Virtsus käisid Grigori Joffe, Tiit Joost,
Harles ja Merike Pilter, Karl Õismaa.

Seekordseks “Töörahva Lipu” lahtise kirja päeva kohaks oli Virtsu.

Virtsu alevik asub samanimelisel poolsaarel, mille suurus ainult pisut üle 6 ruutkilomeetri. Sellele maalapile, mis alles poolteistsada aastat tagasi oli saar, nüüd aga on poolsaar, mahuvad “Lääne Kaluri” kalurid, kalatööstus, mitmed teised tööstuslikud tsehhid, karusloomafarm ja põllumajanduslik tootmine. Siin on Eesti üks suurimaid sadamaid, raudteelaste puhkekodu, mitmet laadi teenindusettevõtted, kauplused, sööklad jne.

Alevikus on üle tuhande elaniku, igapäevased olmemured on mõneti maainimese, osalt aga linnainimese murede moodi. Lahtise kirja päeva jooksul, see oli eelmise nädala teisipäeval, tutvusid ajakirjanikud Virtsu ettevõtete ja asutuste tööga ja töötajatega. Lugejatega kohtuti konservitööstuses, plekitsehhis, lastepäevakodus, kolhoosi osakonna kontoris ja sadama juures sööklas. Päeva lõpetuseks oli kalurikolhoosi Virtsu osakonna klubis kohtumine lugejatega, kus küsimustele vastasid peale toimetuse töötajate EKP Haapsalu Rajoonikomitee sekretär Kalju Metssalu, Hanila külanõukogu esimees Õie Pärna ja “Lääne Kaluri” esimehe asetäitja Kalju Tammearu.

Allpool anname ülevaate nähtust-kuuldust ja kohtumisõhtul esitatud küsimustest ning vastustest.

Töine nägu

Virtsu aleviku töise näo palgejooned kujundavad kalurikolhoos “Lääne Kalur” ja selle suurmajandi seal paiknev kalatööstus.
Konservitsehhi juhataja Verner Metsniit on Virtsus 1957. aastast. Tema silma all ning kaastegevusel on kalatöötlemine kujunenud, arenenud ja kasvanud selliseks, nagu ta praegu on.

Nüüd paistavad Virtsu sisse sõites juba eemalt kätte avarad tootmishooned, heakorrastatud hooneümbrused. Juba viiendat aastat tehakse kalakonserve uues, kõigiti nüüdisaegselt sisustatud tsehhis. Verner Metsniit mäletab hästi neid aegu, kui karpi pandi esimesed kalad, kui ruumid olid kitsukesed, ebamugavad, tootmine aga primitiivsel tasemel. Kuid ka siis töötasid inimesed tublilt ja seisid hea oma toodangu maine eest.

Peale konservitsehhi on välja ehitatud külmhoone, valmistoodangu ladu. Omaette üksus on plekk-karbitsehh, milleta konservilootmine pole mõeldav. Tööd leiab siin kokku üle 260 inimese.
Üheteistkümnenda viisaastaku esimene aasta on kalatöötlejatele olnud edukas. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 64. aastapäeva künnisel 5. novembril sai täis kalakonservide tootmise aastaplaan. Tarbijate kätte läks 6,3 miljonit tingtoosi konserve. Aasta lõpuks tahetakse üle plaani anda veel miljoni tingtoosi ringis. Täis on ka kaubatoodangu aastaplaan 5,2 miljonit rubla.

Üldse valmistatakse Virtsus kaheksa nimetust kalakonserve, neist kaks, blanšeeritud sardiin ja räim õlis, on uudistooted. Eesrindlastest palus Verner Metsniit kindlasti esile tõsta noort kalarookijat Viive Õuet, kalatöötlejat Elle Eilastet ja laotöölist Maimu Väratit.
Konservitsehhis on hoolitsetud töötajate töö- ja olmetingimuste parandamise eest. Normaalsed töötingimused loob tootmisprotsessi täiustamine, millega pidevalt tegeldakse. On loodud võimalused hügieeniks, kujundatud puhkenurk. Lõunavaheajaks tuuakse kohale soe söök, mida võib endale hea maitsta lasta selleks kohandatud söögitoas.

Kuid ega probleemidest ja muredestki puudu ole. Kõige rohkem on need seotud tooraine (kala) saamisega. Toodangu sortiment sõltub sellest, millist kala parajasti saada on, ja seetõttu on toodang aeg-ajalt ühekülgne.

Kalatöötlejad on enamuses naised. Tööletulek on korraldatud nii, et see langeks ajale, millal üks või teine töötajate kategooria peab kohal olema. Need, kes tulevad hommikul kella kuueks, jõuavad sisseoste teha pärast tööd, need, kelle tööpäev algab hiljem, käivad enne tööletulekut poes ara. Aga need, kes on ametis kella 8-17-ni, peavad nuputama, kuidas sisseoste teha, sest pood on just nendel tundidel (ei varem ega hiljem) avatud.

Oma töö ja muid küsimusi arutatakse aktiivselt töötajate koosolekutel. Meeleldi kuulatakse häid loenguid (oleks neid aga rohkem),
On hea, et Virtsu kalatöötlejad õigesti tunnetavad oma vastutust, töötavad pingeliselt ja annavad oma panuse toitlusprogrammi elluviimisse.

Kõik inimese heaks

Virtsu – see pole üksnes sadam, kalurikolhoosi osakond, eelkõige on ta kodukohaks rohkem kui tuhandele inimesele, Tasapisi ja visalt on siia mere äärde kerkinud uusi elumaju, tootmishooneid, poode … Virtsulaste elu on läinud lahedamaks ja paremaks, aga ka mõned viltulaskmised annavad endast pikkamööda märku.

Juba hulk aastaid on käigus kauplus “Kajakas” ja kolhoosi söökla, mis on ühe katuse all. Tore, et see pood tehti, sest aleviku nendel elanikel, kes elavad kolhoosi majades ja selle kontori ümbruses, jäi jalavaeva vähemaks. Sadamas olevas toidupoes polnud enam vaja käia, sinna on aga ligemale kaks kilomeetrit. Kõik peaks nüüd korras olema, aga rohkem kui aasta tagasi läks All-Virtsus (nii nimetavad virtsulased vana Virtsut, sadama ümbrust) pood remonti plaaniga, et sellest saab tööstuskauplus. Praeguseks on remont tehtud (iseasi, kui kvaliteetselt), juhataja olemas ja võib-olla õige pea hakatakse seal kauplema ainult majapidamistarvetega, Kas see – eripood – pole Virtsu kohta liigne luksus? Jah, viina ning veini jaoks on oma pood, kus müüakse ka leiba ja saia, sest vanuritele on “Kajakas” liialt kaugel. Ajakirjaniku jutule tuli üle kolmekümne pensionieas inimese, kes soovisid, et Virtsus oleks ka teine pood, kust saaks osta leiba, saia, piima, võid, vorsti, liha, kala … Oleks üks tavaline maapood, kus oleksid kõik esmatarbekaubad. Vanainimestel ja All-Virtsu elanikel jääks siis ära paarikilomeetrine retk “Kajakasse”.
Sooviksime, et rajooni tarbijate kooperatiiv võtab seda virtsulaste soovi kuulda. Ostjad oleksid igatahes tänulikud.

Kooperatiivile on veel etteheiteid. Virtsu sööklat varustatakse kehvalt. Näiteks oli 17. novembril tellitud 15 nimetust toiduaineid, saadi ainult neli. Makarone ei ole toodud juba kaks kuud, nii on kattulitagavarast üks kolmandik juba läbi. Makarone on, aga pole, millega neid Haapsalust Lihulasse tuua. Sadama söökla ehitati neli aastat tagasi, kuid algusest peale on vihm tulnud paneelide vahelt sisse. Kanalisatsioon on ummistunud, aga parandada ei saa, sest kanalisatsiooni projekt on kadunud. Kiita pole ka söökla töötajate elamistingimused. Lohakalt tehti Tallinna mnt. maja nr. 11 remont.

Inimestega vesteldes jäid märkmikku veel mitmed lahendamist ootavad probleemid. Osaliselt sai neile vastuse toimetuse töötajate ja Virtsu elanike ning “Lääne Kaluri” juhatuse esindajate kuhtumisel.
Virtsu kõige pikem tänav on Tallinna maantee, kuid see on valgustamata. Kolhoos on tänavavalgustuse seadnud peamiselt oma majade ümbrusesse. Tallinna maantee peale tema hammas üksinda ei hakka, pealegi on praegu käsil maantee kapitaalremont ning enne tee valmimist pole mõtet midagi teha. Oma osa peavad Tallinna maantee valgustamisse andma Hanila külanõukogu ja Eesti Merelaevandus.

Korrast on ära Virtsu väiksemad tänavad, mõni neist pole kruusa saanud paarkümmend aastat. Tänavate korrastamisega on asjad väga segased. Hanila külanõukogul pole vahendeid nende remontimiseks. Teedevalitsuse jaoks pole neid arvele võetud ja mida pole paberil, seda lihtsalt polegi ning teedevalitsus tänavaid parandama ei hakka.
Vee tänaval on vesi, uputab, seda eriti majas nr. 4. Vee tänav on ehitatud kakskümmend aastat tagasi ning teetrass ei vasta tänapäeva nõuetele. Lahendus ei ole liivaga täitmine, nagu vahepeal püüti teha, vaid vee ärajuhtimine ja uue trassiga ühendamine. Kolhoosi juhatuse esimehe asetäitja K. Tammearu tunnistas, et neid töid tänaval oleks saanud kiiremini teha.

Kuidas ja kust saab küttepuid ja briketti? Kolhoosis on kütteprobleem lahendatud, aleviku elanikelegi pole majand puid keelanud, aga tervet Virtsut ka varustada ei suudeta. Kel peres on töövõimelisi inimesi, võivad Hanila külanõukogu vahendusel saada raieloa. Briketti ei ole maa-asulatele ette nähtud. Kui seda on seni antud, siis neil aastail, kui briketti rohkem saadi. Tänavu vihmasel suvel saadi briketti teha nii vähe, et seda lihtsalt ei jätku.

Veel oli lahtise kirja päeval juttu supelranna- ja paadisadama vajadusest, prügilast ja telelevist.

Mitmedki küsimused räägiti kohapeal selgeks, teised jälle nõuavad kauemat asjaajamist ning ajaleht lubab olla siin vahendajaks lootuses, et lähtutaks põhimõttest: kõik inimese heaks.

Veidi kiitust ja etteheiteid

Keset tuulist Virtsut on olemas iilidest kaitstud paik – vana mõisapark. “Lasteaia jaoks lausa ideaalne, soe ja tuuletu ka tormide aegu,” iseloomustasid oma asupaika “Lääne Kaluri” Virtsu osakonna lastepäevakodu töötajad.
Lastepäevakodus käib praegu 70 mudilast. 14 aastat tagasi ehitatud maja ei vasta enam praegusaja nõuetele. Seepärast on käsil juurdeehitus. Ehitab kalurikolhoosi oma ehitusbrigaad. Kui lastepäevakodu juhataja Ülla Grossfeldtiga uusi ruume vaatamas käisime, oli töö kõikjal käimas. Kopsiti, puuriti, lihviti põrandaid – jutuajamisest ei tulnud müra tõttu midagi välja. Juhataja toas võis näha aga tulevaste ruumide sisekujunduse kavandeid. Kunstnik on valinud ilusad soojad toonid kõikide tubade jaoks. Kuu aja pärast peabki kõik päriselt valmis olema: 25. detsember on ehitusmeeste antud tärmin.

Hiljem kuulsime kalurikolhoosi juhatuse aseesimehelt Kalju Tammearult, et see juurdeehitus on vaid esimene etapp lasteaia laiendamisel. Nii et ehitus vanas mõisapargis jätkub ka edaspidi.

Kolhoosi juhatus peab laste eest hoolitsust tähtsaks. Lasteaia juhataja ütles, et ühtegi päevakodu töötajate põhjendatud soovi pole täitmata jäetud. Töötajatele makstakse hea töö eest preemiat, kasvatajad on kõik eriharidusega, töötavad loominguliselt, on alati uue ja huvitava otsinguil. Rahul on lastepäevakodu oma köögiga. Jällegi lausuti tänusõnu kolhoosile – Virtsu kasvuhoone annab laste jaoks rohelist.

Kes poleks kuulnud Virtsu “Mutionu” baarist? Aga seda, et see baar ka laste jaoks tegutseb ja üritusi korraldab, teavad vähesed. Ülla Grossfeldti käest kuulsime esimesi kiidusõnu baarimeeste kohta, poolsaarel ringi liikudes tuli neid juurde. Toomas Länts ja Rein Roover on mehed, kes ei pea paljuks pühapäeviti “Mutionu” laste jaoks ümber korraldada, pakutakse jäätist, kokteile, pepsit. Mudilased tulevad siia koos vanematega, koolilapsed ise. “Mutionu” on kutsunud külalisi: tuntuim neist on suur lastesõber onu Raivo televisioonist! Praegu on “Mutionus” remont. Taasavamisel on külastajatel võimalus näha täiesti uut sisustust.

Kultuurilise meelelahutuse korraldamisega on Virtsus raskusi, kolhoosi klubi on vana ja väike, kino jaoks pole kohta. Kolhoos ehitab praegu kaarhalli. Veel vana aasta sees tahetakse valmis jõuda. Siis on Virtsus võimalik korralikult filme vaadata, spordivõistlusi korraldada ja kui lava valmib, ka mõned kutselised kollektiivid esinema kutsuda.
Seni on Virtsus ikka isetegemisest rõõmu tuntud. Tegutsevad puhkpilliorkester (24 meest, pille on rohkema jaoks), rahvapilliansambel “Viire”, rahvatantsijad, näitering jm. Virtsu inimesed oh teatrihuvilised. Bussiga käiakse kõige sagedamini Pärnus.
* * *
Mis siis saab, kui Virtsu elanik teeninduskombinaadi teeneid vajab?
Kui on soov lasta õmmelda uus ülikond, kostüüm, palitu, lasterõivaid? Praegu ei teadnud mõned virtsulased üldse, et üks õmbleja kohapeal töötab. Reklaam on vilets, õieti puudub. Kleidi saab Virtsus õmmelda, ülalloetletud rõivaste tellimiseks tuleb aga mõnda linna sõita.
Jalatsiparandamiseks on vaja kingad Virtsu teeninduspunkti viia; ei Virtsus kingseppa pole, tuuakse jalanõud Haapsallu. See aga võtab aega. Hädasti oleks vaja meest, kes kontsaplekke alla lööks ja muid pisiparandusi teeks.
Juuksur käib lõikamas-lokkimas kord nädalas. Mehed kurtsid, et daamide soengud võtavad nii palju aega, et meeste peadeni iga kord ei jõutagi.

Teeninduspunkti töötaja pidas praegu kõige halvemaks seda, et punktis ei ole telefoni. Kuni teenindaja telefoniga mõnes teises majas asju ajab, peavad kliendid ootama. Telefoniga Virtsust Haapsallu helistada pole aga lihtne, seda kogesime kirjapäeval isegi.
Teeninduskombinaadil “Haapsalu” oleks küll vaja poolsaare rahva teenindamist paremale järjele tõsta.

Soovitused ajalehele

“Töörahva Lipu” sisu kohta anti mitmeid soovitusi. Sooviti meelelahutuslikke, ka humoristlikke ja satiirilisi kirjutisi. “Lääne Kalurisse” kuulub ligi kaks tuhat inimest; koos perekonnaliikmetega huvituvad selle kolhoosi uudistest seega tuhanded lehelugejad. Sooviti, et sageli oleks lehes erirubriik kalurikolhoosi uudistega. Tehti ettepanek aeg-ajalt avaldada lehes järjejuttu.

Toimetus arvestab neid ettepanekuid. Hakkab ilmuma huumori- ja satiirinurk “(K)urva-plaaster”. Ajaleht püüdleb artiklite lühiduse, uudislikkuse suurendamise poole. Avaldame rohkem fotosid, uuendame kujundust. Kalurikolhoosi eluolu tutvustav rubriik saab teoks lähemal ajal. Toimetus ei pea otstarbekaks pikkade 30-40 lehte läbivate järjejuttude avaldamist, sest eks ilmu ju meie leht vaid kolm korda nädalas ning niiviisi võib jutu algus enne ära ununeda, kui lõpp kätte jõuab. Küll aga avaldame selliseid pikemaid jutustusi, mis ei lähe üle 8-9 ajalehenumbri.

Toimetus tänab Virtsu rahvast lahtise kirja päeva üritusest aktiivse osavõtu eest.

Tagasi artiklite lehele