1. Esimene oli “Sirius”

See oli pühapäeval, 30. oktoobril 1888 (v. k. j.), kui pärastlõunal popsutas kõrgest ja peenikesest korstnast paksu kivisöesuitsu välja ajades Tallinna sadamasse väike aurik “Sirius”. Ta tuli raske sügisese merega võideldes Hamburgist. Teel oli ta olnud ligi kuu aega. Königsbergi lähedal oli torm laeva nii tugevasti väntsutanud, et tüürimees pidi ennast lahtisel sillal kinni siduma, et mitte lasta ennast lainetel üle parda heita. See kruviaurik oli kindlustatud veeliinist ka jäävööga, et olla abiliseks väinauiskudele senikaua, kui väin vissiks saab ja hobusega üle pääseb. Laevukese pikkuseks mõõtsid Tallinna tolliametnikud 50 jalga (16,4 m) ja laiuseks ligi 13 jalga (4,2 m). Sellesse tänapäeva mõistes suurde paati oli paigutatud kahesilindriline aurumasin, mis andis kruvile 30 hobujõudu, ja merekindel kivisöeküttega katel. Niisuguseid väikesi aurikuid ehitati tol ajal rohkesti Saksamaal, Rootsis ja isegi Soomes. Venemaal arenenud aurulaevaehitust veel ei olnud.

Enne seda sündmust oli Saaremaa rüütelkond (mõisnikud) ligi kolmekümne aasta jooksul otsinud ja nõudnud regulaarse ja ilmastikust sõltumatu aurulaevaühenduse sisseseadmist Saaremaa ja mandri vahel. Lõpuks olid nad saanud kokkuleppele Eestimaa rüütelkonnaga ja panid igal aastal kokku 960 rubla (600+360). Nüüd oli laev ostetud ja hoidis kurssi Suurde väina.

Juba varakult oli Saaremaa rüütelkonna ja Kuivastu postijaama pidaja vahel sõlmitud leping laevaühenduse pidamiseks Virtsu-Kuivastu-Orissaare vahel. Iga päev pidi “Sirius” tegema 45-verstalise reisi (ümber Muhu saare), kuna Väikesel väinal polnud siis veel silda peal.

Pärast järelevaatust ja sisseõnnistamist saabus “Sirius” 6. (18.) detsembril 1888 Suurde väina. Orissaare all oli juba noort jääd ja Taaliku mõisa rentnik parun Wrede nõustus ühenduse pidamiseks andma oma erasadama, saades sellega ühtlasi laevaliinipidajaks. Ta oli mõni aasta varem soetanud aurupaadi, mis mõisa voorireisi tehes sama aasta augustis oli põrganud kokku Väikese väina uisuga. Uisk oli osutunud tugevamaks.

“Siriuse” kapteniks palgati Hiiumaalt Emmastest pärit Nõmme kõrtsmiku poeg, Paldiski merekooli lõpetanud Priidu Onno (Onu) (1852-1927). Väikese laeva lahtisest, roolikambrist ulatas see hea tögaja mees ka reisijatele Hiiu nalja viskama. Mõisnikel aga oli varuks oma nali. Nende nõudmisel pidi kapten laeva taga touga sleppima soritud purjedega uisku, kuhu paigutati hobused, vankrid, härjad ja alama klassi reisijad. Saksad ise sõitsid laeva ainukeses soojas kajutis. Peagi külmus väin kinni ja “Sirius” pandi talvekorterisse.

Järgmistel aastatel sai aga selgeks, et “Sirius” on väinaliikluseks liiga nõrk ja väike. Vaatamata sellele, et ta kiiruseks oli 8 sõlme (14,8 km/h), sobis ta siiski Suurt väina meridiaanselt läbivatele laevadele Kuivastu reidil peatumise puhul reisijaid peale toimetama. Kui aastal 1896 valmis ka Väikese väina tamm, muutus laevukese otstarbekus küsitavaks ja 1899. aasta sügisel müüdi “Sirius” Riia linnale reisijateveoks üle Düüna jõe. Suure väina liikluses täitis jälle täiskoormust uisk, mis oli Kuivastu ja Virtsu mõisate ülalpidamisel vedanud reisijaid, loomi ja kaupa mitu sajandit. Jälle kihas kevaditi Kuivastu kõrtsis ulgtööliste ooteelu. Nad tellisid kõrtsimehelt õlut ja ootasid, millal ilm lubab ja kipper tahab uisu reisiks valmis seada ning laulsid õlletoobi juures:

… Uisk seisis väinas, härjad sees,
ja kapten kõndis kõrtsi ees.
Kui kapten kõrtsist välja läks,
nägi ta, et ilm oli ikka paks.
Siis kamandas oma seitset meest,
kes söötsid täisid päikse käes:
“Tõuske ülesse, pange riidesse,
olge valmis veerand tunnile!” …

2. Pisut vahelugemist

Ülemere reisiliiklusel on arenguteguriks tootlike jõudude kasv ja ühiskondlik tööjaotus. Me teame, et ajaloolistele avastusreisidele, ümbermaailmapurjetamistele ja ülemerekolooniate haldamisele järgnes suur inimeste vool üle ookeanide ja merede. Kolooniatesse purjetavad kaubalaevad hakkasid vedama ka reisijaid. 19. sajandil, kui toimus tööstusrevolutsioon ja tormiliselt hakkasid arenema linnad, asendusid purjekad aurikutega ja reisijateveos toimusid suured organisatsioonilised muudatused. Reisijatevedu sai iseseisvaks veeliigiks.

Saaremaa asend elavalt kasutatavate mereteede ääres tõi siia esimesed aurulaevad juba varakult. On teada, et 1830. aastatel (esimest korda 12. 08. 1832) tegid Riia ärimehed ja intelligentsi esindajad lõbusõite Riia-Lüübeki liini aurikutega Ruhnu ja Kuressaarde kui eksootilistesse paikadesse. Kahe suurema linna – Riia ja Peterburi vahelise laevaühenduse sisseseadmisel (aurulaevad regulaarselt Peterburist 1841 ja Riiast 1858) hakkasid liiniaurikud reisijaid peale võtma ka Kuressaare ja Kuivastu reidil. Väinamerd (Moonsund) pikuti läbivatel ratasaurikutel olid uhked nimed: “Hero”, “Leander”, “Thetis”, “Admiral”, hiljem lisandusid veel “Imperator”, “Aleksandr” ja mitmed teised keisrite auks ristitud laevad. 1860. aastal kavatses rikas Pärnu kaupmees M. Strahlberg (on andmeid, et teda toetas rahaga ka üks jõukas Saaremaa päritoluga Peterburi rätsep) luua aurulaevaühenduse Pärnu-Kuressaare-Vindavi-Liibavi vahel, kuid tema esimene ratasaurik “Fürst Suvorov” hukkus juulikuus 1880 Häädemeeste lähedal rannakividel ja seetõttu jäid kõik head plaanid katki. Pealegi polnud Kuressaarel enam õiget sadamat, sest Toris asunud linna sadam oli suuremate laevade jaoks juba liialt kinni kasvanud. 1872 hakati rajama uut sadamat Loodesse. Paarikümne aasta pärast mattus see aga liiva. Siil võeti sadamaehitus käsile Roomassaare nuka peal, kuhu sadama rajamist oli soovitanud juba 1861. a. loots Karl Melkert.
Ega Kuivastus ja Virtsuski õiget sadamat olnud. Seal ulatusid madalasse merre kuni 7 jala sügavuseni puusillad, mida tormid ja jää alatasa lõhkusid. Vaatamata kõigele oli saarlaste reisitung väga suur.

3. “Konstantin” ja “General Surovtsev”

Parema ühenduse loomiseks mandriga, eriti kubermangude pealinnade Riia ja Tallinna ning Peterburiga, asutasid Saaremaa mõisnikud koos Riia suurkaupmeestega 1873. aastal Kuressaares laevanduse aktsiaseltsi “Osilia”. 1875. aastal ostis aktsiaselts uue 364 brt mahutavusega kiirauriku (350 hj ja kiirus 10 sõlme). Sellele anti nimeks “Konstantin”. Posti-, reisijate- ja kaubaveo laevaliini lähtesadamaks sai Kuressaare. Siit läks laev Riiga ja tagasi Kuressaare kaudu Paldiski. Kuivastu reidil oli ametlik peatus. 1904. aastast sõitis laev ainult Haapsaluni, sest raudtee, mis viis Peterburgi, tuli Saaremaale järjest lähemale. “Konstantin” sõidutas saarlasi ja külalisi 37 aastat ja andis suure tõuke Saaremaa tööstuse, kaubanduse ja eriti kuurordi arengule. Kuid väga vajalik oli ka lühim otsepääs Kuivastust Virtsu. Seda probleemi lahendas Saaremaa rüütelkond sajandivahetusel juba koos kroonuga. Teedeehituskapitalist anti saarlastele raha juurde ja nii telliti 1901. aastal Riiast uus tugevam jäämurdja ehitusega puksiir.

18. (31.) augustil 1902. aastal saabus “General Surovtsev” Kuivastusse. Oma nime oli see uus laev saanud Liivimaa kubernerilt kindralmajor Vladimir Dimitrijevitš Surovtsevilt. Laeva iseloomustamiseks võib öelda, et see oli 18,3 m pikk, 4,9 m lai ja süvist mõõdeti tal 2,6 m. Võimsuse poolest (175 hj) oli ta “Siriusest” 5 korda tugevam. Vahemaa Kuivastust Virtsu kattis ta 35 minutiga. Peagi selgus, et sadamad on uue laeva jaoks madalad ja hädised. 1903. aastal pakkus kroonu sadamate laiendustööd välja. Kuivastu sadama ehituse võttis oma peale Koguvalt Vanatoa peremees Jaan Schmuul. Järgmisel aastal olid tööd lõpetatud. Vägisi võtab kukalt sügama: miks suur ja vägev Nõukogude Liit pole veel neljakümne aasta jooksul suutnud Kuivastu ja Virtsu nüüdisaegsetele laevadele vastavaid sadamaid ehitada?

Vanatoa Jaani kiiresti ja korralikult ehitatud sadamat läks ka hädasti vaja. Kui eelmise sajandi lõpul rändas mandrile tööle 3 000-4 000 inimest, siis 1905. aastal tuli ulgtöölisi üle väina vedada juba üle 7 000. Mõnel päeval jüripäeva paiku oli ülesõitu ootamas kuni 400 inimest.

“General Surovtsev” rügas väinas tööd teha kuni 1918. aastani. Sageli oli tal ka uisk abiks. Saksa okupatsiooniväed jätsid ta rüüstatuna maha ja hiljem müüdi vrakk Tallinna, kus ta taastatuna töötas puksiirina “Heino” nime all ja sattus 1944. a. hilissügisel Aegna saare juures miinile ning hukkus.

4. Suur väin oli paksult laevu täis

Laevandustegelased nägid seda tõsiasja, et saarlastel oli Virtsust väga raske edasi pääseda. Kitsarööpmeline raudtee jõudis sinna alles 1931. a. Hoopis ahvatlevam oli tööd ja leiba otsivaid saarlasi vedada Riiga, Pärnu, Haapsallu või Tallinna. Sajandivahetusel asutatud Vene Ida-Aasia Laevandusselts vedas üsna odavalt inimesi Liibavi kaudu Ameerikasse. Migrantide leidmiseks pani ta ka hulga väiksemaid laevu liikuma piki Väinamerd ja Riia lahe sadamaid. “Libau”, “Peterburg”, “Dago”, “Runo” ja teised tossutasid alailma Kuivastu ja kumavaid vilesid andes kutsusid inimesi kaugetele reisidele.

Mõisnikud ja kaupmehed muretsesid 1911. aastal “Konstantini” kõrvale veel uue laeva. 24. märtsil lasti Stockholmis vette moodne reisilaev “Osilia”, mille I ja II klassis oli 40 magamiskohta ja söögisaal, III klassis oli kohti 200 reisijale. 63 meetri pikkune laev võttis lisaks veel 240 tonni kaupa. Laeva meeskond koosnes saarlastest. Esimese maailmasõja lõpul viidi see laev Petrogradi ja jäigi sinna. Hiljem sõitis ta “Željabovi” nime all Mustal merel, pidades reisiliini Lähis-Ida maadega. Vanarauaks lõigati “Osilia” Kaug-Idas 1957. aastal.

Kahjuks ei võimaldanud laevade paljusus ja mitmekesisus pidada laevaliiklust üle väina talvel. Jäämurdja “Jermak”, mis oma 10 000 hobujõuga lõhkus enne Esimest maailmasõda laevadele teed ka Riia lahes ja Irbe väinas, ei saanud oma suure süvise tõttu Kuivastu ja Virtsu vahel reisilaevu aidata. Talveks moodustasid muhulased üleveoartellid ning reed ja saanid tuiskasid üle väina nõnda, et kasukates reisijatel põsed õhetasid.

Eesti Vabariigi alguses algasid väinaliikluses uued mured, kuid nendest ja Gustav Sergo laevadest räägime järgmine kord.

Tagasi artiklite lehele