Lisaks lühikesel teatele rüüstamistest Läänemaal, nimelt Paatsalu ja Illuste mõisas, võime säält tulnud inimeste jutustuste järele mõndagi kurba tõeolu üksikasjalisemalt kirjeldada. Nende ridade kirjutajale on väga autoriteetselt poolt tähendatud sündmustest järgmist jutustatud:

Paatsalu mõisas, Haapsalu maakonnas, asub enam aastat juba üks piirikaitse brigaad (бригада пограничной стражи), keda aga kohaliku rahva poolt brigaadi ülespidamist mööda „бригада безграничной гражи”-ks kutsuti. Kas see parem, või halvem väeosa rannakaitseväest oli, ei puutu asjasse, need mehed olid aga juba niivõrd kaua mõisas elanud, et mõis neid ja nemad mõisat kahtlemata tundsid. Suuremaid vägivalla-tegusid ei tulnud mõisas varemalt mitte ette.

Meeleolu muutus aga silmanähtavalt, kui 3. oktoobril merel lahing algas. Tõusis ärevus, kuidas nüüd olla, mis teha. Soldatid palusid mõisast hobuseid, et mere sündmuste teadasaamiseks sõitusid teha. Seda neile ei keelatud. Kui aga seisukord järgmisel päeval põnevamaks läks ja Saksa dessandi võimalus esile tuli, tahtsid soldatid jälle mõisa hobuseid, seekord aga - põgenemiseks. Mõisaomanik parun Mandel, umbes 68-aastane hääsüdamlik vanake, ei olnud niisuguse plaaniga sugugi enam rahul.

- Ei, ütles ta, põgenemiseks mina hobuseid ei anna.
Muidugi mõista, et niisugune vastus põgenemis-himulistele sõjameestele ei meeldinud. Kuid hobuseid siiski vägisi ei võetud, kuuldus ainult nurinat.

Sellesama päeva (4. okt.) õhtupool jalutas parun Mandel mõisas ringi, käis tööliste juures ja seisatas parajasti mõisa õues, kui kaks noormeest, mõisa töölised, temale kurtma tulid, neile ei maksetavat palka korralikult välja jne. Sinna juurde on ka veel kaks kohaliku brigaadi soldatit tulnud. Mõisaomaniku selgitus, et palgamaksmine valitseja asi olevat ja tema ennast niisugustesse asjadesse segada ei tahtvat, ei rahuldanud nähtavasti sõjamehi. Ilma pikema jututa tõmmanud üks neist revolvri välja ja lasknud parun Mandelile kuuli pähe.

Paatsalust algust saades on needsamad soldatid mitte kaugel olevasse Illuste karjamõisa sisse tunginud ja köögis võid nõudnud. Kui neile seletatud on, et mõisas võid üleüldse ei tehta, vaid piim ära müüakse - seda teadnud soldatid kui piima tarvitajad ise väga hästi - on jällegi sõnalausumata revolver välja võetud ja parun Mandeli õele (umbes 65 a. naesterahvale), kes sääl juures seisnud, kuul meele kohta lastud.

Kui teine õde - ka elatanud inimene - seda lävelt näinud ja kiljatades põgeneda katsunud, saadetud ka temale kuul järele, mis teda kaelast surmavalt tabas.

Kui nõnda „valitsev ollus” vagaseks on tehtud, on mõlemas mõisas metsik rüüstamine valla pääsenud. Sellest on osa võtnud kogu brigaad ja ka osa kasakaid. Surnukehasid on veel püssitikkudega läbi pistetud, kuna parun Mandeli surnukeha majast, kuhu ta teenijatepoolt oli viidud, välja jõe kaldale oli tiritud, kus ta mitu päeva vihma käes matmata maas seisis.

Kui torm viimaks vaikis ja laiali-jooksnud mõisa rahvas jälle oma peiduurgastest välja tuli, maeti surnukehad 7. okt. Illuste surnuaiale maha. Kuid nõnda puhtaks olid mõisa ruumid rüüstatud, et kummagist mõisast ühtegi tükki pesu ei leidunud surnute jaoks. Neid kaeti kuuseokstega.

Hooneid ei ole mitte põletatud ja teistest ohvritest pääle nende kolme ei ole ka midagi kuuldud.

Virtsu mõis on rüüstajate poolt maani maha põletatud.

Nagu siit selgub, ei ole rüüstamiseks ja vägivalla-tegudeks ühtegi teist põhjust olnud pääle metsiku tungi tappa ja hävitada. Ja sellega tuleb meil edaspidi rehkendada.


Tagasi artiklite lehele