17. oktoobri 1917.a. hommik Muhu väinas. Ilm oli sügiseselt karge ja üllatavalt selge. Siin toimus Esimese maailmasõja ainuke tõsisem merelahing Vene ja Saksa suurte sõjalaevade vahel Läänemerel.

Merelahingu algus

Lõuna poolt lähenes Muhu väinale läbi Irbe väina Riia lahte tunginud Saksa eskaader (2 lahingulaeva ja 3 ristlejat koos hulga hävitajate ja miinitraaleritega) admiral Behncke juhtimisel, kus põhilise löögijõu moodustasid kaks uut 25 000 tonnise veeväljasurvega lahingulaeva König ja Kronprinz. Nende hallide terashiiglaste pikkus oli 150 meetrit (seega olid nad suuruselt võrreldavad meie suurima parvlaevaga Romantika) ja nende kakskümmend 305 mm (12-tollise) kaliibriga suurtükki olid valmis hävitama kõik takistused oma edasitungil. Kujutleme Romantikale juurde võimsa halli terassoomuse ja hulga hiigelsuurtükke ja mõtleme hetkeks sellele, et ühe sellise lahingulaeva kogupauk saatis teele kuni 5 tonni metalli ja lõhkeainet!

Alates 1915. aastast kindlustasid Vene väed Saaremaad, Hiiumaad, Muhumaad ja Vormsit, samuti Läänemaa rannikut pidevalt. Loodi Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, v.k. Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli üles seatud kokku 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki (kaliibriga 47-77 mm). Rannakaitsekahureid teenindas kokku 1500 mereväelast.
Operatsiooni “Albion” käigus vallutasid Saksa väed 12.-20. oktoobrini Saaremaa ja Hiiumaa ning tõrjusid Vene Balti laevastiku Soome lahte.

17. oktoobri hommikul kell 6.00 alustas Saksa laevastik operatsiooni Vene laevastiku peajõudude hävitamiseks. Behncke lahingulaevad, mille ees sõitis rohkearvuline miinitraalerite grupp ja mida külgedelt kaitsesid allveelaevarünnakute eest hävitajad, pidid tungima Muhu väina lõuna poolt. Saksa laevastik plaanis hävitada kõigepealt vene rannakaitsesuurtükid Virtsus ja Muhumaa lõunatipus Võikülas, seejärel uputada vene suuremad sõjalaevad Kuivastu reidil.

Vene laevastiku juhataja admiral Bahhirev sai esimese teate Saksa laevastiku ilmumisest hävitajalt “Desna”, kes patrullis Muhu väina lõunapoolses otsas. Sattudes “Königi” raskesuurtükkide tule alla taganes hävitaja täiskäigul Kuivastu poole. Bahhirevi käsul suundusid Kuivastu reidil asuvad väiksemad sõjalevad Rohuküla sadamasse. Lahingu otsustasid venelased vastu võtta 3 suurema sõjalaevaga: soomuslaevad “Slava” ja “Tsesareevitš” ning risleja “Bajan” admirali enda lipu all.

Kell 7.22 avasid vene soomuslaevad tule saksa miinitraalerite pihta, nendega ühines ka Võiküla 152 mm rannakaitsepatarei. Kell 10.00 saabus lahingu haripunkt. Siiani oli tulevahetus toimunud suure vahemaa tagant. Vene laevad liikusid lõuna poole ja jäid positsioonidele Kessulaid-Virtsu joonele. Neile sõitsid kohe vastu Saksa lahingulaevad.

Vene Balti laevastiku sõjalaevad võtsid kell 10.00 positsioonid sisse Virtsu ja Viirelaiu vahel. Venelaste kõige suuremateks laevadeks olid vanad 13 500 tonnise veeväljasurvega soomuslaevad Slava ja Tsesareevitš (uue “revolutsioonilise”nimega Grazhdanin), jaapanlaste poolt 12 aasta eest Tsushima merelahingus uputatud soomuslaevade kaasaegsed, mis jäid relvastuse ja soomuskaitse osas sakslastele tugevasti alla. Kummalgi laeval oli vaid neli 305 mm suurtükki. Vene eskaadri juhataja viitseadmiral V. Bahirevi lipulaev ristleja Bajan hoidis end soomuslaevade varju.

Kohe tuleks mainida, et Saksa lahingulaevad tulistasid 20-22 km kaugusele nagu Slavagi. Tsesareevitši laskekaugus oli kõigest 14-16 km, rääkimata Bajanist, mille 203 mm-sed suurtükid tulistasid vaid 12 km kaugusele.

Lisame veidi suuri numbreid. Slava kahe 305 mm (12-tollise) suurtükiga vööritorni kaal oli 179 tonni. Pooletonnised 2 meetri pikkused mürsud lendasid 22 km kaugusele. Üks kahuritoru kaalus 43 tonni (sama palju kui näiteks II maailmasõja populaarne tank T-34) ja selle pikkus oli 15,85 meetrit.
König vastas samasuguste mürskudega, kuid tema 2-torulise suurtükitorni kaal oli märksa suurem: kuni 549 tonni! Kahuritorud kaalusid igaüks 68 tonni ja nende pikkus oli üle 15 meetri. Laskekiirus oli 2-3 korda minutis.

Saksa sõjalaevad manööverdasid miinitraalerite taga liikudes ettevaatlikult mööda Muhu väinast lõuna pool Kübassaare poolsaare ja Selglaiu vahelisel alal olevast kahest vene miinitõkkest ja liikusid mandri poole hoides aeglaselt Muhu väina suunas. Kell 10.04 avasid vene soomuslaevad tule saksa traalerite pihta, kes tegutsesid lähemal ja kes visalt mürsurahest hoolimata oma lahingulaevadele läbipääsu puhastasid. Kell 10.13 alustasid König ja Kronprinz 17 km kauguselt kogupaukudega vastutulistamist Slava ja Tsesarevišhi pihta. Slava vastas oma peakaliibri ahtrisuurtükitorni kahe toruga (vööritorn oli tehnilise rikke tõttu kasutuskõlbmatu). Tsesarevitš suure vahemaa tõttu sakslasteni võitluses tõhusalt osaleda ei saanud, aga tulistas temagi.

Kogenud Saksa suurtükimehed võtsid Slava peagi kahvlisse. Merre langevad mürsud tekitasid kõrgeid mastitippudeni ulatuvaid veesambaid. Kell 10.25 püüdis vene soomuslaev tulistamispiirkonnast väljuda ja pöördus paremale, kuid samas sai ühekorraga kolm 305 mm mürsu tabamust. Laev vappus tugevasti. Kõik kolm tabamust olid veealused – allapoole peasoomusvööd. Üks mürsk tungis läbi parda 3-3,5 m allpool veeliini vööri dünamomasinate ruumi ja tekitas plahvatades 2,6 ruutmeetrise augu. Peale selle purustas see mürsk ka pardakoridori veekindla vaheseina. Kogu laeva vööriosas kustus elektrivalgus, dünamomasinate juures asuvad madrused jõudsid ruumist vaevu välja joosta, unustades paanikas enda järel sulgeda veekindlad luugid.
Sissetungiv merevesi täitis kiiresti kogu ruumi ja jõudis patareitekini. Edasise veeleviku ärahoidmiseks suleti tagavaraväljapääsu luuk ja toestati see. Pimedas ei suudetud sulgeda uksi, mis viisid tornialustest ruumidest peakaliibri torni vöörilaskemoonakeldrisse ja vesi ujutas ka selle üle. Selle mürsutabamuse tulemusena tungis Slava keresse 840 tonni vett. Teisest mürsust tekkinud august tungis vesi toidulattu ja varahoidja ruumi, kokku 287 tonni.

Kolmas mürsk tabas 195mm paksuse soomusvöö veealusest osa vasakpoolse masinaruumi vastas. Soomusest läbi ta ei tunginud, ainult kahjustas seda. Masinaruumis ja trümmis tekkis väike leke, millest pumpade abil jagu saadi. Transformaatorid ja elektriaparaadid lakkasid töötamast, akumulaatorijaam osutus kahjustatuks. sisetelefonisüsteem purunes. Mürsuplahvatustest tekkinud teravad söövitavad gaasid tungisid mööda küttešahti vööris olevasse kütteruumi ja levisid kõigis soomuslaeva alumistes ruumides, tekitades paanikat. Osa meeskonnast jättis maha oma lahingupostid ja tormas üles, kuid tulid seejärel gaasimaskidega tagasi.

Laev saab otsustava hoobi

Lahing jätkus. Sakslased tulistasid täpselt. Neile vastas Slava ahtritorn, kuid ilma erilise eduta. Kell 10.29 sai soomuslaev veel kaks tabamust 305 mm-ste soomustläbistavate mürskudega. Neljas mürsk tungis läbi 152 mm soomuse ja plahvatas kirikutekil, tekitades seal suuri purustusi, hävitades kastid, tuletõrjeveemagistraali, tekke ühendava trepi, väikesekaliibriliste mürskude keldri ja küttešahti. Tekil puhkes tulekahju – põlesid meeskonna kapid ja meremehekastid. Viies mürsk tungis läbi pardasoomuse patareiteki piirkonnas, purustades pardakoridori veekindla vaheseina ja hävitas plahvatades vööriosa sidumispunkti.

Tulekahju puhkes ka laeva vööriosas vasakpoolse 152 mm-ste suurtükkide torni aluses ruumis. Põlesid suurtükimeeste madrusekuued ja matid. Terve ruum täitus suitsuga. Tulekahju hakkasid kustutama kolm madrust, kes püüdsid teavitada juhtunust ka torni, kuid keegi ei vastanud, kuna kõnetoru oli katkenud. Kartes tulekahju levikut, uputasid madrused omaalgatuslikult torni keldri mereveega.

Mürsuplahvatustest tekkinud leegid, suits ja gaasid tungisid avariiväljapääsutoru kaudu keskposti (lahingukambrisse) ruumi sellise jõuga, et seal olnud kaks ohvitseri ja madrused paisati jalust maha ja nad said põrutada. Tulekahjude kustutamine toimus väga rasketes tingimustes kirbe suitsu ja gaasiga täidetud suletud ruumides. Siiski tänu laeva vanemohvitseri juhitud tuletõrjedivisjoni ennastsalgavale võitlusele õnnestus tulekolded veerand tunniga kustutada.

Lõpuks (kell 10.39) sai soomuslaev veel kaks veealust mürsutabamust (kuuenda ja seitsmenda): ühe jälle kirikutekile laevaikoonide juurde ja teise soomusesse radistiruhvi juures. Kirikutekil purustas plahvatus kogu sisustuse ja surma sai 3 madrust, neil rebis plahvatus pead otsast. Seitsmes mürsk tungis läbi soomuse ja painutas kõveraks söekeldri vaheseina.

Mürsutabamuste tulemusena tungis Slava vööriossa kokku 1127 tonni vett, tekkis üha suurem kreen vasakule ja laeva nina vajus üha sügavamale vette. Kreeni tõttu oli raskendatud suurtükitule juhtimine. Laeva komandör 1. järgu kapten V. Antonov andis käsu kallaku tasakaalustamiseks lasta vesi sisse parema parda veekindlatesse vaheruumidesse.

Varsti kreen väheneski, kuid lisavee tõttu vajus laeva nina veel 1,5 meetri võrra sügavamale, mis muutis võimatuks tema läbimineku Muhu väina süvendatud kanalist (nn Kumari kanalist). Nimetatud 8 meetri sügavune ja 200 meetri laiune laevatee võimaldas venelaste suurtel sõjalaevadel liikuda Soome ja Riia lahe vahel.

Vahepeal aga jätkus vee sissevool läbi Slava vanade ebakindlate tihendite ja veekindlate vaheseinte. Kreen suurenes jälle ja vesi hakkas uputama ahtripoolset kütteruumi, tõustes kahe katla kolleteni. Katlad tuli kiiresti kustutada ja vesi eemaldada kahe turbiini abil. Vasakpoolsesse masinaruumi tunginud vett püüti välja pumbata pumba ja turbiini abil, kuid nende töö ei olnud piisavalt efektiivne. Töötava masina labad pritsisid vett ja raskendasid fontäänide tekitamisega peamehanismide juhtimist. Elektriseadmete kustumise tõttu süüdatud õlilambid kustutas pidevalt pritsiv vesi. Kuna vesi tungis edasi teistesse kütteruumidesse, tuli katlad kustutada, aurusurve vähehaaval langes ja masinad ei suutnud anda enam vajalikku pöörete arv. Masinistide hulgas algas paanika. Kartes laeva uppumist tormasid mõned masinistid omavoliliselt üles. Arvates, et see toimub vastavalt ametlikule käsule, hülgas kogu masinaruumide isikkoosseis oma postid ja suundus ülemisele tekile olukorda selgitama. Sel hetkel nõudis lahinguolukord Slava kursi muutmist. Laeva komandör andis käsu masintelegraafi teel edasi, kuid täitmas polnud seda kedagi, kuna masinaruum oli maha jäetud (revolutsiooniline distsipliin!). Juhuslikult sattus masinaruumi lähedal olema torpeedode insener-mehaanik, kes telegraafihelisid kuuldes vaatas masinaruumi sisse ja nägi ainult üht allohvitseri parempoolse masina juures. Insenermehaanik asus ise vasakpoolset masinat juhtima. Seejuures suutis laev edasi liikuda väga aeglaselt.

Lahing jätkus. Oma jao said ka teised laevad. Peaaegu kohe peale Slava esimest tabamust sai kahe mürsuga pihta ka Tsesarevitš ja ühe tabamuse sai ristleja Bajan. Mõlemal puhkes tulekahju, kuid tabamused ei olnud ohtlikud. Küll aga pakkus Vene admirali lipulaev lohutut pilti. Paksu musta suitsu tekitav tulekahju õnnestus kustutada alles 24 tunni pärast. Tulekahju ohustas lähedalasuvaid laskemoonakeldreid ja võimaliku plahvatuse vältimiseks (1916.a. Jüütimaa merelahingus lendas sel moel õhku mitu suurt Inglise lahinguristlejat!) uputati mereveega vööripoolsed laskemoonakeldrid. Seetõttu vajus Bajani vöör sügavamale vette, nii et süvis ulatus 7,8 meetrini. Sellise süvisega õnnestus ristlejal hiljem vaevu läbi 8-meetri sügavuse Kumari kanali roomata.
Nähes edasise lahingujätkamise mõttetust andis Bahirev kell 10.30 taganemiskäsu. Vene laevad liikusid aeglaselt põhja poole sakslaste tiheda mürsurahe all. Ainuüksi Tsesarevitšil loendati kogu lahingu jooksul kuni 20 väga lähedast tabamust, mürsud langesid mõlemale poole laeva ja plahvatused raputasid tugevasti selle keret.
Sakslased ei saanud vene laevu jälitada suure miiniohu tõttu. König ja Kronprinz tulistasid taganejaid kiirete kogupaukudega ja lõpetasid tulistamise kell 10.40 kui vahemaa võitlevate poolte vahel kasvas 24 kilomeetrini. Sel ajal möödusid vene laevad juba Kesselaiust.

Slava hüljatakse

Põhja poole roomaval Slaval vajus nina üha sügavamale vette ja jälle hakkas suurenema kreen vasakule pardale Laeva komandör V.Antonov veendus lõplikult, et Slava kanalist läbi ei mahu ja palus admiralilt luba laev õhku lasta, kartes et muidu langeb Slava sakslaste kätte. Bahirev käskis tal lasta Bajan ja Tsesarevitš endast ette kanalisse ja uputada soomuslaev kanali suudmes, õhkides eelnevalt laskemoonakeldrid. Paraku pidi Slava kanali suudme lähedal selleks, et vältida kokkupõrget Tsesarevitšiga, pöörama järsult paremale. Kuna samaaegselt masinistid lahkusid juba oma postidelt ja masinad olid peatatud, tungis laev kell 11.15 vöörtääviga merepõhja kanali otsa kõrval 8,5 meetri sügavusel. Selgus, et kanali suue oli sellest kohast veel ligi 500 meetri kaugusel, seega jäi kanal sulgemata.

Samal ajal sisenesid Bajan ja Tsesarevitš juba kanalisse, Peatatud masinatega Slava kõrvale tulid meeskonna mahavõtmiseks väiksemad laevad: hävitajad, üks puksiir ja traaler.

Kui siiani oli Slava ohvitseride hilisematel kinnitustel vaatamata kartustele enamik meeskonnast täitnud oma kohust lahingu ajal üllatavalt korralikult, siis nüüd levis laeval paanika. Juba enne oli osa madruseid (peamiselt uued mehed) laeval päästevöödega varustatult ja karjudes ringi jooksnud ja laeval segadust tekitanud. Seejärel jäeti omavoliliselt maha masinad ja katlad.

Hävitajatele minek toimus juba kirjeldamatus paanikas. Kuigi kõigepealt tuli Slavalt maha võtta lahingus haavata saanud madrused, oli selle korraldamine raskendatud. Haavatuid viisid hävitajale velskrid ja sanitarid ohvitseride abil. Sündmustes osalejad kirjeldavad toimunut:

Vanemohvitser Galler: “Korratult hävitajatele tungivaid madruseid ei olnud mingit võimalust tagasi hoida ja laevadeleminek toimus paaniliselt. Suuri jõupingutusi nõudis sidumispunktist haavatute väljatoomine ja hävitajatele paigutamine. Seejuures kandis haavatuid vanemarst Stratilatov ise ja teda aitasid ohvitserid.”

Mitshman Kovšov:” Kui lähenes hävitaja Donskoi Kazak, tahtsid paljud madrused sinna hüpata, kuid hävitaja vahiülem mitšman Gedle käskis revolvriga ähvardades tuua kõigepealt haavatud.”

Keegi Slava pardal karjus, et laskemoonakeldrites on süütenöörid juba süüdatud ja laev lendab kohe õhku, seega päästku end kes suudab. See muidugi suurendas paanikat veelgi. Pesuväel pardal tunglevatelt päästevöödes meestelt kostus südantlõhestavaid karjeid “Seltsimehed, päästke!”

Kell 11.20 andis Antonov käsu valmis panna lõhkepadrunid (kokku 173 kg püroksüliini) kolmes laskemoonakeldris ja süüdata süütenöörid. Kella 11.42-ks oli meeskonna teistele laevadele asumine lõppenud. Edasi toimetati mehed Rohuküla sadamasse.

Antonov käis isiklikult läbi kõik tekid ja veendunud, et laev on maha jäetud, käskis kõigil pardalejäänutel üle minna hävitajale. Kell 11.58 toimus laeval erakordselt võimas plahvatus. Tulekeeled ja suitsupilv tõusid mastidest kõrgemale ja seda oli näha 25 km kaugusel Väinamerel olevatel Saksa hävitajatel. Igaks juhuks lasid 3 hävitajat Slava külje pihta kokku 6 torpeedot, kusjuures neist ainult üks lõhkes! Peale seda puhkes laeval võimas tulekahju ja kostus veel mitu plahvatust. Kuna laev istus vööriga juba merepõhjas kinni, vajusid nüüd sinna ka laeva tugeva parempoolse kreeniga ahter ja keskosa. Madala vee tõttu jäi kogu ülemine tekk ja pealisehitused vee peale. Kogu ahtriosa oli purustatud ja kujutas endast rusuhunnikut.
Sisemistest plahvatustest vappuv Slava põles veel terve ööpäeva ja kaua rippus soomuslaeva vormitu vraki kohal suitsupilv.

Paari nädala pärast kukutasid bolševikud Petrogradis Ajutise Valitsuse ja alustasid Saksamaaga rahuläbirääkimisi.

Tagasi artiklite lehele