7. november 1917
Sügis oli ka sel aastal vihmane, ega siis muidu oleks rehepeksuga nii hilise aja peale jäädud. Ka Muriste Aru talus peksti sel päeval vilja. Töö oli raske, kuid eks tulnud kuuelapselises peres talvevaru aita saada, kui nälga näha ei tahtnud. Ajad olid ärevad. Mis toimus kaugel Petrogradis, see jõudis siia Läänemaa äärekolkasse aegamööda. Aga ärevuseks oli põhjust küllaga. Teati, et Saaremaale olid maabunud Saksa keisri väed ja Virtsu ümbruses oli nüüd palju taganevaid kasakaid ja madruseid.

Ühel sügispäeval olid Aru talu õues kasakad, keda veidi peljati. Peremees oli viljapeksu lõpetamiseks õlut teinud, mida nüüd ka kauge Donimaa poegadele pakuti. Õlu pani meeste põsed punetama ja nad näitasid, mida olid õppinud. Toa juurde põllule torgati kepid püsti ja kasakas raius neid täie kihutamise pealt. Siis viskas oma mütsi maha ja võttis selle täie kulutamise pealt käega ära. Seda vaatasid lapsed ammulisui, muidugi ka just sel päeval kaheksa-aastaseks saav Kirill. Tol ajal vaese inimese peres sünnipäevi ei tähistatud, liiatigi laste omi. Aga nüüd sai Kirill oma esimese sünnipäevakingi – kogu eluks meelde jääva elamuse.

Elu läks oma rada. Lastest said tööinimesed, kes kündsid oma kodutalu kiviklibuseid põldusid ja püüdsid vahel ka merest toidulisa. Heina tehti enam kui kümne kilomeetri kauguselt Tulimurrust. Kuni talvekülmad lubasid heina järele minna, pidi kari odrapõhuga elama. Suurele perele jätkus kodutalus küll tööd, kuid mitte leiba kõigile. Nii veeresid lapsed, kui kaela kandma hakkasid, kodust välja.

7. november 1940
Seitse aastat tagasi sai Kirill sugulaselt Virtsus väikese talukoha, kus oli 2,5 hektarit põldu. Aastad möödusid. Oli perekondki ja maja hakkas valmis saama. Kuigi Virtsus neil aastail kala püüti, ei olnud Kirillil veel aega merel käia. Nüüd oli ta 31-aastane mees. Suvel oli töörahvas võimule tulnud ja ümberkorraldused ulatusid ka siia. Vana vallavalitsus tagandati ja uues töörahva vallavalitsuses oli Kirill Rahu asevallavanem. Tema seekordsel sünnipäeval oli Vatla rahvamajas suur pidu: esmakordselt tähistati siin Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.

7. november 1941
Seekord polnud sünnipäeva tähistamisest juttugi. Seljataga oli sündmusrikas suvi. Ühel juunikuu pühapäeva hommikul kandis raadio üle maa äreva sõnumi – fašistlik Saksamaa oli meie maale kallale tunginud.

Esialgu tuletas sõda meelde vaid see, et üleval taeva all tiirutasid vahetevahel teistmoodi urinaga lennukid ja et kohalikud piirivalvurid liikusid nüüd, kiiver peas. Virtsus oli sel ajal 32 suitsu ja kohalikud mehed käisid hoolsalt tuletõrjevalves. Ühel hommikul, kui Kirilli kord oli valvesse minna, võttis ta üksiti lehmad ja hobuse karjamaale ajada. Äkki tulistati teda kuulipildujast. Siis tulid metsast sakslased. Nädal aega olid sakslased Virtsus. Muhust anti neile kõvasti tuld. Ühel päeval oligi võõral väel kiire minek. See oli siis, kui sakalased Kasari lahingus kõvasti peksa said.

Varsti pärast sakslaste lahkumist toimus mobilisatsioon. Virtsu mehed aga jäeti kohapeale kaitsetöödele. Augustis, kui sakslased juba uuesti Lihulas olid, viidi Virtsus läbi uus mobilisatsioon, Karuse valla täitevkomitee esimees Villem Velt, aseesimees Johannes Parve, Läänemaa parteikomitee sekretär Johannes Varju ja Massust Grigori Žurikov kutsusid mehed kokku, et Punaarmeesse minna. Paatidega mindi üle väina Muhusse, sealt Kuressaarde ja siis koos saarlastega, 400-500 meest, Hiiumaale. “Olime Kärdlas ja “Hiiurand” seisis reidil. Pidime sellega Leningradi minema, aga siis sai laev lennukipommi tabamuse ja nüüd ei olnud meil enam mingit võimalust tagalasse jõuda. Tegime Hiiumaal kaitsetöid.”

Oktoobri lõpul, kui vaenlane Hiiumaa okupeeris, saadeti mehed kodukohta. Nii jõudis Kirill oma kolmekümne teiseks sünnipäevaks koju.

7. november 1946
Seljataga olid Kuramaa lahingud, haavatasaamine ja jälle kodune Virtsu. Siin oli juba tugev kaluriühistu ja sõjast tulnud mees hakkas ka kaluriks. Muretseti esimene kakuam. See oli küll alles pooleldi valmis, aga kui lõpuks vette pandi, siis püüdis ilusasti. Kirilli kui õiglane ja aus mees valiti ühistu kassapidajaks.

Seekord võis juba oma 37-ndat sünnipäeva tähistada, sõda seljataga, uus ja meeldiv amet käes, vend Paul, kes tegi läbi Leningradi blokaadi ja Velikije Luki, oli ka koju saabunud.

7. november 1975
66-aastane mees võib teenitud vanaduspuhkusele mõtlema hakata. Talumaja on korras, lapsed järje peal, lapselapsedki juba suured.
Kui Virtsu mehed tulid 1949. aasta 13. aprillil kokku ühismajandit asutama, oli Kirill nende hulgas. Seda asja arutati poole ööni. Siis oli põhikiri vastu võetud, kolhoosile nimi leitud, juhatus valitud. Kirill valiti juhatusse. Juhatuse liige oli ta nii kaua, kuni “Virtsu Kalur” ja “Haapsalu Kalur” ühinesid – kokku kakskümmend kuus aastat. Sama kaua oli ta ka lülivanem. Tema töödest ja tegemistest on üsna suur panus tänapäeva suurmajandi alusmüüri.

Kirill Rahu on korra valitud rajooninõukogu saadikuks ja korra Hanila külanõukogusse.

7. november 1984
See on ees. Mõne päeva pärast tähistab Nõukogudemaa Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 67. aastapäeva. Sel päeval tähistab Kirill Rahu, Suure Isamaasõja ja kolhoosiliikumise veteran, oma 75. sünnipäeva. Teda on autasustatud paljude aukirjadega, V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva medaliga, ta on kolhoosi teeneline liige. Ta on üks neist, kes võib Virtsus palju jutustada ajaloosündmustest ja ka sellest, kuidas on edenenud kolhoosimajandus.