Ehkki uusi tuulejõujaamu kerkib Eestisse iga aastaga, ümbritseb seda energeetikavaldkonda suur hulk tõsiseid süüdistusi ja teravaid intriige. Kas neil on ka alust?
Eestis on vähemalt üks koht, kus tuuleenergeetikast mööda vaadata ei saa. See on Virtsu Läänemaal Hanila vallas. Kui saabute sinna Saaremaalt ja vaatate paremale, näete tuulejõujaamu. Vaatate vasemale – sama lugu. Kui te aga kummalegi poole pilku heitmata Tallinna suunas sõidate, seisavad tuulejõujaamad Virtsu piiril otse maantee ääres.
Mismoodi mõni ajaleht tuuleenergeetikat avalikkusele serveerib, räägivad juba nende halvustava alatooniga lugude pealkirjad: “Tuulepark häirib elanikke”, “Väga palju tuulikuid suurendab saastamist” jne. Taoti ei öelda ära isegi lihtlabasest valest. Otsitakse ja luuakse intriige. Tuuleenergeetika plusspool jäetakse üldjuhul avamata.
Aga ega ainult ajalehed tuuleenergeetikasse sedamoodi suhtu. Möödarääkimisi tuleb ette ka tuuleparkide eskiisprojektide läbiarutamiseks korraldatud rahvakoosolekutel. Ja mis siin lihtrahvast rääkida, kui isegi enamik poliitikuid ei valda teemat. Aga võiks vallata. Või siis ennast uduheitjatest eemale hoida.
Meetrid ja detsibellid
Olgu siinkohal lühidalt üle korratud tuuleenergeetika kasuks rääkivad põhitõed. Neid on neli. Esiteks ei riku tuulejõujaamad atmosfääri, nagu seda teevad põlevkivielektrijaamad.
Teiseks on tuuleenergeetika jätkusuutlik, sest tuul ei lõpe, küll aga põlevkivi. Kolmandaks ei jäta tuulejõujaamad endast maha jäätmeid, nagu jätavad põlevkivielektrijaamad. Neljandaks on tuul tasuta ressurss, aga põlevkivi eest tuleb palju maksta.
Süüdistusi jagub. Valele poole trügib see, kes nõuab, et lähima tuulejõujaama ja tema kodu vahekaugus peab olema vähemalt 2–3 kilomeetrit. Sotsiaalministri määrus ei räägi midagi meetritest, küll aga detsibellidest.
See, et tuulejõujaam satub lähimast elamust näiteks 300 või 500 meetri kaugusele, on tingitud tulevase tuulejõujaama poolt tekitatava heli modelleerimise tulemist. Nagu iga teisegi tööstusmüra puhul, on öisel ajal lubatud 40 dB ja päevasel 45 dB. Pealegi – kui ehitada tuulejõujaamad üksteisest kilomeetrite kaugusele, saaks neid teha vist ainult Alutaguse metsa.
Vähe sellest, et tuulejõujaamad undavat. Väidetakse, et nad ka jõmisevad ja kolisevad, ragistavad ja pasundavad. Tegelikult on ainuke heli, mida tehniliselt korras tuulejõujaam kuuldavale toob, väike vuhin. See kostab siis, kui tiiviku laba tuulejõujaama mastist möödub ning tihti matab metsa- või meremüha sellegi.
Inimesi hirmutatakse, et Eesti rannaääred külvatakse üle tuuleparkidega. Ei külvata. Kas või selle pärast, et kaugeltki kõik mererannad nendel puhuvate tuulte omaduste poolest tuuleenergeetikale üldsegi ei sobi. Pealegi ei luba looduskaitse- ja muud eeskirjad tuulejõujaamu ehitada kuhu juhtub.
Häirivaks peetakse ka tuulejõujaama tiiviku labadelt peegelduvat valgust. Tegelikult on tiivikulabad matid, mitte läikivad.
Veel kardetakse tuulejõujaamadest lähtuvat madalsagedusheli, ent paraku pole öeldud, millise sagedusega heli need jaamad tekitada ei tohi.
Iga kompromissi üks eeldusi on selgitustöö. Sellepärast ei piirdu näiteks AS Raunisaar, kes tahab Hiiumaale suurt tuuleparki püsti panna, ainult koosolekutega. Saarelt palgati mees, kes päev päeva kõrval asjast huvitatud hiidlastega kokku saab. Kõiki või peaaegu kõiki rahuldav lahendus on hea tahtmise korral võimalik vähemalt enamiku probleemide puhul.
Dokumentide ootel
Tuuleparkide ehitamise eel saab näiteks muuta tuulejõujaamade arvu, paiknemist, nimivõimsust ja kõrgust. Mõistagi sellistes piirides, mis tuulepargi rajamist majanduslikus või tehnoloogilises mõistes mõttetuks ei muuda.
Tuuleenergeetikud ootavad Toompealt mitut dokumenti. Üks nendest on veeseadus, mis sisaldaks ka mere- ja järvepõhja hõlvamise õiguslikke aluseid. Seda seadust aga ei tule ega tule, kuigi ka valitsus ja Riigikogu möönavad, et tuuleparkide merre rajamine oleks õige.
Sest sealt tõuseks elektrienergia tootmiseks tuulte toel jõujaamade efektiivsus ning need poleks seal kellelgi jalus. Samas olevat raske otsustada, kellele kuuluks edaspidi merepõhi, mida tuulepargid kasutama hakkavad ja mis praegu riigile kuulub.
Samuti puudub üleriigiline tuuleenergeetika teemaplaneering, mille eesmärk on tuuleenergeetikute suunamine. Et need satuks sinna, kus tuulepark majanduslikult kõige tulusamaks ja keskkonnakaitseliselt kõige vastuvõetavamaks osutuks. Teemaplaneeringu tegemine on aga nii pikalt veninud, et mõned maavanemad võtsid piirkondlikud planeeringud ise käsile. Paraku pole välistatud, et nendest kujunevad mitte arengu-, vaid piiranguplaneeringud, mis annavad ametnikele keeldumiseks mugava aluse.
On ootamatu, et mõni maks võib meeldida ühtaegu nii selle võtjale kui ka maksjale – nimelt tuulejõujaamade maks. Tuuleenergeetikud peavad seda maksu mõistlikuks ja on nõus seda ka tasuma. Nii ei tarvitse riigivalitsejatel sedapuhku proteste karta. Ometi lükkas Toompea tehnorajatiste, sh tuulejõujaamade maksu kehtestamise ettepaneku tagasi. Vallad aga ei taha määramatut aega oodata.
Kolm uut tuuleparki
Viimastel aastatel on suurenenud nende riigiasutuste ring, kellelt tuuleenergeetika ettevõtted peavad tuulepargi ehitamise loa saamiseks kooskõlastuse hankima. Üks neist uutest on kaitseministeerium – kooskõlastust ei anta, kui tuulepark hakkab segama õhukaitseradari tööd.
Esimestena lükati tagasi Purtse, Varja ja Sirgala tuuleparkide projektid, ehkki tundub, et kompromiss oleks neil puhkudel võimalik. Kärpida tuleks hoopis OÜ Elering (endine Põhivõrk) tiibu, kelle nõudmised tuulejõujaamadele on ilmselt üle punnitatud.
Võrgueeskirjade tõlgendamiseks on sellele ettevõttele antud liialt vabad käed ja iga natukese aja tagant tulevad Eleringist uued korraldused. Samuti võttis Elering pähe piirata meie tuuleenergeetika võimsust, põhjuseks elektrisüsteemi ebatäiuslikkus.
Tuuleenergeetika on kallis. Näiteks Viru-Nigula tuulepark läks maksma 408 miljonit krooni. Ent investeerijad usaldavad Eesti tuuleenergeetikuid. Nii sai eestimaine investeerimisfond AS Freenergy mullu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt kaheksaks aastaks 295 miljonit krooni.
Kuna selle panga toetust hinnatakse kui kvaliteedimärki, võib loota ka edaspidistele rahasüstidele. Eesti tuuleenergeetikasse on mahutatud ka suur hulk kodumaist kapitali.
2008. aasta lõpuks oli maailma tuuleenergeetika koguvõimsus 120 798 megavatti ning seda kasutati rohkem kui seitsmekümnes riigis. 2013. aastaks ennustatakse koguvõimsuse kolmekordistumist. Tuuleenergeetika tümitajad ja takistajad ei kuula selle energeetikaharu asjatundjaid. Ent tuuleenergeetika edeneb.
Kogu Eestis on praegu 61 tuulejõujaama, neist Hanila vallas 26. Kõikide meie tuulejõujaamade võimsus kokku on 139,2 megavatti ning Hanila valda on sellest installeeritud 51,5 MW.
Eelmisel aastal rajati juurde kolm tuuleparki – Eesti võimsaim, Aulepa tuulepark (Noarootsi vald), Tooma (Hanila vald) ja kõige uuem, Virtsu kolmas tuulepark (Hanila vald). Tuuleenergeetika on jõudnud ka Saare-, Tartu- ja Hiiumaale.
Tagasi artiklite lehele