Nelja maakonna tuuleenergeetika planeeringu aruteludel on tuulikuid nimetatud monstrumiteks ja põrgu väravateks, nende ehitamist aga ka roheliseks terrorismiks.

“Ei taha Hiiumaale tuulikuid. Ei taha, et oleks nii nagu Läänemaal Noarootsi vallas, kus Aulepa tuulepark on muutnud inimeste elu põrguks,” ütleb Hiiumaa Käina valla elanik Taimi Lõhmus.

Ta elab Käina alevikus ja tuulikud vallas arutamisel oleval võimalikul tuulepargialal tema elu otseselt ei mõjutaks. Naine võitleb aga missioonitundest ja lastelaste nimel. Sellepärast, et mitu tuttavat avalikult oma arvamust öelda ei julge ja et viimatisel vallavolikogu tuulikuarutelul mitu volinikku lihtsalt igavles.

Suurel osal hiidlastest on nahk soe mullusest võitlusest AS Raunisaare gigantse tuulepargiplaaniga (250 tuulikut Käina, Emmaste ja Pühalepa valda), mis 8000 protestiallkirjaga peatuma sunniti.

“Kas kaheksa tuhat jäi tõesti väheks?” küsiti, kui Hiiu maavanem omakorda tuulikuteemaga lagedale tuli – allkirjade arv on 80% saare elanike üldarvust.

Kolme peaga põrgukoer

Maavanemate mullu sügisel algatatud tuuleenergeetika teemaplaneeringu kaardil on potentsiaalse tuulepargialaga Hiiumaalt vaid Käina vald, Saaremaalt Laimjala, Pöide ja Kaarma vald.

Saartele tuulikute ehitamise vastu olev ärimees Tõnis Palts kirjutab Saarte Hääles, kuidas tal on läbi Virtsu Saaremaale sõites tunne, nagu läbiks põrgu väravaid. “Vanakuri ise vehib minu pea kohal kohutavate malakatega,” kirjutab Palts ja lisab emotsiooni, kuidas ta Muhumaale jõudes vaatab hirmunult tagasi, ega kolmepealine põrgukoer Kerberos teda jälitamas ole.

Saarlaste muidu suhteliselt rahulikes aruteludes on kasutusel isegi uus väljend “virtsustumine“, millega mõeldakse visuaalset reostust. Läbisõitjate arvates on kole, kuidas tuulikukolakad maastikku rikuvad.

Väga ägedad vaidlused käivad Pärnumaal, esikohal on siin oma planeeringuga Sauga vald. Häädemeeste tuulerikkas vallas käib oma sõda eelkõige nii maale kui merele tuulikuid ehitada tahtva Eesti Energiaga. Võitlus on päädinud valla otsusega, et tuulikuid näha ei taheta.

Kohustused ja tegelikkus

Samas on Eestil kohustus tuuleenergiat arendada. Euroopa Komisjoni ELi energeetika stsenaariumi järgi peaks tuul tootma 2020. aastal 14% (praegu 5%) ELi elektrist, varustades tuuleenergiaga ligi 120 miljonit majapidamist.

Eestis peaks tuuleparkide praegune võimsus, mis on ligi 150 MW, kasvama maismaal kümne aastaga 400 MWni. Et sinna jõuda, pakub riik tootjaile-arendajaile nii tootmis- kui investeeringutoetusi ja asjaosaliste huvi on suur, kuid kui selle huviga jõutakse konkreetsesse paika, algavad vaidlused.

Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Pärnumaad peetakse tuuleparkide tarvis Eesti kõige sobilikumaks piirkonnaks. Maavanemate algatatud planeering peaks välja selgitama võimalikud maismaa-alad (merepargid jäävad maakondade planeeringust välja), kus selline arendus tulevikus kõne alla tuleks. Käsitletakse vaid suuri, üle 500kW võimsusega tuulikuid.

Planeeringu koostamist konsulteeriva firma Hendrikson ja Ko juhtiv ekspert Kuido Kartau kirjeldab üldist pilti mitte tuule olemasolu, vaid võimaluste järgi. “Häid tuulekohti on ju igas maakonnas ja paljudes kohtades, aga määrav on ka võimalus ühendada park üldise elektrivõrguga,” ütleb Kartau.

Liitumisvõimaluste poolest on neljast parimas olukorras Pärnumaa ja natuke kehvemas Läänemaa. Saaremaal on probleemiks, et ühendusel põhivõrguga pole vaba mahtu ja Hiiumaal liitumisvõimalus praegu üldse puudub.

Iseloomustades arutelusid, ütleb Kartau, et kõige aktiivsemalt võetakse sõna piirkondades, kus juba mõni arendaja on konkreetse tuulepargiplaaniga välja tulnud. Seal, kus ehitajat silmapiiril pole, tuntakse tulevikuvõimaluste vastu märgatavalt vähem huvi.

Sõjatandrite keskel on nii asjalikku arutelu kui suurt vaikust.

Tuulikueitajate põhilised argumendid on müra, tiibade veiklus, maastikupildi muutus ja tuuliku mõjud inimese tervisele. Muretsetakse ka lindude ja loomade pärast.

Päris ilus vaadata

Nelja maakonna suurimad tuulepargid töötavad Läänemaal – Virtsus (10 tuulikut), Aulepas (13+3 ehitatavat +3 naabruses Vanakülas) ja Esiveres (16).

Samal ajal kui Tõnis Palts Saaremaa praamil Kerberosega võitleb, ütleb Virtsus elav Jüri Mõniste, MTÜ Virtsu Arenguseltsi juht, et merelt on tuulikuid päris ilus vaadata.

Virtsu ehitati 2002. aastal nii Hanila valla kui terve Eesti esimene tuulepark. Võrreldes uuematega või suurima, Aulepa tuulepargiga, on tuulikud madalamad.

Valutult ei ole siiski tuuleenergia tootmine sinnagi tulnud. Jüri Mõniste meenutab, et esimeste tuulikute puhul oli palju juttu mürast, aga häiriv valguse vilkumine teatud aegadel ja teatud päikeseseisudega tuli virtsulastele üllatusena, kui tuulikud juba töötasid.

Kui kõik praegused tuulikud olid püsti, avastasid Virtsu keskel olevate kortermajade elanikud, et oma akendest näevadki nad nüüd ainult tuulikuid. “Ka selliste mõjudega tuleb arvestada ja seda peaks arvutigraafika abil olema võimalik vältida enne ehitust,” arvab Mõniste.

Mitut moodi tõlgendatavate lepingute tõttu läks aia taha maaomanike esimene kaup tuulikuomanikega. Nüüd on värskelt jõustunud leping, mille järgi Hanila vallas tegutsevate tuulikute omanikud hakkavad kohalikku elu toetama annetustega selleks moodustatud MTÜ arvele. Viiest tuulikuomanikust on lepinguga ühinenud kolm, neljas on ühinemas. Ainuke eemalejääja on praegu Eesti Energia, kellele kuulub kaks väiksemat tuulikut Virtsus.

Kohalike inimeste suhtumine asjasse on nii rahulik, et Virtsu lähedal asuvate suvilate omanikud heitvat püsielanikele ette: miks oma õiguste eest ei võidelda?

“Kes maal püsivalt elab, otsib pigem mõistlikke lahendusi,” ütleb Jüri Mõniste. “Suvilaomanikud vist ei mõtle, et kui meie võitleks oma õiguste eest nii, nagu nemad ette kujutavad, poleks nad ilmselt saanud siia ka oma suvilaid ehitada.”

Külad jäävad tühjaks

Võitlus käib Aulepa tuulepargi kõrval Suur-Nõmmkülas. Küla suveelanik Rein Sepp, kes on ka külaseltsi esimees, on tuuleenergeetika tuleviku rahvakoosolekutel rääkinud, kuidas võimsad tuulikud häirivad müraga lähikonna elamuid rohkem, kui karta osati.

Sepa sõnul ei ole võimalik 700–800 meetri kaugusel tuulikust öösiti magada, pidev müra käib tervisele ja inimesed on hakanud külast lahkuma.

Aulepa, Suur-Nõmmküla ja Vanaküla (elanikke 19+12+9) tühjenemise ohtu märgib ka Noarootsi vallavanem Aivar Kroon. Koos Suur-Nõmmküla külaseltsiga on tõstatatud probleem, et Eestis ei ole spetsiaalseid tuulikute müra- ja muid norme.

Aga Aulepa tuulikutest Rein Sepaga umbes sama kaugel elav püsielanik talumees Paul Pigul leiab, et Aulepa hädad on avalikkuse ees kõvasti üles puhutud. “Ma ei ütle, et müra ei ole, aga kindlalt ei ole olukord nii hull, nagu Rein igal pool räägib,” ütleb Paul Pigul.

Tema magavat kõik ööd rahulikult ja tuppa tuulikumüra ei kosta. Küla jäi Piguli sõnul sarnaselt paljude teiste Eesti küladega tühjemaks juba enne tuuleparki. Tuulikute ajal ei ole mehe jutu järgi külast keegi ära kolinud, üks pere on hoopis juurde tulnud.

Pigul räägib seda oma elutoas laua taga ja tuulikumüra tõesti sinna ei kosta. Õues hakkab kõrva madal mühin. “Tallinnas on trammid, rongid ja autod, see peaks ikka palju rohkem öösel segama,” arvab Pigul.

Suvel põldudel töötades ja talvel tuulepargi alal lund lükates on ta jälginud, kuidas käituvad tuulikute suhtes linnud ja loomad. Lagleparv, kes Piguli põllul vilja pugimas käib, lendab tuulikutest mööda või üle. Rebased, kitsed ja põdrad liiguvad tuulikute all. “Ise nägin, kuidas jänes tuulikujala ümber oleval serval kõndis. Kui seal oleks tohutu vibratsioon, poleks ta sinna tulnud,” märgib Paul Pigul.

Mees kirjeldab ka, kuidas ta vahel, kui miski üle viskab, läheb oma kiviaia peale istuma. “Seal siis olen ja vaatan, kuidas tuulikute tiivikud ringe teevad…”

Paul Pigul rõhutab, et ta lepiks tuulikutega ka siis, kui kasusaaja ei oleks. Nimelt on ta nende väheste Eesti maaomanike seast, kelle maadele on tuulikuid ehitatud ja kellel on tuulepargi omanikuga sõlmitud leping.

Oma tuulikud

Aulepa tuulepargi alal on samasugused lepingud ühel Aulepa küla põllumehel, ühel või kahel maaomanikust Tallinna mehel ja soomlasel, kes ka kohapeal ei ela, aga kasvatab tuulepargi lähistel teravilja.

Summat, mis kord aastas üle kantakse, Pigul ei avalda, kuid ütleb, et tuluks muutub see raha siis, kui ta ise enam midagi teha ei viitsi. Praegu seda summat viljakasvatustuluga võrrelda ei anna.

“Pärast seda, kui Pürksi koosolekul üks Hiiumaa mees luges ette summasid, mida maaomanikud justkui saavad, hakati mulle külas ütlema “tere, miljonär” ja Rein hakkas kirju kirjutama,” nendib Paul Pigul, kes usub, et teda ka kadestatakse.

Ta möönab, et võib-olla häirivad tuulikud linnast suvekodusse puhkama tulijaid rohkem kui teda – põldudel tegutsedes pole tuulikuvihaks aega.

Vallamaja käsiraamat

Kui nn eitajatega rääkida, märkab, kuidas lepingutega maaomanikud tõstetakse kohe eraldi kasti – nemad saavad ju raha! Planeeringu tegijad oletavad aga, et ilmselt on rahumeelseid inimesi rohkem. Need, keda tuulepargid endast välja ei vii, ei kipu seda aga kuulutama nagu vastased.

Et selgitada tegelikku pilti, telliti eraldi uuring, mis praegu käimas – küsitlejad käivad perest peresse Läänemaa kolme suurima tuulepargi lähistel.

Planeeringu üks osa on ka selgitada, mis võimalused üldse oleks kohalikul kogukonnal tuulikute talumise eest kompensatsiooni saada. Variantides on pakutud teatud tööde (nt tee-ehitus) rahastamist, teatud summade ülekandmist MTÜ kaudu või isegi riiklikku nn tootjamaksu, mis kohaliku valla eelarvele laekuks.

Nagu Kuido Kartau ütleb, on planeeringus teema laiemalt lahti seletatud kui tavaliselt. Sellest peaks lõpuks kokku saama töö, mida tulevikus võiks omavalitsustöötajad kasutada abimaterjalina, kui tuulepargi rajamine päevakorrale tuleb.

Juba kevadel määrati näiteks koos omavalitsustega ära, kui pikk peaks kuskilgi olema vahemaa tuuliku ja lähima elamu vahel. Enamasti on vahemaaks üks kilomeeter. Erandid on Hiiu maakond (2 km) ja Läänemaa Martna vald (2 km).

Praegu on planeering eskiisietapis. Pärast kooskõlastamisi tuleb vastuvõtt, siis taas arutelud ja kõige lõpuks kehtestamine.

Võrreldes kevadise seisuga, on paljud omavalitsused planeeringust lahkunud. Mitmel puhul on põhjuseks, et tuuleparke on vallas juba piisavalt. Teisal ei leidu tõepoolest kogu territooriumil suurtele tuuleparkidele kohta ja kolmandad on vallad, kus lihtsalt tuulikuid ei taheta.

Arutelude üks läbivaid liine on jutt, et oleks aeg põhjalikult uurida Eestis juba töötavaid tuuleparke, nende mõju ümbruskonnale, loodusele, inimeste tervisele. Uuringute põhjal tuleks kehtestada spetsiaalsed müra- ja muud normid.

Selliseid uuringuid pole nelja maakonna planeeringuks ette nähtud korraldada ja vajadus jääb õhku.

Eesti tuulepargid

– Eestis töötab 72 tuulikut (neist 17 Eesti Energia omad), mille võimsus on kokku 149 MW.

– Arendamisel olevate tuuleparkide koguvõimsus on 379 MW.

– Hulk tuuleparke on planeerimisel, sealhulgas meretuulepargid.

– Eesti elektrimajanduse arengukava näeb võimalust suurendada aastaks 2013 Eesti maismaatuulikute võimsust 400 MWni. Sellest edasi on arvestatud meretuuleparkidega.

– Aastaks 2020 peaks tuuleenergia koguvõimsus olema 900 MW.

Allikas: tuuleenergia assotsiatsioon

KOMMENTAAR:
MARTIN KRUUS, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees

Kohalike kogukondade poolt vaadates on Eesti tuuleenergia ajaloos olnud kolm faasi. Neist esimeses ei teatud tuuleparkidest veel midagi. Teist faasi iseloomustas totaalne vastuseis – inimesed olid kõigele vastu ning ässitasid ka naabreid seda tegema.

Nüüd oleme jõudnud faasi, kus kohalikud elanikud ja omavalitsused ning tuuleenergia arendajad teevad ka koostööd.

Inimesed on hakanud aru saama, et on võimalik otsida ja sõlmida kokkuleppeid tuuleparkide mõju leevendamiseks ning ka majandusliku kasu saamiseks.

See tähendab, et lisaks maaomanikele, kelle maal tuulikud on, saavad tuuleparkidest kasu ka naabrid.

Näiteks on loodud MTÜsid, kes saavad tuuleelektri tootmisest laekuvat raha kasutada tuulikutest tulenevate ebameeldivuste leevendamiseks või muudes kohalikes ettevõtmistes.

REIN OIDRAM, Tallinna Tehnikaülikooli dotsent

Tuulepargid on tuuleenergia eripära tõttu hea lahendus vaid teatud piirini. Tuuleenergia eripära on väga suur ja sagedane kõikumine, mida tuleb elektrisüsteemis tasakaalustada olemasolevate soojuselektrijaamade või ekspordi/impordi abil.

Eesti tuuleenergeetikale seab eelkõige piirid see, et kõikide plaanitavate tuuleparkide jaoks sellist reguleerimisvõimsust ei jätkuks. Lisaks ei pääse üle ega ümber lihtsast tõsiasjast, et liiga suures ulatuses reguleerimisvõimsuste kasutamine hävitab elektrituulikute kasutamise põhieesmärgi – kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise. Soojuselektrijaamade kasutamine muutub hoopis intensiivsemaks, põlevkivi kulu nendes kasvab ja kasvab ka atmosfääri paisatav CO2 kogus.

Kuna tuule kiiruse juhuslik iseloom ei võimalda elektrituulikuid lugeda töökindlateks elektriga varustajateks, ei saa rääkida ka elektritootmise sõltumatuse suurendamisest tuulikute abil.

Juba ehitatud ja kavandatavate tuulikute koguvõimsus hakkab ületama mõistlikku tuulest elektri tootmise piiri, mis võiks olla ligikaudu 200 MW summaarset ülesseatud võimsusest.

Nelja maakonna planeering

– Sai alguse Saare, Hiiu, Lääne ja Pärnu maavanema algatusest septembris 2009.

– Käsitleb vaid suuri, üldisesse elektrivõrku ühendatavaid elektrituulikuid, mis on võimsusega alates 500 kW ja mille maksimaalne kõrgus koos rootoriga on 250 m.

– Selgitab alad, mis tuuleparkide rajamiseks on põhimõtteliselt sobilikud, mis vajaks täiendavat tähelepanu ja mis on tõenäoliselt ebasobivad.

– Selgitab lisaks elektri ülekandeliinide põhimõttelised asukohad, kompensatsioonimehhanismid jms.

– On kavas vastu võtta hiljemalt 1. veebruariks 2011 ja kehtestada 1. jaanuaril 2012.

– On rahastatud 85% (kogumaksumus 1 132 800 kr) Norra-EMP regionaalarengu toetusskeemist.

Allikas ja lisainfo: http://4maakonnatuuleenergia.hendrikson.ee

Tagasi artiklite lehele