, inglise ja veidi eesti keelt; tõlk.)

Sellise repliigiga lõpetas ta enda isiku tutvustamise. Lõpuks avaldas ta rahulolu, et ta on võinud astuda teenistusse viisaka ja haritud Rootsi ohvitseri alluvusse. Hiljem, meie rindeteenistuse kestel, veendusin ma üha rohkem R. T-i hariduse suures ulatuses. Ta teadmised Rootsi ajaloost ja kirjandusest olid hiilgavad. Aegamööda, tegutsedes minu tubli tõlgina ja vahva kuulipildurina, saime lähedasteks sõpradeks ja ta saatis mind kõikidel minu käikudel.

Pihkvat vallutamas

[ … ] “Kalevipoeg” seisis endiselt lahinguvalmis esimeses põiktänavas. Valgetest polnud veel keegi oma jalga teisele poole jõge tõstnud, ka polnud see võimalik sealtpoolt avatava kuulipildujatule tõttu. Nüüd aga, mil kuulipildujatuli oli vaikinud ja jõele lähemas linnaosas polnud enam kedagi liikumas, otsustasin teha katset ülesõiduks. Meiepoolsel kaldal oli hulk sõudepaate kuivale tõmmatud, kuid lähemal uurimisel näisid need olevat lõhutud ja sõidukõlbmatuks tehtud. Teisel pool jõge aga näis paate küllaldaselt leiduvat, tõenäoliselt olid punased neid kasutanud põgenemisel.

Velikaja idapoolsele kaldale oli kogunenud hulk inimesi, kellele Treumund hõikas vene keeles, et tulgu keegi sealt paadiga üle. Üks poisike hüppaski paati ja sõudis üle. Treumund, Märtson ja mina asusime paati, hambuni relvastatud karabiinide, revolvrite ja käsigranaatidega. Kõigil kolmel oli vasaku varruka ümber valge lint, millele oli trükitud mustalt “Soomusauto Kalevipoeg”. Kaldale tulid ka mõned eesti ohvitserid Kuperjanovi partisanide pataljonist hetkel, kui paati ronisime, ja hoiatasid katsetamast. Meie võivat punaste kätte langeda, surma saada või sattuda sõjavangistusse, arvasid kuperjanovlased.

Kui paat teisele poole kaldale ja korraliku sadamasilla äärde jõudis, oli sinna kogunenud umbes 50 inimest. Need hurraatasid ja lennutasid meid õhku. Et Treumundil ja minul oli saksa vormiriietus, arvati meist esiti, et oleme sakslased, ja rahvahulgast kuuldus hõikeid: “Sakslased on jälle siin – see on küll suur jumala arm, et nad jälle tagasi tulid… !”

Pihkva on puht-vene linn. Haritum osa elanikkonnast õppis ära saksa keele sellal kui Pihkva oli sakslaste poolt okupeeritud. Ka leidub linnas suurel arvul juute. Keegi haritlase esinemisega mees hoiatas meid kaugemale linna tungimast, sest punaste patrullid olevat linnas liikvel ja punaseid leiduvat ka katedraalis samas lähedal. Ma otsustasin siiski sooritada väikese jalutuskäigu linna ja andsin käsu, et paat, millega üle sõudsime, hoitaks samas kohas ja minu käsutuses. Kaks lähedalseisvat naist lubasid paadi järele valvata. [ … ]

Järgmisel hommikul vallutasid eestlased kogu linna ja tungisid sealt veel edasi ida suunas. Meie soomusmasinad ei saanud sellesse operatsiooni sildade purustuste tõttu sekkuda. Jõudis kohale ka meie Peipsi laevastik, tuues kaasa ühe polgu jalaväge, kes laaditi maha laevasillal ja kes orkestrihelide saatel ja lippude lehvides linna marssis.

Sõudsime jälle Treumundiga üle Velikaja, et Pihkva linnaga päevavalgel tutvuda. Linnas oli palju rahvast liikvel ja palju tunglemist. Juubeldati, valati rõõmupisaraid ja oldi ülevoolavad tänulikkusest valgete vastu. Treumund ja mina näisime oma saksapärastes mundrites eestlastest erinevat ja et me kõnelesime ka saksa keelt, siis rünnati meid sõna tõelises mõttes. Keegi keskealine saksa daam embas mind südamlikult ja tänas rahva juubelduse saatel kõige selle eest, mida me olime teinud. Ta arvas minu olevat saksa ohvitseri. Kuuldused sellest, et olen rootslane ja selle soomusmasina ülem, mis esimesena tungis Pihkvasse, oli juba jõudnud levida ja mulle hurraatati kõikjal, kuhu ilmusin.

Lõpuks olime rahvahulgast niivõrd tihedalt ümbritsetud, et pidin paluma Treumundile ja endale väljapääsu. Hüüdsin rahvale saksa keeles: “Ich bin ein schwedischer Hauptmann und weiter nichts – bitte lassen sie mich los!” Vastuseks hurraatati jälle ja mu pöördumine tõlgiti vene keelde. Kui oleksin end kunagi tundnud suurusehulluna, siis on see olnud ainulaadne juhtum mu elus.

“Härra kapten – teie võiksite Pihkvas end tunda kuningana, arvas Treumund. “Tehke vähemalt üks väike korjandus …”

Täna puruvaesena neid ridu kirjutades pean möönma, et Treumundi ütluses oli palju arusaamist ja tõtt. [ … ]

Tõlkija järelsõna
Siin katkevad Einar Lundborgi mälestused. [ … ]

Kapten Lundborgi otsene ülem Eesti Vabadussõjas, Soomusautode kolonni ülem kapten August Nieländer VR 1/3, kirjutab E. Lundborgi kohta isiklike mälestuste põhjal järgmist:
“Kapten Einar Lundborgi kohtasin esmakordselt Valgas. Ta jättis väga hea mulje, oli pikakasvuline, sirge ja meeldiva esinemisega ohvitser ning täpne käskude täitmisel. Ta oli lahinguohvitser. Kuigi ta ei omanud algul soomusautoohvitseri kogemusi, omas ta siiski palju isiklikku initsiatiivi ning oma julge ja tormaka iseloomuga kiskus ta kaasa kogu meeskonna. Ta armastas kogu aja olla rindel. Minu staap asus Valgas ja nii polnud meil igapäevaseid kokkupuuteid. Enamasti saime kokku minu revideerimissõitudel rindele.”

23. augustil 1919, kui 6. jalaväepolk oli Pihkva taga Slavkovitši rajoonis pealetungil, võttis sellest operatsioonist osa ka Lundborg “Kalevipojaga”. Umbes 250–300 m enne Slavkovitši küla läbis maanteed võrdlemisi sügav ja lai, umbes mehekõrguse sügavune kraav, millele oli ehitatud kerge puusild. Soomusautod peavad tagurpidi lahingusse minema, et vältida tabamusi mootorisse. Et “Kalevipojal” puudus tagumine rool, siis liikus ta tagurpidi ja aeglaselt sillale. Kui tagumised rattad olid sillale jõudnud, vajus sild sisse ja auto jäi keskkohaga rippuma kraavi pervele ega olnud enam võimeline liikuma edasi ega tagasi. Et 6. polgu II pataljon al.-kpt. A. Jaaksoni juhtimisel tagasi tõmbus, jäi “Kalevipoeg” saatuse hoolde.

Esimesel ööl olid punased tulnud kraavi mööda auto juurde ja viinud ära selle 37 mm kahuri, kuid jätsid auto rikkumata. Et punastel oli nähtavasti kavatsus autot tervena kätte saada ja ära viia, siis minu nõudel paigutati kraavi auto juurde valve, et punaseid eemal hoida. Sõitsin Valgast kohale soomusautol “Pisuhänd”, et teha katset “Kalevipoja” päästmiseks. Ehitasime kraavipõhjast soomusauto olla raudteeliipritest vundamendi, et niiviisi auto maa küljest lahti saada ju üles tõsta. Töötasime kolm ööd järjest, päeval oli võimatu liikuda, sest auto asus veidi kõrgemal ja lagedal kohal, mida punased vabalt võisid tule all hoida. Punased ise asusid kivimüüri taga varjul ja avasid meile vähimagi liikumise puhul tule. Liiprid toimetasime kohale öösiti ja sageli vaenlase tule all. See oli raske ja riskantne töö.

Kolmandal ja udusel keskööl sõitsin “Pisuhännaga” “Kalevipoja” juurde, sidusime trossi auto külge ja käskisin autojuhil teha järsu tõmbe. Niiviisi saime soomusauto jälle maanteele ja ära päästa. Kui punased kuulsid automürinat, hakkasime saama kuulirahet. Hiljem löödi punased siiski Slavkovitšist välja, kusjuures võeti 300 vangi. Ülekuulamisel seletasid need, et nad meelega ei rikkunud soomusautot, sest lootsid seda tervena kätte saada. Hiljem lasksin autosse 37 mm kahuri asemele monteerida Saksa pommipilduja, millega oli hea vaenlase kaevikuid tulistada. [ … ]

Uurides E. Lundborgist järele jäänud Eesti sõjaväe teenistusdokumente, selgub neist, et E.L. oli omal soovil lahkunud Soomusautode kolonnist enne 27. sept. 1919. Lahkumise põhjuste kohta me midagi ei tea, kuid Soomusautode kolonni ülem kapten A. Nieländer peab võimalikuks, et selleks andis tõuke kibestumine 6.polgu II pataljoni taganemise tõttu, millega “Kalevipoeg” jäi ilma jalaväe katteta ja Lundborg pidas nelja mehega, nende hulgas ka tõlk R. Treumund, nelja ööpäeva jooksul punaseid kinni, enne kui “Pisuhänd” kpt. A. Nieländeriga appi jõudis. Esimene punaste rünnak kestis “Kalevipojale” viis ja pool tundi, mille kestel Lundborg tulistas oma raskekuulipildujast välja 42 linti k 250 lasku! [ … ]

Einar Lundborg alustas oma ohvitseri elukäiku Rootsi kuningliku Västmanlandi transportrügemendi koosseisus ja pärast osavõttu Soome ja Eesti Vabadussõjast astus Rootsi naastes jälle sõjaväeteenistusse leitnandina, sest Rootsi ohvitseride teenistusseaduse kohaselt ei tunnustatud välismaade armeedes omandatud teenistuskraade. Eesti Vabadussõjas sangari mainet omanud kapten Einar Lundborg muutus uuesti Rootsi armeesse teenistusse astudes jälle leitnandiks. Ta määrati teenistusse oma endisse rügementi ja selle likvideerimisel 1925. aastal sai E.L. transpordi lennuväkke. Seal omandas ta peatselt lendurikutse ja ta äratas varakult tähelepanu lennutehniliste finesside omandamise ja tundmisega.

Kui Itaalia kindral Umberto Nobile 1928. a. mais oma õhulaevaga “Italia” sooritas lennu põhjanabale ja tagasilennul pidi hädamaanduma 100 km põhja pool Kirdemaad ja ta uhke õhulaev, mis pidi Itaaliale tooma au ja kuulsust, hävis, hakati Rootsis Geografiska Sällskapeti algatusel ja kapten L. E. Tornbergi juhtimisel organiseerima kindral Nobile ja tema kaaslaste päästmist. Rootsi lennuväe kaks parimat ja osavaimat lendurit, leitnandid Schyberg ja Lundborg, andsid endid üles vabatahtlikena päästeekspeditsioonist osavõtuks. 23. juunil lendas E. Lundborg oma Fokkeriga Virgo Bayst Murchison Baysse Hinlopeni väinas ja lendas sealt järgmisel päeval kindral Nobilega tagasi. Mõne tunni pärast pöördus E. L. tagasi, et raskelt vigastatud “Italia” meeskonna liiget Ceccionit ära tuua, kuid maandumisel purunes Lundborgi lennuk ja L. jäi kaheks nädalaks Nobile meestele seltsiks. Leitn. Schyberg tõi Lundborgi ära 6. juulil. [ … ]

1931. a. 27. jaanuaril ennelõunal tõusis E. Lundborg, siis juba kapten, Linköpingi lennuväljalt uuetüübilisel ja katsetuste järgus oleval hävitajal tüübist Jaktfalk õhku ja langes alla pärast mõneminutilist lendu. Ta toodi lennukirusude alt välja surnuna. E. L. oli sellal kogenenumaid ja hinnatumaid Rootsi lennuväe proovilendureid. E. Lundborgi hukkumise põhjuste juurdlemiseks loodud komisjon avastas suure korralageduse Rootsi lennuväes. Järgnenud kaua aega kestnud kohtupidamise tulemusena pidi omalt kohalt lahkuma lennuväe ülem kindral Amundson, kuna tema staabiülem Lübeck paigutati ümber teisele teenistuskohale. [ …]

Jüri Remmelgas

Tagasi artiklite lehele