“Tuli ja manööver. Eesti laskurkorpuse suurtükiväelased Suures Isamaasõjas 1941-1945”
1968 Eesti Raamat, Tallinn

[Kärbitult, kirjaviis muutmata]

26. septembril [1944] hõivas 7. Eesti diviisi eelsalk 283. tankihävitusdivisjoni komandöri major Valdur Hannula juhtimisel lahinguga Virtsu sadama ja keskpäevaks oli kogu Nõukogude Eesti mandriosa fašistlikest okupantidest puhastatud.

Suure väina forsseerimine ja Muhu vabastamine

Olemasolevatel luureandmetel kaitsesid Lääne-Eesti saari 23. jalaväediviis ja neli kaitsepataljoni ning teised meie vägede poolt purustatud väeosad, kellel oli õnnestunud mandrilt taganedes saarele jõuda.

Keerulises olukorras oli vaja võimalikult kiiresti alustada dessantoperatsioone saarte vabastamiseks. Hitlerlik väejuhatus, kelle käsutuses oli Balti merd valitsev laevastik, võis tugevdada saarte garnisone ja organiseerida seal tugeva kaitse.

26. septembri hommikul saabusin korpuse komandopunkti Lihulas. Ma ei leidnud staabist korpuse suurtükiväe ülemat polkovnik Karl Aru, kes oli kutsutud 8. armee staapi dessandi ettevalmistamisse puutuvate juhtnööride saamiseks. Tema tagasitulekut ootamata sõitsin 27. septembri varahommikul Virtsu sadamasse, et tutvuda kohapeal olukorraga ja rakendada ettevalmistusabinõusid suurtükiväetoetuse kindlustamiseks eelolevale dessandile. Virtsu sadamas leidsin raudteejaamast 85. korpuse-suurtükiväepolgu staabi. Polgukomandör alampolkovnik Ivan Boiko tutvustas mulle olukorda. Ta kandis ette, et momendil on suurtükiväelased siin täielikud peremehed. Jalaväeosad alles hakkasid kohale jõudma. 283. tankihävitusdivisjon asus Virtsust ida pool tulepositsioonidel. 23. suurtükiväepolgu teine divisjon paiknes kilomeetri kaugusel sadamast lääne pool ja 85. korpuse suurtükipolk oli positsioonid sisse võtnud otse sadamas.

Polgukomandöriga läksime viivitamatult staabist sadamasse. Eemalt paistis septembripäikese kiirtest valgustatud Muhu rannik. Nähtavus oli suurepärane. Läksime 1. divisjoni komandöri major Ivan Dikajevi vaatluspunkti ja hakkasime käärpikksilmadega uurima Muhu randa. Nägime Kuivastu sadama hooneid ja purustatud sadamasilda. Mingeid kaitsetöid polnud rannikul näha.

Mõnede iseloomulike tunnuste alusel õnnestus meil avastada. Kuivastu sadamast lõuna pool asuv suurtükipatarei. Selle patarei pihta anti lühike tulelöök. Vaenlane ei vastanud. Sondeerisime läbi veel mõned meie arust kahtlased alad, kus vaenlase tulejõud võisid asetseda, kuid vastane ei reageerinud väljakutsele.

Saarele varjuda jõudnud hitlerlased olid ilmselt veendunud, et meie väejuhatus ei alusta enne talve saare vabastamiseks mingit suuremat pealetungitegevust. Pärast vaatlust käisime purustatud sadamasillal, tutvusime kahe lähema tulepositsiooniga.

Umbes kella 12 paiku tuli kiirustades staapi 85. korpuse-suurtükiväepolgu staabiülem major P. Jassinski, kes teatas, et väina on ilmunud laevad, mis liiguvad põhjast Virtsu suunas. Uudis rõõmustas mind. Ruttasime sadamasse, lootuses kohata meie vapraid Balti laevastiklasi. Väinas liikus tõepoolest 11 laeva, kuid oli ilmne, et nad ei kavatsenud Virtsu sadamasse sisse pöörata. Nad sõitsid suure kiirusega lõuna poole. Neid hoolega läbi binokli vaadeldes märkasin, et iga laeva ahtris on punane lipp valge sõõriga, mille sees paistab fašistlik haakrist. Ka kõik suurtükiväelased jälgisid hoolega oma positsioonidelt möödasõitvaid laevu, kuid keegi ei tulistanud, sest neid hoidis tagasi kahtlus – võib-olla on need siiski omad. Oli väga raske otsekohe ära määrata, kelle laevad mööda sõitsid, sest keegi meist ei tundnud vaenlase laevade siluette. Laevad hoidusid vaenuliku ranniku lähedusse, kuid sakslased neid ei tulistanud – see oli veel üks tõend, et tegemist on vaenlase laevadega. Minu kahtlused kadusid lõplikult siis, kui hakkasin tekil seletama hallides mundrites kujusid. Meie kõrval randumissillal olid 85. korpuse-suurtükiväepolgu kahuripatarei positsioonid. Käskisin polgukomandöril laevade pihta tuli avada. Esimesed mürsud langesid liiga lähedale. Juba mõne minuti pärast avasid kõik Virtsu piirkonnas paiknevad patareid laevade pihta kiirtule. Laevade ümber tõusid kümned veesambad. Laevasuurtükid ja Muhu saarel olevad kaks patareid avasid tule meie patareide pihta. Algas suurtükiväe duell. Tulelahing kestis üle kümne minuti. Meie patareid lõpetasid tulistamise alles siis, kui vaenlase laevad olid suurtükkide laskeulatusest välja jõudnus. Vaenlane laskis meie patareide pihta üle viiesaja mürsu, kuid tagajärjetult – meie pool ei olnud isegi haavatuid.

Korpuse suurtükiväelased tulistasid esmakordselt ujuvvahendeid, kuid sellest hoolimata said kolm vaenlase laeva otsetabamuse. Kaks neist aeglustasid käiku, jäid seisma ning teised laevad võtsid nad puksiiri. Vaenlane suundus lõunasse – Riia lahte. Nagu pärast selgus, olid need sakslaste dessantlaevad, millega mandrilt evakueeriti purustatud väeosade riismeid.

Pole halba ilma heata. Suurtükiväe duelli ajal õnnestus neil siiski kindlaks teha vaenlase kahe patarei tulepositsioonide asukoht Muhu saarel. Pärastlõunal hakkasid Virtsu jõudma laskurpolgud. Uued suurtükiväeosad võtsid samas rannikul sisse tulepositsioonid. Õhtuks olid täiesti lahinguvalmis 779. ja 23. suurtükiväepolk, 30. kaardiväereaktiivmiinipildujate (“katjuušade”) polk, 85. korpuse-suurtükiväepolk, korpuse tugevdamiseks saabunud polkovnik Patiforovi 51. armeekahurite brigaad, millesse kuulus kuuskümmend neli 152-mm haubitsat laskekaugusega üle kahekümne kilomeetri.

27. septembri keskpäevaks koondus Virtsu ja tema ümbrusesse palju sõjaväge: jalavägi, suutükivägi, sapöörid, ühesõnaga kõikide väeliikide esindajad. Väikesele maa-alale tuli kokku ligi 20 000 meest. Siinsamas olid tulepositsioonid sisse võtnud poolsada suurtükipatareid. Sadam meenutas kihavat mesipuud. Kõik tahtsid pääseda sadamasillale, et oma silmaga näha väina ja saart, mis tuli varsti faðistidest vabastada. […]

27. septembri õhtuks olid ligi 200 suurtükki valmis tuld avama, kuid me ei tundnud veel vaenlase Muhu saare kaitsesüsteemi. Päeva jooksul ei andnud visuaalne luure enam mingeid uusi andmeid vastase kohta. Oli tarvis teha lahinguluuret või saata saarele luurerühmad, kes oleksid välja selgitanud, missugused jõud ja relvad on vaenlasel ning kus need relvad paiknevad. Eriti suurt huvi tundsime Kuivastu sadama piirkonna vastu, kus dessant pidi maale minema. Muhu saarel asuvate vaenlase jõudude väljas selgitamine tehti ülesandeks 249. diviisi 328. luureroodule. Kohalike kalurite M. Tjaptini ja V. Poltavski kaasabil läksid luurajad 28. septembri ööl paadiga üle väina Muhu saarele. Vaprad mehed võtsid Lalli külas ühe vangi.

Luurajate vaatluste andmeil ja vangi ülekuulamisel selgus, et Kuivastu piirkonnas on kolm patareid, üks neist miinipildujapatarei. Rannikule ja Kuivastu sadamasse on rajatud kaevikud ja ühenduskäigud, kus asuvad kuulipildujad ja suurtükid. […]

Korpusekomandör kindralleitnant Pärna käsul pidi dessandiga Muhu saarele minema 249. eesti laskurdiviis. Diviisikomandör polkovnik August Feldman otsustas esimeses ešelonis rakendada 925. laskurpolgu laskurpataljoni kapten A. Belovi juhtimisel ja sama pataljoni 82-mm miinipildujate roodu. […]

29. septembril kell 12 päeval olid patareide ja divisjonide relvad suunatud planeeritud märkidele. Kaatrid pidid jõudma Virtsu kella üheks päeval. Sel ajal ootas dessantpataljon randumissilla lähedal metsas pealelaadimissignaali. Vaatluspunktides olid kõigi pilgud pööratud Suure väina põhjaossa, kust oodati kaatrite tulekut.
Määratud aeg möödus, aga kaatreid ei tulnud. Sõdurid ootasid kannatamatult. Ilm oli suurepärane, päike suviselt soe, ümberringi valitses vaikus, merepind oli laudsile, vastaskallas hästi nähtav. Kogu olukord oli dessandiks soodus.

Kell sai juba kolm – kaatreid aga polnud ikka veel. Kell 6 õhtul saadeti saarele veel üks 21 mehest koosnev luurerühm. See rühm pidi minema Lehtmetsa külasse, tungima dessandi maalesaatmise ajal fašistide komandatuuri ja selle hävitama.

Kell kuus viiskümmend ilmusid väina põhjaosas lõpuks nähtavale torpeedokaatrid. Virtsule lähenedes panid kaatrid välja suitsukatte ja sõitsid sadamasse sisse. Dessantlased jooksid rühmades sadamasillale. Aegsasti koostatud plaani järgi algas kaatrite laadimine. Läksin koos radistiga neljandale kaatrile, kus oli juba dessantpataljoni komandör kapten A. Belov oma juhtrühmaga. Pataljoni pealelaadimiseks kulus 15 minutit. Kell oli veerand kaheksa. Dessantkaatrid eemaldusid üksteise järel sillast ja võtsid suuna Kuivastule. Üksteist kaatrit asusid ühele joonele ja sööstsid nagu paraadil hargnenud rivina edasi. Päike oli juba saare varju vajunud. […]

Teadsin, et kaldal ootavad suurtükiväelased signaali – valget raketti. […] Siis teadsin järsku – “nüüd on õige aeg käes!”, kell oli 7.22. “Tuld!” andsin ma radistile käskluse. […] Mõne sekundi pärast, nii nagu oli planeeritud, anti meie kaldalt võimas kogupauk. Sadade suurtükkide mürin kandus piksena mitmekordselt kaikudes üle mere. Väina kohal sähvisid “katjuušade” mürskude tulejooned. Hetke pärast tõusid randumispiirkonnas sajad mullasambad, kogu ümbruskonda kattis suits ja tolm, puhkesid tulekahjud. Mitmekümne patarei kogupaugud ja mürskude lõhkemine sulasid kokku kohutavaks kanonaadiks. Hitlerlased olid segaduses. Nende suurtükid vaikisid. Samal ajal kihutasid kaatrid kalda poole. Meremehed ja dessantlased avasid tule suurekaliibrilistest pardakuulipildujatest ja automaatidest. Kui kaldani oli jäänud vaid mõnisada meetrit, vähendasid kaatrid kiirust. Vaenlase terveksjäänud suurtükid avasid nüüd tule. Eriti aktiivselt tulistasid suurekaliibrilised kuulipildujad vaenlase paremalt tiivalt, mida meie suurtükivägi ei tulistanud. Minu kõrval langes kuulist tabatuna dessantpataljoni komandör kapten A. Belov. Siinasmas tekil said surma kaks kuulipildurit. Raskesti sai haavata ka meie kaatri motorist; kaater jäi ajutiselt ilma juhtimiseta ja sõitis hooga madalikule kinni. Siis asus kaatri komandör haavatud motoristi asemele. […]

Dessantkaatrid lähenesid randumissillale ja kaldale. Mehed hüppasid hetkegi kõhklemata vette ja purustatud sadamasillale. […] Andsin signaali suurtükitule ülekandmiseks vaenlase tiibadele ja kaitse sügavusse. Viimased kaatrid jõudsid kohale. Kogu randumispiirkonnas sööstsid dessantlased rünnakule; kostsid valjud hurrahüüded. […]
Dessandi maalesaatmise jooksul tulistas korpuse suurtükivägi vaenlase positsioonide pihta umbes viis tuhat mürsku. […]

Vallutatud tugiala laienes kiiresti. Koos jalaväega pealetungivad suurtükiväelased juhtisid raadio teel tuld ning võimaldasid sellega vastast aktiivselt jälitada.

Juba päris pimedas sõitsid üle väina 283. eriülesannetega autopataljoni 90 amfiibautot jalaväge kaasa tuues. Uute jõudude saabumine saarele võimaldas survet suurendada. Hirmuga pidasid hitlerlased meie amfiibautosid kergeteks tankideks ning garnisonis tekkis tõeline paanika. Vastane püüdis võimalikult kiiresti mööda tammi Saaremaale pääseda. […]

Kella üheteistkümneks õhtul olid saarele toimetatud kaks laskurpataljoni, kaksteist suurtükki, seitseteist miinipildujat ja neli tanki. Uusi jõudusid viidi kogu aeg juurde. Balti mere laevastiklased töötasid ennastsalgavalt kogu öö. […]

30. septembril kell seitse hommikul oli jalavägi suurtüki- ja miinipildujatule toetusel julge ja otsustava tegutsemisega saare vabastanud. Saare komandandiks määrati 249. eesti laskurdiviisi komandör polkovnik August Feldman.

Meie edasist pealetungi kartes purustasid fašistid Muhu ja Saaremaa vahelise tammi mitmest kohast.

Saare pärast peetud lahingutes kaotas vastane langenutena 317sõdurit ja ohvitseri, 36 sakslast andis end vangi. Saime suure sõjasaagi. […]

Võitluses Muhu saare pärast langesid kangelastena ligikaudu sada925. laskurpolgu 2. pataljoni sõdurit, seersanti ja ohvitseri. Suure Väina forsseerimine ja Muhu vabastamine oli eesti korpuse üks õnnestunumaid operatsioone Suures Isamaasõjas.

Tagasi artiklite lehele