Kilde Läänemaa hävituspataljoni võitlusteelt [1941]

JULIUS ILVES
Ühises rivis ühise vaenlase vastu
Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal
Tallinn 1969, lk 206-212

25. juunil toimus Haapsalu keskkooli saalis maakonna komsomoliaktiivi koosolek, kus ELKNÜ Läänemaa Komitee esimene sekretär Paul Soesoo esines ettekandega noorte ülesannetest seoses fašistliku Saksamaa kallaletungiga meie maale. Ta rääkis sütitavalt ja kaasakiskuvalt. Ettekande lõpul pöördus kõneleja noorte poole ja soovitas neil hävituspataljoni astuda. Koosoleku lõpul lauldi "Lõbusate noorte marssi". Lauljate hulgas oli minu hea sõber, naabervalla noormees Jakob Kunder, seljas uhiuus miilitsavorm.

Nii algas Läänemaa hävituspataljoni moodustamine. Esimesed avaldused hävituspataljoni astumiseks saabusid partei- ja komsomoliaktivistidelt. Andsin ka avalduse ja palusin end rahvaväe ridadesse vastu võtta. Hävituspataljoni loomisest võtsid aktiivselt osa parteikomitee sekretärid A. Jakobson ja B. Bredit, komsomolikomitee sekretär P. Soesoo jt.

Hävituspataljoni komandöriks määrati major Gorbatenko, komissariks Karl Hanson, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast. Põhikaadri sai hävituspataljon Lihulas paiknevast sõjakoolist. Enamik rühmakomandöre olid kooli kursandid.

Hävituspataljoni ridadesse astus arvukalt kommuniste, kommunistlikke noori ja nõukogude asutuste töötajaid, nagu Ants Saaremägi, Karl Õismaa, Endel Kaljuste ja Friedrich Tambe Paatsalust, Aleksander Paisuots Kirblast, Richard Nimps Matsalust, Ilmar Langeberg Haapsalust, Ilmar Koidik Ridalast, Ernst Tõkke ja Jüri Roos Hiiumaalt ning paljud teised. Hävituspataljoni astus ka tütarlapsi, nagu Salme Kiirats, Hilda Roosi jt. Vabatahtlikele korraldati õppusi, mis toimusid Lossi pargis, keskkooli spordiväljakul ja Valgeväljal.

Hävituspataljonil tuli peagi vaenlasega kokku puutuda. Esimesed väljasõidud tehti Karusesse, Varblasse, Lihulasse ja Vigalasse, kus bandiidid olid käe nõukogude korra vastu tõstnud. Suurem tulevahetus toimus paar kilomeetrit lõuna pool Karust.

Juuli esimestel päevadel sõideti Pärnumaale, kus aidati kohapealsetel relvastatud salkadel Koonga vallamaja bandiitidest puhastada ja nende poolt vangistatud täitevkomitee liikmed vabastada. Ka Läänemaa kulaklikud elemendid hakkasid end liigutama. Nii oli Oru vallas endise kodanliku armee ohvitser Agu Talvar suurema bandiitide salga organiseerinud. Pataljonil tuli nendega lahing maha pidada.

Ühel hommikul sain koos kümmekonna teise võitlejaga käsu aidata kutsealuste ešelon tagalasse viia. Selle vastutusrikka ülesande täitmine viis meid Haapsalu hävituspataljonist mõneks heaks päevaks eemale. See aeg aga oli maakonnas väga sündmusterikas olnud. Tagasi jõudmisel sattusime lahingute keerisesse. Nimelt olid fašistid 7. juulil Eesti territooriumile jõudnud. Pärast Pärnu vallutamist kavatses vaenlane Tallinna suunas edasi liikuda. 9. juulil olid hitlerlased ületanud Kasari jõe. Sellel joonel olid Nõukogude väeosad ja Haapsalu hävituspataljon fašistide eelsalgaga ägeda lahingu maha pidanud. Lahingust võtsid aktiivselt osa hävituspataljoni võitlejad A. Tuur, A. Leover, P. Soesoo, A. Saaremägi jt.

Vaenlase üksused vallutasid Märjamaa. Hitlerlaste 217. jalaväediviisi väeosad jäid alevisse peatuma. Vaenlane püüdis edu arendada. Tema eelüksused jõudsid Martnani. Bandiidid said sellest hoogu ja aktiviseerisid oma tegevust. Haapsalus tekkis kriitiline olukord. Kiiresti toodi kohale meie 249. laskurpolk, kes võttis kaitse sisse Palivere-Risti-Ellamaa joonel. Polgule ruttasid appi 8. piirivalvesalk ja Haapsalu hävituspataljon. Hävituspataljoni 3. rühm, kus oli komandöriks Arnold Ollimaa, jäi Valgeväljale kaitsele.

11. juulil evakueeriti Haapsalust tsiviilasutused. Vaenlane veel linna ei pääsenud. See-eest märatsesid endised kaitseliitlased ja "omakaitselased". Uuemõisa kandis varitses linnast lahkujaid Talvari jõuk.

8. armee juhataja asetäitja kindralmajor I. Ljubovtsevi käsul püüdsid Nõukogude armee, piirivalve ja vabatahtlike pataljonide võitlejad vaenlase liikumist pealinna suunas tõkestada. Puhkesid ägedad võitlused. Vaenlase pealetung peatati ja ta paisati tagasi.

11.-15. juulini toimus Märjamaa lahing, mis lõppes Nõukogude vägede võiduga. Hitlerlasi tabanud ootamatu lüüasaamine sundis neid Tallinna ründamisest ajutiselt loobuma.

16. laskurdiviisi väeosad koos merejalaväelastega panid vaenlase pealetungi seisma, hiljem aga sundisid ta hoopis taganema. Sellest operatsioonist võtsid osa ka hävituspataljonid. Taganevat vaenlast asusid jälitama 16. laskurdiviisi väeosad ja 8. piirivalvesalk. Nendega liitus Haapsalu hävituspataljon.

Kirbla, Lihula ja Virtsu olid vaenlase poolt okupeeritud. Hitlerlased koos "omakaitselastega" võimutsesid Lihulas ja Kirblas ning püüdsid enda käes hoida Lihula-Virtsu-Pärnu vahelist ala. Saaremaa ja mandri vahel oli ühendus kätkenud. Nõukogude väejuhatus otsustas vaenlase Kasari-Lihula piirkonnast tagasi paisata.

Enne mõni rida olukorrast okupeeritud külades. Fašistlike vägede eelsalgad jõudsid 10. juuliks Kasari jõele. Üheaegselt okupantide sissetungiga haarasid bandiidid kohapeal võimu. Nende salkadest loodi "omakaitse" üksused ja politsei, kes hakkas uusmaasaajaid, kommunistlikke noori ja teisi aktiviste areteerima ja tapma.

Lihulas organiseeris fašistlikku "omakaitset" Henn Kõrre. Seal töötas noil päevil politseikomissarina endine Lihula keskkooli õpetaja Oja, kellest hiljem sai fašistliku politsei abiprefekt. 10. juulil oli Kirbla vallamaja areteeritutega täidetud. Osa inimesi pandi isegi käimlasse. Vallavanem Kumasalu tagus vahialustele püstolipäraga pähe ja tuupis neid järjest juurde.

Kaks päeva hiljem saadeti Kirblast Lihulasse kaks veoautotäit vahialuseid. Autokasti nurkadel istusid hambuni relvastatud "omakaitselased". Lihula mäele jõudes peatati üks autodest ja vangidel kästi maha tulla. Kinnipeetud arvasid, et neid hakatakse maha laskma. Autos oli ka Jüri Neemsalu Vanamõisast koos naisega. Neil oli kaks väikest last koju jäänud. Neemsalu tahtis timukate käest põgeneda. Valvurid avasid tema pihta tule. Mees kukkus raskesti haavatuna maha. Laskjad ruttasid juurde ja lõid mehele paekiviga pähe. Neemsalu viidi raskete vigastustega Lihula mõisa sepikotta, kus oli ees juba 40-50 inimest. Jüri Neemsalule keegi arstiabi ei andnud. Haavad läksid mädanema. Hiljem viidi Neemsalu Pärnusse, kus ta mõrvati.

Lihula politseijaoskonna arestikambrid tüübiti viimase võimaluseni vange täis. "Omakaitse" ja politsei tõi iga päev ümbruskonna valdadest areteerituid juurde. Lihulasse veeti ka Karuselt areteerituid: Johannes Viikmann, August Lobjakas, Johannes Kukk, August Pikla jt.

Fašistid õiendasid arveid ka kohapeal. Nad lasksid maha Mihkel Salve Vatlast, Paul Kõvamehe ja Johannes Hüübi Paatsalust, Aleksander Tali Nehatust, August Lehtmetsa Pivarootsist.

Varbla "omakaitselased" mõrvasid aga valla täitevkomitee esimehe Ojala. Tuudil tapeti Brakside perekond. Vanamõisas lasti maha August Kass. Paadremaalt viidi Pärnusse ja tapeti seal Aleksander Minnus. Kloostrist areteeriti Kaarel Kalvet koos abikaasaga, Kirblas Lihula keskkooli komsomoli-algorganisatsiooni sekretär Heinrich Maripuu. Viimane kohtus Lihula politseijaoskonna arestikambris oma isa Madis Maripuuga, kelle oli sinna tassinud Mässu "omakaitse". Okupeeritud külades valitses fašistlik terror. Eriti märatsesid Pärnust fašistidega kaasa tulnud bandiidid.

15. juulil väljus Haapsalust hävituspataljon ülesandega osa võtta Lihula ja selle ümbruse vabastamisest. Meiega liitus piirivalvesalk. Tunniajalise sõidu järel jõudsime Laiküla mõisa. Fašistid pidid paiknema Kasari jõe joonel. Suur aga oli meie üllatus,kui põrkasime nendega kokku Laiküla ja Kasari. jõe vahel. Vaenlane oli Kopli talu maadel positsioonid sisse võtnud ja avas meie ees sõitva piirivalvurite auto pihta tule. Pataljon asus rünnakule.

"Omakaitsel" oli rida hästi varjatud tulepunkte. Kubja talu juurest tulistati kuulipildujast. Selle riistapuu pidid aga fašistid kohe maha jätma. Liikusime piirivalvuritega Kasari silla poole. Vaenlane oli silla otsa kaks kuulipildujat üles seadnud. Jõe vastaskaldal paiknes veel kaks kuulipildujat. Ületasime Kasari jõe meierei juures. Lõime hoogsa rünnakuga vastase positsioonidelt välja. Vaenlane kaotas palju relvi ja mehi. Puhastasime vaenlastest Kirbla ja jõudsime Lautnani. "Omakaitselased" ja hitlerlased põgenesid Lihulasse.

Õhtu eel kostis Lihula poolt autode mürinat. Nähtavale ilmus vaenlase kolonn. Autode rivis olid ka mõned tanketid. Lihulast avas meie pihta tule hitlerlaste patarei. Vaenlase esimene auto jõudis Lautnasse. Kaugemale ta enam ei pääsenud, sest ühe hävituspataljoni võitleja poolt visatud granaadikimp purustas ta. Edasiliikumine takerdus. Fašistid süütasid maantee ääres paikneva talu.

Öösel tõmbusid hävituspataljoni ja piirivalvesalga võitlejad Laikülla.

16. juulil saabus Kullamaalt meile abi. Lahing algas uuesti. See kestis kuni õhtuni. Samal päeval ületasime Kasari jõe teist korda. Kasari jõe ületamisel sai 8. piirivalvesalga komissar kapten Grigori Lanin surma, Haapsalu hävituspataljonist langes Jegor Sigov ja mitmed teised. Matsime hiljem Lanini ja Sigovi Haapsalu lossiaeda. Nõukogude valitsus autasustas Laninit Lihula lahingus üles näidatud vapruse eest postuumselt Lenini ordeniga.

Pärast Kasari jõe ületamist ründasime Kirbla küla. Hitlerlased olid seal end kõvasti kindlustanud ja isegi patareid kohale toimetanud.

Nõukogude suurtükiväelased võtsid Keskküla mäel positsioonid sisse ja avasid vaenlase pihta tule. Hitlerlased olid sunnitud külast lahkuma. Nad süütasid mõned taluhooned ja jätsid maha palju masinaid, mitu kuuli- ja miinipildujat, automaate ja püsse. Tee ääres vedelesid purunenud autod ja mõned tanketid. Hitlerlased olid Lihula keskkooli välihaiglaks muutnud, kust nad kiiruga haavatuid Pärnusse vedasid.

16. juulil oli Kirbla vaba. Hävituspataljonid jäid Kirbla kiriku juurde mäele kaitsele, Nõukogude sõjamehed aga Kirbla külla. Hitlerlased avasid Kirbla küla pihta tule, mida juhtis kirikutorni jäetud vaatleja. Avastasime vaenlase vaatleja ja tõime ta tornist alla. Pritsimaja saalist leidsime rikkalikult kaetud peolaua. Fašistidel oli lõuna pooleli jäänud.

Nõukogude üksused koos piirivalvuritega tugevdasid survet Lihulas paiknevale vastasele. Kogu hävituspataljon sellest rünnakust osa ei võtnud. Osa jäi Kirblasse Nõukogude vägede tiiba kaitsma, et fašistid ei saaks neid haarata Mihkli poolt. Nõukogude sõjameestele ruttasid appi lendurid, kes madallennult tulistasid vaenlase positsioone Lihulas.
Löök õhust tuli hitlerlastele ootamatult, tekitas nende hulgas paanikat ja sundis nad põgenema. Lennurünnakut korrati veel 17. juulil. Vaenlase õhutõrje Parivere mäel ja Lihula mõisas ei suutnud meie lennukite tegevust takistada. Hitlerlased sunniti Hälveti külas ja Penijõel positsioonid maha jätma.

Samal ajal tegid Nõukogude sõjamehed koos Saaremaa hävituspataljoniga Muhust dessandi Virtsu. Pärast Virtsu vabastamist liikusid nad Lihula poole ja ähvardasid fašistide taganemistee ara lõigata. Nõukogude väeüksus jõudis Lihutse mäe kaudu juba Pärnu maantee lähedale. Vastase ahelikud püüdsid Pärnu maanteed Jaama tänava ja raudteejaama joonel enda käes hoida. 17. juulil jätsid fašistid Lihula maha.

Lihula vabastasid 16. laskurdiviisi 219. laskurpolgu, 8. piirivalvesalga ja Haapsalu hävituspataljoni võitlejad. 17. juulil, kui Tallinna hävituspataljon Lihulasse jõudis, leidis ta purunenud politseiarestimajast 15 mehe ja 2 naise laibad. Fašismiohvrid sängitati Lihula kiriku kõrvale ühishauda. Matusetalitust organiseerisid Tallinna hävituspataljoni võitlejad. Fašistide poolt mõrvati tookord August Lobjakas, Johannes Viikmann ja August Pikla Vatlast, Johannes Kukk Karuselt, Aleksander Siig ja Jaan Reinsalu Tuudilt, Kurt Mäesepp ja August Müürisepp Lihulast, Anna Kalvet Kloostrist. Teisi nimesid ei ole senini läinud korda välja selgitada.

EK(b)P Läänemaa Komitee esimene sekretär A. Jakobson kirjutab oma mälestustes: "Lihula alev vabastati ootamatu rünnakuga ... Enne Lihulast taganemist panid fašistid aga toime nurjatu veretöö: lasksid õhku maja, kus olid nende poolt areteeritud partei-, komsomoli- ja nõukogude aktivistid."

Hitlerlased lasksid raskesti haavatud kohapeal maha. Mõnedel õnnestus segaduses põgeneda, nagu Aadi Peensalul Paadremaalt, Ülo Murrul Lihulast jt. Vangid politseiarestimajast ja mõisa sepikojast viisid nad Pärnusse, kus Johannes Klassen, Jüri Neemsalu, Heinrich Maripuu ja paljud teised mõrvati.

Võitluses Lihula pärast paistsid silma kapten Grigori Lanin, kapten Siškov, Aleksander Paisuots, Richard Nimps, Jegor Sigov, Arkadi Kipper ja paljud teised.

Lihulas ja Virtsus purustatud vaenlase üksused taganesid Audru jõe taha, kus neil õnnestus kaitse sisse võtta.

Lihula lahing ajas nurja fašistlike anastajate katse kiiresti Tallinna läbi murda. Vaenlase väljalöömisega Märjamaalt ja Lihulast taastati ühendus mandri ja Saaremaa, samuti regulaarne liiklus Tallinna ja Haapsalu vahel.

Fašistide purustamine Lihulas andis löögi ka bandiitlikele jõukudele, kes tegutsesid vaenlase poolt ajutiselt okupeeritud aladel. Kartes karistust sooritatud kuritegude eest, läksid bandiidid okupantidega kaasa. Tallinna hävituspataljonid jätkasid vaenlase jälitamist ja pidasid Audru all ägeda lahingu maha.

Haapsalu hävituspataljoni üksused jäid Lihulasse, maakonna lõunapoolsete valdade julgestuseks.

18. augustil lahkusime Lihulast. Meie kaevikud Parivere mäel võttis üle Nõukogude väeosa. Hävituspataljoni rühmadele anti ülesanne kaevuda Laikülas ja kaitsta Laiküla-Tallinna teeristi. Vaevalt saime kaevikud valmis, kui meil tuli uuesti autodele asuda ning Haapsallu sõita.

Haapsalus said pataljoni kaks roodu ülesande minna appi Tallinna kaitsjatele. Meie ees esines kõnega üks 1. Eesti Kütipolgu organiseerijaid ja teatas, et kaitsekomitee otsuse kohaselt kaitstakse Tallinna viimse võimaluseni.

20. augusti lõuna paiku jõudsime Tallinna. Õhtu eel saabusid ka teised võitlejad Haapsalust meile järele. Kokku oli ligikaudu 200 Läänemaa meest. Peatusime Tõnismäel, endises Saksa saatkonna hoones, kus tookord asus Hävituspataljonide Staap. Saatkonna hoone aias olid kütipolgu roodud üles rivistatud. Väikesel väljakul seisid sirgetes ridades ühtlases vormis mehed, jättes Haapsalust saabunud täiendusele hea mulje ja tõstes meeleolu. Enamik Läänemaa hävituspataljoni võitlejaid arvati kütipolgu 1. pataljoni täienduseks. Mind määrati 3. pataljoni raskekuulipildurite rühma koosseisu.

Haapsalu mehed läksid koos Tallinna meestega rindele. Tartu maanteelt suundus Lasnamäe poole pikk kolonn relvastatud võitlejaid. Meie rühm jäi Kiviloo metsa. Saabus hommik. Raasiku kandist tõusis õhku fašistide vaatluspall. Lõuna paiku anti meile käsk lüüa vaenlane oma positsioonidelt välja. Meie ees oli võsa. Seejärel tuli ületada põld, mille taga algas mets. Vaenlane oli metsa serval kiviaia taha positsioonid sisse võtnud. Pataljon ründas vaenlase kindlustatud positsioone. Lahing oli äge. Lõpuks olid hitlerlased sunnitud taganema. Kütipolgu mehed tormasid hitlerlaste kaevikutesse ja punkritesse, kust mõned hitlerlased vangi võeti.

Kiviloo lahingus paistsid_silma endised Läänemaa hävituspataljoni võitlejad Aleksander Õunapuu, Aleksander Paisuots, Endel Kaljuste, Richard Nimps, Artur Kattai, Ernst Ellermäe, Ülo Murru, Ilmar Langeberg ja mitmed teised.

22. augustil pidasid kütipolgu võitlejad koos teiste Nõukogude armee ja Läti polgu võitlejatega rinnet kinni. Vaenlane surus kõvasti peale. Öösel sadas vihma nagu oavarrest ja leotas meid täielikult läbi. Vaenlase patareid kammisid metsa, kus paiknesid meie positsioonid. Silmapiir kumas tulekahjudest.

Meie kuulipilduja oli soodsas kohas kiviaia nurgas, kust algas suur lagendik. Olime nagu kindluses. Keskpäeval märkasime äkki, et hitlerlased on meie tiivalt möödunud. Taganemistee oli läbi lõigatud. Kuulipildujat ja lindikassette kaasas kandes tormasime hüpetega üle lagendiku. Kuulid vilisesid ümberringi, õhku tõusid mullakamakad. Meil õnnestus neljakesi vaenlase haardest välja tulla. Jõudsime maanteele. Meie üllatus oli suur, kui nägime, et teel liiguvad hitlerlased. Olime uuesti vaenlase küüsis. Vaenlase üksus lähenes meile jalgratastel. Otsustasime lahingu vastu võtta, sest taganeda ei olnud kuhugi. Meie esimene valang tekitas vaenlase leeris segaduse. Relvi maha jättes põgenesid fašistid metsa. 20 minutit hiljem haugatas vaenlase patarei ja kandis oma tule meie endisse varitsuspaika. Meie aga olime sellest kohast juba kaugel.


Tagasi artiklite lehele