22. veebruar 2007 Maaleht
Rahvas on vastu, aga tuulikud kerkivad
MERIKE PITK

Kui kõik kavandatavad elektrituulikud üles panna, suudaksid nad tuulistel päevadel katta kogu Eesti elektrivajaduse.

"Meie ei taha neid tuulikuid siia," ütlevad otsekui ühest suust Saaremaa Unimäe küla elanikud, kes sõdivad elektrituulikute paigaldamise vastu juba ligemale kaks aastat nii nende püstitaja OÜ Timothyga kui ka kohaliku Kaarma valla ametnikega. foto: IRINA MÄGI
Saaremaa Unimäe küla Oolu talu pererahvas Elen Sepp ja Maarjus Kupits kardavad, et metsa taha planeeritavate elektrituulikute müra kostab nende taluni ja üle puude latvade ulatuvad tiivikud hakkavad päikest varjutama.

Külarahval on hirm, et tuulikute müra ei lase neil rahulikult oma igapäevatoimetusi teha, tiiviku pöörlemisest tekkiva varju vilkumine toas mõjub aga närvisüsteemile halvasti. Seejuures viidatakse nii Salme valla kui ka Virtsu tuuleparkide juures elavatelt inimestelt kuuldule.

"Kui esimesed tuulikud Eestis üles pandi, siis inimesed ei teadnud veel, millist mõju need avaldavad," rääkis Unimäe külas puhketalu pidav Peep Saarniit, kelle Kuuse talust peaksid tuulikud jääma umbes 450 meetri kaugusele metsa taha. Saarniit kardab, et jääb siis, kui tuulikud püsti, klientidest ilma.

Uuritud ei ole, aga hirmud on

Kaarma valla ehituse peaspetsialist Peeter Arikas ütles, et kui nad inimestelt küsisid, mis neil tuulegeneraatorite vastu on, siis vastati lihtsalt, et ei meeldi. "Tegime järelepärimise keskkonnaministeeriumile ja tervisekaitsetalitusele ning saime vastuseks, et pole täpseid uuringuid, kuidas tuulikud mõjutavad inimese tervist."

Arikas viitab, et Padari IV kinnistu (kuhu tuulikud tuleksid) detailplaneeringu keskkonnamõju hinnangus on toodud välja, et müra piir jääb olemasolevatest elamutest 200 meetri kaugusele. Tuulikud tuleksid elamutest aga vähemalt 400 meetri kaugusele.

Tõepoolest, Eestis ei ole tehtud ­uuringuid, mis näitaksid, kuidas mõjuvad elektrituulikud inimese tervisele. Küll on aga neid tehtud mujal maailmas ja tulemusi on avaldatud ka välisajakirjanduses.

Maaleht kirjutas juba 25. novembril 2004 ("Tuuleelekter tekitab Toila kandis peavalu") Suurbritannia ajakirjanduses avaldatud meditsiini­uuringu tulemustest. Selle järgi põhjustab elektrituulikutega kaasnev madalsageduslik ehk infraheli peavalu, unetust ja ärevust. Samuti võib infraheli muuta inimese närvisüsteemi ebastabiilseks, kuigi inimese kõrv seda müra ei kuulegi.

Eestis tuulegeneraatorite infraheli mõõdetud ei ole. "Meie andmetel puudub selle mõõtmiseks ja hindamiseks ühine metoodika," edastas tervisekaitseinspektsiooni peadirektori asetäitja Mihhail Muzõtsin. Tema sõnul toimub alles tänavu sügisel Prantsusmaal Lionis rahvusvaheline konverents teemal "Tuulegeneraatori müra", kus käsitletakse ka infraheli mõõtmise ja hindamise küsimusi ning võib-olla pakutakse ka ühine mõõtmise ja hindamise metoodika.

Vanad tuulikud annavad kasumit

Lisaks hirmule tervise pärast tõid Uniküla elanikud välja, et tuulikud kahandavad naabruses asuvate kinnistute väärtust. Seda kinnitas ka naabervalla Salme maanõunik Jüri Kluge, rääkides, et Üüdibe külas, kus asuvad vendade Sõnajalgade tuulikud, ei õnnestunud müüa üht uut palkmaja. "Ostja oli käinud maja vaatamas just päeval, kui tuul oli tuulikute poolt ja äri oligi nässus," rääkis ta.

Unimäe rahva on teinud ettevaatlikuks seegi, et tuulikuid planeeriv OÜ Timothy muudab pidevalt oma tuulikute tüüpe ja kavatseb üles panna vanad, välismaal maha monteeritud seadmed. "Me kardame, et kui kasutusiga läbi, jätavad nad need vared meile siia lihtsalt vedelema," rääkisid Elen Sepp ja Maarjus Kupits Oolu talust.

Timothy juht Mati Väärtnõu põhjendab tuulikutüüpide muutmist külaelanikele vastu tulemisega. "Paneme nüüd vähem müra tekitavad," ütles ta Enercon E40 500kilovatiste tuulikute kohta, mida kavatsetakse panna üles kaheksa. Paraku on OÜ Jaotusvõrguga liitumise leping hoopis viie Vestas V-52 850kilovatise seadme paigaldamiseks.

Kaheksa aastat vanade tuulikute püstitamise kohta kostis mees, et ei jaksa uusi osta, sest pank ei anna nii palju laenu. "Pangal pole kindlust, et raha tagasi tuleb," sõnas ta. Uute puhul maksab üks megavatt miljon eurot, kaheksa aastat vanade tuulikutega läheb 4,25megavatise tuulepargi rajamine Väärtnõu sõnul maksma 35–40 mln krooni.

"Seitsme aastaga tasuksid need end ära ja viis aastat toodaks veel kasumit," nentis Väärtnõu. Kui suur võiks kasum olla, ei taha ta öelda. "Seda on väga raske öelda, sõltub, mis tuul kohapeal teeb," sõnas ta. Tema sõnul oleks tuule poolest kõige kasulikum Undva poolsaar, aga kuna seal pole läheduses elektriliine, siis pole see võimalik.

Tuulikud on tekitanud varemgi tüli. Vennad Sõnajalad võtsid paar aastat tagasi koguni kohtutee jalge alla, et takistada konkurendil oma tuuliku püstitamist nende Salme vallas ­Üüdibe külas asuva tuulepargi lähedusse.

Nad kaebasid kohtusse Salme vallavolikogu otsuse, millega vald kehtestas konkurendi OÜ Beta-Est Holdingu tuuliku detailplaneeringu.

Muhu saare Võiküla rahvas on aga tänu appi asunud vallavolikogule suutnud seni tuulepargi rajajad ­eemal hoida, ehkki nn arendajatel on Eesti Energiaga juba liitumislepingudki sõlmitud.

Vägisi, vastu kohalike elanike soovi, tahetakse panna puhkekülana tuntuks saanud Nasva külla püsti juba teist tuuleparki.

Tuuleenergeetikute pealetungi üle pole vaja imestada: Saaremaa, eriti Lääne-Saaremaa on kõige tuulisem koht Eestis. Paraku on takistuseks nõrk elektrivõrk, mis ei suuda tuulest toodetud elektrit vastu võtta. Võimsama võrgu rajamine maksaks aga miljoneid. Aga kas see ära tasuks?

Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Rein Oidram (pildil) ütles, et varsti on Eestis tuuleelektri tootmisel lagi käes. Kui praegu on Eestis töötavate tuulikute koguvõimsus ligikaudu 32megavatti, siis liitumislepinguid Eesti Energia põhivõrkude ja jaotusvõrguga on sõlmitud veel 484 megavati osas. Liitumisi on aga taotletud koguni 836MW tuuleparkide tarvis. Samas on näiteks Eesti suvise elektritarbimise miinimum 400 megavatti.

Kui kõik need tuulikud, millel praegu juba liitumislepingud olemas on, üles pannakse, suudaksid need tuulistel päevadel katta kogu Eestis tarbitava elektri vajaduse võimsuse järele. Ent kas võiksime siis oma põlevkiviga köetavad soojuselektrijaamad kinni panna?

Nii lihtne see asi pole, selgitas Rein Oidram, sest mis me hakkaksime peale neil päevil, mil tuult pole. Elektrisüsteem saab töötada ainult nii, et igal ajahetkel kõigi elektrijaamade arendatav võimsus kokku võrdub elektritarbimisega megavattides. Näiteks elektrituulikute võimsus mingil hetkel koos teiste elektrijaamade võimsusega peab võrduma sama hetke tarbimisvõimsusega.

Vihma käest räästa alla

Kui tuul kiiresti muutub, peavad teised elektrijaamad hakkama tuulele n-ö vastu mängima, mis viib need kõige vähem keskkonda saastavast tööst välja ja hakkab hoopis nende kütusekulu suurendama.

"Olemegi vihma käest räästa all ja võime tagantjärele targana hiljem öelda, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati," nentis Oidram. Nimelt, Eestis ei ole arvestataval hulgal hüdroelektrijaamu, kus saaks salvestada tuulistel päevadel n-ö üle vajaduse toodetud elektrit, et lasta see käiku tuulevaiksetel päevadel.

Seega peavad Oidrami sõnul elektrituulikute kõrvale endiselt jääma ka põlevkiviga köetavad soojuselektrijaamad. Kuna nende töös hoidmine on kallis ja reservis hoidmine veel kallim, ei tasu Oidrami sõnul Eestis tuulest üle 5% elektrit tootagi. "10% juures kujuneb juba see piir, kus kütuse kokkuhoidu enam ei teki," ütles ta. Koos reservis hoitavate põlevkivielektrijaamadega suureneb lisaks kütusekulu tõusule ka süsinikdioksiidi (CO2) emissioon.

Taani tuuleelekter Norrasse

Muide, ka Taanis, mis on tuulikuid tihedalt täis tipitud (võimsus kokku 3100 megavatti), toodeti eelmisel aastal riigi väga tuulises lääneosas Jüüti poolsaarel ja Füni saarel ligi 99,45% kogu seal tarbitavast elektrist soojuselektrijaamades, põhiliselt kivisöe, aga ka maagaasiga.

Tuulega toodetav elekter suunatakse Saksamaale ning merekaablite kaudu Norra ja Rootsi hüdroelektrijaamadesse, kus see salvestatakse. Kuna Eestist on Norrasse ja Rootsi sootuks pikem maa kui Taanist, ei tasuks Oidrami sõnul tuuleelektri vedu sinna ära, sest kaod lähevad väga suureks.

Miks siis Eestis nii väga elektrituulikuid püsti panna tahetakse? Kuna Eestile on pandud Kyoto leppega kohustus toota aastaks 2010 vähemalt 5,1% elektrist taastuvallikatest (praegu 1,5%), siis ostab riik tuulega toodetud elektrit tootja jaoks ülimalt soodsalt – 81 senti kilovatt-tund (kaks korda rohkem, kui põlevkivielektrijaamad saavad!). "Ei saa ju olla paremat asja, kui toota turumajanduses midagi kindla, riigi poolt määratud hinnaga," nentis Oidram.

Riigikogus teisel lugemisel olnud elektrituru seaduse muudatuste järgi hakatakse elektrit ostma kogunisti 115 sendiga kilovatt-tunni kohta. Sellise hinnaga on plaanis osta aastas 200 gigavatt-tundi tuuleenergiat aastas.

Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusohutuse büroo juhataja kt Viktor Grigorjev:
Iga tuuliku puhul on vaja hinnata keskkonnamõju

Kui teie vastasmajal on valgusreklaam, mis pidevalt vilgub, siis see ju ka häirib teid. Seepärast soovitataksegi paigaldada elektrituulikuid majadele mitte lähemale kui 250 meetrit.

Tuulikute mõju inimeste tervisele on uuritud Taanis, Saksamaal, Hispaanias. Neid tulemusi kasutavad ka meie keskkonnaeksperdid. Samuti soovitatakse loobuda üksikute generaatorite paigaldamisest, hoopis koondada need grupiti. Selle asemel et panna kümme 200kilovatist tuulikut, on mõttekam panna üks kahemegavatine.

Kuna kohti, kuhu tuulikuid saab panna, on vähe, püütakse sobivaid paiku maksimaalselt ära kasutada ja panna võimsamaid tuulikuid. Ka Taanis on hakatud üksikuid generaatoreid demonteerima ja koondama neid eelistatult meremadalikele. Meil on seda raske teha, sest meri kipub jäätuma.

Vanu generaatoreid ei saagi meil kasutada. Nende ülespaneku välistab juba see, et generaatorid peavad olema sünkroniseeritud olemasoleva elektrivõrgu sagedusega, Eesti Energia jälgib seda liitumislepingute sõlmimisel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kisel:
Riik ei sunni tuulikuid peale

Taastuvelektri laialdasem tootmine on Eesti energiamajanduse arengukavas üsna olulisel kohal, kuid samas arendab riik seda järk-järgult. On selge, et taastuv­elekter on tarbijale tunduvalt kallim kui traditsioonilised energiaallikad, samas ei saa mööda vaadata fossiilkütuste keskkonda saastavast mõjust, mis elektri hinnas täies ulatuses ei kajastu.

Riigi poolt on loodud majanduslikud hoovad taastuvelektri tootjate tekkeks, tuulikute osas on seejuures planeeritud rakendada piiratud mahus tootmise toetamist. Taastuv­elektri toetamise tingimused on tuulest elektri tootjate jaoks üsna atraktiivsed ning seetõttu neid projekte ka aktiivselt arendatakse.

Tuuleelektri potentsiaal on Eestis niivõrd suur, et ületab ajuti isegi nõudlust. Arendajad on soovinud Eestisse paigaldada üle 600 MW tuulikuid, samas on näiteks Eesti minimaalne tarbimine suvel alla 400 MW. Seega ei oleks sellist mahtu tuule­elektrit võimalik kuskile panna, sest elektrit ladustada ei ole võimalik. Ka tehniliselt oleks sedavõrd palju tuulest sõltuva elektrisüsteemi toimima panemine üsna keeruline ja kallis.

Sellest tulenevalt ongi valitsus teinud Riigikogule elektrituruseaduse muudatusettepaneku, millega piirataks tuuleelektri kokkuostu 400 GWh ulatuses aastas. Sellise elektrikoguse toodaks umbes 150 MW tuulikuid. Seega toetab riik tuulepotentsiaali rakendamisest vaid osa.

Loomulikult peavad kõik energiatootmisega seotud projektid saama heakskiidu ka kohalike elanike poolt. Kui ühes kohas tuuleprojektid kohalike heakskiitu ei saa, tuleb vaadata teisi asukohti. Atraktiivseid paiku peaks olema.

Tervisekaitseinspektsiooni peadirektori asetäitja Mihhail Muzõtsin: Elanikud pole müra üle kaevanud

Eesti jaoks on tuuletuulikud uus nähtus, aga Inglismaal on 126 töötavast tuulepargist elanike kaebusi laekunud ainult viie kohta.

Mürataseme mõõtmised elamute lähedal on raskendatud seetõttu, et tuulegeneraatoreid peaks pika vahemaa tagant identifitseerima selgelt eristuvate müraallikatena. Üheks takistuseks infraheli taseme mõõtmistele looduses on määramatus muu taustamüra mõju osas, mis ilmselt oleks keerulises sõltuvuses turbiinide tööks vajalikust tuule kiirusest ja suunast ning generaatorite võrgukoormusest.

Meie hinnangul reaalsetes oludes domineerib looduslik infraheli ning see häiriks usaldusväärsete andmete saamist kauge objekti põhjustatud infraheli taseme mõõtmisel.

Tuulikud inimasulasse ei sobi

"Olen 150% tuulikute vastu," ütles Saaremaal Salme vallas elav Valve Reede, kelle suvemaja jääb aleviku serval asuvatest elektrituulikutest 400 ja alevikus asuv korter 500–600 meetri kaugusele. "Meie suvekodus nüüd enam rahu ja vaikust ei ole. Läänekaare tuultega, aga need on Saaremaal ju valdavad, koliseksid nagu veskikivid kõrva ääres. Linnulaulu enam küll kuulata ei saa."

Lisaks on tuulikud Reede sõnul inetud. "Kui varem sai nautida päikeseloojangut, siis nüüd lõhestavad seda vehklevad tiivikulabad." Siiski pidas Salme koolis õpetajana töötav Reede vajalikuks täpsustada, et kuna ta on rohelise energia poolt, siis ei ole ta mitte elektrituulikute vastu, vaid selle vastu, et need paiknevad inimeste elukeskkonnas.

"Ma ei saa aru, miks need püstitati Sõrve sääre kõige kitsamasse kohta, mitte sinna, kus inimesi ei ela," imestas ta. Andres ja Oleg Sõnajalale kuuluvad kuus tuulikut asuvad Üüdibe külas, juba tahavad vennad püstitada paar kilomeetrit eemale Tiirimetsa külla veel viis.

Eesti esimese, 2002. aasta sügisel rajatud tuulepargi külje all Virtsus elavad Anne Valdna, Karin Tali ja Tiiu Märk ütlesid, et ka nende elu on tuulikute tõttu häiritud. "Varem oli meil vaikne tupiktänav, aga nüüd on liiklus väga tihedaks muutunud," kinnitasid nad.

Tuulikutest 150 kuni 300 meetri kaugusel elavaid naisi ei häiri mitte niivõrd tuulikutega kaasnev müra ("Mühina eest saan ma tuppa minna," ütles Tiiu Märk) kui valguse sähvimine toas eriti sügiseti ja talviti, mil päike madalalt käib. "Kujutage ette, kui teil toas laualamp kogu aeg kustub ja süttib, kustub ja süttib," kirjeldas Märk valgusemänge elutoas ajal, kui päike paistab tuuliku pöörlevate tiivikulabade tagant. "See on nagu šokiteraapia!"

Ka Märkide teismelised tütred väldivad toas olemist ajal, kui tiivikulabade varjud toas vilkuma hakkavad. Märkide akendesse paistavad kõik kolm tuulikut, õnneks on tiivikute plaksimist toas pool tundi kuni tund ja sedagi päikselistel päevadel.

Virtsu on plaanis veelgi tuulikuid rajada. Märgi sõnul korjati nende vastu vana aasta sees allkirju, mis neist saanud on, ei tea. Virtsu asub Hanila vallas ja sealne vallavanem Arno Peksar ütles, et arvamusi on seinast seina. "On neid, kellele meeldivad ja neid, kellele ei meeldi. See sõltub paljuski ka inimese närvikavast."

Ida-Virumaa Päite–Vaivina kandi rahva ägeda vastuseisu tõttu on jäänud püstitamata Toila tuulepark.

Tagasi artiklite lehele