Vaevalt vajab (kodu- ja kultuuriloohuvilistele vist mitte, teistele aga küll. Toim.) tutvustamist Läänemaal Puhtus Friedrich Schilleri mälestuseks 1813. aastal püstitatud monument. Olgu siin öeldud, et viimast tuntakse kui vanimat säilinud Schilleri monumenti, mis on samas üks varajasi monumendikunsti näiteid Eestimaal. Jälje mälestussambale jätsid mõlemad ilmasõjad: nii hävis tervikuna selle ülapool ning ka osa sambal olevast tekstist.

1957. aastast sai monumendi uueks asukohaks Haapsalu Koduloomuuseumi esine. Puhtu põlispuude alla püstitati algupärandi koopia. Eksponeerituna algses asukohas, on koopia originaaliga võrreldes üldsusele tuntum ning leidnud tee paljudesse väljaannetesse. Selle saamislugu oli üksjagu aeganõudev ja kultuurilooliselt huvitav.

Esmakordselt tõusid monumendi taastamiskavad päevakorrale 1925. aastal, mil eestvedajaks oli Saksa Kultuur-omavalitsus koos Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonnaga. Oma abi pakkus ka "Deutsches Auslandinstitut" Stuttgardis. Ühtlasi palus Saksa Kultuur-omavalitsus võtta monument kaitse alla ja 1926. aastal arvatigi see kaitstavate mälestiste registrisse. Samal ajal tegi Haapsalu Kaunistamisc Selts ettepaneku tuua mälestussammas üle Haapsalu piiskopilinnusesse. Kuigi selleks saadi luba Saksamaale asunud Virtsu mõisa omanikult parun Jakob Uexküllilt, otsustas Haridusministeerium monumendi Puhtusse jäämise kasuks.

1930. aastatel tekkis kavatsus asendada vana monument uuega. Plaani elluviimine aga venis. Lõpuks, 1937. aastal, otsustas selle teoks teha valitsus. President K. Pätsi vastusest Jakob Uexküllile selgub, et uus monument kavatseti püstitada 1938. aastal. Veel samal, 1937. aastal sai New Yorgi konsul Kuusik järelepärimise New Yorgi Linna Kolledzi (The College of the City of New York) professorilt Otto Petersonilt. Kirjas paluti teateid Schilleri monumendi taastamiskavadest. Sarnas teatati kolledzi kirjandusklasside õpilaste soovist rajada monument heategeva kingitusena Eesti Vabariigile. Püstitamise tähtajaks pakuti 28. august 1939 - J. W. Goethe 190. sünniaastapäeva. Kahjuks jäid plaanid realiseerimata.

Uuesti tuli sambaga seotu päevakorrale alles 1957. aastal, mil see võeti jälle ka riigi kaitse alla. Monumendi edasise säilivuse tagamiseks otsustati teha koopia. Töö tellis Kultuuriministeerium. Seda korraldas tolleaegne kunstimälestusmärkide kaitse inspektor Mai Lumiste, ning leping koopia valmistamiseks sõlmiti skulptor Paul Hormaga. Samas aga puudus vajalik pildimaterjal. Olukorra lahendas tollane Zooloogia ja Botaanika Instituudi teadusdirektor Eerik Kumari, keda aitas ka Itaalias töötav ning aastail 1934-1939 Puhtus elanud ornitoloog krahv Aleksander Keyserling. Viimane astus omakorda ühendusse samuti tollal Itaalias elanud Virtsu mõisa omaniku lesega, kellelt saadi monumendi pastelljoonise fotokoopia. Pastell pärines maailmasõdade vahelisest ajast ja selle autor oli hiljem Saksa DV-s tuntud kunstnik F. Huth. Omalt poolt täpsustas A. Keyserling samba lõhutud detaile ja puuduva osa tekstist. Foto pastellist palus ta jätta Puhtu ornitoloogiajaama, mille piirkonnas koopia tänini asub.

17. septembril 1958. aastal, täpselt 145 aastat hiljem, avati Puhtus Friedrich Schilleri mälestussammas (koopia) teist korda. Selle valmistamisega oli peale Mai Lumiste tegev olnud teinegi teenekas kunstiajaloolane - Villem Raam.

Originaal, mille seisund viimaste aastatega oluliselt halvenes, korrastati muinsuskaitsjate eestvõttel ja toodi 1991. aasta hilissuvel üle Haapsalu Koduloomuuseumi ekspositsioonisaali.


Tagasi artiklite lehele