Koguteosest “Eesti riik ja rahvas II Maailmasõjas” V osa.
Kirjastus EMP Stockholm 1957

[Lühendatult]

Tallinnast lahkume 30. aug. [1941] kell 14.00 Risti suunas, poiste poolt saagiks saadud uues vene ZIS-bussis. Hiljem, kui juba oleme saartelt tagasi, anname selle üle ta õigele omanikule, Tallinna linnavalitsusele. Teel möödume oma pataljoni osadest, kes Tallinnast enne meid olid välja marssinud. Ristil saame uue korralduse liikuda Koluvere mõisa, kus on ette nähtud pataljoni ööbimine.

Järgmisel ööl ööbime Vanamõisas. Siin oleme juba vaenlase otseses läheduses. Nimelt toob Lihula suunas väljasaadetud luure teateid, et venelane on asunud kaitsele Lihula ette. Tulekontakti vaenlasega aga siiski veel ei ole.

Öösel kutsutakse leitn. Hurt pataljoni staapi vastu võtma korraldusi järgmiseks päevaks. Nendest selgub, et nüüdsest peale moodustab meie rühm nagu mingi erirelvaliigi. See eriolukord jääb kehtima kogu meie sõjakäigu kestel, välja arvatud Sõrve lahingud, kus rühm täidab lahingülesandeid kompanii koosseisus. Sakslased põhjendavad meie eriseisundit järgmiselt: olete eestlased ja tunnete kohalikke olusid ning olete kodus oma maastikul. Need on eeldused, mis vajalikud soodsaks luure ja eriülesannete täitmiseks. Kogu rühm on oma eriseisundile uhke.

1. septembril on äratus kell 4.00 ja joome oma hommikukohvi. Oleme määratud pataljoni eelpatrulliks ja julgestuseks liiklemissuunas, Vanamõisa-Vigala II jsk. metsniku talu – Kirbla jaam – Lihula jaam. Jõuame takistusteta Lihulani välja. Seal põleb paar maja, kuid alevieelne serv, kus luureandmetel eelmisel õhtul veel oli pidanud asuma vaenlane, jääb binokliga uurides tühjaks. Liigume Lihulasse, kust vaenlane lahkunud. Seal kohtame oma rügemendi I pat. luuremasinaid, mis on tulnud Risti-Virtsu maanteed mööda, jätkates oma liikumist Tuudi-Karuse suunas.

Meil on Karusel kokkupõrge vene katteosadega, kes tõmbuvad aga kohe tagasi Kõmsi joonele, kuhu nad on sisse kaevunud. II / 162. j.-r. staap ja 6. ja 7. komp. asuvad Uue-Virtsu külla. Õhtu eel saame luureülesandeks selgitada venelaste tagalas nende järelvedu, suurust ja iseloomu ja võimaluse korral seda ka häirida, kusagil Kõmsi ja Virtsu vahepeal.

Rühmaülem valib oma ülesande läbiviimiseks Hanila piirkonna. Keegi kohalik elanik juhib meid metsi ja heinamaid kaudu ümber venelaste lahtise vasaku tiiva. Umbes kell 19 oleme Hanila kirikust põhja pool asuva metsa serval, venelase seljataga. Hetkel, mil maanteel pole liiklemist, teeme rühmaga hüppe üle põlluriba, mis lahutab kirikut metsast, ning vallutame kiriku ja seda ümbritseva kalmistu. Asume kaitsele kalmistu müüridel siilikujuliselt kasvavatesse põõsastesse.
Hanila ev.-luteri kirik asub Kõmsi ap.-õigeusu kirikust umbes 2 km Virtsu poole. Kirikut lahutab kiriklast Lihula-Virtsu maantee, kusjuures nii kirikut kui ka kiriklat piirab paiguti kuni 1,5 m kõrgune massiivne kivimüür.

Pärast kahe tühja veomasina möödumist Virtsu suunas jääb maanteel kõik vaikseks. Enne loojangut aga sõidab meist mööda Kõmsi suunas suure kiirusega kaks veoautotäit relvastatud eraisikuid. “Hävituspataljon” käib sosin läbi aheliku.

Kõmsi poolt kostab intensiivset kuulipilduja- ja püssituleraginat, mida saadavad aeg-ajalt granaadiheitjate granaatide plahvatused. Murrame oma päid, milleks kasutatakse rindel hävituspataljoni. On siis sakslased Kõmsi suunas juba läbi murdnud või on hävituspataljoni mehed saadetud meie vastu? Parajasti, kui arutame leitn. Hurtiga ja maat M.-ga nähtut, hakkab Kõmsi poolt jälle paistma hävituspataljoni masinaid. On kindel, et meid on avastatud ja kaks autotäit püssimehi meie vastu suunatud. Laseme aeglaselt lähenevad masinad tulla umbes 300 m kaugusele ja avame siis kahest kuulipildujast ja püssidest tule. Autod peatuvad, kerkib vali venekeelne kisa ja röökimine. Osa mehi päästab end autodelt maha hüpates ja metsa joostes. Tagumisel autol õnnestub pöörduda ning autokasti jäänud surnute ja haavatutega põgeneda Kõmsi suunas. Mahajäänud auto juurest kostab oigeid ja venekeelseid appihüüdeid. Nagu hiljem selgub, on olnud tegemist vene baasitöölistest formeeritud hävituspataljoni üksusega.

Umbes veerand tundi hiljem kostab Kõmsi poolt uut tugevat mootorite ja roomikute mürinat. Läheneb suure kiirusega vene tankett. Soomusmasin peatub teelejäänud hävituspataljoni masina juures ning tanketist poeb poolest kehast saati välja nahkkuues tankist. Viimane küsib midagi haavatutelt. Hetk hiljem aga vajub ta keha elutult üle tanketi soomuskatte. Ühe meie mehe kuul on oma töö teinud. Tankett pöördub ümber ning, ühtegi lasku tulistamata meie suunas, kihutab tuldud teed tagasi.

Meie tuju on suurepärane. Ununeb olukord, et asume 2 km vaenlase seljataga, omadest ära lõigatud. Nüüd lähenevad Kõmsi suunast uuesti tanketid. Seekord on neid juba kaks. Soomusmasinad lähenevad tasasel käigul, tehes vahel peatusi, et uurida enda ees videvikku uppunud maastikku ja sellel asuvaid märke. Siis külvatakse kalmistu üle tugeva kuulipildujatulega. Meie poolt jääb kõik vaikseks. Pärast kümneminutilist tulistamist kihutavad tanketid meist mööda, Virtsu suunas, kust nad kesköö paiku Kõmsi suunas tagasi sõidavad. Venelaste järelveomasinate liiklemine maanteel on aga täiesti katkenud. Tankettide tulistamisest on põrkekuuliga saanud õlast haavata trefnerist R.J. Seome haava ja viime haavatu kirikusse, asetades ta lamama altarivaibale.

Et meie laskemoon on piiratud, teeb leitn. Hurt meestele selgeks, et nüüdsest peale võime tulistada ainult kindlalt nähtavaid märke. Pimeduse saabumine hakkab oma mõju avaldama. Märgid, mis päeval olid nähtavad, on nüüd kadunud või ähmasteks muutunud. Asume kiriku ümber kaitsele kivimüüri taha.

[…]

Tulistamine on aga kalmistu müüride taga liikuma pannud tõelised varjud. Kirikla müüri tagant küsitakse tugeva vene aktsendiga eesti keeles: “Kas olete eestlased või sakslased?” Meie poolt jääb kõik vaikseks. Siis korratakse sama küsimust vene keeles. Sellele vastab leitn. Hurt samuti vene keeles, et oleme inglased. Hurti vastusele järgneb tugev vene sõim koos oma kolmetärnilistega. Sellepeale tehakse meile ettepanek alistumiseks, kuna meie olevat nende poolt ümber piiratud. Et jutukõmin ühes punktis kirikumüüri ääres muutub mitmehääleliseks, heidan käsigranaadi häälte suunas. Käsigranaat lõhkeb tugeva plahvatusega teisel pool müüri. Granaadi lõhkemisele järgneb tükk aega vaikust, mis aga siis puruks rebitakse heleda kuulipildujavalanguga. Venelased on oma kuulipilduja seadnud üles kirikla väravale, tulistades sealt läbi kalmistu värava kiriku uksest sisse. Kuna haavatu J. sõbrad külastavad teda aeg-ajalt kirikus, on venelased seal liikumise avastanud. Hetkel viibib kirikus ka leitn. Hurt. Roomame “poika” poiss K.-ga kalmistu värava posti taha ja hetkel, kui venelane saadab oma järjekordse valangu kirikusse, tulistab K. püstolkuulipildujast vaenlase suudmetule suunas. Täienduseks viskan samas suunas ka käsigranaadi. Tulistamine lõpeb silmapilkselt ja jäädavalt.

Vahepeal on aga taevas pilve tõmbunud ja öö muutub pilkaselt pimedaks, nagu see omane kodumaa sügisööle. Kõmsi poolt kostab jälle tankettide roomikute kolinat. Et meie ülesanne on täidetud, otsustab leitn. Hurt kirikaia maha jätta. Kella 4.00 paiku lahkume kirikaia põhjapoolse, kalmistumüüris oleva ava kaudu. Üksteise vöörihmast kinni hoides lookleme hanereas läbi kastese heina, avastades lõpuks mingisuguse kraavi, mille kallast mööda kaugeneme kirikust, seda oma piirajatega seljataha jättes. Enne kalmistult lahkumist aga kinnitasime kõik kolinat teha võivad rakmed. Gaasi torbiku purgi pistsime põue.

Kuna meil oli teadmata sel ööl kehtiv saksa tunnussõna, siis, et mitte asjata sekeldust tuua oma eelpostidele, poeme Hanilast umbes paar kilomeetrit eemal heinamaal asuvasse heinaküüni värskete heinte sisse puhkama.

Hommikul koidu ajal läheb mahajäetud kiriku juures lahti vali kuulipildujaragin, millele kaasub tulistamine tankitõrjekahurist. Oleme oma seiklusega enam kui rahul. Enne lõunat oma kompanii juurde tagasi jõudes kuuleme, et meid olevat juba kadunuiks peetud.

Olles mõned tunnid puhanud, saabub meile pataljoni staabist uus ülesanne. Peame selgitama vaenlase kaitse lahtise tiiva Kõmsi ees. Leitn. Hurti korraldusel asun mina käsu täitmisele. Valin endale välja viis vabatahtlikku ja asun ülesande täitmisele. Teel möödume küla servale ülesseatud saksa patareist, mis hetkel hävitab otsesihtimisega Kõmsi kiriku tornis vaenlase vaatlusposti. Patareimeeste rõõmukisa täidab õhku kolmanda lasu järel saavutatud täistabamuse puhul.
[…]
Läbime Uue-Virtsu külast läänes asetseva tiheda segametsa riba ning jõuame välja Kaseküla heinamaadele. Rindel on vaikne, ainult Kõmsi poolt on kuulda üksikuid laske. Meid lahutab Kaseküla põlde piiravast kiviaiast umbes 400 m osaliselt niitmata heinamaad. Asume kahe lähestikku asuva heinasao külje alla ning toimetame vaatlust eespool asuva Kaseküla suunas, kus eelduste kohaselt peab asuma vaenlase kaitse vasak tiib.

Oleme umbes pool tundi toimetanud vaatlust oma ees oleval suitsuvinesse ja päikesepaistesse uppunud maastikul, avastamata ühtegi liikumist või märki kaevumisest. Otsustame ületada heinamaa ning kiviaia varjus edasi liikuda Kõmsi suunas. Kokkuleppel leitn. Hurtiga asun ette piiluriks, kuna rühmaülem ise toob piilkonna südamiku järele. Nimetan just, et kokkuleppel, kuna leitn. Hurt tahab ise piiluriks minna. Liigun hüpetega ja vaatlust toimetades ja põõsaid varjeks kasutades kuni 150 m aiast. Tõusen mind varjavasse põõsasse püsti, et paremini vaatlust toimetada. Binoklit silmadele tõstes märkan kiviaia tagant kerkivat venelase rohelist kiivrit ning kuulen samaaegselt pauku. Üheaegselt tunnen ka tugevat lööki oma parema käsivarre pihta. Püstolkuulipilduja kukub mul käest, kuid siis olen ise ka juba pikali. Maas olles kuulen tagantpoolt hüütud küsimust: “Kas said pihta?”
[…]
Uue-Virtsu külapoolses servas on meie 6. ja 7. komp. juba lahingkorras ootamas. Rünnaku üldjuht, obersti auastmes ohvitser, kannab leitn. Hurtilt saadud andmed vastase kaitse vasaku tiiva asetuse ja meie poolt avastatud kuulipildujate pesad kaardile, mille peale üksused alustavad liikumist, et venelast rünnata tiivalt. Meil on korraldus külla tagasi minna. Seal teeb sanitar mu haavale uue sideme. Otsustame koos eelmisel õhtul haavata saanud J.-ga üksuse juurde edasi jääda. Õhtul kella 22.00 ajal tuleb meile järele saksa sanitaarauto, kes vastupunnimise peale vaatamata viib meid sidumispunkti teetanussüsti saamiseks. Süsti saanud, viiakse meid kohe edasi Kirbla välihaiglasse, milline asub uues ja nägusas, iseseisvuse ajal ehitatud koolimajas. Järgmise päeva õhtul saadetakse meid jällegi edasi, seekord Pärnusse sõjaväe laatsaretti, kuhu jääme kolmeks nädalaks.

Oma väeosa juurde tagasipääsemiseks kasutame oma rügemendi sanitaarmasinaid, mis tõid juba Saaremaalt järjekordse haavatute transpordi Pärnu haiglasse.

Suures Väinas on tugeva tuule tõttu paras lainetus, kui meid Virtsus koos veokitega mootorparvele laaditakse. Need on intensiivses tegevuses järelveo ületoimetamiseks Kuivastu sadamasse. Siit veerevad raskelt laaditud veokid maad mööda järele Saaremaale nihkunud rindele.
[…]

Tagasi artiklite lehele