9. august 1939 Lääne Elu
Puhtu omapäraga tutvumas
E.E.

Puhtu linduderiik ületab eriliiki lindude arvult Vilsandi. Puhtus asub esimene maailmas Fr. Schillerile püstitatud ausammas. Soome ja Riia lahe vahepiiril. Mälestussammaste ja omapärasuste rohkus.

Läänemaa üheks omapärasemaks kohaks oma erilise loodusega ja mitmesuguste mälestusmärkidega on Virtsu ligidal asuv Puhtu laid. Tavaliselt tealakse sellest omapärasest kohast võrdlemisi vähe, vahest ainult seda, et Puhtus asub Fr. Schilleri ausammas, ja see on ka kõik. Peale selle ausamba on aga Puhtus mitte ainult palju muud huvitavat näha, vaid terve Puhtu laid on tervenisti omapärane.

Puhtu laid on umbes kilomeeter pikk ja pool kilomeetrit lai saar, eraldatud aga nii kitsa väinu ja märgniiduga, ei vahe saare ja kindla maa vahel pole üldse märgatav. Puhtu idakaldal on seitse tiheda rohukattega väikesi laidu, mis jäänud peamiselt lindude riigiks. Siia juhib Puhtu tegelik valitseja (Puhtu omanikuks on prof. Üxküll, kelle poolt metsnikuks ja korraldajaks hr. Keyserlingk, kes suur lindudesõber ja tubli ornitoloog) külastaja kõigepealt. Muide, vahemärkusena võib öelda, olgugi et Puhtu kuulub eraomanikule, on riigi ja omaniku poolt sõlmitud kokkulepe, mille järele reisijatel-turistidel on võimaldatud Puhtuga tutvumine.

Linduderiigiga tutvumist ei tule kahjatseda. Kuigi siin linde pole nii tihedalt ja nii suure hulgana koos kui Vilsandil, on neid siingi väga rohkesti, nii et imestada tuleb, kuidas Puhtu linduderiigist Vilsandi kõrval nii vähe teatakse. Veelgi üllatavam on kuulda, et lindude eriliikide poolest on Puhtu esimene Eestis. Nii oleval Keyserlingk lugenud ligi 175 eriliiki linde, kuid Taani õpetlane Johanson leidnud neid koguni kahesajast eriliigist. Nimetagem vaid mõnda üksikut siin harvemini esinevat kummalis-ilusa nimega ja samase väljanägemisega lindu, nagu lumehangelind, kuldpea-pöialpoiss, karvasjalgne kakune. hiire tuuletallaja, kaljukotkas, merikotkas ja teisi maa- ning merilinde.

Pargis, mis õieti on troopikaliselt lopsaka taimekasvuga mets, kuhu aetud sirged teed, ei tihka enne ringkäiku alustada, kui pole näinud Puhtu kõige tähtsamat - Fr. Schilleri ausammast, millest ainult seda tead, et see on esimene maailmas Schillerile püstitatud ausammas. Nähes aga vaevalt meetri kõrgust väikesi ümmargust kivitulpa, mis suurte puude vahele ära kaob, nii et võõra silm teda vaevalt üleski leiab, siis nagu veidi pettud. Kuid teadmine, et see on esimene maailmas (püstitatud Puhtu tolleaegse omaniku Schilleri tulise austaja parun Helvigi poolt) aitab sellest üle saada ning õhinal asud uurima sellel leiduvaid kirju. Ühel küljel on veel üsna selgelt loetav kiri, mis tõlkes umbes nii kõlab: "Saksamaa kõrgelt tunnustatud luuletajale ja muuside lemmikule pühendatud 1813". Teine kiri pole aga enam loetav. Kui Helvig selle ausamba püstitanud, on ümbrus lage olnud, kuid üle saja-aastasel ajavahemikul on puud ja põõsad nii suureks kasvanud, et sammas on täiesti varjatuks jäänud. Mõned aastad tagasi on grupil ameeriklastel olnud kavatsus Helvigi poolt püstitatud ausambast mitte kaugele mere äärde vabale platsile [ajalehes rida puudu] Schillerile. Kuid viimaste aastate poliitiline pinevus on selle ilusa kavatsuse tühja ajanud.

Sama Helvig on püstitanud oma maitse ja selleaegse kombe järele Puhtu parki üsna rohkesti samalaadseid ühest kivist mälestusmärke, küll oma sõpradele, varasurnud tütrele ja teistele. Praegu on neist alles veel kuus ja need on koondatud mereranna ligiduses olevale vaiksele puudest vabale platsile. Nendest ajahamba poolt palju kannatanud mälestusmärkidest on omapärane üks, mis püstitatud naiste auks. Nimelt oli Helvig kõik oma mälestusmärgid pühendanud meestele ja ei ühtki naistele. Kui ta naistuttavad selle peale etteheiteid teinud, siis püstitanud ta kõigi naiste auks mälestusmärgi, mille ülemises osas on korv tuvidega ning korvi ümber tuvide poole pead sirutav madu. Mälestusmärgil on vastav pühendus.

Mille kaugel sellest on koht, kust võib näha korraga Riia ja Soome lahte. See kahe lahe vahepiir, kuigi ta on ainult kujutletav, on tollel kohal ometi olemas ja pole vaja palju maad edasi liituda, kui enam ei näe korraga mõlemasse lahte. Samas rannal ja mujalgi kasvah rohkesti lõunamaisi taimi, mis ainult siin terve Eesti kohta ette tuleb ja milliseid osalt veel ainult Saaremaal võib leida. Harilikul inimesel jääb neist palju tähele panemata, kuna paljud neist ei oma silmatorkavalt erinevat välimust. Ainult siin üsna külluses kasvav ja muidugi looduskaitse all olev merikapsas oma lopsakuse ja sarnasuse tõttu tavalise kapsaga äratab tähelepanu. Rohkem imetlust äratavad hiigeltammed, männid ja seitsmesaja-aastane kadakas, mis nüüd juba kuivanud ja millest ainult tükk on alles.

Minnes pargi südame poole, vilksatavad puude vahelt metskitsed, kes korraks tunnistavad nende riiki tungijaid ja siis rahulikult sörkides eemalduvad. Ka faasaneid leiduvat siin vabalt elutsemas. Rohtu, mis oma kõrguses ulalab üle põlve, ei niidetavat kunagi kitsede ja teiste loomade pärast. Näib, et ka konndel on siin paradiis, kuna iga jalasammu juures kargab neid kümnete kaupa teerajalt kõrvale ja nii kogu pargis kõndimise kestel saadab rohukrabin, mille tekitajateks sadu teelt kõrvale kargavaid konni.

Pargi keskel on plats, millest hargnevad tähekujuliselt seitse täiesti sirget sihti metsa. Siin on viimasel Puhtu omanikul Lilly Üxküllil olnud keset parki suvila - söögisaal, kust seitse sirget teed viinud randa välja. Iga tee lõpul olnud väike suvila, kus elanud külalised-suvitajad. L. Üxküll tahtnud pargis näha rohkem loomulikku loodust ja sellepärast olnud need seitse teed hoopis uutest kohtadest läbi aetud kui Helvigil, kellel olnud kõik kunstlik ja ilustatud, puud lõigatud ja kasvama pandud soovi järele. Nii muutuvad inimeste maitsed aegade jooksul. Praegune kasutaja prof. Üxküll oleval veelgi suurem looduslikkuse armastaja, ta ei lubavat mahalangenud puidki ära koristada.

Puhtust, tema omapärasusist ja Puhtuga seoseis olevaist tõsi- ning muinaslugudest võiks mitte ainult lehekülgi täita, vaid koguni raamatuid.



Tagasi artiklite lehele