JOOSEP NÕU

Rahutute aegade õpetada (1917-18). I-III

1917. a. sügisel pidin jätkama õppimist Nehatus, kuid ju kolmandal koolipäeval tegid sakslased sellele lõpu. Nimelt toimus Saksa sõjavägede poolt saarte vallutamine. Sellega ühenduses pommitas nende laevastik ka Virtsu patareid ja rannikuala. Mõned "tulekuulid" sattusid kange raginaga mõned-sajad meetrid Nehatu koolimajast eemale nõmmele. Tekkis suur ärevus koolis ja hr. Kruusmann andis õpilastele luba minna koju. Õige lühikese ajaga vaikis kihisev koolihoone.

Teekond Nehatust koju seekord on selgelt lõigatud mälestiste sarja. Pahemat kätt õhtutaevas oli Virtsu tulekuma, kuna Saksa laevade pommitamisest kannatanud fordi hävitamist täiendas lahkuv meeskond ise, süüdates seejuures põlema ka vasttärganud aleviku hooned. Veel tänapäev tunnistavad varemed tookordset hävitust, kuigi osaliselt seal elu uuesti on ärganud Eesti riikluse kestvusel. Teel Hanila juures maanteel olid trummid lõhutud, et sakslane järgi ei jõuaks taganejaile! Paar üksikut ratsanikku kihutas maanteed pidi.

Liikudes läbi Virtsu oru Sepamaa küla kohal, viib tee pikki mereranda paarikümne meetri kõrguse järsaku servalt Uisu end. kordoni poole. Merelt kuuldus kahurimürinat, Papilaiu lähedusest tõusis hiigla suitsusammas, nagu hiljem selgus, põles seal venelastest mahajäetud soomuslaev "Slava". Palja silmaga võis seletada veel teistegi sõjalaevade kogusid.

Koju jõudnud, ootasid uued ettevõtted. Koos vendadega läksime mereranda; merelt liginesid paadid Muhust põgenevate Vene sõduritega. Kuna rand oli "lausik", siis nad hüppasid juba ½ kilomeetrit enne randa jõudmist vette ja "sulpsasid" jalgsi kalda poole. Paate "revideerides" hakkas näppu paar püssi ja padruneid. Tuline kahju oli kui need hiljem Saksa okupatsiooni ajal ära koguti.

Venelastel oli rutt suur - talust tükk leiba välja pressinud, liikusid nad kiirelt sisemaale edasi, see oli traagiline pilt. Kuid ei olnud seekordse Vene sõjaväe moraali puhul teisiti oodatagi. Umbes kuu aega enne mainitud sündmusi, peatus mõned päevad minu kodutalus Kukel (Massus) üks rood mingi Valge-vene väeüksuse sõdureid. Kõik noored, haljad poisid, haledad ja nukrad: mängisid balalaikat ja härmoonikut, tantsisid ja nutsid peatsele lahingusse minekule mõeldes. Käiasid sekka vikatikäial tääke, ähvardades sakslasi nendega lõigata. Selgitasid meile poistele, miks täägil küljel sooned jne. Läksid vahel ka kaklema ja ajasid ühtteist taga rukkiorast pidi, sõtkudes selle mullakirjuks. Isa nõudel noor ohvitseri-asetäitja keelas neile selle. Lihtsameelsed poisid ütlesid, et meil Venemaal käivad hobused orasel ja häda ei olevat midagi.

Araminek Virtsu ja sealt Muhusse sündis suure hulga silmavee ja hädaldamistega. Vaprust ja võitlusindu paistis vähevõitu. Vaid härmooniku ürgamine kattis seda veidi.

Kartus, et sakslased ka mandrile tungivad, osutus siiski asjatuks. Varsti paigutati meile 10-15 meheline madruste vahipost. Need seadsid enda tunnimehe mereäärsel kõrgendikul asuva hollandi-veski n.n. Kõrtsi veski ,,pähe" ja see mees pidi alatasa pikksilmaga piiluma Kessu ja Muhu poole. Erilisi tulemusi sellel polnud.

Jõuluks arenes lugu niikaugele, et suudeti sakslaste postidega Kessus luua "side" ja käidi "vennastamas", pakuti üksteisele suitsu jne. Sakslased olevat siiski väga himukalt vaadanud madruste korralikku varustust ja arvanud, et nad varsti selle saavad endale. Kaukaaslane Schovtsov laks niisugustel asjaoludel maruvihaseks ja lubas sakslastele veel näidata. Selleni siiski ei saanud minna. Schovtsovil oli aga näitamise võimalusi mujalgi. Nimelt, kui külast ei saanud õlut, siis läks ta tigedaks ja kukkus püssist "kärsutama". Otsa Jaani elamu sõelaks laskmise hoidsid ära ainult arukamad kaaslased.

Madruste hulgas alt nii "menshevikke" kui "bolsevikke" ja vaielused olid ägedad: enamus olid siiski ükskõiksed. Kindel oli aga see, et nad kasakaid ei sallinud. Kasakad olid ümbrusse asunud juba 1917. a. sügisel: varastasid külast lambaid, kartulaid jne. mis aga vaja läks. Isal, kes miilitsamehena käis üht viljavarguse lugu selgitamas, lõigati mõõgaga peopesa läbi; nii verised härrad olid need kasakad.

"Julgust" oli neil siiski küllalt: kord mõtlesid asuda korterisse minu kodutallu, leidsid aga, et pole metsa lähedal, kuhu pageda häda korral. Ja kui üks vahvam hakkas redelitpidi ronima katusele, siis rebisid teised ta valuga alla: vast sakslane Kessust näeb päikesepaistel läikivat mõõka ja laseb Vene riigi vahva sõjamehe surnuks! Nii asusid nad Jõe metsatallu.

Madrused läksid kasakatega tülli väga lihtsal põhjusel: rahakaardimängus koorisid kasakad neid paar korda ja sellest oli küllalt. Madrused lõid revolvrid lauale ja palusid külalisi kududa ning mitte enam näidata nägu. Nii olid relvavennad omavahel. Madruste postil oli aga väga mitmest rahvusest isikuid. Peale kaukaaslase Schovtsovi ukrainlane Bondarenko, poolakas Shukovski, eestlane Valk, Mustvee elanik poolvenelane Mischalagin, Tschernjakov Kesk-Venest ja teised: päris tüübiline "rahvusriik". Tschernjakov õppis alles vene tantsu ja kui mina pealtvaatajana mõned sammud sain kätte ennem, siis vihastas ta hirmsasti, vaid teiste juuresolek säästis kolkisaamisest.

Vahetevahel korraldati simmaneid. Üldiselt olid madrused "vähe revolutsioonilised" ja aasta lõpul Massu mõisa siginend punakaartlased kohalike punaste eestvõttel ei sallinud neid sugugi. Varustust ja keerenski-kangaid tuli neile külluses ja seda ainult madrused vajasidki. Tähtsam saavutus madruste postil oli jõulupühade ajal Saksa-Austria sõjavangide salga tabamine, kes üle jää tahtis minna Muhusse. Nad tabati paar kilomeetrit Sordi rannast paadiga jääsupis, kus neil juhiks ja viijaks oli rannaelanik Surdi Juhan. Madrused tõid kogu seltskonna kaasa ja panid ööseks kinni talu sauna, Surdi Juhani koos sõjavangidega. Järgmisel päeval transporteeriti vangid Lihula - madrused olid taludest võetud hobustel ratsasaatjateks - ka Surdi Juhan pidi tegama rännaku kaasa Lihula. Sealt saadeti vangid edasi Tallinna. Paari nädala pärast olid sõjavangid aga uuesti rannal ja seekord lõid madrused käega: mingu! Kui kellegil neid vaja ei ole.

Aeg liikus edasi: vahetevahel käisid madrused rahvakoosolekutel, revolvrid taskus. Punased püüdsid "musta nimekirja" märgitud isikuid. Vallavanem Sili Ants (Ants Ehrmann) elas kodust eemal, viibis ajuti Jõel ja mujal, oli pidanud minema kord koju, kuid punakaartlased olnud õuel koos kohalike "ninameestega". Need ajad on nüüd ammu ununenud. Tookordsed verised vaenlased künnavad nüüd rahulikult põldu - põld ja maavaim on nad sidunud, oma kodu köitnud, kuna tolleaegne pinev õhkkond ja ässitused muutsid inimesed nagu märatsejateks. Kommunistiks hakkasid kõrvuti kõige rikkam ja kõige vaesem vallas. Sedamööda kuidas juhuste sattumus kujundas. Aeg on kõigest sellest jõudnud üle, tookordne ägedus ammu vaibunud ja teravused unustatudki.

22. veebruari (või 23.) ööl 1918. a. teatati Virtsu postilt telefonil madrustele, et sakslased on Muhust liikvel, et nemad jätavad posti maha. Ühendus Virtsuga katkes varsti. Madrused panid kolid kokku, võtsid küüdimehed ja sõit läks valla. Massu mõisas tahtsid nad hobuseid vahetada, kohalolevad punakaartlased aga "ironiseerisid": ütlesid, et sakslaste tulek on tühi jutt, küll aga olevat nemad ise mõelnud madruseid ära saata ja vast seepärast nad lahkuvatki.

Umbes tund aega peale madruste lahkumist sõitis reetäis mehi (ka üks naine oli hulgas) minu kodutalu õuele - Massu punased! Küsiti, kellele talu kuulub. Isa kostmisele, et temale ja ühtlasi näitamisele, mis madruste oma oli, vastati järsult: küll vaatame, mis siit kuulub teile ja mis teistele. Lubati järgneval hommikul tulla tagasi, kästi kõik jätta nagu on. Isa miilitsamehe püss nõuti aga kohe välja. Ja läksid uued võimumehed, kellele selle suurus pähe löönud.

Must oli mõte sakslaste tulekule, must oli mõte ka koduküpsenud uutele härradele. Ja nii tõesti ei tea öelda, kas oleks pidanud nutma või naerma, kui järgneval hommikul punute reed ½ km talust pidid pöörduma tagasi, sest Uisu noolt mererannast tulles kerkisid Allika mäelt üles Saksa teraskiivrite ahelikud. Õieti polnudki aga aega teha kumbagi. Arvates et Vene madruste post veel kohal, piirati talu Saksa jalaväekompanii poolt sisse. Meie poisikesed vaatasime huviga, kuidas mehed jooksid naabri talu põllule veetud ühe sõnikuhunniku tagant teiseni ja nende varjule pikali viskusid. Kui "rõngas" üsna kokku oli tõmmatud, tuli keegi ohvitser viljapuuaeda ja revolver käes hüüdis läbi akna midagi.

Meie poolt antud seletusele, et "russkid ära läinud", naersid ja maja vajus mehi puupüsti täis. Näljas nad olid: üks hüüdis "speek, speek, speek!", teine "Broot, Broot!", kolmas tahtis lahingusaasta kõrvaldada ja mangus "Sneep, Sneep, Sneep!" või midagi selletaolist, mis seepi pidi tähendama. Kõik läks, mis polnud kusagil kinni! s.t. toiduaineid, vargust ei olnud küll mitte. Ka toorust ja hoolimatust oli nagu sõjas ikka.

Kui päev läbi sõjaväerongid ja voorid olid veninud majast mööda (nad tulid Kessust Uisu alla ja siis edasi Lihula poole), jäid üsna suured üksused rannikule laagrisse. Nõuti hobustele moona. Kui isa küllalt ruttu ei jõudnud tuua aida võtit, löödi selle uks maha ja hobused lasti aita sisse (end. karjamõisa suur ait) ja otse kaerasalve sööma. Mida ei söödud, see reostati. Samuti läksid heinad. Huvitav on siiski, et kaks lahtipääsenud siga laagrist püssihakkide vahelt saadi kinni püüda - neid ei rekvireeritud. Võeti vaid hobuste sööta.

Ka hobused ise võeti. Ühe hobuse asemele jäeti vana kärnas kronu, kes ei suutnud seista püsti (hiljem see hobune küll paranes), teine aga läks ilma igasuguse tasuta. Sellega oli huvitav seiklus. Et hobust hoida, läks vend sellega naabruse metsatallu (Kinnikale). Juba oli teine päev õnnega möödas, kui üks saksa soldat tulnud sinna hobust otsima. Leidnudki selle küünist kätte, kuna hobune hirnunud. Vend istus ka ise reele kutsariks, et sõita kaasa ja tuua hobune sõidulõpul tagasi. Ootamatult lõi aga saksa sõdur temale jalaga rindu - reelt maha ja kihutas ise hobusega minema. Läinud oligi.

Hanges teede tõttu tuli sakslastel osa varustust teeveere jätta maha - padrunikaste, käsigranaadikaste. Neid meie siis "revideerisime". Käsigranaatidele ei osanud vaid sütikuid panna sisse, muidu olime päris "õppinud loopijad" ja kasutasime enamikul sütikud ära. Padrunitel murdsime kuulid välja ja võtsime püssirohu ära. See oli oodatud "soomus" poistele.

Varsti läks elu jälle rööpasse, s.t. et meile nüüd paigutati saksa sõdurite post. Need olid vanemad mehed, päris kenad inimesed üldiselt. Ei lärmand igatahes nii nagu venelased. Kui vene madrustelt olin õppinud "venetantsu"-võtteid, siis sakslased õpetasid "barabani" käsitamist.

Suvel olid nad virgad harima juurvilja, saades selle eest toiduaineid. Püüdsid metsast usse; rästikuid-nastikuid ja räägiti, et nad neid ka söönud. Seda on vaevu uskuda, kuid vareseid sõid nad küll. Samuti keetsid nõgesesuppi.

1918. a. suvel oli ikaldus, siis käis vallakomisjon kahjusid hindamas. Saksa soldat oli muidugi üks komisjoni liige. Samuti anti vallamajast kõigile "Ausweisid" - näpupassid. Nii see seiklusrikas õppeaasta lõppes - paar kuud olin õieti küll ka koolis; uuesti Mõisaküla külakoolis vanahärra Andrus Liik'i (end. diakon) õpetada. Sakslaste tulek aga lõpetas sellegi lühikese koolitöö.

Üks tähtsam ettevõte sel talvel oli veel "röövretk" "Slavale" külapoiste ühisüritusena. Tähtsam soomus sealt olid suurtükirohu ,,kepid". Nendega sai hiljem taha uhket paukuvat jaanituld. Käisime "Slaval" uiskudega.

Kuid teisel retkel tabas õnnetus: Muhust Haapsallu liikuvad saksa sõjaväelased kuulsid "Slaval" tagumist-kopsimist ja tulid revideerima. Pisemaid poisse hoiatati, üks taluperemees-sepp, kellel hobune kaasas ja üks vanem poiss aga areteeriti ja viidi Tallinna. Sealt said nad peale sekeldusi tulema mõne aja pärast.

Hertsogiriigi vaim aga küpses: vaid salamahti liikusid noored ja vanad ätid üksteise juurde - räägiti maaliidu sihtidest, ähvardavast ohust ja paljust, paljust kibedast. Muremõtted mõlkusid meeles: end. Vene sõjaväes teeninud isikud pidid ajuti end käima näitamas komandantuurides. Ka muidu oli kartus, et seinal on kõrvad: eesti elu liikus mornis vaikuses. Ja meie poisid tundsime jõuetut viha, käsi kiskus kramplikult rusikasse. Parunid olid jälle pukis.


Tagasi artiklite lehele