29. september 2004 Eesti Päevaleht
Saaremaa väinaliikluse kirgi tekitanud ajalugu
BRUNO PAO

Laevaühing G. Sergo & Ko reklaam. Ajakiri Nädal Pildis. Juuli 1939

Meretaguse elu ja majanduse hea käekäik on paljuski sõltunud ülevedajatest. Alates Saaremaa rüütelkonnast ja lõpetades Saaremaa Laevakompaniiga on olnud üleveoga probleeme, mis segavad kursil püsimist justkui muutlikud tuuled.

Suurim probleem on normaalse üleveo korraldamine pikemal pakaselisel talvel. Piisava võimsuse, keretugevuse ja sobivate sõukruvidega jäämurdja ei rahulda aga suvise tippkoormuse vajadusi. Hoida sadamas nii-öelda auru all kahesuguse (talvise ja suvise) otstarbega laevu käib laevaomanikul aga üle jõu.

Esimene, Muhu väina liikluse jaoks Riias kavandatud väike puksiiritaoline laev ehitati 1902. aastal Saaremaa rüütelkonna ja tsaaririigi rahadega. Lahtise tekiga alus pikendas sügisest ülevedu seni, kuni jää hobust ja rege kandma hakkas, ning alustas uuesti kevadel, kui jää pehmeks sulas. Lõppesid posti- ja reisijateveos jääoludest tingitud pikemaajalised katkestused.

Eesti Vabariigi algusaastatel kasutati väikeste rannasõidulaevade abistamiseks jääoludes suuremaid, riigi omanduses olevaid ja puksiiridest kohandatud jäämurdjaid. Nende suurust piiras sadamate sügavus. Õnneks oli Väinamere tähtsamaid veeteid Esimese maailmasõja ajal teatud määral süvendatud. Vajadus üleveo tihendamiseks aga kasvas sedapidi, kuidas arenes saarte majandus. Autosid hakkasid laevad vedama alles 1920. aastate lõpul. Veeteede Valitsuselt oli selleks ajaks veoõigused rentinud Balti Päästeselts, kelle reisilaevade (Grenen, Dagmar, Polaris ja Endla) korstnavööl ilutses suur valge viisnurk. Tol ajal vedasid reisilaevad tekialustes lastiruumides igasugust kaupa, ka elusloomi.

Sergode üleveomonopol
Laevaliinid polnud algul täpselt määratletud ja seetõttu võis piiritletud liinile tulla konkureerima ka mõni teine laevandusettevõte. Nii juhtus 1930. aastal, kui hakati ehitama Rapla–Virtsu raudteed, mis ennustas Virtsu–Kuivastu laevaliini kujunemist ning reisijate arvu ja kaubakoguste kiiret kasvu. Veeteede Valitsuse inspektor Feliks Saarnak soovitas hiidlasest laevaomanikul Gustav Sergol (1886–1971), kes oli hakanud purjekate kõrval vedusid tegema ka aurikutega, tulla oma stiimeritega Virtsu–Kuivastu ja Rohuküla–Heltermaa liinile.

Lubati tasuta õlut
Neli korda ümber Kap Hoorni purjetanud meremees ja kogenud laevandustegelane Gustav Sergo korjas kümne aasta säästud kokku, leidis kampa veel mõned rahamehed, võttis pangast lisaks pisut laenu ning ostis Taanist kaks väiksemat jääklassiga aurikut. 2,4 kuni 3 meetrise süvisega aurikud võisid siseneda kõigisse peamistesse saarte sadamatesse. Hiiumaa liinile sobiva väiksema laeva ristis laevaomanik enda eesnime järgi Gustaviks ning Muhu ehk alumise liini jaoks mõeldud suuremale laevale andis nime oma venna Rudolfi järgi. Rudolfi kapteniks sai Sergode kolmas vend Mihkel. Ja muide, Mihkli pojast Hermanist kujunes tulevane merekirjanik.

Liinilepingute sõlmimine Veeteede Valitsusega sujus hõlpsasti. 19. novembril 1930 tegid inspektorid (nende hulgas ka äriidee andja hiidlane Feliks Saarnak) Tallinnas laevade ülevaatuse ja 21. novembril asusid uued ülevedajad liinile. Balti Päästeselts eesotsas reisiliikluse korraldaja, muhulasest kapteni Jaan Klaariga avaldas pahameelt, kuid konkurentsiseadus kehtis.

Juba 1933. aastal langetas Sergo Virtsu–Kuivastu liinil täiskasvanu üleveo hinda 60 sendilt 30 sendile. Balti Päästeselts suutis hinda alandada vaid 70 sendilt 45 sendini, sest neil tuli suurele hulgale kontorirahvale palka maksta. Sergod ajasid laevakompaniis peale ujuvkoosseisu läbi ainult kolme inimesega. Ja Rudolfi kapten kuulutas sillalt valju häälega, et kes tema laevale pileti võtab, saab kruusi õlut kauba peale. Võistleja hakkas taanduma ja pakkus Sergole müüa samal liinil kurseerinud madala süvisega laeva Polaris. Tehing tehti, laev ristiti ümber Viireks ja seda kasutati veokoormuse kasvades abilaevana. Üleveo hind inimese kohta kerkis ootamatult 75 sendini, jalgratta eest võeti 25 senti. Midagi polnud enam kuulda ka kruusist õllest.

Talvisel üleveol kulud ei suurenenud, sest riigi jäämurdjad tulid tasuta appi. Pealegi ehitati Eestis 1935. aastal 26 meetri pikkune ja ligi 10 meetri laiune esimene diiselmootoritega jäämurdja Merikaru, mis abistas laevaliiklust Väinameres.

Kulude kokkuhoid võimaldas laevakompaniil G. Sergo ja Ko soetada uusi reisilaevu. 1935. aastal osteti Saksamaalt 60 meetri pikkune Seeadler, mis ristiti ümber Aegnaks. Aegna hakkas sõitma Tallinna–Helsingi liinil, mida seni olid valitsenud soomlased.

Kolmandik liini tuludest
Juba järgmise aasta lõpuks voolas Sergode kätte kolmandik liini tuludest. 1937. aastal panid nad Tallinna–Haapsalu–Kuivastu– Pärnu–Riia–Stockholmi liinile välismaalt ostetud mugava laeva Ruhno, mis edaspidi hakkas sõitma liinil Tallinn–Visby–Kopenhaagen. See asjaolu võimaldas Gustav Sergol osta sama aasta sügisel kõik Balti Päästeseltsi reisilaevad ning saada Eesti mandri ja saarte vaheliste ülevedude monopolistiks. Õnneks talupoeglikult mõistlike tariifide ja tähelepaneliku teenindusega. Gustav Sergo oli valmis igalt neemenukilt kas või üksiku lamba Tallinna turule viima. Selleks muretses ta Rootsist ainult 2,7 meetrit vees istuva tõstepoomidega varustatud Hansi, mis viis näiteks Orissaare madalast sadamast Tallinna Pöide kandi talupoegade poolt müüki pandud teravilja, pullid, sead ja võitünnid. Isegi sõja ajal oli Hansi Laadoga järvel asendamatu varustuslaev.

Sõja eel seisis registris Sergode kompanii nimel 16 laeva. Suur-Patarei tänaval valendas kolme venna perekonna koduks kerkinud kolmekorruseline kivimaja ja 1940. aasta kevadel sai Pirita-Kosel Varsaallikul valmis Gustavi uhke suvila, kus avaüritusena peeti tütre gümnaasiumilõpetamise pidu. Kokkuhoiu mõttes sõitis peareeder ise ikka mööda linna asju ajades jalgrattaga.

Sügisel aga laevad natsionaliseeriti ja suvila võeti julgeolekuorganite linnalähedaseks residentsiks. Gustav viidi kohtu ja tribunalita Venemaale Kirovi oblastisse asumisele. Mitmekülgsete oskustega meremehena parandas ta Vene külas naiste kööginõusid ja tööriistu ning tulnud 1947. aastal tagasi Eestisse, töötas asendamatu töömehena Eesti Merelaevanduse töökojas. 1949 viidi Sergo uuesti asumisele. Sealt taas rikastununa Haapsallu jõudnud, ostis mees kahekorruselise puumaja, mille seadis eeskujulikult korda.

1971. aasta sügisel, olles maja välisküljed teistkordselt üle värvinud, pani Gustav Sergo redeli varju alla, võttis esikus saapad jalast ja heitis toas korraks diivanile puhkama. Talvel oli ta saanud 85-aastaseks. Sulges silmad. Hetke pärast jäid need igaveseks suletuks. Ei enam mingeid muresid laevade pärast.


Tagasi artiklite lehele