Saksa ajaloolaste (W. Melzer, J. Meister) asjalikumas laadis tööd nagu ka eestlastelt paguluses ilmunu (H. Lossman, J. Remmelgas jt.) oli varem väga raskesti kättesaadav. 1990. aastail on meil tsensuurivabalt ilmunud arvukalt sõjaajaloolisi käsitlusi, kuid need ei saa enamasti toetuda nii süstemaatilisele andmebaasile kui näiteks majandus-ajaloolised uurimused. Meresõjaajaloo alalt tuleb eeskätt märkida viimaste aastate produktiivseima autori Mati Õuna töid.

Muhu vallutamine 1941. a. septembris oli Saksa vägedele eriliselt tähtis, kuna see oli tollases olukorras võtmeks nii Saaremaa kui Hiiumaa järgnevale hõivamisele. Seda mõistsid ka saarte kaitset juhtinud punakomandörid. Dessant ei saanud olla üllatuseks, teadmata oli vaid päev ja kellaaeg. Muhu hõivamises 1941. a. sõjasügisel osalesid Saksa arvukate peajõudude kõrval nii eestlased kui ka soomlased. Viimaste Eestisse jõudmise asjaolud on meie kirjasõnas seni üpris tundmatud.

Soomlastel oli II Maailmasõja ajal Eestis küll mitmeid kooskõlastava otstarbega militaaresindajaid, kuid planeeritud osavõtt otsesest lahingutegevusest Muhu dessandil oli erakordne. Järgnevas püüangi keskenduda soomlaste, samuti Eesti vabatahtlike tegevusele, tuues põhiandmeid laiemast sõjasündmustikust vaid orienteerumiseks.

Niisiis, kuidas ikkagi sattusid Muhu vetesse soomlased, keda nõukogude sõjakirjanduses on koguni pataljoniks nimetatud?

1941. a. juulis hakati Soome mereväe juurde komplekteerima mootorpaadirühma, mis sai selle komandöri, vanemleitnant (kapteeniluutnantti) Ilmari Virkki järgi nimeks Virkki üksus (Osasto Virkki). Üksuse baaslaevaks eraldati vana rannasõidu reisiaurik "Porkkala" (pikkus 32,7 m, kiirus 10 sõlme), mille eeliseks oli vaid 2,4-meetrine süvis. Üksus moodustati sakslaste palvel, kes tundsid puudust just mootorpaatidest Soome lahes asuvate Eesti saarte hõivamiseks. Saksa sõjalaevu ähvardas esialgu kõikjal miinioht.

Eesti-reisi alustas 56 Virkki üksuse meest, sh. "Porkkala" meeskond. Neist viis olid kaadrimereväelased, teised sõja algul teenistusse kutsutud reservväelased. Juba nimetatud vanemleitnant Virkki kõrval oli "Porkkala" komandör leitnant Oiva Korvola, kahe paadirühma ülemateks leitnant Aarne Kuismanen ja lipnik Tor-Erik Andersson. Iga paadi kohta oli määratud paadijuht ja motorist. Üksuse relvastuseks olid vintpüssid, üks maksim-tüüpi raskekuulipilduja ja kaks kasti Ungari käsigranaate.

Virkki üksuse mehed nimetasid end komandeerituteks. Soovi korral olnuks neil võimalus n.-ö. välisvetesse minekust loobuda. Soomlaste ja soomerootslaste kõrval kuulus üksusse üks eestlane - Johan Eilau "Erna" rühmast, kutseline kaubalaevastiku radist.

27. augusti varahommikul Loksa lahele ankrusse jäänud "Porkkalal" oli veel kolm sakslasest reisijat - mereväevormis korvetikapten (kaptenmajor) Alexander Cellarius ning sonderführerid Kubitz ja Horn.

Operatiivselt jäigi Virkki üksus Cellariuse alluvusse. Korvetikapten Cellarius oli Saksa sõjaväeluure - Abwehri resident Helsingis, seega luureteenistuse juhi admiral Wilhelm Canarise alluv. Cellarius on mitmeti seotud II Maailmasõja ajaga Eestis. [1]

Esialgu kavandatud Soome paatide osalus Aegna ja Naissaare hõivamises langes ära, kuna need ettevõtmised osutusid oodatust lihtsamaks. Nii tuligi ettepanek osaleda Lääne-Eesti saarestiku vallutamises. Juba 27. augusti hommikul Loksa reidil ründas "Porkkalal" Nõukogude lennuk, kuid selle kaks pommi langesid ohutus kauguses. Pärast Juminda miiniväljade ränka hävitustööd, 29. augusti hommikul, saadeti kaks paati merele, kus päästeti mõnikümmend venelast ja eestlast. Ühel päästereisil ründasid paati võetud neli venelast täiesti ootamatult kolme soomlast. Puhkes äge kähmlus, kus käiku läksid ka pussid. Olukorrataju kaotanud venelased tapeti, kaks haavatud soomlast viidi Kolga laatsaretti.

3. septembril 1941 jõudis "Porkkala" Paldiskisse taas enne Saksa sõjalaevu. Juba samal õhtul sõitis 12 Soome mootorpaati eestlastega "Erna" rühmast luureretkele Osmussaare lähistele. Osmussaarelt avatud suurtükituli mehi ega paate ei vigastanud. Järgnevatel päevadel tegid soomlased vedusid Paldiski ja Pakri saarte vahet. "Porkkala" Paldiskis viibimise ajal tutvus sadamaga harukordne külaline - suuradmiral Erich Raeder, kes oli autoga teel Berliinist Leningradi suunas.

9. septembri öösel osalesid Soome paadid dessantüksuste toimetamises Vormsile. Saare rannavetes paadis püsti seistes binokliga kallast uurinud soomlaste komandör vanemleitnant Ilmari Virkki sai venelaste kuulipildujavalangust raskelt haavata. Ta toimetati Haapsalu haiglasse ega osalenud järgnevates soomlaste operatsioonides Eestis. Nimetus - Virkki üksus - jäi loomulikult endiseks. Vormsi täieliku hõivamise järel seal positsioonidele seatud Saksa suurtükid piirasid tunduvalt punaväe tegutsemisvõimalusi Väinameres.

Muhu operatsiooni otseseks eelduseks oli Kessulaiu vallutamine, mille sai ülesandeks sakslaste 161. luureüksuse (161. Aufklärungs-Abteilung) 1. eskadron vanemleitnant Finkensteini juhtimisel. Sakslased alustasid mandri rannast dessanti 10. septembri hommikul kell 5 15 ründepaadil (Sturmboot). Ainsa eestlasena tegi selle dessandi kaasa tol ajal 22-aastane vabatahtlik Otto Peters.

Ta meenutas, et vahemaa umbes 15 minutiga läbinud paatidele anti täiskäik alles saare lähedal, kui mootorihääled nagunii kuulda. Randumisolud osutusid sobivaiks. Läheduses asunud rannatalu õuekeldrist väljunud elanikelt kuuldi, et venelaste üksus koos raadiojaamaga on koolimajaks nimetatud hoones.

Kiiresti edasi liikudes heideti sinna läbi akende granaadid. Punaväelasi olevat jooksnud osalt pesuväel metsatukka, sealt Muhu-poolsesse randa. Saksa andmete järgi (H.-E. Brossok) õnnestus paarikümnel venelasel oma kahe paadiga põgenemist alustada. Üks paat olevat uputatud 1 km Kessulaiust lääne pool kahe "Messerschmidt-109" õhurünnakuga. Teinegi paat kaugenes sadakond meetrit rannast, kuid sellel ei saadud mootorit käima. Kuulipildujatuli sundis punaväelasi kaelani vette laskuma. O. Peters meenutas, et neid tuli kaua keelitada veest välja tulema ja end vangi andma. 100-vatine raadiojaam langes tervena sakslaste kätte.

Nõukogude autorid olid Kessulaiu hõivamise osas väga napisõnalised. Lugu Kessulaiu 15-25 punaväelase ärasõudmisest mitšman Fedossovi juhtimisel Papirahu kaudu Muhusse on parimal juhul vaid osaliselt paikapidav. Seda juhul, kui Saksa lennukite poolt uputatud paadist õnnestus mõnel põgenejal umbes 2 kilomeetrit Muhu randa ujudes läbida. Kessulaiu kaitsjad olid lohakile jätnud elementaarse vahiteenistuse, sakslastele ei osutatud vähimatki relvastatud vastupanu. Alles kell 7 hommikul avati Muhust Kessulaiule tuli.

Kiiresti tegutsemist alustanud Saksa pioneeriüksus tõi juba enne kella 9 järele õhutõrjepatarei, ehitati pontoonsilda 210-mm suur-tükipatarei randatoimetamiseks, mandrile veeti välitelefoni kaabel. O. Peters meenutas, et 10. septembri päeval sai Saksa 20-mm õhutõrjesuurtükk harvanähtava täistabamuse üle 3 kilomeetri kauguselt Muhust.

Venelaste vastudessandiüritus tõrjuti tulega enne nende randajõudmist. Saksa 210-mm suurtükipatarei võis Kessulaiult tule all hoida kogu Muhu idarannikut. Sellega oli eelpositsioonide hõivamine Suure väina ületamiseks lõpetatud. Ühtlasi pidi Kessulaiu vallutamine hajutama punakomandöride kahtlused eelseisva dessandi suuna suhtes.

Lääne-Eesti saarestiku kaitseks oli punalaevastiku alluvuses moodustatud Balti Rajooni Rannakaitse; rajooni komandant oli kindralleitnant A. Jelissejev, komissar diviisi-komissar G. Zaitsev, staabiülem major A. Ohtinski. Nõukogude ajaloolaste töödes on välditud andmeid isikkoosseisu arvukusest saartel. Kindral Jelissejevi käsutuses olnud vägede hinnanguline suurus oli 24-25 tuhat meest, neist Saaremaal ja Muhus 20-21 tuhat.

Juba 1939. a. baaside lepingu sõlmimise järel alustatud kaitsekindlustuste rajamisel peeti rünnakuohtu Eesti mandriosast teisejärguliseks. Muhu kaitseks oli moodustatud lahinguüksus polkovnik Nikolai Kljutšnikovi juhtimisel, kellel oli soomlaste vastu peetud Talvesõjast diviisikomandöri kogemus.

Admiral Tributsi andmeil moodustasid selle üksuse kaks laskurpataljoni (46. ja 79. polgust), 37. insenerpataljoni kaks roodu, kuulipildujarood, mereväelasterood, miinirühm, 39. suurtükiväepolgu kolm patareid, õhutõrjepatarei ja 100-mm rannakaitsepatarei (suurim kaliiber Muhus). Kokku oli Muhus kaitsepositsioonidel vähemalt 1500 meest. Tugevat kaitseabi võimaldas neile Kübassaare 130-mm statsionaarne patarei.

Saksa 42. armeekorpusest oli Muhu vallutamise peajõuks määratud kindralleitnant S. Haenicke 61. jalaväediviis, mille käsutusse anti veel suurtükiväe- ja pioneeri-dessantüksusi, ründepaatide komandod ning sõjalaevastikult praame, puksiire jm. transpordivahendeid. Õhuruumis oli sakslaste ülekaal täielik. Suure tulejõuga Saksa sõjalaevu ei saanud Muhu lähistel kasutada miiniohu tõttu.

Lääne-Eesti saarte vallutamise operatsiooni plaan kandis nime "Beowulf II". 14. septembrile kavandatud Muhu dessandiga kaasnesid punakomandöride eksitamiseks 13.-14. septembril ulatuslikud pettemanöövrid merelt. Ilmselt polnud need asjatud, kuna Muhusse ei taibatud üle tammi lisajõude juurde tuua.

Muhu operatsiooni üldskeem nägi ette 61. diviisi 151. rügemendi maabumise Kuivastust põhja pool Kansi-Tusti piirkonnas pärast Suure Väina ületamist ööpimeduses. Pärast sillapea loomist pidid järgnema 162. ja 176. rügement. Samal 14. septembri öösel pidi Saastnast Matsalu lahe äares väljuma 161. luureüksuse dessant Muhu põhjarannikule Nõmmkülla. Selle väiksemate jõududega antava kõrvallöögi eesmärk oli sillapea loomise järel võimalikult kaugele lõuna suunas, s.t. Suure Väina poole koondunud vägede seljataha jõuda, ühtlasi aga vastast desorienteerida.

"Porkkala" väljus koos kahe puksiiriga Paldiskist 11. septembril kell 23.50. Osmussaare ja mandri vahelt kulgeti ööpimeduses ilma ühegi tuleta. Saksa patareile Põõsaspea neemel oli sõidust teada antud, kuid millegipärast neile sellest ei piisanud. Mere raketiga valgustamise järel hakati "Porkkalale" preisi pedantsusega tuld andma. Sakslaste tule peale ärkasid ellu ka Osmussaare punaväelaste suurtükid. Aga Paldiskis oli "Porkkala" pardale üle tulnud kontradmiral Burchardi isiklikult ... Soomlased meenutasid, et nende 67-aastane aurik polnud ilmselt kunagi varem sellist kiirust arendanud, kui neil öötundidel. Auriku järel tulnud kaks puksiiri jäid kaugele maha ja suurtükitulega kostitati neidki, õnneks edutult.

12. septembri hommikul kell 9 sildus "Porkkala" Rohukülas, kust samal päeval sõideti Heltermaa suurtükitule eest Haapsallu. Rohuküla jäigi "Porkkalale" lõunapoolseimaks punktiks Eesti vetes. Auriku tulek Saastnasse oleks võinud venelaste tähelepanu äratada ja kasu asemel kahju tuua.

Virkki üksuse 13 veel töökorras mootorpaati saabusid Saastnasse 13. septembri hommikul kell 10.40, slepis neli praami Matsalu lahe suudmelt. Eesti paadid jõudsid Rohukülast Saastnasse samuti 13. septembri hommikupoolikul. Samal ajal jõudsid veoautodel Rohukülast Saastnasse "Erna" pataljoni mehed, kes olid osa võtnud Vormsi vallutamisest. Kell 18 tegid Soome paadid koos kahe Eesti mootorpaadirühmaga sõiduharjutuse merel. Ilmnes Eesti mootorpaatide ebaühtlane kiirus. Enamuse neist kaluripaatidest oli kokku kogunud Viinistu rannast pärit Jakob Käin, kes oli "Erna" rühma mehena Soomes juba enne Eesti annekteerimist 1940. aastal. Ühe Soome paadi mootor jõudis veel Saastnas rikki minna.

Dessantoperatsiooni Saastnast Nõmmkülla juhatas otseselt korvetikapten Cellarius. 14. septembri öösel kell 2.15 startis Saastnast 20 Eesti ja 12 Soome mootorpaati ning 10 Saksa ründepaati kokku umbes 390 mehega, neist Soome paatides 132 dessantlast. Paadid olid jagatud kolme rühma, mida juhtisid leitnant Kuismanen, lipnik Andersson ja Eesti mereväe vormis leitnant Loodus.

Soome paatide päras lehvisid Soome lipud. Lisaks pukseeriti kaht suurt kummipaati, kummaski üks tankitõrjesuurtükk koos meeskonnaga. Cellarius oli leitnant Kuismaneni mootorpaadis. Leitnant Looduse andmeil oli tema dessantüksuse koosseisus tol ajal 101 meest. Kuna L. Looduse põhiülesandeks oli tagada dessandi navigatsiooniline osa, sisaldab toodud arv ilmselt ka Eestist pärit ujuvvahendite meeskondi. Oma paadigruppide ülemaiks määras leitnant Loodus Eesti mereväe nooremleitnandid Evald Ordliku ja Jaan Riisenbergi, kes mõlemad olid lõpetanud Sõjakooli 1940. a. mais.

Juba seoses Kessulaiuga mainitud Otto Peters osales Nõmmküla dessandi esimeses laines Saksa 161. luureüksuses Wehrmachti vormi kandes koos teise eestlasest vabatahtliku Anton Aamisepaga. Ründepaadis olnud O. Peters meenutab, et Saastnast üle mere sõitsid paadid pikas reas. Muhu põhjarannikule sellega rööbiti lähenedes andnud mereväevormis eestlane ühest paadist käskluse vasakule pöörduda, mille järel moodustus lahkrivi.

Nõmmküla piirkonnas rannale lähenedes kohati ootamatult tugevat tuld miinipildujaist, kuulipildujaist, püssidest ja tagasiteel ka suurtükkidest. Võimalik, et paatide koondumine Saastnasse polnud siiski päris märkamatuks jäänud. Punaväelaste valvsust võis tõsta ka Muhust põhja pool asuva Kumari laiu hõivamine Saksa mereväelaste poolt 12. septembril, rääkimata Kessulaiu kaitsjate tegudest.

Kõik Soome paadid said kergemaid tabamusi, kasutamiskõlbmatuks muutus neist üks. Seega tuli Saastnasse tagasi 11 Soome paati. Virkki üksuse meestest keegi pihta ei saanud. L. Looduse üksusest sai käest ja rinnast haavata nooremleitnant Jaan Riisenberg. Üheksa Eesti paati said tabamusi kuulipildujatulest. O. Petersi meenutuste järgi olevat kivirahnudega rand olnud dessandiks ebasoodsam kui Kessulaiul, tulnud vööni vette minna.

Haavatud korjas merest välja Saksa sanitaarpaat. Sakslastel olnud puuvillased immutatud heledad päästevestid ümber, mis umbes pool tundi vee peal hoidsid. Kõigele vaatamata dessantlased maabusid ja moodustasid rannast mõnesaja meetri ulatuses sillapea, jäädes kaitsepositsioonidele täiendust ootama. Tulevahetus jätkus, kuid vasturünnakule punaväelased ei tulnud.

Juba varemgi nimetatud ründepaadid olid kerge konstruktsiooniga veesõidukid, mis eriti sobisid dessandiks oma pika juhthoovaga päramootori tõttu. Vajaduse korral võis päramootori hoovaga üles kergitada. Lisaks paadijuhile ja motoristile võeti tavaliselt peale 6-8 dessantlast. O. Peters meenutas, et tema ründepaadi vööris oli ka spetsiaalsele toele paigaldatud kuulipilduja.

Erinevate mereomadustega paadid jõudsid Saastnasse tagasi kella 10 paiku, sakslastel kaasas surnud ja haavatud. Võimaluste piires kohendati paate. Seejärel algas meeste ja sõjavarustuse paatidesse paigutamine. Teise dessantlaine meeste põhiosa moodustas üle 200 "Erna" II pataljoni eesti vabatahtlikku major Raimond Hindpere juhtimisel, relvastuses ka raskekuulipildujad ja miinipildujad. Kell 12.10 suundus paatiderivi merele, venides Eesti kaluripaatide erineva kiiruse tõttu peagi pikaks. Soome paadirühma juhtis seekord lipnik Andersson, Eesti paate taas leitnant Loodus. Pärale jõudes satuti jälle tiheda tule alla. Saksa ründepaatidesse paigutatud ernalaste 1. kompanii randus suhteliselt sujuvalt. 2. kompanii, sh. 98 eestlast Soome paatides, kaldus liialt läände, sattudes eriti tugeva tule alla. Oma paadis püsti seisnud lipnik Tor-Erik Andersson sai südamesse tabanud kuulist surma. Madrus E. Räsanen sai kuulihaava kopsu. Ernalastest said haavata 2. kompanii ülem leitnant Hugo Nõmm, allohvitser Artur Purge ning reamehed Johannes Aluoja, Mihkel Laane ja Kalju Pärn.

Ernalaste 2. kompanii vabatahtlik Paul Jalakas oli ühes suuremas Soome paadis, mis umbes kilomeeter rannast sõitis suure kivi otsa kinni. Seisvat paati tabanud raskekuulipildujavalangust saigi kompaniiülem Nõmm haavata. Appi tuli varem randa jõudnud Saksa ründepaat, võttes peale kuus meest, mille järel ka Soome paat kivilt vabanes. Üksiku maja juures maabudes selgus, et oldi Seaninal, kus punaväelasi kaitsel polnud.

Dessandi teine laine maabus seega nii Nõmmkülast ida kui lääne pool alates kella 14.30. Paar tundi hiljem Saastnasse jõudnud Soome paatidest liikus vaid kolm veel oma mootori jõul.

Esimestena alustasid Muhu põhjarannalt edasitungi sisemaa poole 161. luureüksuse sakslased, täpsemalt jalgratturite eskadron 20-mm õhutõrjesuurtükkide toel, liikudes mööda Liivale suunduvat teed. Eesti vabatahtlikel Otto Petersil ja Anton Aamisepal koos Saksa veltveebli ja sanitariga oli au jalgsi kõige ees minna. Keegi pidi tõepoolest jalgsi ees minema, kuna sõidukilt oli raskem miine märgata.

Vastane avas teel korduvalt tule, kuid tegi seda ikka liiga vara. Eesminejad hüppasid seepeale kraavi ja tagantpoolt tuli kohale suurtükk, mis likvideeris järjekordse tulepesa. O. Petersi kirjelduse järgi olid õhutõrjesuurtükid paigaldatud väikestele roomikmasinaile, millel ees kaks kummiratast.

O. Petersil oli andmeid veel ühe eestlaste salga osavõtu kohta Muhu dessandist. Nimelt liitus Saastnas tema üksusega kaheksa saarlast, kes olid punaväkke mobiliseerituina sealt Staraja Russa all üle tulnud. Need mehed pakkusid sakslastele erilist huvi, kuna olid pärit Saaremaa erinevaist paigust. Mehed olid jutustanud, et Saksa staabis küsitleti neid seinasuuruse kaardi ees üksikasjalikult punaväe kaitserajatiste kohta, mida Saaremaale enne sõja algust ehitati. Nimepidi mäletas O. Peters neist vaid endist meremeest Männi't, kes oli Muhu-Liival haavata saanud ja kellega koos ta Pärnu haiglas oli. Nende 8 saarlasega oli sakslastel kokkulepe, et mehed teevad kaasa Muhu ja Saaremaa vallutamise ning lähevad seejärel koju. Neil ei olnud täielikku mundrikomplekti, küll aga oli neile antud Saksa sõjaväe välimantlid.

Korduvate tulevahetustega kitsa kiiluna edasi liikunud sakslaste eelüksus kohtas Liiva teeristi juures hoopis tugevamat vastupanu. Nagu hiljem selgus, paiknes läheduses Muhu kaitsjate staap. Sakslastel oli õhtul ja öösel palju langenuid, kuna pinnase iseloomu tõttu oli neil raske kaevuda. Ka vabatahtlik Otto Peters sai granaadikillust haavata, millega lõpevad tema vahetud lahingumeenutused.

Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon. Mandrilt saarele tunginuid püüti mitmel pool tulevahetusega siduda. See polnud rumal plaan, kuna dessantlaste laskemoonavarud olid napivõitu ja öösel ei saanud arvestada toetusega õhust. Mineeriti ka üks Kuivastu-Liiva teelõik.

Kui 14. septembri päeval maabusid teise dessantlainena ernalaste kompaniid, oli Nõmmküla punaväelt võetud, kuid tiibadelt oldi tugeva tulesurve all. Õhtuks laiendasid ernalased oma positsioone, ööbiti Nõmmkülas. 15. septembri hommikul alustati liikumist lõunasse Viira suunas ülesandega puhastada maantee ja ranna vaheline ala vastastest.

Vabatahtlik Paul Jalakas meenutab, et külarahvas olnud väga sõbralik, pakuti süüa, mitmel korral olnud ernalaste ridades ka kohaliku küla poiss. Siia on sobiv lisada väljavõte punalaevastiku Balti Rajooni Rannakaitse poliitettekandest 11. septembrist 1941: "Peamisi raskusi töös elanikkonna hulgas on eesti keele mittevaldamine ja meie poliittöötajate nõrgad sidemed elanikkonnaga, mistõttu meil pole laialdast aktiivi, kellele võiks käesoleval momendil toetuda. Aktiiv külas on väike [- - -]." Tõepoolest, seekord tuleb poliittöötajatega nõustuda.

Külasemast lõuna pool kadastikus kohati ülestõstetud kätega punaväelasi. Nähes leitnant H. Lossmani Soome sõjaväevormi, küsis üks kohkunud vang, kas tal lõigatakse kõrvad ja nina ära. Selgus, et küsija oli Leningradi kunstiüliõpilane. Major Hindpere ütles seepeale, et kõrvade ja nina lõikamiseks peab esitama kirjaliku palve ja minema sellega pataljoni arsti juurde.

Rintsi õigeusu kiriku juures olid venelased end väljaehitatud positsioonil kindlustanud. Selle tegi kahjutuks Saksa lennuväe täpne pommitamine, ernalased said käsu Rintsi külla paigale jääda. Sel päeval sai haavata reamees Oskar Aruoja.

16. septembri hommikul liiguti Suuremõisasse, kus saadud uue kiirmarsi korralduse kohaselt ületati Väikese Väina tamm. Ernalaste edasine sõjategevus Saaremaal pole enam selle artikli teema.

Eelnenu põhiliiniks oli soomlaste ja Saastnast üle mere tulnud Eesti vabatahtlike tegevuse jälgimine. Peab rõhutama, et Muhu vallutamise peajõuks oli juba mainitud Saksa 61. jalaväediviis, mille tegevusest järgnev lühikokkuvõte.

14. septembri öösel pärast kella 4 põhja pool Virtsust dessanti alustanud 151. rügemendi 1. pataljon jõudis Kansi-Tusti ranna asemel Kuivastu alla, sattudes ägeda tule kätte. Pataljoni 1. kompanii paadid eksisid merel, jõudes tuld andes Muhu asemel Virtsu kanti tagasi. Nii merel kui rannas raskeid kaotusi kandnud sakslased hoidsid Kuivastu rannakivide vahel siiski oma väikest sillapead. 151. rügemendi 2. pataljon kinnitas end Kuivastu randa kella 8 paiku.

Mõlemapoolsete suurte kaotustega lahingus vallutasid sakslased lõunaks Kuivastu. 14. septembri õhtuks suutis ooberst W. Melzeri 151. rügement moodustada juba 6 kilomeetri pikkuse kitsa tugiala Kansist Võikülani. Muhusse oli jõudnud ka 162. rügemendi 3. pataljon. Kui Saastnas juhtisid dessandi korraldamist mereväelased, siis Muhu idarannikule suundunud dessandi juures torkab silma nõrk mereolude tundmine, meresõiduteadmiste alahindamine. Punaväelased ei suutnud aga 14. septembri hommikutundidel ära kasutada oma suuri eeliseid vasturünnakuks.

Ka 61. diviisi teise ešeloni moodustanud 162. rügemendi koosseis oli paar nädalat varem Tallinnas täienenud eestlastega. Nooremleitnant Edvard Hurt'i juhtimisel moodustasid umbes 40 eestlast 2. pataljoni 7. kompanii 4. rühma. Nende Muhusse jõudmise täpne aeg pole teada, kuid 15. septembri öösel olid nad juba valvetõkkes Mõega küla juures Hellamaast lõuna pool, kus vangistasid kaks punaväe eelposti sõdurit.

Muhusse jõudnud Saksa üksused püüdsid saavutatud taktikalist initsiatiivi võimalikult kiiresti ära kasutada. 15. septembri hommikul kell 10 oli 151. rügemendi komandör ooberst Melzer juba Suuremõisas.

Järgmisel hommikul kell 7 alustati rünnakut tammile pääsemiseks, kuhu jõudis esimesena hauptmann Pankowi 1. pataljon. Kell 11.05 olid Saksa väed Orissaares. Leitnant Looduse paadiüksus tegutses 15.-18. septembril vedudel ja pukseerimistöödel Virtsu ja Kuivastu vahel.

Muhu pärast peetud lahinguis tuli korduvalt esile punaväe esialgne äge vastupanu, millele hiljem järgnes kaitse kiire lagunemine ja sagedane vangiandmine. Saksa 61. diviis kaotas Muhu, Saaremaa ja Hiiumaa vallutamisel langenute ja haavatutena kokku 2850 meest. Nõukogude vägede kaotused neis lahinguis olid ainuüksi langenutena kolm korda suuremad. Nõukogude ajalookirjanduses on aga sakslaste kaotused Lääne-Eesti saartel ulatunud koguni 40000 meheni, mis eeldab piiritut fantaasiat.

Kokkulepitud ülesande täitnud soomlased lappisid Muhu lahingute ajal Saastnas oma paate. 16. septembril suunduti Haapsallu "Porkkala" juurde. 24. septembril oldi taas Tallinnas, kuhu Virkki üksus jäi 17 päevaks. Sakslaste püüdlused remonditud Soome paate edasi kasutada ei kandnud vilja. 11. oktoobri õhtul kell 18.10 sildus "Porkkala" Helsingi sadamas, kaasas kõik 22 paati. Pooleteistkuine Eesti-reis, mille ajal meestele ei lubatud omastega kirjavahetust, oli sellega lõppenud.

Virkki üksuse looga soomlaste 1941. a. sõjasõidud meie saartele siiski ei piirdu. Nimelt oli juba septembri algusest Soome merelennuväe luureretkede üheks peasuunaks Muhu väin, hiljem kuni oktoobri alguseni Saaremaa ja Hiiumaa õhuruum. Jääb üle konstateerida, et hõimusuhted võivad olla ka taevalikud.

Lõpetuseks andmeid eelkäsitletud kesksemate tegelaste edasisest elukäigust. Mereväeleitnant Leopold Loodus osales oma paadiüksusega Lääne-Eesti saarte hõivamises lõpuni. Nagu paljudel teistel, tuli tal relvavendluse järel Saksa ametlikus poliitikas pettuda.
Juba 1942. aastal siirdus L. Loodus Soome, kus ta sealse meresõjakooli lõpetanuna määrati peagi suurtükilaeva "Uusimaa" 1. ohvitseriks; alates 30. juunist 1944 oli ta suurtükilaeva "Karjala" komandör vanemleitnandi auastmes. See oli paljude maa- ja mereväes teeninud eesti vabatahtlike seas ilmselt vastutusrikkaim teenistuskoht. L. Loodust autasustati Soome Vabadusmedaliga. 1944. a. sügisel siirdus ta Rootsi, 1950. aastal Kanadasse, kus suri 21. oktoobril 1967.

Soome üksuse haavatasaanud komandör vanemleitnant Ilmari Virkki suri 1977. aastal. Muhus "Erna" pataljoni juhtinud major Raimond Hindpere langemise ajaks on nimetatud 17. septembrit 1944. a. Harjumaal. Samal 17. septembril saabus Helsingist lennukiga Tallinnasse fregatikapten Alexander Cellarius, kelle tee viis edasi Berliini. Pärast sõda oli Cellarius koguni kuni 1968. aastani ametis Saksa Liitvabariigi luurešefi kindral Gehleni juures. On teadmisi, mis peavad vastu kõigile ajaproovidele...


Tagasi artiklite lehele