Saatesõnaks

Käesolev teos on minu varemalt (1960. a.) ilmunud raamatu „Pilte ja hääli Resti loodusest” järjeks. Ta taotleb sama eesmärki - äratada huvi looduse esteetilise vaatluse vastu. Nagu seal, nii on ka siin kõik andmed looduse esemete ja maastike kohta hangitud vahetu vaatluse ja kaasaelamise teel. Ka siin on erilist rõhku pandud looduses esinevatele vormidele, värvidele ja häältele. Loodan, et käesolevad kirjutised leiavad lugejaskonna poolt sama lahket tähelepanu kui teos „Pilte ja hääli Eesti loodusest”. J. PIIPER

Pärnust Virtsu 10. VI 1934

Õhtul varakult väljusime Pärnust. Sõita oli kergem, sest päike laskus läände ja pealelõunane palavus oli haihtumas. Pärnu jõe suurel sillal nautisime vaadet merele, sadamale ja linnale. Meri läikis peeglina, sadamas laaditi laevu, linnahooned uppusid rohelusse.

Ületasime sangleppade vahel helkiva Sauga jõe. Viipasime hüvastijätuks merele. Suundusime Audru poole. Ilmusid ja kadusid uued lopsakad lillekirjud nurmed ja niidud. Põlise puistu takka kerkis kõrgusse Audru kiriku nooljas torn. Näitas end hetkeks ja kadus. Liikusid mööda taluhooned, õlgkatuselised ja hallid. Maha jäid Pihara ja Ellamaa. Ees-Soeva kohal vasakul punetas silmapiirini suur lage Võlla raba. Taga-Soeva piirkonnas siirdus ta Nätsi rabaks. Mõlemad rabad, koos ligi 18 kilomeetrit pikad ja ligi 8 kilomeetrit laiad, on ühed Eesti suurimaid.

Maantee asus Jaagarahu lademe paesel põhjal, oli haruldaselt sile ja sõita nauding. Karjamaa küla kohal kirendas karikakraist kirju kesapõld, kus künti sisse kibedalõhnalist laudasõnnikut. Hetkeks vilkus Kalli kabel, valendades värskes lubirüüs. Paiguti levisid Saaremaa tüüpi puisniidud lihavate saarte ja tugevate tammedega, sagenesid soostunud maa-alad.

Lõppeküla lähedal ootas meid meeldiv elamus. Siin peatudes kuulsime ja nägime vööt-põõsalindu. See toreda lauluga põõsalind on meie mandri lääneosas ja Saaremaal tavalisem kui mujal. Ta veetlev laul tuletas meile elavalt meelde Tartu ülikooli bioloogiajaama Kuusnõmmel, seal veedetud kevadeid, mil ta meid üles äratas oma toreda lauluga nautima varahommikuse looduse värskust ja ilu. [35]

Pisike pukkveski nagises nukralt. Vehkis ägedasti tiibadega, embas tujukaid tuuleiile. Siin-seal valendas üksikuid liivaluiteid, muistseid mälestusmärke, tunnistajaid jääajajärgsest Litoriinamerest. Põldusid piirasid raudmunakaist tarad, madalad ning vanad, hallid ja punakad, kivisamblikust kirjud. Abitult ja kurvalt viipasid meile kraavipervele kummardunud remmelgad, vanad ja poolkuivanud nagu surma ootavad raugad. Seda nooruslikumalt lõid kepsu maanteeveerul lambauted, keda meie tulek üles peletas. Ikka uusi ja uusi liivaluiteid liikus esile roheliste puistusagarate tagant.

Maantee kulges paiguti nöörsirgena ja oli nagu Saaremaal tolmuta ja sile. Silm ei väsinud nautimast toredaid tammi ja sihvakaid saari puisniitudel. Puistu pilude vahelt piilus meid Hanila vene kiriku sibultorn. Mõned maastikud meenutasid elavalt Saaremaa nukraid loopealseid. Seal levis külv halle ja punakaid rändmunakaid ja roomaskles punakasrohelisi kadakapõõsaid.

Tõttas mööda eakas Hanila kirik, üks vanemaid Eestis. Teda ümbritsevad põlispuud heitsid hallile maanteele tumedaid varje. Punakaspruunide põllurammukuhjakestega tähitud kesapõllult tõi tuul teravat ammoniaagilõhna. Sõbralikult embas maanteed tuules sahisev sarapuuvõsa.

Kingul kõrgus jahedaid tuulehooge haarav tuuleveski. Puistu lainetavate latvade vahel vilkus meri hõbedaselt ja siniselt. See virgutas kiiremale sõidule. Kihutasime muistse Litoriinamere vanalt rannavallilt alla kauaoodatud mere poole. Silmapiiri sulgev sarapik lõppes. Nüüd vaatasid meid kummaltki küljelt Läänemere silmad, suured ja sinised, ja maantee siirdus juba üle Läänemere ajaloos hilisema kivistunud mere - Limneamere. Silma vangistav merepilt, hetketi vähenev, hetketi suurenev, ei kadunud enam avaralt vaateväljalt. Mälestusena muistsest mererannast levis kõikjal jääst ja lainest lihvitud rändrahne. Nagu vanu tuttavaid kohtasime lopsakatest aedadest ümbritsetud elamuid. Hobukastanid valendasid nagu muinasjutulised lillekimbud. Nukrad mõisavaremed meenutasid kunagist sõda. Puistu rohelisel taustal punetas reisijaterongi ootav raudteejaam. Siirdusime sadama poole, et mitte hilineda Muhusse minevale laevale. [36]

Virtsust Kuivastusse 10. VI 1934

Virtsus ootas meid värskelt värvitud aurik, alt veripunane, ülalt lumivalge, mast kollane musta tipuga. Summutatud sulinaga loksus õunroheline ja klaasselge vesi laeva punaselt helkivail külgedel, pärlendas hüplevate vahupritsmetena sadama raudkivistel seintel. Ennustades auriku peatset lahkumist, liugles tuulises õhus surutult häälitsevaid naerukajakaid ja teravalt kriiskavaid jõetiire.

Läbi sinkjashalli udu kumas läänes Muhu saar. Uinutavat merelaulu lauldes liikusid sealt meie poole pikad rohekad vood valgeis vahuharjades. Vallatus ringtantsus mängles neid aeglaselt üles ja alla õõtsuvate ookerpunaste [37] toodrite ümber. Ühel neist lasi end kiigutada valge tähnina mere rohekal taustal helendav kalakajakas.

Maa pool kerkis hall tolmupilv. Hiigel-lepatriinuna vabanes sellest karmiinpunane omnibuss. Väljus hulk reisijaid, pakid käes, kotid seljas. Rutati laeva poole.

Auriku raudne süda hakkas tugevamini tuksuma. Sülem sülemi järel kerkis tahmasest korstnast niiskesse mereõhku kiiresti keerlevaid suitsupilvi. Aeglaselt, nagu vastu tahtmist lahkus laev sadamasillalt ja võttis suuna Muhumaa poole. Sadamale truuks jäänud tiirude ja naerukajakate hääled soikusid ja kustusid. Ainult üksik tõmmukajakas ei tahtnud meist lahkuda. Vaikselt ja viivitades liugles ta kord üle laeva, kord üle rahutult õõtsuvate laineridade. Kuid lõpuks loobus meid saatmast ka tema.

Pika madala vallina hakkas üle Väinamere lähenema Muhumaa. Vähehaaval eristusid kollase palistusega rohekas rannaviir, tume puudesagar ja päikeses helkivad hooned. Üha teravamaks muutusid jooned ja vormid, selgemaks värvid.

Hakkasime randuma. Ägedalt paiskusid rohekate lainete vahupritsmed vastu sadamasilla veest läikivaid tugiposte. Osavalt heideti laevalt sillale tugev kinnitusköis. Laevakruvi ei tahtnud veel rahuneda ning peksis rohekast sügavusest üles pruuni põhjamuda. Siis rahunes ka tema ja algas reisijate maalepääs. [38]

Rännak Puhtulaius 1. VI 1961

Ärkasin Zooloogia ja Botaanika Instituudi ornitoloogiajaama õdusas kambris, mille aknast puhus sisse värsket merehõngu. Läbi akent varjavate vahtrate ja saarte erkrohelise lehestu paistsid pilvitu taevas ja vaikselt lebav meri väga sinised.

Hoogsalt ja tujuküllaselt tervitas mind metsalaulikute väike koor. Mahedalt jutustas midagi väike-põõsalind, leebelt leelutas must-kärbsenäpp, erksalt sirtsus ta hall nimekaim, kõigest jõust hõiskas metsvint.

Väljusin alla pargimetsa. Hommik oli vilu ja vaikne. Päike oli kerkinud kõrgele ja puuvõrade vahelt igritses alla ta kuldset paistet, mis pani hõbedaselt särama kastepiisad lehtedel ja õitel. Tajusin metsa jahedat rõskust ja ta kääriva mulla ning lehtede ja rohtude omapärast hõngu.

Valisin otsema tee laiu põhjarannale. Põliste puude ja lopsakate põõsaste alt piilusid sinised lõosilmad, lillas ja roosas õierüüs kevadised kureläätsed, kuldseis õilmeis säravad kibetulikad. Võililled aga mind ei märganud, sest viljade valmimiseks olid nad sulgenud oma õiekorvid.

Peatusin hetkeks, et vaadelda Puhtu pargimetsa iseloomustava lille - kuuetõverohu (saalomoni pitsati) omapärast ilu. Ta on siin lopsakas ja jõuküllane. Pikal lookas varrel on kaks rida vaheldumisi asetsevaid lehti. Need on süstjad ja suunatud gratsioosselt pisut külje poole ja ülespoole. Valged õied nagu helita kellukesed ripuvad kõik ühesainsas sirges reas varre alaküljel.

Ei söandanud külmalt mööduda põõsa varjus peituvast piibelehtede perest, elurõõmsast, lumivalges õiekülluses [111] säravast. Laskusin põlvili ja hingasin kaunitest lilledest hoovavat aroomi.

Tundsin rõõmu oja- ja maamõõla tagasihoidlikust õievärvist - punakaspruunist ja õlgkollasest - ja selle roheliseks tagapõhjaks olevast naadilehtede küllusest. Pideva elava vaiba oli kevad puude ja põõsaste alla kudunud noorusvärskeist naatidest. Nagu vahutavaid laineharju valendas õitsema löönud mets-harakaputki erkrohelises naatidemeres.

Tugevad tammed, põlised pärnad, kõrged kased, kuhikjad kuused ja sagarvõrased männid piirasid metsarada tiheda tulbareana, millele toetusid nende rohelised okstelöövid ja mille taga haljendas tihe võsa mosaiiklehestuga sarapuust, sulglehisest pihelgast ja harilikust kuslapuust. Tuul poetas äraõitsenud toomingalt alla viimaseid õilmeid ja sosistas salajuttu puude ja põõsastega. Läbi lehtede irgitsev hommikuvalgus joonistas kastekirmest märjale rohule ja õitele väriseva võrgu valgusest ja varjudest.

Teerada varjavate lehtpuude oksad hõrenesid. Avanes vaade päikesepaistelisele nurmele ja puude vahelt sinavale merele. Jõudsin puistust piiratud nurmele. See oli vaatlejat paeluv roheline kangas, millesse oli kootud kibetulika, [112] karvase hunditubaka ja nõiahamba kulda, pillandus lumivalgeid köömneõisi, külmamailase tumesinist ja tulioblika veripunast lõime. Ei puudunud ka oras-tähtheinte valged õietähed ja keskmise teelehe õisikud, kahvatulillad ja valgetäpilised nagu mannaga ülepuistatud.

Jõudsin rannale. Siin tervitas mind rivi helerohelisse rõivasse riietatud saarepuid. Vallatu meretuul lehvitas nende sulgjaid lehti ja mängles mulluste viljadega nagu süstikjate helepruunide brelokkidega. Siin süleles merelt tulev tuuleiil hunditubaka-lehise harakaladva väävelkollast õisikut, seal suudles haisva kurereha purpurseid õissilmi. Lihvitud paeklibust kreemkollasel rannakruusal kõrgus üksik sinirõigas, rohekashall, täis turda elujõudu. Tugev laine oli välja uhtunud terved kimbud kuivanud pilliroogu, kahkjaskollast, rändaja jala all praksudes purunevat. Nukralt lebas tormilainest kaldale veeretatud tõrvaga läbiimbunud pigimust tünn.

Taevasse, siiani sinisesse ja selgesse, ilmus kerge lumivalge viirpilvitus. Õrnade lehvikjalt reastatud udusule-ebemetena rippus see kättesaamatus kõrguses. Edelast aga oli üles kerkinud käharaid kobarpilvi, neile järgnes raskeid halle pilvi, rünkpilvi, vihmatiineid. Pea mähkis suur halli- ja valgelaiguline pilvemantel endasse taevasina ja päikesekulla.

Taevasina peegeldanud meri värvus tinahalliks. Kustusid avaras vetepeeglis kajastunud pilvevarjud. Lõunas levis meri, morn ja vaikiv, kaugele silmapiirini. Läänes piiras tuhkhalli vetevälja kollaka rannaribaga palistatud rohekashall Ullutilaid ja Viirelaiu ähmane profiil.

Tõusis tuul. Meri kattus peente laineviirudega. Hetkeks sulisesid väikesed lained tasase loksumisega punakate ja hallide rannakivide vahel. Siis vaikisid mere hääled, õhus heljus ainult pargimetsa tasane kohin ja kaugelt kostis paadimootori summutatud popsumine.

Kriiskavalt kisades kerkisid õhku kaks tiiru. Kord laiades kaartes, kord järskudes pöörangutes teineteist taga ajades kadusid nad kaugusse. Viivu oli kõik vaikne. Siis ilmusid tiirud uuesti ja üks neist laskus vaikides rannavees punetavale rändrahnule. Kaua püsis ta seal liikumatult ja vaikselt nagu elav raidkuju. Paistis, nagu oleks ta võlutud naabruses mustavast, vaevu veest väljaulatuvast rannakivist, mis ühel hetkel veest väljus, teisel kadus ja [113] mille ümber muidu nii rahulik vesi veel ringjaid kurde tekitas.

Otsustasin läheneda tiirule, et paremini näha ta nokka ja teha kindlaks linnu liik. Paljastasin jalad ja astusin ettevaatlikult vette. Põhja terav ja limast libe paekivirähk oli aga jalale harjumatu. Lind tõusis mind märgates kivilt ja kadus kaugusse. Väljusin veest, kuivatasin ja kängitsesin jalad ning jätkasin rännakut piki rannariba.

Tuli edasi tõtata, et lõpetada retk, sest taevas kuulutas vihma. Edelast hakkas lähenema madalaid kärisenud pilvekahle ja mornilt, varjuna kõrgusse kuhjuvaid kõuepilvi. Ainult põhjataevas avanes hetkeks hall pilvelaug ja vilkus helesinine taevasilm. Meri värvus tumedamaks ja Ullutilaiu kollakas rannariba muutus vesihalliks. Kõik see häiris mind, kuid mitte väikest põõsalindu. Muretult helises tasa kahisevast rannavõsast ta meloodilistest silpidest põimitud kevadelaul, millele seltsis kusagilt kaugelt musträsta hüüe, pidulik ja veidi kurb.

Kingu all rudiseval rannakruusal lebas pikkadeks koonaldeks rullunud kuivanud meriheina, helepruuni ja villkerget. Paiguti kohtasin noori kortslehelisi lillakasrohelisi merikapsaid, mis lihavate ja jõulistena elustasid valvakas-kollast rannaklibu.

Jõudsin Puhtulaiu avamerepoolsele neemele. Siin üllatas mind nägus vaatetorn, kust pilk ulatub kaugele ulgumerele jälgima rändlindude liikumissuunda. Helde käega oli loodus koondanud neemele mitmesuguseid taimeliike. Neist pakkus suurt huvi nooljate lehtede ja valgete õitega hammasjuur - Puhtulaidu iseloomustav ja mujal haruldane taim. Lihav karuputk polnud veel ehtinud end õitega. Ka õieilus purpurne kurekael, helesinine lõosilm, kuldne hunditubakalehine harakalatv ja valge metsharakaputk ülendasid selle paiga poeetilist omapära. Lilledega seltsisid tuuleiilides kahiseva lehestuga saar, pihelgas, jalakas, vaher ja magesõstar. Eakamad neist olid tugevatest meretuultest kõveraks koolutatud või moonutatud jässakaiks jändrikeks.

Jätkates rännakut jaama suunas, avastasin rannavallil mulle tundmatu taime lehtede roseti. Küsimuse lahendasid jaama juhataja professor Kumari abikaasa ja tütar, keda rannal kohtasin. Selgus, et see taim on angervarreliste sugukonda kuuluv edelapoolse päritoluga lood-angervaks. [114]

Nagu suuri sinimusti eesriideid kerkis edelas üha raskemaid pilverünkaid. Mornilt rippusid nad kergelt lainetava mere kohal. Siirdusin üle kruusase rannavalli, üle mugultulikaist kollendava rannalõuka, üle kõrge kuivanud adrulademe, mille pruunid kahlud terava praginaga jala all purunesid. Tõttasin üle pääsusilmade purpuris punetava, mustjuure suurte õiekorvidega kuldseks täpitud rannaniidu ja poolõitsenud nurmenukkudega nurme. Niidul märkasin väikest saarekesega sulglohku, milles kollendas tuules õõtsuvat kuivanud pilliroogu. Saarekesele oli vist kunagi püstitatud hallist paekivist tulp, mille tükid lebasid lohu nõlval.

Kohutava kiirusega lendles vesihallis lagitaevas rebenenud pilvekahle. Vari levis üle niidu ja nurme ning kustutas õite erksad värvid. Õhk ja vesi muutusid üleni halliks, kõik mähkus tihedasse vihmaloori. Polnud enam võimalik eraldada merd taevast. Otsisin varju parkmetsas. Armutult piitsutas vihmavaling siin puid ja põõsaid. Nagu tihedast sõelast rabises kahisevaist võradest alla vihmaveeniresid. Tuli siirduda tagasi ornitoloogiajaama. [115]

Puhtulaiu parkmetsas 2. VI 1961

Öö läbi raevutses tuul ja sadas tihedat peent vihma. Tuule kohin ja vihma krabin vestsid uinutavat juttu. Ainult hooti paiskas tugevam tuulehoog aknaruutudele katuselt tilkuvaid jämedaid piisku. Hommikust ööd lakkas sadu ja rauges tuul. Avasin akna. Vaevalt kuuldus tasast sosinat puude lehestus. Läbi vaikse õhu kandus tuppa mere monotoonset kohinat. Enne kella nelja polnud kuulda ühtegi linnuhäält. Siis äkki läbis niisket õhku musträsta hommikulaul, pidulik ja nukker. Pea seltsis sellega vainurästa kõlav, lühike ja rõõmus heliredel ning metsvindi võimas helind.

Aknast nägin ainult tükikest tinahalli taevast ja merd. Vaba väljavaadet varjas saare- ja vahtralehestu roheline mosaiik. Nagu säravaid klaaspärleid rippus väikseid vihmaveetilku lehtede teravikel. Sireli lillad õietarjad, vihmaveest rasked ja longus, ootasid igatsedes päikese soojust ja maatuule kuivatavat hõngu.

Ornitoloogiajaam - endine mõisniku jahiloss - oli mõnda aega Tartu Riikliku Ülikooli bioloogiajaamaks. Nüüd kuulub ta kui lindude rände uurimise asutus Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudile. Ta välimus sobib hästi teda ümbritseva loodusega. Alumine korrus on erk-oranž, ülemine - tumepunase- ja valgevöödiline. Akende lengid tumepunased, raamid valged. Katus hallidest eterniitplaatidest. Hoone meenutab rohelises viibivat nägusas rahvariides neidu.

Jaam sisaldab hulga otstarbekalt sisustatud ruume oma töötajate majutamiseks ja teadusliku töö tegemiseks. Kevaditi töötab jaamas asjast huvitatuile ornitoloogiline seminar. Vilunud eriteadlaste juhendamisel tutvuvad seminarist [116] osavõtjad teoreetiliselt ja praktiliselt Eesti linnustikuga. Osavõtt seminarist on väga elav. Käesoleva aasta seminari töö algas täna. Seminari organiseerija prof. dr. E. Kumari esines sisuka sissejuhatava ettekandega, mis kuulajaid köitis ja tööle õhutas. Teoreetilisele õppeosale järgnes praktiline. Toimus ekskursioon Puhtu parkmetsa, millest mul õnnestus osa võtta.

Sadu, mis kestis kogu hommikupoole, lakkas. Puudelt ja põõsastelt allalangevate vihmatilkade krabin harvenes. Siirdusime parkmetsa pikuti läbivale puiesteele. Imetlesime põliseid pargipuid - igivanu ja võimsaid metsahiiglasi. Ei kusagil mujal, isegi Tallinnas Kadriorus pole ma näinud nõnda vägevaid, nõnda Medusa pead meenutavaid madujalt looklevate okstega tammepuid, mille eluiga pidi ulatuma 700–800 aastani. Väga kõrge vanus pidi olema ka mõnel Puhtulaiu hiigelmännil, küündides 500–600 aastani. Ka kuused ja kased, pärnad ja haavad üllatasid siin meid oma suurte mõõtmete ja kõrge eaga. Mõne igivana puuhiiglase olid tugevad tormid küllakile surunud. Nende elust tüdinud poolkuivanud ladvad toetusid väsinult naaberpuude tugevatele võradele. Puu- ja põõsaliikide arv Puhtulaiu parkmetsas pidi ulatuma ligi kuuekümneni. Rikas ja mitmekesine on siin ka rohurinne. Meid üllatas valges õieilus pidutseva karulaugu küllus, rikas kuuetõverohtude kooslus ja meeldivalt lõhnavate angerpistide rohkus.

Puhtulaiu parkmets on suureks kontserdisaaliks liigirohkele laululindude koorile. Kooriliikmeist olid eriti agarad metsvindid ja rästad, eriti musträstas. Mulle teatati, et üht igivana mändi külastab puhkepaigana Mõtsu metsadest Puhtu lahes toitu hankimas käiv merikotkas.

Peale hiirlaste, karihiirlaste, muti, siili, oravate ja mäkrade elutseb Puhtulaiu parkmetsas ka metskitsi. Kaks aastat tagasi nähti põtra üle lahe Puhtulaiu poole ujumas. Ka metssigu on Puhtu piirkonnas täheldatud.

Puhtulaid pakub kultuuriloolist huvi. Üks ta endine mõisnikust omanik püstitas parki saksa luuletaja Friedrich Schilleri auks paekivist monumendi. Hiljem selgus, et see oli esimene Schillerile pühendatud ausammas maailmas. Viimase maailmasõja ajal ausammas hävis. Tänu Puhtu ornitoloogiajaama juhatuse huvile asja vastu on ta nüüd restaureeritud endise samba jäänuste alusel. [117]

Professor Kumari juhtis meid puiesteelt puistus peituva samba juurde. Hallist paekivist sammast varjavad otsekui kaitstes igivanade vahtrate kõrged kroonid. Mitu metsvinti, püüdes üksteist ületada, laulsid nagu tänulaulu samba püstitajaile. Ka mustpeapõõsalind näis tundvat rõõmu, et kaunis mälestusmärk kuulsale luuletajale on taastatud. Ta väljendas oma heameelt veetlevatest helihelmestest põimitud ettekandes.

Siin oli palju vilusat varju. Vaevu igritses päikesepaistet läbi võimsate puuvõrade. Isukalt püüdsid seda haarata puude ja põõsaste all vohavad naadipuhmad. Päikesevalguse ja soojuse ande igatses ka kevadine kurelääts. Nagu pisaraid läikis vihmapiisku ta lillakaspunaseis õissilmis.

Väljusime parkmetsa roheliste võlvide alt mererannale. Meri, vaikne ja hall nagu taevaski, lebas peegelsiledana. Kruusast randa sülelev vesi oli läbipaistev nagu puhtaim klaas. Võis selgesti näha põhjal lebavaid kivikesi, halle, punakaid ja musti, ning neil hõljuvaid peeni niitvetikaid.

Jätkasime rännakut piki randa. Olime üllatatud vohava taimestiku rikkusest. Siin haljendas pooppuid, türnpuid ja lodjapuid. Kuskil köitis tähelepanu põõsasjas pärn, lai ja lopsakas, peenehambulised lehed imetihedalt üksteise kõrval nagu kivid mosaiigis. Siin kohtasime ka tuulepuid - pärni ja kaski, madalaid, jässakaid. Rändrahnude vahel roomasid karedalehised põldmarjad ja lopsakad kurekellad. Nende õiepungad olid veel suletud. Nad nagu kadestasid metsülaseid, mille suured õied valgete lippudena lehvisid rohetava maa kohal.

Kärisenud pilvekahlud, hallid ja madalad, hakkasid puistama peent vihma. Tuli lõpetada huvitav õpperännak ja suunduda tagasi külalislahkesse ornitoloogiajaama. [118]

Ullutilaiul 2. VI 1961

Ootame pikisilmi Puhtu ornitoloogiajaama mootorpaati, et külastada Virtsu-Laelatu-Puhtu keeluala koosseisu kuuluvat Ullutilaidu. See paistab Puhtulaiu läänerannalt rohekashalli, kollaselt palistatud pika lindina. Kruusast randa uhtuv rohekas vesi on kristallselge. Ta vilgas virvendus ja lõunapäikese kirkus koovad põhjakivide värvikirjule mustrile kaunilt helmendava valgusvõrgu.

Vaatleme rannal olevat mitmeks rahnuks lõhkenud rändkivi. Vahetame mõtteid jõu üle, mis kivi on purustanud. Jälgime binoklitega merel tegutsevaid veelinde. Silm ei suuda hüljata mere rohelist ja sinist avarust ja ääretu kaugele levivat taeva piimjat sina.

Kaugelt hakkab kostma tume mootorimürin. Aegamööda muutub see valjemaks ja selgemaks. Varsti näeme mootorpaati väljuvat laiu edelapoolse nuki tagant ja nobedasti suunduvat meie ranna poole.

Läänes on Puhtulaiu rannavesi sügav. See võimaldab paadil hästi randuda ning õpperetkest osavõtjad, keda on üle 20 inimese, kuiva jalaga laiule viia. Liigume. Lõbusalt vuliseb rohekas merevesi paadi ninas ja piserdub kohisevaks vahuks ahtris. Lõunas levib silmapiirini lihvitud marmorina tumesinine meri, läänes läheneb joonte ja värvide aeglaselt teravnedes Ullutilaid.

Ullutilaid on põhja-lõuna suunas ligi 1,5 km pikkune saar pika põhjapoolse lahesopiga ja sellest eraldunud järvega. Ta läänepoolse kõrgema osa on muistsed marulained siledast kruusast ja teravaist kiviklibudest pikkadeks rannavallideks kokku kuhjanud. Mere poolt tulnud jäämassid on siia kokku kandnud pillanduse rändkive, suuri ja väikseid, punakaid ja halle. Saare idapoolne osa on [119] lame ja madal. Siin laiuvad niisked niidud ja lillekirjud nurmed.

Rannavallide kõrgemat osa kroonib tihe, peaaegu läbipääsmatu kadastik, tumeroheline, punaka kirmega. On kadaka tolmlemise aeg. Et ses veenduda, poen siin teravalt torkivasse, seal õrnalt kõditavasse, kuid meeldivalt lõhnavasse kadakapuhmasse. Sealt väljudes on käed ja rõivad nagu väävlipulbriga üle puistatud.

Ornitoloogilise seminari juhataja professor Kumari ja ta noored abilised tutvustavad meid laiu linnustikuga. Siin on naeru- ja kalakajakaid, jõgi-, rand- ja väiketiire, punajalg-tildreid, liivatülle, tutkaid, tuttvarte, luitsnokk- ja sooparte, tõmmuvaeraid, rohu- ja jääkosklaid, tutt- ja sarvikpütte.

On pesitsemise hooaeg ja pesi, eriti kajakate ja tiirude omi, on rohkesti. Kuid neid märgata pole kerge. Nad on peidetud rohusse, puhmaisse, põõsaisse või lebavad vabalt kirjul rannakruusal. Peame olema väga ettevaatlikud, et mitte astuda rohuga varjatud pessa. Ka liikumine rannakruusal vajab teravat tähelepanu. Seal pesitsevate tiirude ja kajakate munad on kujult, suuruselt ja värvuselt silmapetvalt kruusakivide laadi. Osa pesi sisaldab vähem või [120] rohkem hautud mune, osa kooruvaid või koorunud poegi, olgu abituid või suutelisi ka pesast lahkuma.

Kui läheneme kajakate ja tiirude pesitsemisalale, üllatab meid hetkeks omapärane kohin. Seda põhjustavad pesadelt õhkutõusvate lindude tiivalöögid. Nüüd valendab taeva sinisel taustal elav pilv osalt ühes paigas heljuvaid, osalt sinna-tänna lendlevaid ja ärevalt häälitsevaid lindusid. Naerukajakad kraaksuvad nagu varesed. Kalakajakad kilkavad kõlaval toonil. Tiirud kriiskavad käriseval häälel nagu roostetanud tuulelipp. Sellele kõrvulukustavale häälte ja helide uhule seltsivad meriskite heledad viled ja punajalg-tildri meloodilised hüüded nagu klaaskellukeste tilin, ülimahe ja õrn.

Kuid aegamööda haihtub häiritud rannalindude ärevus ning nende omapärane ja haarav koorilaul soikub.

Suurt huvi pakub ekskursioonist osavõtjaile kala- ja naerukajakate munade ja pesapoegade põhivärvi ja värvikirja võrdlus. Kalakajakate munad on roheka- või pruunikataustalised ja kirjatud tumehallide ja tumepruunide laikudega, naerukajakate omad on tavaliselt pruunitaustalised, hallide ja tumepruunide laikudega. Poegade sulestiku põhivärvus on peale tumedate laikude kalakajakal hall, naerukajakal kollakaspruun. [121]

Meil õnnestus näha kalakajaka poja koorumist munast. Oli liigutav vaadelda, kuidas ta ärevalt piiksudes purustas ülanokal valendava munamõhna varal koore ja hakkas sellest välja pugema. Pea ja eeskeha vabanesid koorest hõlpsasti, kuna tagakeha ja siplevad jalad koore küljes takerdusid. Kõigest jõust naljakalt rabeldes sai ta jalad lõpuks vabaks, kuid tagakehale kleepunud koorega pidi pikemat aega heitlema.

Partide pesadest olid kõige arvukamad tuttvartide omad. Mõned neist sisaldasid üle tosina sooje valkjas-oliivpruune mune. Nagu tuttvartide, nii olid ka luitsnokkpartide ja soopartide pesad hoolega peidetud neid hästi varjavatesse rohutukkadesse. Luitsnoka rohekas-kreemjaid mune on hõlpus eraldada rohekas-kollakaist soopartide omadest.

Avastasime hulga jõgi- ja randtiirude pesi. Igaühes leidsime kolm rohekashalli tumedatähnilist muna. Erilist rõõmu aga valmistas meile väiketiirude pesade leidmine. Nende kollakashallid tumedalaigulised munad olid üllatavalt tillukesed nagu laululindudel. Nagu teistelgi tiirudel, lebasid nad ilma nähtava pesata lihtsalt kirjude kruusakivikeste vahel. Oli vaja kõige pingelisemat tähelepanu, et neid näha ja mitte puruks tallata.

Peale kajakate, tiirude, tuttvartide, soopartide tutvusime tõmmuvaeraga, punajalg-tildriga, kivirullijaga, tutkaga, liivatülli ja meriskiga. Tõmmuvaera suurte kreemjasvalgete munadega pesa peitus magesõstrapõõsas. Punajalg-tildrid ja tutkad lendlesid rannaniidu kohal, kivirullija, liivatüll ja meriski tegutsesid toitu otsides kirju- värvilisel rannakruusal. Tutkas tuututas mahedalt, meriski vilistas teravalt. Punajalg-tilder ja liivatüll helisesid nagu peenest klaasist kellukesed.

Pärast rännakut mööda kivist ja kruusast lääneranda jõudsime laiu keskosas sinerdava järve piirkonda. Hiigelvõruna piirasid järve mullused pilliroopuhmad, varred kõrtel valvakaskollased, pöörised tumepruunid. Nende jalgmikku palistas erkroheline ja madal noor pilliroog.

Suunasime binoklid sügavat taevasina peegeldavale järvepinnale, kus pulbitses linnuelu. Siin ujus ja sukeldus üksikult ja salguti tuttvarte, luitsnokk- ja sooparte, tutt- ja sarvikpütte, tõmmuvaeraid, jää- ja rohukosklaid ja isegi aule.

Lahe ääres käratsesid naerukajakad. Järvelt levis vaikses [122] õhus partide ja kosklate, vaeraste ja püttide karedaid häälitsusi. Neile lisandus kõrkja-roolinnu helindisilpe, vahel teravaid, vahel meloodilisi. Kõik need hääled paisusid hetketi tugevamaks, hetketi sumbusid vaevukuuldavaiks.

Kuid mitte ainult lindude elu-olu vaatlus polnud meile meeldivaks elamuseks. Ka Ullutilaiu taimed pakkusid rohkesti huvi. Lahtisel rannakruusal vohasid noored lillakas- rohelised merikapsad. Nendega seltsisid sihvakad süstlehised sinirõikad, sinirohelised, õied alles pungas. Ka kirju kivirüha vahel peituvad alandlikud rannikad polnud veel jõudnud avada õiepungi.

Nõiahambad olid end kaunistanud kuldkollaste ja tulipunaste õilmelehtedega. Hunditubaka-lehine harakalatv oli oma väävelkollase õisiku alumised õied juba kasvatanud noorteks kõtradeks. Kruusal roomavad kukeharjad hakkasid alles avama lihavaid õiepungi. Hanimarandi kuldsed õiesilmad naeratasid päikesele otsekui tänuks valguse ja soojuse eest.

Niiske niit virvendas ristirohu ruuges värvikülluses. Nurm säras metsülaste õilmeist kootud lumivalges rüüs. Ülastega seltsisid tagasihoidlikult valvakate õitega longus põisrohud. Virgad mesilased ja kirjud õiekärbsed lendasid sumisedes õielti õiele.

Üle kandus kerge tuulehoog. Tundus, nagu oleksid päikesekiired soojade kätena paitanud heinkasvude elastseid kõrsi ja rohtude õõtsuvaid lehti. Tugevam tuuleiil rebis pihlakalt õilmeid ja puistas neid laiali kui õrnu lumelemmeid. Kogu laid oma värvikirjude rannakivide, kruusaste rannavallide, roheliste niitude ja lillekirjude nurmedega oli täis päikeseheledaid ja varjurikkaid jooni.

Päev kaldus õhtusse. Olime küllastatud Ullutilaiu looduses nähtust ja kuuldust. Suundusime rannale, kus meid ootas mootorpaat. [123]

Kevadõhtu Puhtulaiu rannal 5. VI 1961

Vaikne metsarada viib mind Puhtulaiu looderannale. Rohekas rannavees punetavate rändrahnude vahel teretavad mind lõbusalt loksuvad lained. Näkku puhub jahe soolalõhnane meretuul. Silma paelub avameri, osalt sinkjas, osalt terashall.

On saabumas pikk hiliskevadine õhtupoolik. Päike, väsinud kaugest rännakust, on jõudmas loodekaarde. Ta teemantne sära omandab kuldse varjundi. Kiired kulgevad kaldu ja valgus muutub jahedaks. Vilkalt lookleva tulimaona peegeldub päikese värisev vari rahutul merepinnal. Silmapiiril heljub läbipaistev udu, kerge ja lillakas-hall nagu suits.

Kaugelt kostab karile veereva murdlaine monotoonne koha. Aeglaselt ja pidulikult heljub põlisest pargimetsast musträsta õhtulaul, kurb ja igatsev. Ei ühtegi muud heli ega häält.

Päike lõõmab nagu palavikus. Üha kiiremini vajub ta vaatepiiril mustava metsakardina varju. Veel viivu vilgub ta ülaserv nagu kustuv süsi ja kaob.

Sügava hardusega vaatlen loodetaevas ja merel haihtuvat õrna õhtupuna. Kui rannalt lahkun, hakkab musträstas uuesti laulma. Laul, mis oleks nagu pühendatud lahkuvale päevale ja saabuvale ööle, saadab mind viivuks ja vaikib.

Eha kustub ja videvik laotab oma hallid tiivad üle maa ja mere. Hakkavad süttima esimesed tähed. Vaikselt laskub kõikjale sügav ja segamatu öörahu. [124]


Tagasi artiklite lehele