Esimeses Eesti Vabariigis sündinud perepojalt pole ilmselt sünnis küsida, kas ta lapsena unistas kolhoosiesimehe ametist. Või tahtsite juba siis koolmeistriks saada?

Mulgimaal Abja-Paluoja külje all sündinud talupoiss oleks ilmselt taluperemeheks hakanud, aga sõda lõi elu ja saatused segi. Kõik taluperemehed kuulusid Kaitseliitu ja see sai minu isale saatuslikuks. Ta arreteeriti 1945. a algul ja alles nüüd, arhiivide avanemise aegu, sain teada, et lasti paar kuud hiljem Norilski vangilaagris maha. Emapoolses, Kiilaspeade suguvõsas olid küll kõik õpetajad. Olin pärast sõda oma onu, dirigendi ja muusikapedagoogi Ants Kiilaspea juures redus, et mitte Siberisse sattuda.

Õppisin tolleaegses 17. keskkoolis ja olin suur muusikahuviline. Kuulasime poistega BBC-st kerget muusikat, õppisime lood ära ja mängisime need oma tantsuorkestriga maha. Mängisin viiulit, mandoliini ja klaverit. Ehkki keskkooli klassitunnistusel olid viied, sain lõputunnistuse klassijuhatajalt kätte alles pärast kooli lõppu. Julgeoleku arvates rahvavaenlase poeg keskkooli lõputunnistust ei väärinud. Siiani olen pettunud, et ei ole saanud elus seda, mida tahtsin. Viisin oma klassitunnistuse konservatooriumi ning mind võeti koorijuhtimise ja muusika ajaloo erialale vastu. Septembri alguses saadeti meid Kuusalu kanti kolhoosi kartuleid võtma. Naastes leidsin, et olen eksmatrikuleeritud. Kui läksin asja uurima, käratas üks ametnik: "Teie koht ei ole nõukogude kõrgkoolis, vaid sõjaväes. Seal tehakse teist mees."

Taevalaotust vallutamas

Kuidas siis nii, et konservatooriumi ei kõlvanud, aga sõjakooli, ja veel lennuväekooli, kursandiks küll?

Sõjaväes imelikul kombel ankeeti ei uuritud. Peaasi, et keskharidus oli olemas. 1950. aastal oli see Venemaal üsna nõutud haridustase. Õppisin Jaroslavli lähedal lennuväe sõjakoolis, seal sai minust ka partei liige. Vabatahtlikult sunniviisiliselt, nagu tol ajal kombeks, sest sõjaväes on käsk vanem kui meie. Ohvitseriks ei jõudnud saada, sest praktikale saadeti meid Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonda. Eesti poisse Eestisse teenima ei lastud. See oli Stalini surma järgne aeg, väeosas tõstsid ohvitserid mässu ja tahtsid välja kuulutada Gruusia vabariigi. Need mehed pandi seina äärde ja lasti maha. Ebaustavateks loeti ka karjalasoomlased, eestlased ja Lääne-Ukraina poolakad, kes sõja ajal olid Saksa okupatsiooni all elanud. Meid saadeti nelja tuule poole laiali. Niipalju siis ohvitserikarjäärist.

Tulin koju ja astusin kalandustehnikumi, kus mulle kohe öeldi, et ära loodagi laevajuhina merele pääseda, viisat sinu ankeediga ei saa. Ega saanudki. Töötasin insenerina "Ookeanile" alluvas mereuuringute inspektsioonis, kui mul minu suureks üllatuseks kraest kinni võeti ja partei käsul kalurikolhoosi Virtsu Kalur esimeheks pandi. Töötasin sel ametipostil 1959.–1976. Siis ühendati väikesed kalurikolhoosid suureks Lääne Kaluriks. Mina jäin Virtsu osakonna juhatajaks.

Monumenti rajamas

Kuldsetel kuuekümnendatel, kui kolhoosid olid juba jõukust kogunud, hakati üksteise võidu uhkeid koolihooneid ehitama. Kuulu järgi on tänase Virtsu Põhikooli ehituse juures suuresti ka teie käsi mängus.

Eks ta nii juhtus olema küll, aga seda maja on jupiti ja jaokaupa ehitatud üle 30 aasta ja ikka pole see veel niisugune, nagu mina seda näha tahaksin. Kui ma Virtsu tulin, asus kohalik algkool natsionaliseeritud eramajas, mis tuli omanikule tagasi anda. Kõigepealt kohendasime mõisaaegse talli algkooliks. See sai avatud 1964. aastal. Hiljem, kui tekkis vajadus 8-klassilise kooli järele, planeeriti kahekorruseline juurdeehitus. Praegust koolihoone juurdeehitust hakkasime planeerima 1995. aastal. Ehitasime mõisatallile klassitubade tarbeks peale teise korruse ja kõrvale ajakohase aula. Projektis püüdsime tabada möödunud sajandi mõisaarhitektuuri hõngu. Sellest ka võlvkaared ja sambad. Tulevikuunistus on kunagisele juurdeehitusele veel spordisaal peale ehitada.

Olen seda meelt, et maakool peab olema kogu asumi kultuurikeskus. Mõni aasta tagasi põles meil rahvamaja maha, nüüd on meie aula kogu Virtsu rahvale avatud.

Sügiseks saime valmis kaasaegse automaatse katlamaja. Tühjaks jäänud ruumi tahame sisustada poiste tööõpetuse klassi ja endisesse tööõpetuse klassi kokku tuua küla ja kooli raamatukogu. Nii tihenevad sidemed kohalike elanike ja lapsevanematega veelgi.

Ühtlasi loodame suurendada laste lugemislusti, sest ega tänapäeva lapsed eriti lugeda armasta. Meil on praegu korralik raamatukogu ja hea meel on näha, et lapsed tahavad sinna igal vabal hetkel tulla. See on meie õppealajuhataja ja raamatukoguhoidja Saima Pikkase pika pingutuse vili.

Käänuline tee kooli

Kuidas juhtus, et kunagine kolhoosiesimees ja Virtsu Kalatööstuse juht sattus kooli? Äkki passib siinkohal rahvaütlus, et vana arm ei roosteta, või lõid välja Kiilaspeade suguvõsa koolmeistrigeenid.

Tont seda teab. Tegelik elu on hoopis proosalisem või, nagu ütleksid Zaporozhje kasakad: mina sinu sünnitasin, mina sinu ka tapan. Partei võttis mind Virtsu Kalatööstuse juhi kohalt maha. Väideti, et olen takistanud Haapsalu rajooni põllumajanduslikku tootmist. Kalatööstuse laienedes olin toonud töölisi Kasarist ja Lihulast, meil teenis rohkem. Viimased kümmekond aastat pole kalatööstus jalgu alla saanud. Esimest korda selle aja jooksul, mil siin olen, on hirm Virtsu tuleviku pärast. Mehed käivad juba Tallinna ja Pärnusse tööle.

Pärast kalatööstust jäin koduseks, sest 1983. a läbielatud infarkt andis tunda. Kaua ma kodus olla ei saanud. Kooli õppealajuhataja Saima Pikkas kutsus kooli ajalooõpetajaks: "Tule ükskord inimeste sekka." Partei käsul olin lõpetanud Leningradi Kõrgema Parteikooli Tallinna filiaali politoloogi-ajalooõpetajana. Ajalugu on mulle alati istunud. Olen koostanud isegi kodu-uurimusliku materjali Virtsu kohta, aga see oli oma aja kohta liiga apoliitiline.

Siiski tulin 1987. a kooli üpris kõheda tundega, ei teadnud, kas saan hakkama. Vaatasin staazhikatele õpetajatele nagu koolipoiss alt üles. Algul mõtlesin, et ajaviiteks võin ju mõned tunnid anda, aga ma ei oska ühtegi tööd ajaviiteks teha. Nii jäingi, kuni viis aastat tagasi õpetajad mu direktoriks valisid.

Kuldaväärt õpetajad

Maakooli õpetajaid on materdatud, et neil pole haridust ja koolil seepärast taset. Kuidas on lood Virtsus?

Virtsu koolis on kuldaväärt õpetajad, kõrgharidusega õpihimuline rahvas. Kevadel lõpetasime nelja-aastase täiendusõppeprogrammi "Kooliuuenduslane", mille oleme ise välja töötanud ja TPÜ-ga kooskõlastanud. See oli ainulaadne võimalus ennast täiendada, sest TPÜ ja TÜ lektorid sõitsid ise Virtsu kohale. Koolitus lõppes teaduskonverentsiga, kus kõik said tunnistuse. Programm sundis mindki vanuigi ennast kokku võtma ja sooritasin TPÜ juures eksternina pedagoogieksamid. 12. juunist olen diplomeeritud pedagoog. 1. novembrist alustame uut nelja-aastast psühholoogiaalast täiendusõppeprogrammi.

Koolimaja ehitamisel pidasime silmas, et munitsipaalkooli õpetajal oleksid suurepärased töötingimused: raamatukogu, videoteek ja arvutiklass, vaba aja veetmise võimalused. Meil on parimad filoloogid, hea füüsika-, keemia- ja geograafiaõpetaja. Igati arvestatav folklooriring, mille õpetaja ja õpilased käivad ümbruskonnas lugusid ja laule kogumas ning hiljem kogutuga üles astuvad. On akadeemilise haridusega muusikaõpetaja, kes õpetab lastele ka solfedzhot ja klaverit.

Kõike seda oleme teinud arvestusega, et ükskord kasvab Virtsu Põhikool gümnaasiumiks. Miks mitte, meie lõpetanud on läinud edasi õppima Noarootsi Gümnaasiumi, Gustav Adolfi, Westmanni Gümnaasiumi ja mujalegi. Gümnaasiumi mõte polegi utoopia. Kui ainult lapsi jätkuks (ehk teisisõnu, peamine tööandja – kalatööstus – jalad alla saaks) ning vald meie mõtetega kaasa tuleks.

Hanila vald

Hanila vallas on teadupärast kolm kooli: Virtsu ja Vatla põhikool ning Kõmsi Lasteaed-Algkool. Kuidas vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Mart Leiumaa end nende vahel jagab?

Komisjoni esimehe amet on koolijuhile muidugi lisakoormus, aga seegi töö tuleb ära teha. Nii saab haridusküsimuste arutelul sõna sekka öelda ja koolide seisukohalt on see tihti hädavajalik. Südametunnistus ei luba naaberkoolidele liiga teha, seda pattu pole enda peale võtnud. Kõige rohkem on probleeme bussiliiklusega. Ehkki lähemal elavad lapsed käivad kooli jalgrataste ja talvel suuskadega, kulub sõidu peale tuhat krooni päevas. Tuleb kusagilt näpistada või otsida sponsoreid, kes sõiduraha kinni maksaksid. Seni oleme suutnud selles naabreidki aidata.

Tundub, et Läänemaad juhivad õiged mehed. Kooli aula seinale kinnitasime pronksplaadi, kus on kirjas nende nimed, kes seisid hea koolimaja ehituse eest. Need on pedagoogist maavanem Hannes Danilov ja agronoomist vallavanem Arno Peksar, aga ka sponsorid. Jäägu plaat koolilembeseid mehi meenutama.

-------------------------------------------------------------

Võõrkeeleõpetaja Piret Kelgo: "Meie direktor on suurepärane, inimlik juht, kes kooli majandamises tunneb ennast nagu kala vees. Hindan tema oskust mitu sammu ette näha ja elu perspektiivitundega vaadata. Meie siin Virtsus ei ela tänases päevas. Direktor mõtleb sellele, et õpetaja saaks oma tööd homme ja tuleval aastal veelgi paremini teha. See annab kõigile turvatunde, et sinust hoolitakse."

Veel koolirahva arvamusi

Õppealajuhataja SAIMA PIKKAS: "Tunnen Mart Leiumaad 1965. aastast. Ta oli juba siis väga koolilembene mees. Tänu temale on Virtsu kool kasvanud. Ajalugu on tema lemmiklaps ja ta oskab selle vastu huvi äratada. On väga hea suhtleja, õpilased hoiavad teda. Hea ja inimlik ülemus."

Kooliteenija LEONORE ROSENUP: "Olen koolis olnud sama kaua kui direktor. Ega paha sõna saa küll öelda. Peab koolis korda ja peremehekätt on tunda. Lisaks veel hea majandusmees – see viga on tal igal pool töötades küljes olnud."

Huvijuht LIIA VIITA: "Tunnen teda üle kahekümne aasta, sest minu abikaasa töötas temaga koos. Koolis olen olnud vähe aega, varem töötasin lasteaias. Meie direktor on igal tööpostil ettevõtlik mees olnud. Lahke sõnaga ülemus, kes ennast tähtsaks ei tee. See, mida ta kooli heaks on teinud, väärib ülivõrdes tunnustust."


Tagasi artiklite lehele