Ü. TOOTSEN, P. TÜRI
Raamatust "Mere leib. Tallinn 1980, lk 88-90

Haapsalu kalurid on olnud nende seast, kes juba üsna varakult hakkasid ühistutesse organiseeruma. Kahekümnendate aastate algul loodi kaluriühistu "Kalamees", kuid kalureid koondada see ei suutnud. 1930. aastal võeti vastu uus põhikiri, "Kalamehest" sai "Kalur". Kuid ka see polnud kalurite kutseühing, sest tema liikmeiks olid ka riigiametnikud-õngemehed, kelle käes olid juhtimisohjad.
1940. aastaks oli igal Haapsalu kaluril keskeltläbi üks suur angerjamõrd, üks viidikanoot, üks räimevõrk, üheksa kasti põhjaõngi.

Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist Eestis ei viivitanud Haapsalu kalurid uuele elule alust panemast. 26. aprillil 1941 koondusid Haapsalu püügimehed nüüd põhimõtteliselt uude kaluriühistusse "Kalur". Asjade edasine käik läks aga ka siin nagu mujalgi Eestimaa randades. Vaevalt said kalurid hakata uut moodi elama, kui algas sõda...

Alles 1944. aasta sügisel sai alustatut jätkata. Õigemini küll alata kõike otsast peale. 7. märtsil 1945. aastal otsustasid Haapsalu kalurid taas astuda ühistusse "Kalur". Valiti ühistu juhatus, kus esimehe kohustused sai suurte kogemustega kalamees Villem Kivi. Tema asetäitja ülesanded võttis enda kända Aleksander Mensas.

Uus juhatus kutsus ajalehe kaudu ühistusse astuma kõiki, kellel tahtmist kaluritööd teha. Varsti tuligi mehi juurde Haapsalust, Topult, Haralt, Tahkukülast, Ridalast ja mujalt. Tänu sellele sai ühistu tegevus juba esimesel aastal hea hoo sisse, teeniti ära EK(b)P Keskkomitee tänukiri. "Kaluri" juhtimine oli läinud asjalike meeste kätte.
Aasta pärast oli ühistu liikmete arv tõusnud sajani. 1946. aasta püügiplaani täitsid Haapsalu kalurid enne tähtaega. Järgmisel aastal oli püügipinge veelgi suurem. Alustati jääaluse püügiga, mis oli väga edukas. Plaanid täideti 146-protsendiliselt.

Suurpüügi päevil alustati omavahelise sotsialistliku võistlusega. Esikohale tõusid A. Mensase, L. Truumanni ja A. Eriksoni brigaadid. Eriti paistis silma A. Mensase brigaad sügispüügil, andes üle plaani 7300 kilogrammi kala. "Kalur" täitis aastaplaani oktoobripühade eel ja teda seati eeskujuks teistele ühistutele. Ka järgmised aastad olid Haapsalu kaluritele edukad.

28. aprillil 1949. aastal tehti otsus reorganiseerida ühistu kaluriartelliks (kalurikolhoosiks) "Haapsalu". Juhatuse esimeheks valiti Alfred Kuinberg. Liikmeid oli 110.

1955. aasta juulis võttis kolhoos oma koosseisu ka Vormsi kalurid. 12. juulil 1955, kui otsustati tugevnenud ühismajandile uus nimi anda, oli parajasti Musta mere kangelase admiral Nahhimovi surma-aastapäev. Ettepanek anda kolhoosile admiral Nahhimovi nimi võeti üksmeelselt vastu.

Aastad läksid, majand laienes ja muutus üha jõukamaks. 1971. aastal ühines kolhoos Dzerzinski-nimelise kalurikolhoosiga. Nimi pandi uus - "Haapsalu Kalur", esimeheks sai Villu Põldsam.
Merel käidi juba traallaevadega. Paljudel püügimeestel tuli ümber kvalifitseeruda, õppida kala merest välja tooma aktiivsete püünistega. Peagi olid kogemused käes ja traalpüük muutus peamiseks püügiviisiks. Erast Tammistu võttis kala merest välja ka siis, kui teised olid "kuival". Meest aitasid kogemused. Tunnustuseks Eesti NSV teenelise kaluri tiitel.

Heidame nüüd pilgu lõuna poole, kus 1949. aasta aprillis ühinesid 27 Virtsu kaluriperet. Majandile anti nimeks "Virtsu Kalur", esimeheks sai Aadu Kruus. Virtsu poolsaarel oli siis 3 mootor- ja 5 sõudepaati, 18 liiki väikemõrdu, kilu- ja räimevõrke. Esimesel kolhoosiaastal saadi 2,5 tonni kala ...

Majandil oli ka põllumaad ja kalapüügi osatähtsus võrreldes põllumajandusega oli väike. Läks aastaid, enne kui kaluriamet hakkas põllumehetööst rohkeni andma.

1960. aastaks oli üldtulu kasvanud kolmekordseks. 1961. aastal alustati traalpüügiga. Väiketraalerid polnud küll kes teab mis meresõidukid, kuid nendega käidi kala püüdmas nii Soome lahes kui Läänemerel. 1964. aastal osteti STB-tüüpi, 1965. aastal PTS-tüüpi, 1971. aastal SRT-tüüpi traallaevad. Nüüd võis kala saada mitte ainult suurpüügi hooajal. Tuli mõelda, kuhu ta panna. 1965. aastal alustatigi kolhoosis preservide valmistamisega, tehti 200 000 tingtoosi kilu- ja räimepreserve.

Kogu kaluriteperes said tuntuks Heimar Soop, Elmar Kask. Timofei Maasist sai koguni Eesti NSV teeneline kalur.

1973. aastaks oli "Virtsu Kalur" üks suuremaid kalurikolhoose meie vabariigis. Püügimere kaldaäärt oli tal üle 150 km. Kolhoosi neli SRT-d jõudsid välja Atlandi ookeanile. Läänemerd kündsid kümme PTS-i ja TB-d. Saagi toimetasid sealt kodusadamasse kaks transport-külmutuslaeva. "Nerkal" valmistati püügikohas ka preserve, "Himki" vedas tooraine kolhoosi kalatööstusele, mis oli tublisti laienenud, sest 1968. aastal osteti Pärnu Kalakombinaadilt Virtsu tsehh. Nüüd oli "Virtsu Kaluril" oma konservitööstus, külmhoone, plekitööstus, metallitoodete tsehh ja muud abitootmisettevõtted, mis vajalikud kalapüügiks ja -töötlemiseks. Peale selle veel karusloomakasvandus, aiand ja veisefarm.

1975. aastaks oli kalapüük tõusnud 7000 tonnini. Tõus toimus avamere- ja ookeanipüügi arvel. Väinameres, Riia ja Soome lahes kehtestatud püügilimiidi tõttu kaldapüük isegi vähenes.

Kalakonserve hakati tootma ka ookeanikalast, see andis kalatöötlejaile aastaringset tööd. 1973. aastal viidi preservide valmistamine üle Puise tsehhi, Virtsu tsehh spetsialiseerus konservide tootmisele. Sprottide valmistamiseks seati üles tunnelahjud ja uus tootmisliin. 1975. aastal laskis majand välja 8 miljonit tingtoosi konserve ja preserve, 1000 tonni jahutatud kala, 400 tonni vürtsi-soolakala ja 220 tonni suitsukala. Rahalised tulud ilma sisekäibeta tõusid 10 miljoni rublani. Viimased 16 aastat juhtis kolhoosi Mart Leiumaa.

26. detsembril 1975. aastal otsustasid "Virtsu Kalur" ja "Haapsalu Kalur" leivad ühte kotti panna ja ühineda "Lääne Kaluri" kolhoosiks. Suurmajandi juhatuse esimeheks sai Otu Sukles, kes enne oli töötanud Pärnu Kalakombinaadi peainsenerina ja Haapsalu Kalakombinaadi direktorina.

Kolhoosi arenguplaanid on suured, neis olulisel kohal kalakasvatus, millega kummaski liitunud majandis oli juba enne tõsiseid eeltöid tehtud.

Majand on tugev ja heal arengujärjel. 1978. aastal anti majandile kõrge tootmiskultuuriga ettevõtte nimetus. 1979. aasta püügiplaan oli juba 10 500 t ja see täideti edukalt, preserve toodeti üle 21 miljoni tingtoosi. Suurt rõhku pannakse kalakasvatuse arendamisele.



Tagasi artiklite lehele