Elas Massu vallas “kuldhabemega” mees, keda rahvas kutsus alatise valetamise pärast Kammukaks.

Kammuka lemmikjuttudeks olid enda vägiteod, eriti jahipidamisealal, millest on säilinud hulk huviküllaseid lugusid. Elukutselt oli Kammukas müürsepp ja viimasel ajal kivilõhkuja, millega tuli tal alatiselt teenistuskohti vahetada. Selle tõttu oli tal ka hea võimalus ihaldatavate juttude veeretanuteks.

Nii läinud ta kord metsa jahile, kuid terve päevase jahil olemise ajal ei olevat õnnestunud ühtegi jahilooma lasta. Õhtul meeleheitel koju poole teekonda alates tahtnud ta viimast õnne proovida ja lasknud laengu kodu tee suunal metsa, et “ega mets või tühi olla!” Minnes lastud suunas, olnud laskmise lähedal põõsa all üks kits “sirevil.” Vähe maad edasi liikudes ka rebasel saba “sirge,” minnes veel edasi, olnud samuti ka jänesel “kõrvad pea all.” Lõpuks metsast välja jõudes vee loigus ka part ja tema kõrval haug olnud selle “ilmkäraka” tagajärjel siitmaailma jumalaga jätnud.

Kammukas oli mereääres pardijahil, kuid laskmisel laeng ei olnud parte tabanud. Sellest paugust olid lähedal roogudes olevad haned ehmatanud ja tõusnud lendu. Haned ei ole aga tahtnud kaugele lennata, vaid jäänud tema pea kohale tiirlema. Tema püssis enam laengut ei olnud, samuti puudunud haavlid püssi uuesti laadimiseks. Äkki tulnud tal hea nõu, ta pannud kruusakive taskurätikusse mähitult haavlite asemale püssi. “Käratanud” siis paugu hanede suunas. Taskurätik kruusakividega võtnud aga “aeglase käigu”, nii et haned taibanud “surmaja” tulekut ja kiirustanud lendu Kesse metsa sihis. Laeng rutanud hanedele järele kuni Kesseni, kuid Kesse kohale jõudmisel raugenud laengu jõud ja langenud alla. Nii pääsenudki haned kiire lennu tõttu surmast.

Alates jahileminekut, jõudnud ta Uuesauna talu juurde, kus kiviaed varblastest otse mustanud. Tal tulnud tahtmine proovida, kui palju ta püss võib neid väikseid loomi ühe pauguga “vaikseks” teha. Läinud pisi-tasa aia äärde ja lasknud laengu kiviaeda mööda varblaste sihis lahti. Pärast laskmist selgunud, et varblasi oli maha jäänud üle kolme vaka täie.

Kord läinud Kammukas metsa jahile, kus rebast nähes tahtnud seda lasta. Tõmmanud päästikut mitu korda, kuid pauku ei ole kõlanud. Lõpuks hakanud uurima, milles siis viga seisab. Vaadanud just parajasti eest rauaotsast sisse, kui näinud, et laeng hakanud raua põhjast “rügades” tulema. Ta saanud veel pea kõrvale pöörata, kui laeng rauast välja jõudnud, millega ta surmast pääsenud.

Ühel pühapäeva hommiku vara läinud ta jahile. Jõudes Kalja talu põllu äärde, hüpanud tänavalt üle kiviaia Kalju talu põllule, kus aia ääres ootamata hädaoht teda varitsenud. Aia ääres maganud hunt ja tema sattunud hüppamisel otse hundi otsa. Hunt ehmatanud ja tõusnud üles ühes temaga ning jooksnud kiiresti metsa poole. Ta olnud ka ehmatanud ja ei olevat algselt midagi osanud peale hakata. Viimaks hakanud ta hundile püssirauaga pähe lööma, mille tagajärjel see uimaseks läinud ja jooksu kiirust vähendanud. Tasasema jooksu tõttu olnud tal võimalus hundi seljast maha hüpata, mille tagajärjel pääsenud eluga.

Kuna Kammukas oli igal võimalikul juhusel püüdnud jutustada ainult oma vägitegudest, siis tuntud huvi ka tema tegude üle. Siiski olnud juhuseid, kus tema ka sisse kukkunud. Nii taibanud pühapäeva hommikuti kirikus käijad, et Kammukas peab kiriku tee ääres jahti ja saab iga kord jänese kätte. See äratanud kahtlust, mille tõttu hakatud “juurdlema”, et kuidas Kammukal tõeliselt nende jäneste küttimisega lood on. Selgunud, et Kammukal iga kord kodust tulles olnud täistopitud jänese nahk seljas, mille seadnud kiriku tee lähedale ülesse ja siis teinud paar “luurekäiku”, mille järele pauk kõlanud ja “jänes” olnudki käes.

Ka muudel aladel oli ta püüdnud vägitegude jutte rääkida. Nii tulnud ta jalgrattal Pärnust. Jõudes Vatlamäle, oli hakanud äiksevihma sadama. Ta ajanud jalgrattale kõva “truki” peale, kusjuures vihm oli liikunud samas suunas, olles tema järel 20-30 sammu kaugusel, kuid tema oli siiski suutnud vihma eest ära tulla vaatamata, et tee pikkus olnud üle 20 versta. Jõudes koju ja minnes kohe tuppa, oli vihma hakanud valama alla kui oavarrest.

Relvade tarvitamisel olnud Kammukal õnne. Sõja ajal leidnud ta vintpüssi suurema hulga tagavara padrunitega. Varsti peale leidu tulnud ta Liiase tallu püssi näitama. Liiase talus viibijad mehed hakanud Kammukale seletama, et ta ei oskavat vintpüssiga ümber käia. See ei olevat Kammukale meeldinud, mille tõttu hakanud demonstreerima püssi lahtivõtmist ja kokkupanemist. Ragistanud püssi kallal hulk aega, kuni äkki kõlanud pauk. Peale pauku hakanud parsilt kostma talu vanaisa Juhani oigamist, kes oli parsile magama läinud. Hirm olnud suur, sest paistnud kindel olevat, et kuul on läbistanud vanaisa. Tuues vanaisa parsilt alla, selgunud, et kuul oli vanaisal tunginud ainult kahe varba vahelt läbi, vigastades ainult varvaste nahka. Pärast suurustanud aga Kammukas osavast laskmist, et teised seda järele teha ei saavat.

Tagasi artiklite lehele