Kriginaga, ent ometi võtab Eestiski tuuleenergeetika hoogu. Selle keskus on esialgu Läänemaa, täpsemalt Hanila vald. Siin on kanda kinnitanud Roheline Ring OÜ (RR), oma projektide realiseerimise poole rühib Renewable Energy Group OÜ (REG) ja otsib kohta OÜ Pakri Tuulepark.
Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi teadur Vello Selg on aastate jooksul teinud mõõtmisi, mille tulemusena võib ta kindlalt öelda, et Eesti meresaared ja -rannad kuuluvad tuuleenergeetika seisukohalt paremate hulka Euroopas. Tuult meil jätkub ja sellega võiks katta 10% Eesti elektrienergiavajadusest.

Meie esimesed tuulejõujaamad rajatigi saartele. Viis aastat tagasi hakati tuulest elektrit tegema Hiiumaal Tahkuna poolsaarel, lõppenud suvel ka Saaremaal Sõrve säärel. Paraku on sealsed võimsused vastavalt vaid 150 ja 225 kW ning mingit ilma nad sellega ei tee. Ka ei ole saartel praegu näha tuuleenergeetika erilist edenemist. Tuulte poolest saaks seal elektrienergiat toota palju rohkem kui seda kohapeal vaja läheb, samas jäävad saari mandriga ühendavad ülekandeliinid energia ülejäägi mujale suunamiseks liiga nõrkadeks.
Nii saigi Eesti esimese tuulepargi asukohaks Virtsu. Selle kaks tuulikut kuuluvad projekti vedajale RR-ile, kolmas on Eesti Energia (EE) oma. Virtsu tuulepargi võimsus on 1,8 MW, kavandatav toodang 4,8 GWh aastas.

Milleks meile seda vaja?

Põhjusi, miks alternatiiv-, sealhulgas tuuleenergeetikat Eestile tarvis läheb, on mitu. Kõigepealt muidugi vajadus toota elektrienergiat keskkonda saastamata, võttes selleks kasutusele ka seni tulutult meist mööda tuhisevad tuuled.

Eesti energeetika tuleviku pärast muret tundes pöördus president Arnold Rüütel käesoleva aasta 27. veebruaril Riigikogu poole ja sõnastas sihid laiemast vaatevinklist. Ta rõhutas: “Riigi julgeoleku kaalutlustel peame suurendama energiavarustuskindlust, mitmekesistades kasutatavaid kütuseliike ning hajutades elektritootmist. [—] Peame juba täna looma tingimusi, et turule saaksid tulla uued elektritootjad. [—] Tuleb rakendada toetusmehhanisme taastuvate energiaallikate kasutamiseks.”

Kahjuks pole instantsid, kellest Eesti tuuleenergeetika käekäik riiklikul tasandil sõltub, presidenti siiamaani küllaldaselt kuulda võtnud. Seniks, kui jutt käib üldiselt, ollakse tuulest elektri tootmise poolt, kui aga asi läheb konkreetseks, algavad agad. Üleskutsele otsida uusi tegevusalasid ja leida tühje nišše tuuleenergeetika vallas märgatavat tuge seni lisandunud ei ole. Tundub, et see, mis on jõutud ära teha, pole sündinud mitte tänu valitsejatele, vaid nende kiuste.

Tõkked toetuse asemel

Eessammujal on paratamatult raske, ent tema ette täiendavate takistuste veeretamine lausa liiast.

Esimene näide: seadusetäht peaks olema selge ja üheselt mõistetav, aga ei ole. Energeetikaseaduses seisab: Turgu valitseval energiaettevõtjal on kohustus osta elektrienergiat tema võrguga ühendatud ettevõtjalt, kes toodab seda vee-, tuule- või päikeseenergiast, biomassist või jäätmematerjalist.

Kuna mõiste “turgu valitsev ettevõte” jäeti seaduses täpsustamata, saab EE seda tõlgendada nii, kuidas temal parajasti on tarvis. Kui oli vaja keelduda väljastamast REG-ile tehnilisi tingimusi kahe 1,5 MW tuulejõujaama liitumiseks EE-le kuuluva Rõuste alajaamaga, viidati sellele, et Läänemaal müüb elektrit seal valitsev Fortum Läänemaa AS (FL). Seda hoolimata asjaolust, et sellel puuduvad tehnilised tingimused liitumiseks. Segavariant, mida EE hiljem soovitama hakkas – EE teeb liitumise ja FL ostab ära REG-i alternatiivselt toodetava elektrienergia –, on kahtlane. Vastutuse hajutamine ei sünnita vastutamist. Samas ei keelatud liitumist EE Virtsu alajaamaga oma kompanjonile, kellega kirjutati alla ka elektrienergia ostu-müügileping. REG ei ole RR-i peale kade, aga siiski on põhjust küsida: “Miks suhtutakse kahte eraõiguslikku ettevõttesse erinevalt, kui situatsioon on ühesugune?” Nii REG-ile kui ka RR-ile on liitumiseks vaja 10 kV liini. EE-l on sellised liinid olemas.

Kui EE juhatuse liige, tehnikadoktor Lembit Vali 16. augustil k.a Virtsu tuulepargi nurgakivi panemisel sõna võttis, rääkis ta kaunist pärastlõunast, vahustest merelainetest, EE ammusest unistusest tuulik teha ja muust sellisest. Tuuleenergeetikud ei kuulnud temalt sõnakestki, kuidas neid tegelikult toetama hakatakse. Vähe sellest – Lembit Vali peab isegi Energiaturu Inspektsiooni seisukohta, et EE on kohustatud liitma REG-i tuulejõujaamad oma võrguga, kahetsusväärseks eksituseks.

Uued tegijad Audrus Pärnumaal, Paljassaarel Tallinnas, Pakri poolsaarel Harjumaal ja mujal peaksid Läänemaa kogemusi silmas pidades arvestama, et nende mõtte tärkamisest astuda tuuleenergeetikute rivvi kuni projekti teostumiseni võib näiteks EE poolest kuluda aastat kaks või rohkemgi. Ärgu see meeldetuletus kedagi ära hirmutagu, aga ette teada on parem kui mitte teada!

Teine näide: 13. augustil valitsuse poolt heaks kiidetud elektrituru seaduse eelnõu. Alternatiivenergeetikuid teeb see ärevaks. Projektid võivad nende arvates pidurduda või hoopis ellu viimata jääda.

Küsisin Virtsus majandusminister Liina Tõnissonilt, kellel on õigus, kas neil, kes räägivad, et alternatiivselt toodetava elektrienergia hind, mida makstakse selle tootjatele, langeb, või neil, kes ütlevad, et hoopis tõuseb? “Õige on, et veidi tõuseb,” vastas minister. “Kuni elektrituru seaduse jõustumiseni on alternatiivelekter käibemaksuvaba, pärast enam mitte. Tahame minna Euroopa Liitu ja selle reeglid ei luba käibemaksuvabastust.”

Majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kisel lisas telefonitsi, et kokkuostuhinnaks võib kujuneda 81 või 82 senti kilovatt-tunni eest. “Vähe!” kommenteerivad tuuleenergeetikud. “Tuulejõujaamade rajamine nõuab väga suuri investeeringuid, mis saavad tasa alles üheksa või kümne aastaga. Riik peaks meid vähemalt algetapil rohkem aitama.” Näiteks kulus Virtsu tuulepargi peale 36 miljonit krooni, millest, tõsi küll, 6,5 miljonit oli Saksamaa Liitvabariigi tagastamatu abi.

Õnneks sisaldab eelnõu seletuskiri võimaliku lahenduse: Taastuvatest energiaallikatest elektritootmise riiklik toetamine peaks toimuma investeeringute toetamise teel maksusüsteemi kaudu (kasutades selleks saastemakse, mis on otseselt seotud elektritootmisega) või seada sisse paljudes Euroopa riikides kasutatav elektriaktsiisimaks.

Toetamine, seadused ja olukorra stabiilsus

Veel ütles Einari Kiisel, et riik võib tuuleenergeetikaettevõtteid rahaliselt toetada juhul, kui need väga hätta jäävad. Näiteks, kui on vähe tuult.

Gottlieb B. Plaxin Eesti-Saksa inseneribüroost Plaxin soovitas aga Virtsus: “Ärge muutke kokkuostuhinda sageli! Ebakindlus peletab investorid eemale. Saksamaal on see hind juba üle kümne aasta üks ja seesama. Ainult stabiilsus äratab usaldust.”

Küsitav on ka alternatiivelektrienergia kokkuostmise kohustuse lõpetamine 2016. aasta 1. jaanuarist. Elektrituru seaduse autorid põhjendavad niisugust sammu väitega, et selleks ajaks peab näiteks tuulest saadav elektrienergia olema võimeline hinnalt konkureerima põlevkivist toodetavaga. Juhtub seda üldse kunagi? Põlevkivist elektrit saada on vist alati odavam.

Praeguse kava kohaselt hakkab elektrituru seadus kehtima järgmise aasta 1. juulist. Milliseks see äärmiselt spetsiifiline õigusakt Riigikogus menetlemisel muutub, ei tea praegu muidugi keegi öelda.

Alternatiiv – Euroopasse!

Küsisin Liina Tõnissonilt Virtsus sedagi, kas 30. juulil k.a Euroopa Liidu laienemisläbirääkimistel Eesti jaoks juba suletud energeetikapeatükis on midagi ka alternatiiv-, sealhulgas tuuleenergeetikast. “Otseselt mitte, küll aga oleme varem valmis saanud peatükkides Euroopa Liidule lubanud vähendada keskkonna saastamist,” selgitas minister. “See tähendab, et me ei saa elektrienergia tootmist jätkata vanal, traditsioonilisel viisil. On kaks teed: kas teha põlevkivienergeetikasse keskkonna säästmise nimel suuri investeeringuid või toota elektrienergiat alternatiivselt. Liigume mõlemas suunas.”

EL seadis möödunud aasta septembris allakirjutatud direktiiviga ülesande, et taastuvenergia osatähtsus elektri tarbimises peab tema liikmesriikides 2010. aastal olema keskmiselt 22,1%. Kuna Eesti on hiljemalt siis samuti Euroopa Liidu liige ja üleöö ei toimu midagi, peame juba praegu selle sihi saavutamise nimel tuuleenergeetika edendamiseks kõvasti tööd tegema.

Alternatiivide alternatiivid

Hüdroenergeetika Eestis probleemi ei lahenda. Mõnikümmend väikest hüdroelektrijaama on küll kenad, aga neist ei piisa. Ja Narva piirijõele loota on energeetikaväliste asjaolude tõttu ilmselt asjatu. Praegu on meil taastuva energia osatähtsus elektri tarbimises veel alla protsendikümnendiku.

Mujal maailmas teeb just tuuleenergeetika suuri samme. Mullu toodeti niimoodi juba kolmandiku võrra rohkem elektrit kui tunamullu. Tuuleenergia kasutamise alal on Euroopa esimesed Taani (juba 1999. aastal 7,8% tarbimisest), Saksamaa ja Hispaania ning seda suures osas tänu riiklikule subsideerimisele. Kui nimetatute ja teistegi tuuleenergeetikariikide vastavad jõujaamad oleksid osutunud keskkonnaohtlikuks, nagu siin-seal meiegi ajakirjanduses väidetakse, oleksid need kohalike roheliste survel ammu maha võetud. Näiteks Taanis rajatakse aga järjest uusi tuulejõujaamu ja vahetatakse olemasolevaid võimsamate vastu.

Kanged mehed ja head riistad

Et Läänemaa tuuleenergeetikapioneerid pole eespool kirjeldatud oludes asjale käega löönud, suurendab ainult lugupidamist nende vastu.

Tunnustada tuleb ka Hanila valla toetust.

Kuidas RR oma partneri EE-ga toime tuli, jääbki vist tema teada. RR-i juhatuse liige Ants Ink vaid muheleb: “Kui elevant ja sipelgas lähevad mööda sama teed, peab sipelgas ettevaatlik olema. Unustamata sealjuures järjekindlust ja täpsust.” Küsin seepeale, kas on nii, et EE oma monopolistiseisuses saab läbi tuuleenergeetikaettevõteteta, need aga EE-ta mitte. “Aga loomulikult,” on Ants Ink kindel.

Võib oletada, et RR elus osutub partnerlus EE-ga üsna otsustavaks. Ülejäänud tuuleenergeetikaettevõtetel ei maksa lootagi, et saavad enesele kompanjoniks EE. Neil tuleb kuidagi teisiti hakkama saada. Esialgu piisab EE Taastuvenergia Ettevõttele ühest tuulejõujaamast Virtsu tuulepargis ja Linnamäe hüdroelektrijaamast Jägala jõel. Nende töö tulemuste põhjal otsustatakse, mida edasi teha.

Siinjuures tasuks aga pisut jahutada EE juhatuse esimehe Gunnar Oki uhkust, kes ühes Postimehele antud intervjuus kiitles: “Nende kahe projektiga tõuseb Eesti Energia ise suurimaks taastuvenergia tootjaks.” Arvude järgi on tal õigus: Virtsu 0,6 MW ja Linnamäe 1,0 MW annavad kokku 1,6 MW ja sellele pole hetkel tõepoolest kellelgi midagi vastu panna. Samal ajal osutub aga saarlaste RR-i tulemus vaid veidi väiksemaks – 1,2 MW, kusjuures see firma on vaid kahemeheettevõte. Teine tegija on Tullio Liblik.

Vahemärkusena olgu öeldud, et ka OÜ Veemaailm Inc., kes Virtsu tuulikutele vundamendid ehitas ja tuulepargis mullatöid tegi, kuulub saarlastele ja selle juhataja on lugejale juba tuttav Ants Ink. On’s EE-l siis paslik rinda ette ajada, kui võrratult väiksem sisuliselt rohkem suudab? Pealegi ei kavatse RR saavutatuga piirduda.

Kui Tahkunas ja Sõrves pandi üles nii-öelda sakste vanad, varem mujal maailmas juba kasutusel olnud tuulejõujaamad, siis RR ja EE ostsid Saksamaalt uhiuued. Enercon GmbH, kellelt tuulikud telliti, on nende tootmises teisel kohal maailmas. Möödunud aasta lõpuks töötas ühtekokku 4640 selle firma tuulegeneraatorit, mille koguvõimsus on 3,2 GW.

Virtsu tuulikud on Enerconi toodangus uusimad antud võimsusklassis, nimelt tänavune mudel. Sestap pole imeks panna firma hool sealse tuulepargi eest. Telemeetriaandmed tuulejõujaamade töö kohta lähevad reaalajas Saksamaale ja nii on meie esimene tuulepark ühtlasi ka Enerconi katsepolügoon. Virtsu tuulepark hakkas energiat andma käesoleva aasta oktoobris.

Enercon pani Virtsu tuulikud üles ja hooldab neid kaks aastat, õpetades samal ajal välja kohaliku tööjõu.

REG ostab oma tuulikud ilmselt Taanist, sealselt spetsialiseeritud firmalt NEG Micon. Alanud on ettevalmistustööd REG-i teise Rõuste-projekti realiseerimiseks. Sellesse kuulub juba kaheksa 2,75 MW võimsusega tuulejõujaama.

Tagasi artiklite lehele