Virtsu poolsaar on üks suur vahendaja. Siit veereb läbi peaaegu kogu liiklus, mis Muhu- ja Saaremaale või sealt mandrile tagasi suundub. Siitkaudu on läbi lõgistanud sõjavoorid.
Puhtu-Laelatu-Nehatu looduskaitseala juhataja Peeter Vissak on veendunud, et lõppkokkuvõttes on ikkagi loodusel õigus. Ja ka inimesel on oma asi ajada.
Foto Tiit Kändler/Päevaleht
Virtsu majakas on mõlemas suures sõjas maatasa tehtud. Linnus on varemeis juba peaaegu pool aastatuhandet. Purustati ja mindi edasi. Kuid ometi tasub siinkandis ringi vaadata.
Virtsu laiud, kivikülvid, rannaniidud ja puisniidud on omamoodi rekordimehed. Mida tunnistab nende populaarsus linnurahva seas.
REKORDILINE RUUTMEETER. Puhtu-Laelatu-Nehatu looduskaitseala juhataja Peeter Vissak kükitab ühe Laelatu kase kõrvale maha ja näitab rekordilist maalappi. Ta ei tea küll päris täpselt, kas just sellelt ruutmeetrilt või mõnelt üsna lähedaselt leidsid bioloogid Toomas Kukk ja Kalevi Kull koos kolleegidega 76 liiki soontaimi.
Nii palju pole ühel ruutmeetril leitud elamas eri liiki taimi ei mujal Eestis, ei kogu läänepoolses Euroopas.
Laelatu ületas eelmise Eesti rekordimehe Vahenurme 4 liigiga, ühel Tšehhi puisniidul on kirjeldatud vaid üks liik vähem. Asjatundjad peavad Laelatu arvu üheks kõrgemaks kogu maailmas. See ei tähenda, et siin elaks rohkem taimeliike kui kusagi Amazonia vihmametsas. Kaugel sellest. Kuid siin elab erinevaid liike tihedamalt üksteise kõrval koos.
Eri liiki taimed on külg külje vastu elama surunud inimene. Tema on Laelatul aastasadu niitnud, jättes alles suuremad puud ning kujundades nõnda metsapargi taolise puisniidu. Nüüdseks on Laelatu kunagisest 150 hektarist alles jäänud 30 hektarit puisniitu. Seda vaid tänu looduskaitseala pidevale hoolele ja asjahuviliste abile. “Kui siin 1957. aastal looduskaitseala moodustati, keelati inimtegevus,” meenutab Vissak, “ja see andis oma hoobi – puisniidud ja rannaniidud läksid hukka.”Nüüd tekib üha rohkem võimalusi maksta talumeestele selle eest, et nood maastiku eest hoolt peaksid. “Maaomanikul tekib ka kohustus oma maatükki hooldada,” ütleb Vissak. Mõnedele see meeldib, mõni on pakkunud, et tema maad kaitse alla võetaks. “Palka hakkavad saama loomad,” nendib Vissak.
Kuid Laelatu maastikku 50 aasta tagusesse aega täielikult tagasi ei pööra. Ning ega ainuüksi inimene pole siinset ala kujundanud. Selleks on olnud oma eeldused. “Eesti on piiririik,” kirjutab Kalevi Kull äsja ilmunud Tartu Ülikooli kogumikus “Maastikud”, “siia koonduvad väga paljude looduse ja kultuuri tüüpide üleminekualad.” Kulli sõnul on puisniidust piirirohkemat paika raske ette kujutadagi. “Meie maastikud on piiriloleku tasakaal,” kinnitab ta.
MUHU JA ABJA SEGU. Kui läbi Virtsu sadama poole mitte sõita vilkal automobiilil, vaid aeglasel jalgrattal, siis tunneb, et see küla ise on omamoodi piiriloleku tasakaal. Peab balansseerima ühe ja teise mere vahel. On selleks appi võtnud hulga kunagisi laide, mille nüüdseks enda külge kleepinud. Peab end tasakaalus hoidma selles katkematus masinate voolus, mis vaid korraks sadamakail peatuvad, et seejärel praamil Kuivastu poole ujuda ning tagasi tulles lõppematu autoralli osalistena jälle Risti poole kihutada.
Virtsu harrastusmuuseumi pidaja Aino Vahter näitab mulle Virtsu kooliõpilaste kirjandeid, mis kirjutatud 23 aasta eest ja mullu. “1978. aastal arvasid lapsed, et aastal 2000 on Virtsus liftid ja limonaadiautomaadid,” ütleb vanaproua, “praegu kirjutavad kooliõpilased aga, et Virtsu kaob maamuna pealt.”
Viis aastat tagasi loodud ning külaliikumise toetatud muuseum näeb oma missiooni eelkõige põlisvirtsulaste mälestuste kogumises. Virtsu inimeste elulugusid on kogunenud 120 jagu. “Virtsu oli ühelt poolt Muhulaste sillapea mandrile, teiselt poolt tuli siia elama Abja mulke,” ütleb Vahter. Sestap leidubki muuseumis Muhut meenutavaid rõivaid ja mulkide tööriistu. “Oleme hakanud koguma ka esimese armastuse lugusid,” pajatab Vahter kavala pilguga. Ta on rahul, et muuseum ei jää nelja tuule kätte ning noor mees Jüri Mõniste asjaga tegelema hakkab. Ning näitab mulle kurioosumina medaleid, mida küüditatud Virtsu mees Mihkel Vaar Siberis oma töö eest sai.
VAREMELOSS. Bensiinijaamast edasi, pika puuriida taga, kolhoosiarhitektuuri majalobudiku viltuvajunud seina poolt varjatud, lösutab Mõniste lahe ääres varemehunnik. See on kunagi nii kuulus ja kindel Virtsu linnus, mis nüüd oma kulunud küüruga Kõbaja laudude poole vaatab.
Pole just palju neid rändajaid, kes teavad, et siin asus üks tugevamaid keskaegseid läänilinnuseid. Saare-Lääne piiskopi vasall Uexküll selle 570 aasta eest siia ehitas. Et Suure väina laevaliiklust kontrollida. Ja kes teab, ehk mõnda neist ka oma randa madalikule meelitada.
Sada aastat see linnus siin seisis. Kuni mingis võimeeste vahelises tülis maatasa tehti ja selle kantsi taastaminegi keelati. Nüüd pole varemete uudistamine küll mitte just keelatud, ent liiga põgusa huviga inimese eest okastraataiaga ja risuhunnikutega kaitstud.
LINNURIIK JA PUUVALD. Ronime Peeter Vissakuga Puhtus mere kaldale juba 40 aasta eest ehitatud linnuvaatlustorni. Tuul on tugev, piserdab vihma. Praegu võib siit näha kaugemaid laide ja lähemaid laineid. Lindude tippajad on rändeaegadel kevadel ja sügisel, mil siinsest kümne kilomeetri lausest koridorist lendavad läbi arktiliste lindude parved.
Jalutame läbi Puhtulaiu atlantilise metsa, mille keskele poole sajandi eest Eerik Kumari linnuteadlaste vaatlusjaama rajas. Siit metsast on kirja pandud üle 300 taimeliigi. Laelatust 170 enam. Möödume umbe kasvanud tiikidest, kuhu Uexküll kunagi härgkonna sisse tõi. Tuli talv ja härgkonn suri ära. Tiigid mädanevad metsas siiani.
Siiski on siin midagi, mis ei mädane. Monumendid nimelt. Postid metsa all, kaunistustega kaetud. Üks neist naistele. Teine luulemeister Schillerile. Teadaolevalt on see 1813. aastast pärit sammas vanim säilinud mälestusmärk maailmas sellele luulelisele 1805. aastal surnud sakslasele. Kes selle siia püsti pani, pole täpselt teada siiani.
Küll on teada, et kuulsa Königsbergi bioloogi Jakob von Uexkülli mälestusena on tema ehitatud suvila alles siiani. Tähtsam veel, siiani hõljub kusagil Puhtulaiu salulehtmetsa vahel, jalakate, tammede, vahtrate ja pärnade keskel Uexkülli loodusuurijavaim.
Mine tea, ehk mõni muugi vaim. Puhtu bioloogiajaama külalistemaja peeglisse igatahes on nii mõnegi öömajalise sõnutsi naisekuju ilmunud.
Kui läbi metsa Nehatu soo äärde jõuda, ei usu, et Virtsu siit nii ligidal on. Nõnda erinev on siinne taimestik Laelatu puisniidust või Puhtu lehtmetsast. Ometi on nüüd Nehatugi oma iidse mõõkrohuga üks siinsete kaitsealade osa. “Lähtume põhimõttest, et loodusel on õigus, kuna looduse kogemus muutva maailmaga asju ajada on väga pikaaegne,” selgitab Vissak. Ning lisab, et kunagine elanike vaen looduskaitsealade vastu on kahanenud. Küllap kahaneb veelgi, kui rahvas tunnetab, et riik nende tööd maastiku hooldamisel toetab.
KAHERÖÖPMELINE VIRTSU.
“Kitsarööpmeline tee/
armas veel vaid lastele
vagun mis on maha jäänd
ei vii meid kuskile.”
Need Juhan Viidingu read meenuvad, kui Virtsu raudteetammil sõita. Siin-seal võib metsas kohata hüljatud jaamahooneid, mis päädivad 70 aasta eest Virtsu ehitatud reisijatehoone ja elamutega.
Rööpaid pole ammu, pole ka mahajäänud vagunit. Kuid vana raudteetammi kaudu pääseb ikka veel läbi Laelatu, sealt edasigi Karusele. Ja vaata et Tuudile ning Lihulasse välja.
“See võib raudteed võrrelda
omaenda eluga
kes näeb kahe silmaga
kaht rööbast korraga,”
õpetas Viiding. Virtsu kaks rööbast on praegu inimese poolt kujundatud loodus ja läbisõidutee.