2/2007 Kultuur ja Elu
Kui punalaviin hakkas veerema. Lihula sõjasuvi 1941
Jüri Kindel
Tartus, 1962–1964

Läänemalt Lihula vallast Petaaluse külast Andruse-Jaani talust pärit Jüri Kindeli (s 1928) päevik, karmi aja ajaloolised märkused. Märkused põhinevad Läänemaal autori karmi nooruspõlve dokumentaalsetel mälestustel ajal, kui ühe inimajaloo hirmsama terroririigi poliitika lõi meile hingekella. Metsiku represseerimispoliitika tagajärjel hävisid meie kaunid külad, edasiminevad talud ja mõtlevad põllumehed.

AUTORIST:
Jüri Kindelil (s 1928) läks korda 25. märtsil 1949 inimröövlite käest põgeneda. Sarnaselt paljude kodust põgenenutega sai ka temast tollest päevast alates tagaaetav metsavend. Maha jäi äralagastatud isakodu mitme tootmishoonega, elus ja eluta inventariga, haritud, väetatud ja täiskülvatud taliviljapõldudega. 2. novembril 1949 olid kõik ettevalmistused Rootsi sõitmiseks tehtud, kuid salka pugenud reetur Alfred Raidmaa nurjas plaani. Jüri arreteeriti ning talle mõisteti kombe­kohane 25+5. Karistust kandis ta Komi ANSV-s Vorkuta vangilaagris. Vabanes 10. augustil 1956.

KOMMNENTAAR:
Jüri Kindeli poolt koostatud ja paljude inimeste mälestustele toetuv käsikiri Lihula sõjasuvest 1941 lisab palju värvikaid detaile tollel ajal kogu Eestis, aga eriti Läänemaal toimunusse. Käsikirja esimeses osas kirjeldatakse Punaväeosade baasidesse asumist, puna­armeelaste kokkupuuteid kohalike elanikega ning nende suhtumist siinsesse kauba­külluse. Jüri Kindeli enda mälestustel põhineb kirjeldus sellest, kuidas jõudis informat­sioon juunipöörde sündmustest Tallinna Põllu tänava sanatooriumi patsientideni, kuhu võeti väidetavalt tervist parandama ka osa Patarei vanglast lahti saanud juunikommuniste.
Edasi kirjeldatakse ideoloogilisi muutusi ja maareformi kajastust Läänemaal, samuti šokki, mille tekitasid rahvas esimesed arreteerimised ja eriti esimene suurküüditamine. Sellest hetkest peale hakati nõukogude võimu suhtuma kui terrorirežiimi. Õli valas tulle NKVD kohutav mõrvatöö Lihulas Loidapi keldris, samuti kuuldused analoogilistest vere­töödest mujal Eestis. Kuna algas sõda, hakati endiste põlisvaenlaste, sakslaste poole vaatama lootusega. Värvikalt kirjeldataksegi käsikirjas Saksa armee eelsalga jõudmist Lihulasse ning siis rahvas vallandunud pääsemisrõõmu.
Käsikirja teine pool kirjeldab üksikasjalikult Punaarmee vastupealetungi ja lahingu­tegevust Kirbla ning Lihula kandis ning lisab teadmisse sellest olulisi lisadetaile. Omaette lõik on pühendatud ka Audru lahingule. Käsikirja lõpuosa käsitleb piirkonna kõige rängemat, Tuudi lahingut, veresauna Kärneli talus ning Saksa armee vastupealetungi. Jüri Kindeli käsikirja plusspoolele kuuluvad inimeste mällu talletunud nüansid toimunud sündmustest ning suhtumistest kogetusse.

Mati Mandel, ajaloolane

Eessõna 1941. aasta päevikule
Tänavu juulis möödub 66 aastat, kui Teise maailma sõjatuli jõudis Lõuna- ja Ida-Lääne­maale. Esimesed Saksa motoriseeritud eelväed jõudsid 7. juuli keskpäeval Pärnusse. 8. juulil jätkus saksa eelüksuste edasiliikumine Tõstamaa ja Lõpe suunas. Lihulasse jõuti 9. juuli õhtul, eelmisel päeval aga Märjamaale. Märjamaal takerdus saksa eelvägede pealetung otse Tallinna suunale. Punaväe juhatus paiskas sakslastele vastu tugevad maa-, mereväe, NKVD ja hävituspataljoni jõud. Mõni päev hiljem alustas punavägi pealetungi Sipa ja Loodna kaudu Kolovere suunale. Sakslased olid läbi lõiganud Tallinn–Virtsu maantee. Ülepeakaela olid punajõugud maha jätnud Haapsalu ja suurema osa Lääne­maast. Lääne-Eesti saartele olid kotti jäänud suured punaväe jõud.

15. juulil jõudsid punaväe üksused Kasarile. Algas Kasari ja Lihula lahing Kasaril kaitses olevate sakslaste ja Omakaitse üksustega. 17. juulil maandas punaväe juhatus Saaremaalt Virtsu dessandi. Sakslaste ja Omakaitse väikesed üksused olid sunnitud suurte punaväemasside pealetungil Lihula ja Virtsu piirkonna maha jätma ja tõmbuma tagasi Pärnu–Audru joonele. Peale sakslaste taganemist jäi Lihula, Karuse, Virtsu ja Kirbla piirkond seitsmeks nädalaks punaväe terrori alla. Lihula alev käis 1941. aasta kuumal sõjasuvel viiel korral käest kätte. Lahingute tagajärjel kandsid Lihula ja Kirbla vald väga suuri inimohvreid, rüüstamisi ja põlenguid. Alul alahindas saksa väejuhatus rünnakuhoos liiga suuri punaväe jõude ja ei arvestanud, et Tallinn-Virtsu maantee, mis läbis Lihula, oli Lääne-Eesti saarte otsene Tallinna ühendustee.
Järgnevas paljude siiani läbi aegade säilinud 1941. a sõjasündmuste reas jagavad mälestusi need inimesed, kes elasid üle selle põuase kuuma sõjasuve ja tegid sündmustes ise kaasa. Mälestused on kogutud sõjajärgsetel aastatel ja hilisemal perioodil. Enne aga lühidalt, kuidas kõik see kohutav tragöödia 1939.–1940. aastal meil algas, kui tulid meile stalinlikud jõugud. Kuidas algas pärast I maailmasõda kõrge arengu saavutanud Eesti riigi ja rahva hävitamine.

* * *

Kui punalaviin hakkas veerema …

1939. a varakevadel olin ühes isaga Tallinna Keskturul. Keskturg piiras sel ajal kahelt küljelt „Estonia” teatrit. „Esto” kaubamajast ilmus järsku rahva sekka pikas mustas mantlis vana mees, kes hüüdis: „Inimesed, inimesed! Häda tuleb! Häda tuleb kogu rahva peale!” Paljud turul olijad sisistasid aga läbi hammaste: „Muud ta ei tee, kui karjub iga päev turul oma häda.” Jah, sel sõjaeelsel kevadel oli meil Eestimaal elatustase üks Euroopa kõrgeim. Tallinna turul käisid ringi uhked daamid, kes maitsesid siit ja maitsesid sealt. Selle külluse ja elurütmi juures ei uskunud keegi selle vana mehe prohvetlikke sõnu, et meie maale tuleb sõda ja hiljem veel aastakümneid kaos. Aga see on inimeste juures ikka nii, et õnne juures olles oled pime.
1. september 1939 oli ilus päikesepaisteline päev. Talude põllud olid täis vilja­kuhilaid ja rõuke. Viljakoormad veeresid küünidesse ja rehe alla. Sel aastal oli Eestimaal taludes teenimas palju poola põllutöölisi. Ka Petaaluse külas oli poolakaid mitmes talus. Meie talus teeniv Zigmondi-nimeline poola noormees oli jõudnud parajasti viljakoormaga õue, kui tänava väravale ilmus Mihkli-Antsu Tõnis, kes tõmbas isa käega. Nende vahel puhkes elav vestlus. Kui isa tagasi tuli, lausus meile kohe, et sõda on lahti. Saksamaa oli Poolale kallale tunginud. Oli alanud ajaloo veriseim, II maailmasõda.

Sel õhtul kogunesid poolakad MihkliAntsu vana maja ette. Mihkli-Antsu talus oli raadio ja sündmused nende kodumaal tegid muret. Kaks nädalat hiljem aga tungis ida poolt Poolale kallale punane Venemaa. Kõik see kiire sündmuste ahel pani ka Eesti talupoja muretsema. Koos olles oli igapäevaseks jutuks, et kas oleme lähiajal hallid Venemaa kolhoosiorjad või Saksamaa alamad. Vanad targad I maailmasõja läbiteinud mehed aga alati toonitasid, et praegune Venemaa ei ole enam Tsaari-Venemaa, kus valitses kuldraha ja küllus. Peipsitagused, kes tulevad üle piiri Eestisse, ei tea, mis toit on sai, vorst ja või! Maailma sündmuste ahel aga hargnes päevpäevalt Eestimaa kahjuks: baaside leping Eesti ja Venemaa vahel ja Punaarmee laviinide valgumine oktoobrikuul Eestisse.

Oli oktoobrikuu eelviimane reede. Tuudi koolis võimlemistund. Järsku hakkasid kooli­majast mööda minema Tallinn–Virtsu maanteel Virtsu suunas sajad imelikud lühikesed autod, tagakastis väikene kahur ja vastu juhikabiini istumas tornmütsides suurte punaste viisnurkadega punaväelased. Punaväe masinad valgusid üle Pärnu Lihula kaudu Lääne-Eesti saartele ja Lääne-Eesti mõisatesse. Punaväge tuli täis Lihula, Tuudi, Matsalu, Saastna, Virtsu, Vatla mõis ja Matsalu–Tallinna teeristil Tuudi rahvamaja. Suured puna­väeosad läksid ka läbi Lihula ja keerasid Laikülast Haapsalu peale. Punaväe läbiränne Saaremaa suunas kestis mitu päeva ja ööd. Algul see võõrvägede ränne pakkus meie rahvale huvi. Igal teeristil olid väljas Kaitseliidu mehed ja imestavad rahvahulgad.

Pühapäeval, 23. oktoobril, oli Tuudi–Matsalu teeristil väga palju ümbruskonna külade inimesi. Punaväge oli valgunud täis Tuudi koolimaja karjamaa ja rahvamaja aed, sest Virtsu sadam ei jõudnud enam neid Saaremaale saatmiseks vastu võtta. Üks grupp lõbusaid punaväelasi oli kogunenud kaupluse ette. Mängiti lõõtspilli ja käis vene tants. Näha oli, et punaväelased olid kaunis arad. Meie talumehed, kes oskasid vene keelt, püüdsid nendega vestlusse astuda, kuid alati hoiti vene keele oskajast kohe eemale. Loopsi Jaan, kes tuli õuest välja talumeeste juurde, lausus: „Näe, tulin praegu Rätsepa kaevult. Venelased käivad sealt vett viimas. Püssimees on kaevu juures. Vana Eilastet olid venelased lasknud enne juua, kui hakatud vett viima.” Samas aga lausub Poanse külast Otsa August: „Näe, enne Eestimaale tulekut hirmutati nii ära, et meil on iga kivi ja kännu taga vaenlane.” Loopsi Jaan: „Näha, et nad ka oma varju kardavad.” Otsa August: „Küll olid ikka meie Päts ja Laidoner pimedad ja lasid niisugused Eestimaale tulla. Mina üksi võtaksin paar vakamaad neid kaikaga vastu…”

1939. a sügisel saabus talv väga varakult. 10. november. Mardipäeval oli paks lumi maas. Tuiskas ja paukus pakane. Kadripäeva ümber vehklesid taevas punased virmalised, mis valgusid põhjast lõunasse. Lumi oli sel õhtul verevärvi. Et rahvas oli juba punaväe tulekust hirmunud, siis oli ainus jutt, et virmalised tähendavad suurt sõda. Et sõja­vanker saab üle meie veerema põhjast lõunasse. See, mis rahvas tol sügisel ennustas, sai 1941. a suvelsügisel olema.

Lihulas peeti igal aastal viis korda laata. Aasta viimane jõululaat oli 15. detsembril. Ka sel külmal ja tuisusel päeval oli tulnud sadu kaupmehi Pärnust, Tallinnast, Haapsalust ja mujalt Eestimaalt. Terve Lihula alev oli üks hiiglasuur kaubamaja, mis küündis Trei tänavalt alla Lihula karjamaale. Vene punaväe ohvitserid käisid ringi kahe-kolmekesi. Mõnel juba kaasas ka imelikes lühikestes plüüsjopedes, sitsikleitides ja säärsaabastes äsja Venemaalt tulnud naised. Venelaste naised nägid meie ilusates riietes naiste kõrval välja kui mardisandid. Mis oli aga veel kõige naljakam, et nad alati küsisid kas laada või kaupluse­müüjate käest, et kas tohib üle ühe paari kingi, sukki, kaelasalle jne osta.

Aleksander Rannamägi, Lihula ETK ärijuht, jutustab: „Venelastele oli väga hea müüa. Nemad ei valinud kunagi, kui nad tulid ETK Lihula kauplusse. Ostsid suure õhinaga, kartes, et rohkem kaupa enam ei ole. Et see, mis on müügil, on toodud nende petmiseks. Näidata, et Eestimaal on küllus. Isegi Lihula laat oli nende arvates olnud puna­väele korraldatud tsirkus. Üks vanem ohvitser oli küsinud, et kas enne on ka Lihulas laata olnud. Aleks oli vastanud, et meie alevis on peetud viimaseil aastail viis korda aastas laata. Kui oled siin, siis näed. Venelane oli ainult vangutanud pead ja läinud kauplusest välja. Eriti tihti pidid nende ohvitserid käima Vana-Jaani kaupluses ja imestama, et seal on müügil väikesed taskurelvad. Leitnant Alfons Rebane oli ostnud enne uut aastat Vana-Jaani kauplusest rakette ja üks vene ohvitser oli kohe küsinud: „Milleks sulle neid vaja on? Mis ülesandeid sinul siin Lihulas on?”.”

Talv oli väga varakult saabunud. Jõulupühadel oli juba pool meetrit lund maas. 28. novembril oli Punaarmee tunginud Soomele kallale. Eestimaa taevas lendasid esimesed „punakotkad”. Nad tõusid õhku üle Matsalu lahe. Tegid lahe ja Matsalu metsa kohal kaare ja võtsid suuna Soome lahele. Sõda Soomes pani terve maailma imestama, kuidas küll soomlased suudavad suurtele Vene vägedele 40–50-kraadises külmas ja väga sügavas lumes vastu panna. Rahvasuus aga levis jutt, et paljud eesti poisid on läinud üle kinnikülmunud Soome lahe soomlastele appi. Sõda Soome rindel lõppes märtsis ja sajandi külmemale talvele järgnes varajane soe kevad. Kevad, mis tõi kaasa raagus Eestimaa aiad. Ränk pakane ja lumi oli idast tulnud kaose ja häda kuulutaja.

1940. aasta pöördeline juunikuu

Ränk külm ja tuisune talv oli minu tervisele jälje jätnud. 12. juunil pidin ravile minema Tallinn-Nõmme Põllu tänava sanatooriumi. Õhtul levis üle meie palati sõnum, et Vene laev või lennuk oli Soome lahe kohal alla lasknud Tallinn–Helsingi–Stockholmi postilennuki. Posti aga olid Vene laevad merest üles korjanud ja meres uppujad kuuli­pildujaga maha lasknud. See kohutav uudis levis 14. juuni õhtul välgukiirusel üle sanatooriumi.

15. juuni õhtul oli esimeseks uudiseks, et Vene sõjalaevastik kolib Tallinna sadamast välja ja kõikide vene ohvitseride pered on kolinud laevadele. Narva poolt aga pidi vajuma üle heinamaade ja põldude Eesti poole Vene sõjaväge nagu hall mass. Eesti postilennuki „Kalevi” allatulistamine Tallinnas, punalaevastiku lahkumine ja Narvast Eestimaale uute väemasside saabumine andis meie palatis väga palju jutuainet. Poliitikat jagavad mehed arvasid, et sakslane läheb edasi Prantsusmaale ja on vallutanud Pariisi. Puna­armee aga teeb nüüd hüppe selja tagant.

16. juunil saabus sanatooriumisse teade, et suured Vene väemassid on valgunud üle Eestimaa. Nüüd oli juba kõigil küsimus suul, et kas meie Eesti Vabariigil on saabumas viimased tunnid. Õhtul käis pr Kraan sanatooriumis. Tema oli tulnud läbi vanalinna ja oli näinud palju habemessekasvanud mehi. Nokkmütsidega, sinised ja roosad särgid pükste peal, jalas pillilõõtsana säärsaapad. Justnagu mõned tsirkusemehed.

17. juunil oli lõppenud lõunaoote söögiaeg. Kümned ravilolijad lamasid väli­vooditel sanatooriumi pargis mändide all. Järsku hakkas Vabaduse puiesteel Pääsküla poolt kostma vali müra, mis ikka valjenes ja jõudis lähemale. Paljud mehed jooksid sanatooriumi taha parki jalgväravale. Sealt läks lühike tänav otse Vabaduse puiesteele. Kõik oli hästi näha, mis seal liikus. Linna suunas läksid kõrge torniga vene tankid ja lühikesed autod, mis olid täis püsti punaväelasi. Ka Vana-Pärnu maanteel oli kuulda Nõmme suunas minev müra. Paljud mehed arvasid, et Vene tankid tulevad Keilast ja lähevad Järvevana teed mööda kusagile õppustele. Sel õhtul aga levis sanatooriumis teade, et venelased olid üle võtnud Tondi sõjaväekasarmud, Juhkentali ja Aegna saare. Eesti sõjaväelased olid kolinud suure kiiruga Raua ja Pärnu maantee koolimajadesse.

18. juuni õhtul käis sanatooriumist kodus Jäägri-nimeline mees, kes hiljem rääkis, et linnas valitseb väga pinev õhkkond. Venelastega koos lärmates liiguvad ringi mingi­sugused Tallinnas ennenägematud tüübid. Inimesed on ärevil… Mingisugused jõugud pidid isegi riigiasutustesse tungima… Politseil ei ole enam võimu…

21. juunil peale lõunat levis sanatooriumis sõnum, et Vabaduse väljakul oli suur rahva­kogunemine. Tallinna tuntud tänavapoisid olid kutsunud rahvast Eesti valitsust kukutama ja hiljem olid nad läinud Vene tankide kaitse all Kadrioru lossi ette Pätsi maha karjuma. Hiljem aga venekeelset laulu kriisates mindud keskvangla ette. Tankide kahurid sihitud keskvangla väravaile ja nõutud kommuniste vabaks. Erivaguneis oli Tallinna saabunud Moskvast mässu juhtijad Ždanov ja Nikitin. Suure ihukaitse ja valve all olid nad läinud soomusautol Vene saatkonda. Õhtul tuli pr Kraan sanatooriumi ja rääkis, et ka nende „Laferme” töölisi tulnud mingi pätijõuk hommikul Vabaduse väljakule ajama. Mõni tööline oli uudishimus läinud, kuid Kadrioru lossi ette venelaste ja pättidega pole keegi läinud.

22. juuni õhtul, kui meil oli õhtune söögiaeg, levis teade, et möödunud õhtul ja öösel olid Raua tänaval noored ohvitserid mässajatele ja venelastele avanud kuuli­pilduja­tule… Kohe aga olid kohale kihutanud vene tankid. Purjus pätid olid öösel mitmel pool tänavail paugutanud. Pidid olema mingisugused RO-mehed.

23. juunil oli võidupüha. Maalt olid minu vanemad linna tulnud. Maarahvas oli väga murelik Tallinna sündmuste üle. Enne lõunasööki olime dr Villemi jutul. Dr Villemi kinnitas, et minu ravi kestab edasi ja sündmused meie ravialustele mõju veel ei avalda. Ühtlasi lubas dr Villemi mind täna õhtul ja jaanipäeval vanematega ühes linna. Läksime Kivimäe jaama ja elektrirongil Tallinn–Balti vaksali. Balti vaksal oli Vene sõjaväelasi täis. Kõndis ringi punase lindiga sõjaväelasi ja eraisikuid. Ooteruumis võis näha paljude kompsude ja kohvritega vene keelt rääkivaid inimesi. Isa aga lausus: „Minul tuleb selline tunne, nagu olin peale sõda Moskvas.” Kesklinnast läbi minnes ei olnud midagi muutunud. Kauplused olid kõik lahti ja vaateaknad särasid. Ringi liikus aga väga palju mere­väelasi. Viru väljakul meie elegantse valgete kinnastega liikluspolitsei kõrval seisis punases käesidemes RO-mees, kes kohmakalt vehkis kaasa meie liikluspolitseile. Üsna Viru väljaku ääres, kus asus O/Ü „Mootor” bussijaam, ootas mingisugust maaliini bussi salkkond rohelisemütsilisi Vene sõjaväelasi. Kusagil ei olnud väljas näha meie sinimustvalget ja miski ei andnud märku, et on võidupüha ja jaanipäeva laupäev.

Üsna õhtu eel jõudsime Vilmsi tänavale, kus elasid meie head tuttavad perekond Piiskoppelid. Pereisa Jaan töötas öövalvurina ja tema abikaasa Viiu kalamüüjana. Kui olime köögis istet võtnud, hakkas Jaan meile kohe viimaseid üleelatud öid kirjeldama. 15.–16. juuni ööl ja hommikul võis juba kesklinnas näha omapärases riideis mehi. Algul käisid nad ühe kaupluse akna alt teise juurde nagu möödunud sügisel Vene ohvitseride naised, kes alul imestasid meie kaupluste aknaid. Aga ööl vastu 21. juunit ja 21. juuni hommikul oli neid kraavihallitaolisi tänavail rohkem kui meie inimesi. Inimesed rääkisid, et Paldiski maantee kaudu olid vene autod tulnud Kaarli puiesteele ja kraavihallid olid roninud maha… Pidid olema vene baaside töölised.

Siis aga jätkas Jaani abikaasa Viiu: „Tallinna turul nad tolknesid enne vana Pätsi mahakarjumist mitu päeva ühes Tallinna pättidega purjus ringi. Aga inimesed tundsid ära, et pidada olema Petseri sibulavenelased.”
Jaan: „Jah, öösel on olnud võrdlemisi rahulik. Lõhkumisi, rüüstamisi pole ette tulnud. Kuid laskmist on kuulda kesklinnas ja kaugemal. Pättidel on relvad käes. Viru tänaval „BiBaBo” kino ees olid RO-mehed ja mingisugused purjus venelased omavahel kakelnud. Meie politseid öösel linnas näha ei ole.”
Viiu: „Kõik need päevad on Tallinnas olnud nagu tsirkus. Kuid uudis on see, et paljusid inimesi viiakse öösel kodust ei tea kuhu.”
Jaan: „Siinsamas enne täikat Tartu maantee nurgal tuldi peremehele öösel järgi, aga peremees lasi enda enne jahipüssist maha…”

Jaanipäeval oli Tallinnas ilus päikesepaisteline ilm. Läksime läbi Kadrioru Narva maanteele. Kadriorus oli jalutamas väga palju Vene mereväelasi. Samuti võis ka näha üksikuid Eesti sõjaväevormis mehi. Isa aga lausus, et näha kohe, et midagi on sündinud. Inimestel on sünged näod.

Juuni lõpupäevil ilmus sanatooriumi palju uusi ravialuseid. Nende uustulnukatega tulid sanatooriumi Tallinna Patarei vanglast lahti saanud poliitvangid Juliana Tellmann, Olga Lauristin, Wei, Jõeäär ja teisi, kelle nimed ei ole jäänud meelde. Samal ajal olid ka sanatooriumis mitmed eesti politseinikud. Kui oli koroonamäng, siis Wei püüdis alati Jõeäärega vastu mängida. Politseinikud aga olid omavahel laua teisel küljel. Wei, kes oli minu palatikaaslane, püüdis alati kommunismi kiita. Tihtipeale oli palatis väga suuri vaidlusi. Eriti on meelde jäänud, kui jälle ühel õhtul hakkas Wei Venemaa elu ja viljavälju kiitma. Voodiserval istuv Kraani Johannes aga lausus või õieti küsis: „Miks need venelased siis tulevad nii ahnelt, iga asja meilt ostavad ja kui lähevad Venemaale, siis on suured pakkide virnad kaasas?” Wei aga tegi korraks tõsise näo ja ei lausunud midagi. Rakverest pärit Harald Rinne nimeline mees kostis Juhani jutule: „Jah, kui tulevad naised, siis algul ei julge nad omas riietuses vagunist välja tulla. Ohvitserid viivad riided vastu.„ Wei ei oska midagi muud Rinnele vastu öelda kui kohmakalt: „Kas sina käisid neid vagunis vaatamas või?”

Üldse meil sanatooriumis oli venelastevastane meeleolu, sest nad olid juba end meie maal väga kõvasti nö „täis teinud” ja nüüd veel lisandus Eesti riigi kägistamine. Meelde on jäänud üks seik. Sanatooriumi rõdul oli suur vineertahvel, mille keskel oli musta riide taga raadio häälekõvendaja. Kui haiged olid pargis naridel, kostis Eesti Raadio ilus muusika ja Mihkel Kase hommikune saade „Viis minutit tervisele”. Ka oli igal pühapäeval kirikuülekanne. Kuid ühel juuli alguse pühapäeva hommikul kiriku asemel pääses lahti võigas vene muusika. Üks naisterahva kriiskav kisa laulis raadios mingi­suguseid venekeelseid laule. Keegi Heino-nimeline ravialune tõusis narilt vihaselt lausudes: „Muud ei ole kui tii-tää-töövet-töövet-töövet-tötjö.” Heino läks rõdule ja keeras häälekõvendaja kinni. Aga vaevalt oli Heino jõudnud mändide vahele, kui keegi keeras jälle selle ilge kisa lahti.

28. augustil kirjutati mind sanatooriumist välja. Dr Villemi, kellega jätsin hüvasti, surus minul ja mulle vastu tulnud emal ja isal tugevasti kätt, ise aga lausus: „Ajad ja elu on teinud suure pöörde… Hoia, noormees, oma tervist.” Augusti lõpupoole oli samal ajal Tallinnas üleeestiline põllumajandusnäitus. Minule kui maapoisile oli näitus väga huvitav näha. Välja oli pandud Eestimaa ilusad viljakahlud, suured juurviljad, prisked pullid ja lambad. Näituseväljakul töötasid viljapeksumasinad. Mürisesid mitmesugused mootorid ja traktorid. Mängiti puhkpillimuusikat. Laulsid ja tantsisid noorte ja vanade rühmad. Keesid toidukatlad ja rahvas oli lõbus, justkui ei oleks meie maal ja elus midagi halba juhtunud… Mõnesaja meetri kaugusel Tallinna reidil aga seisid kurjakuulutavad hallid kõrged Vene sõjalaevad… Ka näituseväljakul võis kuulda venekeelset juttu. Venelasi oli kõige rohkem näha, kus oli välja pandud meie liha ja kalatooted. Kas nemad seda kõike küllust uskusid või mõtlesid jälle nagu Lihula laadal, et see küllus on nende silmade pimestamiseks tehtud?

Punaterrori algus …

1940. a teisel poolel hakkas aga sihikindel meie maamajanduse ja rahva hävitamine. Lõhuti eesti talud. Võeti ära traktorid ja masinad. Hävitati erakaubandus, eramajad ja mis iganes meie rahvas oma töö ja suure vaevaga meie karmis põhjamaa kliimas ja looduses põlvede jooksul oli saavutanud. Paar kuud enne jõule löödi nulliks meie raha. Ilmus välja 1941. a kalender, kus ei olnud ühtegi meie püha ega tähtpäeva. Seda kalendrit, mis oli otsani täis valet ja võõraid tähtpäevi, rahvas vaatas suure põlgusega.
Kõige rohkem tegi rahvale viha, et inimesi viiakse öösiti minema. See kõik oli veel massilise arreteerimise ja küüditamise algus. Sundküüditamine oli juba faktiliselt alanud. Sajad perekonnad oli võõrvõim ära ajanud oma kodudest Lääne-Eesti saartelt ja Paldiski piirkonnast, kuhu rajati jõuga sõjabaase ja kindlustusi. Väga suurt muret ja meelehärmi tegi rahvale, kui olid saabumas meie kallid jõulupühad, mis olid meil veel 1940. a kalendris. Kuid nüüd äkki neid ei lubatud pidada. Ei olnud enam Lihulas võimast jõulu­laata ega Lihula „Ühiskaupluses” mingisugust jõulumüüki. 24st kauplusest oli veel järgi jäänud Lihula ainuke Jaani kõrtsis olev ühiskauplus. Et jõuludest olid saanud tavalised päevad, siiski külades ja taludes peeti jõulusid ikka. Kajasid nö uued laulud, mis rahvas oli selle rumala ja jõhkra režiimi kohta loonud. Hästi on meelde jäänud ühe laulu sõnad: „Oh bolševik, oh bolševik, sinu elu Eestis pole pikk.”

Saabus punaterroriaasta 1941

Et aasta algus oli nädala esimesel päeval, oli laupäeva õhtul linnarahvast tulnud palju oma tuttavatele ja sugulastele külla. Rahvas oli viimasel aastal elanud sündmuste ja hirmu all, siis veel linnast toodud õudsed uudised. Kommunistid olid Tallinna lähedal kusagil Pirita jõe kaldal mürgitanud „magusa supiga” kõik vanadekodu vanurid. Kommunistide hüüd­sõnad pidid olema: „Kes ei tee tööd, ei pea ka sööma.” See õudne uudis tegi hirmu kõigile. Külamehed aga kirusid veel rohkem meie Laidoneri ja Pätsi, et miks nad lubasid sellisel metsalisel Eestimaale… Oleks pidanud vastu hakkama viimase meheni… Kiideti alati soomlasi, kes mõistsid, mis saab siis, kui Stalini metsalised vallutavad nende maa. Kõik see kaos, mis iga päevaga süvenes, viis rahva tuju ja töötahte alla. Pääses lahti suur joomine ja sõja ootamine. Ka olid kadunud riigiviina poed. Viin ilmus müügile igasse maakauplusse.

Aprilli viimaseil päevil käisin ühes vanematega Tallinnas dr Villemi kutsel arstlikus kontrollis. Dr Villemil oli kodus oma röntgen ja ta võttis meid lahkelt vastu. Hiljem, kui olime juba minekul, lausus: „Täna olen, aga ei tea, kas homme olen. Palju meie arste on ei tea kuhu kadunud.” Tallinnaski, kus ka me käisime, oli ikka esimene jutt vanurite mürgitamine Iru vanadekodus, inimeste öösel kinnivõtmine ja salajased matmised Vene sõjaväe valve all Kalamaja surnuaias keset ööd. Tartu ja Narva maanteel olid paljud kauplused kinni ja kesklinnas Karja ja Viru tänaval ei olnud enam näha säravaid luksus­kullassepaäride aknaid. Meeldiv oli meile külaskäik minu sanatooriumikaaslase kodusse Heeringa tänaval perekond Jäägrite poole. Minu sanatooriumikaaslane töötas Lutheri mööbli­vabrikus. Lutheri mööblivabrik oli läinud täielikult Vene valdusesse. Väga palju venelasi oli tööle võetud. Pidi käima suur eluvõõras töötormamine. Igas tööbrigaadis pidi olema üks, kes on suure kisaga nö brigaadi „stahhaanovlane”. Vana-Egiptuse orjade viisil pidi töölistele ette kirjutatama töönorme. Kui teed normi ära, on kohe järgmisel päeval uus ja kõrgem orjanorm. Jäägriproua aga lausub: „Sama lugu on meie „Unioni” saapa­vabrikus. Vaat see on nüüd see tööliste valitsus. Enne, kui olid jõulud, tehti igale töölisele kallis kingitus. Lapsed aga said kõik jõulupakke. Nüüd on jõulude ja ülestõusmispühade asemel Stalin ja naermaajavad kõned ja loosungid.” Vana Jääger aga lausub seepeale vihaselt: „Küll need kuradi täitorni mütsimehed varsti saavad ja tibladel särk püksi lüüakse.”

Saabus kevadine külviaeg. Pea kõigil talumeestel oli seks ajaks ära võetud osa maad. Külvamata jäid ülesharitud põllud. Kibestunult käisid ringi vanad talutaadid. Keegi ei saanud aru, mis Eestimaal on lahti pääsenud. Põllud, mis on sajandeid haritud ja külvatud, kuid sina ei tohi midagi teha oma esiisade poolt juba väljaostetud maal. Muud juttu ei olnud, kui tuleks sõda ja abi, mis päästaks meid kommunismihävingust. Eestimaa oli täis tikitud venelaste sõjaväebaase. Venelased uskusid, et nad on toodud meie maale selleks, et nad ise annavad sõjas äraväsinud Euroopale hoobi. Purjus ohvitserid suurustasid: „Las sakslased ja inglased sõdivad. Kui tuleb paras aeg, küll meie siis lööme korra majja.”

14. juuni. Hiliskevadine hommik oli väga ilus ja päikesepaisteline, kui külas levis välgukiirusel sõnum: „Öösel on ära viidud Tuudilt Nurme külast perekond Metsad, Lihulast ja ümbruskonnast paljusid perekondi ja üksikisikuid. Eile peale lõunat oli Lihula saabunud Haapsalust hulgaliselt GPU ja NKVD mehi. Üks jõuk NKVD-lasi oli Lihula restoranis purjutanud. Aleksander Siia nimeline NKVD-lane oli ennast silmini täis joonud ja kelkinud laua ääres: „Täna öösel lähme võtame nuumhärgi jälle.”.”

Rahvas oli juba nii kartlik ja hell. Vangistamisi oli olnud väga palju, aga seda ei osanud keegi mõelda, et tulemas on meie ajaloo üks hirmsam öö. Kurjategijate ohvriks langes tuhandeid perekondi. Röövleile jäid aga nende varad! Kõik see, mis oli 14. juuni öösel sündinud, kutsus ettevaatusele iga Eestimaa mõtleva inimese. Hirmuga kuulati päeval ja öösel iga automüra. Inimesed läksid ööseks metsa magama. Käisin isal abiks ja ehitasime naabritalu piirile kännuhunnikusse varjualuse. Tõime kohale noored kase­põõsad ja rohelised mättad. Sissepääs aga oli kraavipõhjast laia kännu alt.

Ühel päeval ilmus meie varjupaika vanaonupoeg koos isaga, Säin, Ruudi. Kohalik Nimsu-nimeline NKVD käsilane oli Ruudit ähvardanud: „Sina oled järgmine mees, kes läheb Siberi poole.” Isa tõi aidakatuse seest välja I maailmasõja aegse nagaani ja jaapani vintpüssi. Kui röövlid tulevad, siis neile meie alla ei anna. Õhtuti aga käisid külamehed ettevaatlikult koos. Kuulati raadiot ja vahetati päevauudiseid. Lihula alev oli Vene väge täis. Öösel kui päeval kihutasid paugutades ringi Tallinn-Virtsu ja Tuudi-Matsalu maanteel venelaste lühikesed sõjaväeautod. Vene lennukid aga tegid päev päeva kõrval taeva all õppelaskmisi. Üle Matsalu lahe kostis pidev lennukimüra. Rahvas aga ostis veel Vene raha eest seda, mis kauplustes müüa oli.

Puhkes sõda!

Oli pühapäeva, 22. juuni päikesepaisteline hommik. Läksime öisest varjupaigast koju hommikusöögile, kui ootamatult hakkasid üle Matsalu lahe madalalt lendama Riia lahe suunas suured kohmakad sõjaväelennukid. Neid lendas Riia lahe suunas ikka rohkem ja rohkem. Küll üksikult ja parvedes. Isa, kes kuulas toas Soome raadiot, sai juba esimese sõjateate soome kirikusaadet kuulates. Õpetaja oli oma kõnes öelnud: „Soome rahvas, meil on ees raske ülesanne. Vaenlaselt tuleb tagasi võita meie Talvesõjas äravõetud maa.” Kohe oli selge, et tegemist on Soome Karjalaga ja puhkenud on sõda Soome ja Venemaa vahel. Keskpäeval hakkas Riia lahe poolt tagasi lendama üksikuid Vene lennukeid. Nad tulid madalalt ja mitmel osa propellereid seisis. Aga kuhu olid jäänud need sajad, mis tõusid üles Matsalu lahe tagant Sinalepa, Rannamõisa ja teistest Haapsalu ümbruse baasidest? Samal ajal oli raadios Molotovi kõne, kes räuskas, et fašistlik Saksamaa on NSV Liidule sõnamurdlikult kallale tunginud ja rinde pikkus on Mustast merest Valge mereni.

Õhtul kogunesid külamehed ja tänava kiviaial istudes oli selle suure sündmuse ümber juttu väga palju. Paljud talutaadid olid läbi teinud I maailmasõja ja Eesti Vabadus­sõja. Kuid kõigil oli arvamine ühine, et sõda on küll hirmus. Et sõda olgu ainult kuulda, mitte näha. Kuid see, mis toimub praegu Eesti rahva kallal, on ajaloo hirmsaim metsikus, mis hävitab meie rahva pikkamööda. Sõda läheb üle ja elu läheb jälle edasi. Kõige rohkem kartsid mehed, et sõja puhkemisega läheb rahva hävitamine veel suuremaks. Peale Vene-Saksa sõja puhkemist andis igal õhtul Soome ja Saksa Königsbergi raadio eestikeelseid saateid. Paari päeva jooksul olid jõudnud Saksa väed Leedu-Läti piirini ja lähenesid Riiale. Raadioteated, mida õhtul kuulasime, kutsusid alati inimesi ettevaatusele. Öösiti käisid NKVD mehed talusid läbi otsimas. Läbiotsimise ohvriks langes sõja esimestel päevadel Salumetsa talu. Keegi ei teadnud, mida Salumetsa talust otsiti. NKVD-le ja teistele kurjategijatele tegi eriti viha, et paljud mehed ei allunud mobilisatsioonikäsule ja jooksid metsa. Päeval võis maanteel näha ainult Vene sõjaväe autosid. Väga harva, kui liikus mõni üksik vanainimene. Juuni lõpul kuulutati välja hobuste mobilisatsioon ühes rakmete ja vankriga. Haapsalu Uuemõisa tammede alla oli Läänemaalt kogutud sadu hobuseid ja vankreid. Talumehed aga olid arvamusel, et Saksa väed jõuavad enne Eestimaale, kui jõutakse Haapsalust hobused Venemaale viia.

Hävituskäsk õhutas punavõimurite verejanu

Kuid kõik läks teisiti. Kommunistlike kiskjate verejanu Eestimaal õhutas Stalini 3. juuli raadio­kõne. Selles anti taganevale Punaarmeele, GPU ja NKVD võimumeestele hävitus­käsk. Kuulutati välja halastamatu terror, põletatud maa ja rahva hävitamise taktika. Juba järgmisel päeval anti käsk raadiod rahvalt ära korjata. Lihula Metsa majja viidi kokku kümneid Lihula ümbruskonna raadioid. Käsuvastaseid lubati anda sõjatribunali alla ja 24 tunni jooksul maha lasta. See kohutav punavõimurite terror täitis rahva kannatustekarika viimase piirini. Inimesed hakkasid massiliselt metsades varjama. Iga koera haukumine ja automürin tekitas hirmu.

Ühel varahommikul tuli jälle Säina Ruudi meie kännukoopasse. Ruudi oli käinud Matsalust öösel salaja kodus. Nüüd aga palus isalt jaapani vintpüssi ja läheb varjule Matsalu lahe roogu. Roos pidi olema varjul väga palju ümbruse inimesi. Isegi Vana­mõisast, Rumbast ja Mihklist suurte leivakottidega istuma paatidel rookatuse all. Ehk olid küll ära korjatud raadiod, info levis maailma sündmustest rahva seas väga hästi. Vene sõjateated olid aga ajalehtedes, et sakslane taganeb ja juttu ei olnud üldse sellest, et Saksa väed lähenevad Eesti piirile. Samuti oli väga hästi teada, et Lihula mõisas olev GPU väeosa kool oli käinud Riia all Saksa vägedel vastas. Paljud olid neist jätnud elu Riia all. Üks noor punaväelane oli nuttes rääkinud, et sakslastel on tule- ja terasevihin ees, et nemad haavatuid kaasa tuues tulnud Lihulasse tagasi. Punaväelased pidid Lihula Jaani kõrtsi kauplusest ostma iga päev rohkelt viina ja kui on parasjagu joomased, siis mõni pidi jutustama…

Veresaun Lihulas Loidapi majas 8. juulil

Jutustab Aleksander Rannamägi: „8. juuli keskpäeval oli Lihula telefonikeskjaam võtnud Pärnuga telefoniühenduse, kuid oli saanud saksakeelse vastuse: „Bolsheviken kaput.” Telefonipreili oli kinnitanud Aleksile, et mitte kellelegi seda edasi ei või rääkida. Samal päeval oli Lihulas levinud sõnum, et Mihkli kandis oli olnud Lihula NKVD-meeste ja metsavendade vahel lahing. Metsavennad olid täitevkomiteed üle võtnud ja pannud oma võimu maksma. Viimased ööd ei maganud kaupluse töötajad keegi enam oma korteris. Mina olin igal öösel Jaani kõrtsi pööningul koos Järve Leksiga kaubakastide vahel.

8. juulil peale lõunat tuli kauplusse üks eesti keelt rääkiv NKVD-lane ja tahtis saada bensiini. „Shelli” bensiini paak oli otse üle tänava Loidapi maja vastas. Läksin temale bensiini andma. Samal ajal kajasid Loidapi maja keldrist tumedad lasud. NKVD-lane küsis traataia väravas olevalt valvurilt: „Mis teil lahti?” Tunnimees aga vangutas pead ja lausus: „Nitševoo, nitševoo, skoro-skoro kantšajetsa.” (tõlkes vene keelest: „Mitte midagi, mitte midagi, varsti-varsti lõpeb.” – toim) Minul ei olnud üldse aimu, mis seal sündis. Õhtul läksin jällegi koos Leksiga pööningule ööbima. Keskööl aga äratas meid jõhker venekeelne vandumine, appihüüdmine, jooksumüdin ja karjatused. Jaanikõrtsi otsaviilus oli väike ava. Sündmused Loidapi hoovis olid hästi nähtavad. Üks valges mantlis mees oli jooksnud tagahoovi piirava traataia vahele. Kaks GPU-last lohistasid meest maja poole. Mõlemad hoidsid käes tääkidega püsse. Mees visati maja taha seina äärde. Selgelt oli näha, et mees oli üleni verine. GPUlased läksid peale seda majja, aga mõne minuti pärast tulid neljakesi välja, labidad käes. Maja seina äärde hakati kaevama hauda. Hommikupoole ööd oli kuulda, et maja ette tulevad autod. Oli kuulda jooksmist ja hirmsat venekeelset sõimu. See võis kesta umbes pool tundi ja peale autode müra jäi kõik vaikseks. Ka GPUlane oli väravast kadunud. Autovärav oli tänava poole pärani lahti. Meile oli kohe selge, et GPUlased läksid minema. Enne päikesetõusu läksime Leksiga minu korterisse. Vaevu saime maha istuda, kui tänaval oli kuulda hobusekapjade plagin. Mõtlesime, et sakslased saabuvad, kuid ei, Mõisamäe poole kihutas mõnikümmend rohelise­mütsilist piirivalvurit. Olime kahekesi minu korteris, jälgides samas, mis tänaval edasi sünnib. Varsti oli jälle kuulda automürinat, kuid seekord sõitis bensiinijaama juurde Lihula sideliini meeste auto. Esimene uudis oli meestelt, et eile õhtul olid esimesed Saksa üksused jõudnud Oidrema Pangamäele. Lihula pidi olema venelastest puhas. Meeste tuju oli hea ja nad läksid Kasari kanti tööle.

Samal hommikul tuli kümmekond Lihula naist uudistama Loidapi maja, mis oli mitmekordse traataia sees ja suure saladuse varju all. Rääkisin naistele ära öise hirmsa üleelamise. Hoovis oli näha verejälgi. Seinaäärne oli üles kaevatud. Näha, et sinna oli rohkem kui üks inimene maetud. Läksin tagaküljest treppi mööda keldrisse. Kohutav pilt, mis minule seal keldriuksest tuleval valgusel silma jäi. Verised inimesed lamasid põrandal üksteise peal. Kuid mingi tung käskis mind kauplusse minna. Nii kui traataia väravast väljusin, nägin kohe Lihula kiriku poolt kahel pool teed tulevaid GPU-laste ahelikke. Ära joosta oli hilja. Läksin kaupluse juurde otse neile vastu, teeseldes, et teen lahti kaupluse ukse. Ka GPU meestel jäi mulje, et tulin kaupluse kojast rõdu alt uksest. Loidapi GPUmehed, kes mind tundsid, ei lausunud minule ühtegi sõna. GPU-lasi võis olla paarikümne mehe ümber. Kiiresti mindi Loidapi maja traataeda. Samal minutil puhkes Loidapi hoovil naiste kiljumine. Naised, kes olid olnud hoovis, olid jäänud GPU-laste lõksu. Samal ajal mina aga avasin kaupluse. Hiljem kuulsin, mis hoovis oli sündinud. Üks tedretäheline valgejuukseline GPU-lane, kes oli Lihula naisi tundnud, oli välja toonud oma eesti keele oskuse ja öelnud, et olete omavoliliselt tulnud siia sõjaväe majja ja nüüd laseme teid kõiki maha. Naised käsutatud maja seina äärde ja GPU mehed pandud laskevalmis. Kuid naiste halamisest ja nutust oli läinud GPU ülemal süda hellaks ja naised löödud jooksujalu hoovist välja. GPU mõrtsukad olid pea ka ise lahkunud tuldud teed tagasi. Kauplusse aga ei tulnud neist keegi. Õhtul olid telefonimehed rääkinud, mis hommikul oli Kasari kaupluse juures juhtunud. Kui mehed olid jõudnud üle Kasari jõe, olid neil vastas olnud Lihula GPU-lased. Neid oli kohe peetud sakslaste luurajateks. Mehed pandud maanteel rivisse ja kuulipilduja suunatud meestele. GPU-laste ülem Beretihhin küsinud: „Kui palju Lihulas sakslasi on ja missugune ülesanne teile anti?” Mehed olid kõik kooris vastanud, et Lihulas ei ole ühtegi sakslast. Viimaks Beretihhin jäänud meeste juttu uskuma ja öelnud: „Mehed jäävad siia, teie vanem ja autojuht tulevad kaasa.” Samas kamandanud osa GPU-lasi autosse ja sõit läinud Lihulasse. Auto ühes juhi ja telefonimehega jäänud Lihula mõisa ette. Telefonimehed, kes olid teinud Kasari ja Laiküla vahel tööd, olid olnud päev läbi GPU-laste valve all. Õhtul aga olid nende ülemad Beretihhin ja Tarassov siiski meestel Lihulasse tagasi sõita lubanud. Osa GPU mehi tulnud neile järele omal autol kuni Lauknani. Lihulast oli 9. juuliks saanud eikellegimaa. Ei olnud punaseid võimumehi ega sakslasi. Jutt veretööst Loidapi keldris levis Lihulas ja ümbruskonnas välgukiirusel. Hirm oli, et GPU mõrtsukad tulevad õhtul Lihulasse tagasi. Paljudel oli küsimuseks, miks sakslased ei tule Pangamäelt Lihulasse.”

Aleksander Rannamägi meenutab: „Pidasime päev läbi kaupluse lahti. Inimesed, kes tänaval käisid, ei julgenud minna Loidapi hoovi. Õhtul aga otsustasime minna Palumetsa rukkis. Olin Aleksander Järvega minu korteris, kui kuulsime tänaval autode müra. Vaatasime kardina vahelt tänavale. Autode ja mootorrataste rivi tuli Pärnu maantee poolt, peal rohelises mundris ja kiivreis mehed. Esimese auto mootoril istus vana Kopelmann. Ruttame alla. Autorivi oli jäänud Jaanikõrtsi ette seisma. Autosid võis olla 67, mehi aga umbes paarikümne ümber. Kopelmann oli jutustanud, et tema oli käinud Pangamäel sakslasi Lihulasse kutsumas. Et öö on tulemas ja venelased on Lihulas enne äraminekut palju inimesi tapnud ja nad võivad veel tagasi tulla. Saksa eelmotoriseeritud üksus oli olnud väikesearvuline ja nad olid vaielnud algul vastu, et Lihulast läheb läbi LääneEesti saari ühendav maantee ja venelased Lihulat käest ära ei anna. Nad võivad tulla kas Tallinna või Saaremaa poolt suurte vägedega. Kuid viimati üks leitnant oli öelnud: „Kui te ise tulete kaasa, siis me tuleme.” Niisiis Kopelmann oli istunud esimesele maastikumasinale ja osa sõdureid sõitis Pangamäelt Lihulasse.”

9. juuli õhtune sakslaste Lihulasse jõudmine oli Lihula alevis ja ümbruskonnas levinud väga kiiresti. Majadel olid üles tõmmatud sinimustvalged lipud. Inimesed olid sõdureile toonud lilli ja korvidega võileibu. Rannamägi, Aleks aga oli ööseks avanud kaupluse, kus oli sel ajal müügil olnud maiustusi, sigarette, paberosse ja karastusjooke. Sel õhtul ja ööl valitses Lihulas vabanemisrõõmu kõrval nutt ja viha. Julgemad käisid Loidapi hoovis ja keldris GPU-laste roima vaatamas.

10. juuli hommikul, kui oli levinud teade sakslaste tulekust ümbruskonna valda­desse, oli saabunud sadu inimesi küll jalgsi ja ratastel. Lihula veresauna teade pani paljusid muretsema äraviidud omaste pärast. Oli kalendri järgi seitsmevennapäev, päikseline ja soe. Sõjasuvi tõotas tulla pikk ja päiksepaisteline.

Meenutan. 10. juuli õhtul levis külas teade, et sakslased annavad tagasi Lihula Metsa majja kokku toodud raadiod. Niisiis panime 11. juuli hommikul hobuse vankri ette ja läksime isaga Lihula raadiole järele. Enne kui läksime Metsa majja, tegime ringi Jaani kõrtsi juurde. Ka sel päeval oli Lihula rahvarohke. Jaani kõrtsi suur ühiskauplus oli lahti. Loidapi maja eest oli traataed ühes postidega kummalegi poole maja seina lükatud. Uudistajaid oli väga palju. Eriti palju oli Lihulas Kaitseliidu mehi näha. Lihula rahvamajast tulid väga head toidulõhnad. Käis toiduvalmistamine Pärnumaalt tulnud kaitseliitlastele. Puusepa maja ees seisis saksa maastikuauto. Sõdurid mängisid neljakesi tagaistmel kaarte. Ka üle tee olevas pargis oli näha lõbusaid rohelises vormis noori mehi jalutamas. Lihula jättis mulje, et peale seda hirmsat aega, mis tuli üle elada, on kõik nüüd nagu üks pere. Väga tihti hakkas silma habemessekasvanud noormehi, eriti rohkelt Pärnumaa kaitseliitlaste hulgas. Metsa majja oli oma raadiote järele tulnud palju inimesi. Keegi Metsküla–Saastna kandi mees tuli uksest välja, raadio süles, pani raadio jalgratta pakiraamile, samas aga vandudes tulist kurja: „No oli ikka hirmus aeg. Raadiot sa kuulata ei tohi, merele kala püüdma minna ei tohi. Suvivilja kesapõld võeti ära. Külvama minna ei tohi. Kodus ole kui tagaaetav metsloom. Karda ja vaata öösel ja poe põõsasse magama… Nüüd lähen koju ja panen kohe raadio mängima!” Samas aga üks trepil olev vanem naljahammas teeb nalja: „Näe, venelased kirjutavad ja räägivad, et Punaarmee on Berliini all.” Kui olime raadio vankrile toonud, lausus isa: „Enne kui koju läheme, läheme korraks Karja tänavalt Sohvie ja Oskari poolt läbi.” Perekond Ojasalul oli Karja tänaval väike aleviäärne majapidamine. Peeti paari lehma ja hulgaliselt kanu. Ka seekord oli toidupoolist ostma tulnud alevist Adeele Mustkivi nimeline noorepoolne naine.

Loidapi maja Lihulas oli tunnistajaks koletule veresaunale.
Foto Mati Mandel http://kultuur.elu.ee

Adeele oli üks neist, kes oli 10. juuli hommikul GPU meestele Loidapi hoovis kätte jäänud. Mustkivi Adeele jutustab: „Elan üsna Loidapi maja vastas. Nägin ära kõik, mis seal sündis ja mis seal oli tehtud. Küll sinna viidi inimesi kinnistel autodel ja jalgsi püssi­meeste vahel traataia väravast sisse. Sel hommikupoole ööd, enne kui mõrtsukad minema läksid, toodi püssimeeste vahel Kreegi maja poolt üks valgejuukseline ja valges mantlis mees. Nii kui nad olid hoovi jõudnud, algas veidi aja pärast metsik venelaste kisa ja üks mehehääl hüüdis appi. Aga hiljem kuulsin, et Vatlast Villemsoni-nimeline noormees oli tulnud Tallinnast rongilt ja kavatsenud minna alevisse pruudi poole. Jaama teel aga olid GPU mehed noormehe kinni võtnud ja muidugi taheti viia keldrisse tapale. Aga noormees oli keldri trepil mõrtsukate käest lahti rabelnud ja jooksnud hoovi traataia nurka, kus mõrtsukad olid ta püssitäägiga läbi torganud.” Siis küsis Oskar: „Kas käisid vaatamas ja nägid ka Loidapi hoovil tapetuid?” Mustkivi, Adeele: „Jah, nägin, kui Kaitseliidu mehed tõid sinna Kloostrist kaks GPUlaste armukest ja nad pandi ohvreid pesema.” „Aga kas tundsid mõne mõrvatu ära?” küsis Oskar. Adeele: „See veretöö oli jube, mis oli nende kallal toime pandud. Väga raske oli inimesi ära tunda. Tundsin kohe ära 14-nest mõrvatust Tusi Jegori (Jegor Sigov). 83-aastane Jegor toodi keldrist välja, jalas pastlad, mis olid veel mulda täis. Jegor oli kartuli muldamisel adra tagant toodud Loidapi keldri...”.

Kõik need uudised minule kui lapseeas noorukile jätsid väga sünge meeleolu. Ainus teadmine oli see, et NKVD ja GPU metsalised on Lihulast läinud ja ka seetõttu olid inimesed, kes pääsesid nagu uuesti sündinud.

Kui olime raadioga koju jõudnud, viisin kohe antenni õunapuu otsa ja õhtul oli jälle kuulata Königsbergist ja Soomest eestikeelseid uudiseid. Rindeteates oli, et Viljandi on vaba, Tartus aga käivad kahel pool Emajõge lahingud. Läänemaal on sakslased jõudnud Märjamaale, kus käib lahing Tallinna peale suunduvate Saksa vägede ja venelaste vahel. Soome rindeteates aga uudis, et Karjalas venelased kõikjal taganevad. Igas saates kutsusid Soome ja Königsbergi raadiod eestlasi valvsusele, varjuma metsa ja kaitsema kommunistide eest inimesi ja kodusid. Taganevad metsikud Punaarmee osad pidid kõikjal tapma ettejuhtuvaid inimesi. Viljandis ja Tartus on taganevad NKVD ja GPU väed toime pannud massimõrvu. Kolmapäevase Königsbergi raadio teate järgi olid Tartus NKVD-lased mõrvanud Eesti noorsookirjaniku Jüri Parijõe. Lihula inimeste vabanemisrõõm punaterrorist oli lühike.
Sõjas punaterroristidega

Jutustab Mihkel Rannamägi: „Märjamaal käisid lahingud. Oli karta, et punaväeosad tulevad Märjamaalt Kolovere peale. Meie Kaitseliidu eelpost oli Laikülas ja Patsu küla piirkonnas. Väike Saksa väeüksus aga Kasari jõe taga. Oli 14. juuli ennelõunane aeg, kui märkasime, et Üdruma poolt läbi rukki jookseb meie suunas valgejuukseline noormees. Hinge tagasi tõmmates lausus, et venelased tulevad Märjamaalt Sipa kaudu Kolovere poole. Kõik, kes ette jäävad, lastakse kohe maha. Paljud inimesed põgenevad Laiküla poole. Samal ajal oli näha Laiküla soo vahel sirgel teel meie poole tulevaid esimesi jalgratastega inimesi. Neile aga järgnevad hobustega kihutavad inimesed. Otsustasime, et meie paarkümmend kaitseliitlast katsume venelase nii kaua kinni pidada, kui põgenikud jõuavad üle Kasari jõe. Silla ja Kullamaa kandis oli kuulda esimesi laskmisi. Laskmine ja kuulipildujatärin tuli ikka lähemale. Arvatavasti venelased tulistasid enda julgestuseks maantee äärde metsa. Ka Üdruma poolt ei olnud näha tulemas enam põgenikke. Tõmbusime läheneva punaväe massi eest Kasari jõe taha ja jäime koos sakslastega venelasi ootama Võeka talu ja Kasari koolimaja piirkonnas. Laskmine Laiküla suunalt lähenes. Varsti ilmus nähtavale 10–12 jalgratturit, valged sidemed varrukail. Kullamaa ja Martna kaitseliitlased olid takistanud mitmel korral venelaste pealetungi ja võimaldanud inimestel põgeneda. Esimeseks uudiseks oli, et Kasari poole on tulemas piirivalvurite ja madruste väeosad. Samal ajal aga kihutas Kirbla poolt Kasari sillale saksa mootorrattur, tagaistmel automaadiga julge noorsõdur. Seletasime, et Tallinna poolt on tulemas suured venelaste väed. Alul mehed ei tahtnud tagasi minna ja olid valmis tuiskama otse venelastele sülle, kuid Laiküla poolt otse suurenev müra pani neile aru pähe. Soovitasime neil minna Kasari koolimajja lõunale, kuhu Kasari, Vanamõisa ja Kirbla rahvas oli toonud piimad-leivad. Autode müra aina lähenes. Kartsime, et venelased kihutavad kohe üle silla, kui järsku jäi suurem müra vaikseks. Võis arvata, et autod jäid Kasari silla otsas oleva kaupluse juures seisma. Inimhääli kuulda ei olnud. Vaikus kestis umbes pool tundi. Siis ilmusid kahele poole sillapostide taha rohemütsimehed, joostes ühe sillaposti tagant teise posti taha. Esimesed ründajad olid vast jõudnud keset jõge, kui meie Kaitseliidu täpsuslaskurid näitasid osavust. Esimesed hüppajad jäid sillale lamama või lartsatasid üle käsipuude jõkke. Samal ajal hakkasid Võeka talu põllukraavides ja Kasari meierei taga tööle saksa kuulipildujad.”

Mihkel Loorberg jutustab: „Olime venelaste ootel Kasari koolimaja lähedal jõe ääres. Teisel pool jõge oli vesiveski. Vesiveski juurest otsustasid venelased kahel paadil tulla kiirelt üle jõe. Nad mõtlesid, et ei ole sealpool kedagi vastas, aga meie tihe püssituli sundis neid kohe müüride taha varjule. Hiljem sakslased otsustasid meid välja vahetada. Läksime mööda põllukraave Kirbla mäele.”

Jaan Kreek jutustab: „Läksin Kasari esimese lahingupäeva õhtul Kirblasse. Kirbla oli kokku tulnud kümneid Lihula, Vanamõisa ümbruse mehi. Mõnel olid kaasas maailma­sõja­-aegsed püssid. Mehed olid täis viha ja kuraasi, et hakata Kasari jõe taha tulnud venelastele vastu. Kahju, et meestel ei olnud kõigil relvi. Ka meie Kaitseliidu meestel ja sakslastel ei olnud neid relvi anda. Õhtul hiljem tulid täisrelvis Rumba, Kirbla ja Lihula raudtee mehed. Saksa kuulipildujad aga tärisesid vahetevahel jõe pool. Venelane koondas jõe taha jõude. Mehed pidasid nõu, et minna öö varjus üle Kasari jõe ja anda puna­väele Vanamõisa poolt küljest löök, kuid saksa ohvitserid laitsid meeste plaani maha. Sakslased ootasid Pärnust lisajõude ja kinnitasid, et venelased üle Kasari jõe ei tule. Kirbla ja Vanamõisa inimesed olid kraamikoormatega tulnud Kirbla surnuaia taha, et juhul kui venelased tulevad üle jõe, Lihulasse edasi minna.”

Mihkel Rannamägi jätkab: „Öö läbi olime Kasari koolimaja piirkonnas. Eriti tugev tulevahetus käis Võeka talu juures. Hommikul varakult olid venelastele saabunud jõe taha tugevad jõud. Kergerelvade sekka hakkasid kostma kahurite paugud. Õhus vihisesid miinid. Lahing ägenes iga minutiga. Meierei taga oli kuulda vali venekeelne kisa. Arvatavasti punaväelased olid tulnud silla juures Matsalu poolt küljest läbi madala jõe. Meile anti käsk tagasi tõmbuda Kirbla–Vanamõisa teele. Näha oli, et Kirbla mäel sakslased otsustasid vastu panna. Venelaste miine ja mürske langes siiasinna, paisates kuumal päeval üles suuri tolmupilvi. Ka saksa kahurid saatsid üle meie peade üksikuid mürske. Luha poolt aga ilmusid madallennul vene lennukid. Neid võis olla 6–7. Lennukeile avati puude alla varjunud kaitseliitlaste poolt äge püssituli. Samal ajal kui lennukid meid ründasid, oli näha jõe poolt läbi viljapõldude tulemas kümneid venelaste ahelikke. Meie püssituli ja sakslaste kuulipildujad, mis olid rohkem Kasarilt tuleva sirgmaantee suunal, ei suutnud ründajaid peatada. Tuli teade, et Kaitseliit peab tõmbuma kohe tagasi Lihula kaitsele. Algul tõmbusime Lautna külani. Kirbla mäel käis veel äge laskmine. Hakkasid tõusma suitsud. Leegid tõusid suvises kuumuses kõrgele. Põles Kirbla küla. Üksikud kaitseliitlased kihutasid jalgratastel Lihula suunas. Toodi teade, et Lihulasse on appi tulnud Pärnu Kaitseliit. Lihula Mõisamäele on kogunenud tugevad jõud. Ka meie tõmbusime Mõisamäele. Mõisamäel oli lahinguvalmis mõnikümmend Pärnu kaitseliitlast. Samas aga kihutas Mõisamäelt alla Kirbla suunas kümmekonna mehega saksa auto. Ei läinud üle tunni, kui hakkasid nähtavale ilmuma Hälvati küla poolt esimesed Kirbla mäelt taganevad saksa jalgratturid. Nende järel kihutas üksikuid tsiklimehi. Ka maastikuauto, mis oli äsja kihutanud Kirbla poole, sõitis veskikere juurde. Sõdureil olid mitmel näod ja käed verised. Kirbla mäel oli üks haavatud punaväelane maanteekraavist visanud autole granaadi. Kullamaa kaitseliitlased aga tõid teate, et Kirbla mäel on langenud kaks raudteelast. Punaste massid on väga suured ja esimesed ahelikud olnud näha tulemas Lihula poole.”

Jutustab Aleksander Rannamägi: „Olin koos vend Mihkliga kergekuulipildujaga Mõisamäel. See võis olla peale lõunat kella 3-4 vahel, kui Hälvati küla poolt metsast ilmusid nähtavale esimesed roheliste mütsidega punaväelased. Tulid mööda maantee­kraavi reas kuni sooneni. Püsis nö vaikus enne tormi. Mõnekümne minuti pärast aga tulid madallennul Kloostri poolt vene lennukid. Alevi pool oli kuulda valjusid kärgatusi. Tärisesid kuulipildujad. Sakslased ja meie andsime lennukeile tuld. Samal ajal hakkasid venelaste ahelikud jooksujalu minema Lihula karjamaale ja Penijõele mineva tee suunas. Teine ahelik aga suundus üle põldude Tallinn–Virtsu raudtee poole. Meile avati soone pealt äge püssi ja kuulipildujatuli. Juba langesid mäe äärde esimesed venelaste miinid. Olukord muutus kriitiliseks. Punased kavatsesid Lihula võtta haardesse. Samal ajal aga oli kuulda aheliku tiibadel ja Hälvati küla poolt hurraatamine. Meie Kaitseliidu mehed ja sakslased andsid ahelike suunas püssi ja kuulipildujatuld. Vene „metsavahi”-tüüpi lennukid aga tiirutasid Lihula kohal edasi. Tuli käsk taanduda Parivere mäele, et mitte „kotti” jääda. Lihula alevivahe oli täis mahalangenud telefonitraate, klaasikilde ja prahti. Pommid olid langenud kiriku kõrval politsei arestimajale ja üks maja edasi apteegile, mis oli keskelt pooleks. Jaani kõrtsi ees lõhkenud pomm oli üles kiskunud tänava­kivid. Purunenud olid kahelt poolt tänavat majade aknad. Lihula vallamaja, mis asus Paisuotsa tööstuse kõrval, oli saanud otsetabamuse ja põles. Notar Roos oli raskelt haavatud. Tõstsime notari uksele ja viisime Parivere mäele, kus oli saksa punase risti punkt. Kuid notar Roosi ei õnnestunud enam päästa. Enne seda aga oli sinna toodud Anton Põder, kes oli samuti saanud vallamajas kergemalt pommikillust pihta. Parivere mäel aga tärisesid kogu aeg saksa autodel õhutõrje kuulipildujad, hoides tiirlevad „metsavahid” Lihula alevi poolt eemale. Algas Pärnu poole taganemine. Lihula–Pärnu maantee oli täis põgenejaid. Näis, et terve alevitäis ja ümbruskonna inimesed põgenevad pealetuleva punaväe eest.”

Oskar Fekmann jutustab: „Olin Mõisakülas isakodus. Venelased tulid Virtsu piir­konnas mitmes kohas maale. Väikesed saksa väeüksused, mis olid Virtsus ja Hanilas, taganesid Varbla poole. Kihutasin jalgrattal Lihulasse. Vaevalt olin jõudnud Lihula rahvamaja juurde, kus mängis pill ja käis tants. Sel hetkel aga ilmusid Lihula kohale vene lennukid. Käisid esimesed mürtsud ja tärisesid kuulipildujad. Sõitsin kiirelt koju Oja tänavale. Lihula Mõisamäelt kostis äge laskmine. Lennukid aga tiirlesid Lihula kohal. Mitmed pommid kukkusid päris meie maja taha karjamaale. Äkki nägin, et Penijõe tee poolt tulevad otse Oja tänava poole venelaste ahelikud. Ronisin rattale ja kihutasin ühes üksikute taganevate sakslastega Pärnu maanteele. Näha oli, et olin üks viimaseid Lihulast põgenejaid. Kui olin jõudnud raudtee ülesõidule, vingusid juba üksikud kuulid. Venelased olid jõudnud Lihula raudteejaama ning tulid Parivere poole. Pärnu maantee oli põgenikke täis. Üksikud vene lennukid lendasid üle Pärnu maantee, kuid saksa autodelt anti neile kohe tuld. Esimesed tuleristsed sain Pangamäel. Lennukikuulid tulid minu kõrvale vastu paekivi. Lihula ja Lihula ümbruse inimestel algas sõjapõgeniku aeg. Seitse nädalat Pärnu taga. Küladesse ja kodudesse pääsesime alles septembrikuu alul, kui Tallinna poolt olid jõudnud suuremad saksa väed Lääne-Eestisse.”

Audru lahing

Aleksander Rannamägi jutustab: „Meie Kaitseliidu mehed jõudsid Audrusse 18. juuli hommikul. Meid võttis Audru mõisas vastu kolonel Koern. Lihula, Kullamaa, Martna ja Mihkli Kaitseliidu üksused liideti Pärnu Omakaitsega. Oli moodustamisel Omakaitse üksus kolonel Koerni juhtimisel. 18. juuli õhtul toodi meile teade, et Lihulasse on tulnud väga suured Punaarmee ja hävituspataljoni jõud. Saime korralduse, et jääme Tõstamaa maantee piirkonda. Sakslased aga valmistusid Pärnu kaitsele Lihula-Pärnu maantee ääres piki Audru jõe vastaskallast. 19. juuli hommikul tõi meie luure teate, et Lõpele on tulnud esimesed vastasjõud ja pikk hävituspataljoni ja Punaarmee autokolonn liigub Pärnu poole. Tehti ettevalmistusi suureks lõksuks. Audru mõisa lipuvardasse kerkis punane lipp. Meile aga tehti ülesandeks hoida kinni Pärnu–Tõstamaa maantee, et punavägi ei pääseks Tõstamaa suunale. Umbes kella 10 paiku kihutas Lihula poolt üle Audru silla kahe mehega mootorratas. Läks vast kümme minutit, kui mehed sõitsid Lihula poole tagasi. See võis olla kella 11 paiku, kui Lihula poolt hakkas kostma autode müra. Jõekääru kohal ilmusid nähtavale esimesed autod ja pikad punased OÜ „Mootor” bussid. Esimesed autod olid jõudnud Audru jõe sillani, tegid peatuse ja mehed hakkasid maha ronima… Jõe tagant kõlas paar lasku, siis aga pääses lahti surmatants. Tärisesid piki jõge sakslaste kuulipildujad. Raksusid otsesihitud sakslaste kahurid, süttisid põlema autod, bussid. Kuumas suvepäevas lendasid õhku tolmusambad, tulekeeled ja suits. Vaenlased, kes olid veel terveks jäänud, jooksid põldudel. Mitmed jõudsid ka meieni. Me võtsime nad vangi. Mõned osutasid põllul sakslastele vastupanu. Kui palju neid sellest tulemöllust tagasi pääses, on raske öelda. Autokolonni viimased masinad keerasid sealpool jõekääru ringi ja sõitsid tagasi Lihula poole.”

Jutustab Pärnumaa mees, minu Vorkuta-kaaslane August Uusna: „Kolonel Koern jagas meid Audru ja VanaPärnu vahelisele alale. Meile oli teada, et Lihula ja Lõpe poolt on tulemas Pärnu poole suured Punaarmee ja hävituspataljoni väeosad. Nende luurele saatsime vastu käruga „jäätisemüüja”. Varsti sõitis üle Audru silla mootorratas kahe mehega, jäädes seisma jäätisemüüja kohal. Esimene pärimine oli neil, et kui kaugel sakslased on. Jäätisemüüja aga kohe: „Oh, sakslased said Lihula all kõvasti peksa, panid selle hirmuga kõik linnast põgenema… Võibolla nad on juba tagasi Lätimaal.” Jäätisemüüja pakkus luurajaile jäätist. Mehed sõid jäätist, viskasid püssid risti selga ja sõitsid Lõpe poole tagasi. Meile kõigile oli nüüd selge, mis on Lõpe poolt tulemas. Mehed olid täis julgust ja viha. Massiküüditamine ja õudne veretöö Lihulas nõudsid kättemaksu. See võis olla kella 10–11 vahel, kui hakkas auto müra kostma. Et olin jõesillast üsna kaugel, siis autosid ei näinud, kuid laskmine ja tulemöll ja suits silla taga paistis meile kõrtsi juurde. Hiljem aga võtsime kinni mitmed „Pärnu vallutajad”, kes olid üle jõe tulnud. Vangilangenud olid kõik Tallinnast ja Petti aidas käis nende ülekuulamine. Järgmisel päeval, kui sõitsime Omakaitsega Tõstamaale, nägime Audru jõe äärset lahingu­välja. Põlenud autoriismed olid piki teed kahel pool. Tõstamaa, Paadremaa ja Varbla olid Omakaitse ja väikeste saksa väeüksuste kontrolli all. Organiseeriti Oma­kaitse rühmi, kes läksid Lihula ja Karuse ümbruse olukorda kontrollima.”

Mihkel Mereväli jutustab: „See võis olla kas 21. või 22. juulil. Olime Varblas, kui meile toodi sõnum, et NKVD ja hävituspataljoni jõugud rüüstavad Karusel. Otsustasime paarikümne Omakaitse mehega minna Karusele. Meiega liitus veel kümmekond sakslast jalgratastel ja maastikuautol. Olime jõudnud Kõbertammi sirgele teele, kui äkki avati Lõo küla teelt meie pihta püssituli. Minu ees sõitev sakslane sai kohe pihta. Varjusime kohe maanteekraavi ja avasime vastasele tule. Näha oli, et nad põgenesid hirmunult, jättes maha teele ühe oma haavatud kaaslase. Sõitsime edasi Koti suunas. Kotil Tallinn–Virtsu ristil ronisin telefoniaparaadiga posti otsa. Kuulasin, kõigil liinidel oli venekeelne jutt. Samal ajal aga hakkas Karuse kiriku poolt kostma automürin. Lasksin jalarauad lahti ja olin maa peal. Varjusime Pärnu maantee äärde lepikusse, aga õnneks punaväge täis auto ei tulnud meie poole ja kadus tolmus Ridasi küla poole. Meie kontrolli all oli seitse nädalat Paatsalu kuni Pärnuni mereäärne piirkond.”

Voldemar Kannel jutustab: „Olime Paadrema ja Mõtsu Omakaitse-meestega Tuhu küla taga, kui meile toodi sõna, et hävituspataljoni mehed tahavad Tuudi piirkonnas loomi ära ajada. Ruttasime Tuudi mäele Möldri talu veski juurde. Tallinn–Virtsu maanteel liikus üksikuid vene sõjaväeautosid. Varsti aga ilmus Tuudi poolt jalgratastel salkkond hävituspataljoni mehi. Tõmbasime neile tule peale. Mehed pihta ei saanud, kuid jätsid jalgrattad maha ja põgenesid mäest alla Jõepere talu taha metsa. Et NKVD ja hävituspataljoni mehed said siinseal Omakaitse meeste käest tuld, siis jäid taludel loomad alles ja neil kadus rüüstamise tahe ära. Meie liikusime LõunaLäänemaal 10–15-mehelistes üksustes ringi. Inimeste poolehoid oli meile väga hea. Igast sündmusest saime alati kiiresti teada. Ainult kahju oli, et meestel ei olnud häid relvi. Peamine relvastus oli sakslaste käest saadud vene viielasulised vintpüssid ja I maailmasõja aegsed jaapani vintpüssid. Matsalu roopataljonil oli kahe mehe kohta üks püss. Matsalu roostikus oli varjul kümneid ümbruse mehi. Meie side roopataljoni meestega oli väga hea.”

Läänemaa„Pilliroopataljon”
(„Virumaa Teataja”, 10. jaanuar 1942)

Eestis alustasid küüditamisest pääsenud mehed metsades organiseerima partisaniüksusi, et omalt poolt kaasa aidata niipalju kui see võimalik maa vabastamiseks. Maast kaevati välja vanad aegunud relvad, mis kuidagi olid peidetud kommunistide eest. Relvi tehti isegi kodus ja hangiti ka mujalt. Nii tekkisid üle maa relvastatud partisaniüksused, kes aeg-ajalt pidasid punaväega tulemusrikkaid lahinguid. Üks niisugune partisaniüksus loodi LõunaLäänemaal Matsalu lahe äärde kaitsvasse pilliroogu põgenenud meestest, keda hiljem hakati kutsuma „Pilliroopataljoniks.” Pataljon koosnes enamikust Soontaga valla talunikest, kelle hulgas leidus ka ümbruskonna kalureid, popse ja hallipäiseid kaheksa­kümne­aastaseid taate, nende poegi ja pojapoegi.

Metsavennad ja „Pilliroopataljon” tegid Haapsalu ja Lihula NKVD ja GPU jõuku­dele väga suurt peavalu. Nii oli iga päev näha maanteel kihutamas hävituspataljoni autosid. Ees kihutas väike sõiduauto GPU meestega, millele järgnes kümne meetri tagant täiskiilutud hävituspataljoni meeste veomasin, raskekuulipilduja ja „Maxim” ees juhi­kabiini katusel. Matsalus oli nende hulgas haarangul väga palju lätlasi. Enne kui hävitajad lähevad, kas metsa või lahe äärde, avavad alati püssitule. Neile teevad veel hirmu Soome poolt tulevad Saksa ja Soome lennukite parved, sest õhus enam Vene lennukeid näha ei ole. Et inimesed olid raadiod tagasi saanud, siis käis metsas salaja kuulamine. Antenn pandi puulatva. Aku ja anood pandi kõrvale ja nii jõudsid Soomest ja Königsbergist värsked sõjasündmused igal õhtul nö kahe rinde vahele. Peale päevauudiseid oli raadio kas heinaküünis või maskeeritud kännuhunnikus. Eriti hoiatavad olid sõjateated, kui Saksa väed olid jõudnud Soome laheni. Tallinnas olid kotti jäänud Loode- ja Lääne-Eestis ja Saaremaal suured punaväelaste massid. Sest kardeti massilisi külade põletamisi ja tapmisi. Seitse nädalat hirmuaega, kus teedel ei liikunud ühtki inimhinge ja inimesed magasid öösel metsas. Päeval aga tehti põldudel suure hirmuga tööd. Augustikuu hakkas lõppema. Viimastel päevadel, 22. augustil hoogsa rünnakuga Lihulale paiskasid Saksa motori­seeritud üksused koos Omakaitsega Vene väed Kasari jõe taha. Lääne pool Lihulat võeti rindejoon sisse Tuudi mäele.

Tuudi lahing

Mihkel Rannamägi: „Lihula Omakaitse üksus jõudis Lihulasse 22. augusti õhtul. Sõitsime hanereas. Meile toodi Kalli teade, et venelased olid Kiive sool rünnanud saksa auto­kolonni. Kui jõudsime sündmuskohta, seisid teel kaks pihtasaanud saksa maastiku­masinat. Ühel masinal tagumised tuled vilkusid. Saksa kuulipildurid olid maanteekraavis kuulipildujate taga. Kuulipildurid rääkisid, et umbes 15–20-meheline madruste salk oli neile raba pealt avanud püssitule. Kas haavatuid ja langenuid oli, seda sakslased ei maininud. Üsna õhtu hilja jõudsime Lihulasse. Lihulas ei olnud näha ühtegi tuld aknal ega liikunud tänavail inimesi. Paljudel majadel olid aknad ja uksed katki. Jaani kõrtsi ühiskauplus oli tühjaks riisutud. Kaupluse ruum ja laoruum olid täis paberiprahti, puruks­pekstud riiuleid ja kaste. Korraldasime kohe öise patrullvalve. Lihula vahelt sõitis kahel suunal tihti saksa mootorrattureid. Lihula mõis, kus oli vahepeal vene sõjaväe­haigla, oli jäänud tühjalt, tervelt maha. Nähtavasti punaväelased olid haavatud tagane­misel kaasa viinud.
Öösel ja 23. augusti hommikul aga jõudsid Lihulasse Pärnumaa ja Kullamaa Oma­kaitse üksused. Enne lõunat saabus teade, et suured venelaste eelväed on Karusel Köstrimäe ja Koti piirkonnas. Omakaitse mehi oli Lihulasse saabunud 130. Saksa motoriseeritud jõud olid läinud osaliselt kaitsele Kirbla mäele ja Tuudile, kuid Karuselt olid tulemas Lihula peale suured punaväe üksused. Otsustasime, et läheme Tuudi mäele sakslastele appi. Nõusoleku saime Lihulas olevast saksa staabist. Tuudi mõisa jõudes andsid sakslased meile relvi ja granaate. Jagasid sigarette ja toiduaineid. Kuulipildujad, mis me saime, olid vene kerged 47-lasulised. Sakslaste peamised jõud asusid Tuudi kõrtsi ja Möldri veski piirkonnas. Paremale ja vasakule rindetiivale aga jäid kaitsele Oma­kaitselased. Meie kaitsetiib oli Nurme küla joonelt kuni Tuudi jõel asuva Tallinn–Virtsu raudteesillani. Teisele tiivale, mis ulatus Tuudi mäelt läbi Sõeru metsa kuni Alaküla sillani, võtsid kaitse sisse Alaküla, Mihkli ja Kullamaa mehed. Et kaitsejoon kulges läbi metsa, siis sakslased jagasid meestele rohkem välja kergeid kuulipildujad ja vene kümne­lasulisi püsse. Meie kümmekond meest asus Tuudi jõe raudteesillale kaitseks.”

Tuudi kõrtsi peremees Tõnis Taats meenutab: „Saksa motoriseeritud väeosa jõudis 22. augusti keskpäeval Tuudi mäele. Meie sirelite taha pandi otsesihtimisel Virtsu maantee suunas üles kahurid. Kuulipildujapesad kaevati aida ja paekiviaia vahele. Möldri veski poolsetes paemurruaukudes olid maskeeritud miinipildujad ja kahurid. Olime rinde keskel. Näha oli, et varsti läheb põrgu lahti.
23. august oli päikesepaisteline päev. Sakslased mängisid kaarte ja jalutasid ringi. Jäi tunne, et venelased on kusagil kaugel Virtsus ja taganevad Saaremaale. Ka üksikuid jalgrattureid, kes olid olnud seitse nädalat Pärnu taga, läks Tuudi poole. Laupäeva õhtul aga sakslased midagi aimasid. Mehed olid kiviaedade taga pikali ja jälgisid binokliga Tuudi suunda. Pimeduse saabumisel tõusid üles üksikud valgusraketid. Tuudi ja Karuse suunal oli kuulda automüra. Vahetevahel kostis ka saksa autode müra Lihula pool. See võis olla pühapäeva hommikul nii kella viie ümber. Olin rehe all maganud mõne tunni, kui äkki hakkasid kostma valjud paugud. Läksin suurde tuppa. Klirisesid otsaakende klaasid. Kuulid tulid tuppa läbi seina ja otsaakna. Kahemehesaag, mis oli korstnajalal, käis kõlksti pooleks. Kaks sakslast jooksid väljast kuulipildujaga rehe alla. Läksin ruttu vaatama, mis seal sünnib. Samal hetkel ronisid sakslased lakka. Viidi järele padrunite­kaste ja kambri pealt korstna jala tagant tõmmati vastasele tuli peale. Noor ohvitser, kes rehe all mehi kamandas, sai reheväravate vahel surmavalt haavata, kuid kohe võttis juhtimise üle teine noor ohvitser. Pihu väljalt kostis metsik venelaste hurraamöirgamine. Rohelised mütsid välkusid kadakapõõsaste vahel. Torus plahvatasid põlema esimesed autod. Keskhommikuks venelaste rünnak vaibus ja sakslased hakkasid kordamööda meie pumbakaevu juures pesema ja Tuudi mõisas käima söögi järel.”

Karl Lillemaa jutustab: „Jõudsime laupäeva õhtul, 23. augustil, Alaküla ja Kloostri Omakaitse meestega Lihulasse. Olime Lihula rahvamajas. Pühapäeval, 24. augusti hommikul, kuulsime, et Tuudil on lahing. Mehed olid kohe ratastel – täis julgust. Läheme maksame kätte küüditamise ja eesti rahva hävitamise eest! Jõudsime Tuudi mäe ääre alla. Jätsime rattad sinna ja ruttasime küürakil Möldri veski juurde. Saksa kuulipildujad tärisesid veskis, meie aga võtsime kõrge kiviaia taha positsioonid sisse. Venelased olid meist vast 100–120 meetri kaugusel. Tihti tõusis nende hulgas „politruk”, kes laskis nagaanist õhku ja karjus: „Tavarištši, v perjot!” Kuid sakslaste kuulipildujate tuli oli väga tõhus ja surus kohe aheliku tagasi. Varsti märkasime, et roheliste mütsidega tiblad hakkavad hüpetega minema tagasi. Torul põlesid praginal vene autod. Ka sel hommikul kukkus meie lähedale venelaste miine, kuid meie mehi ei saanud sel pühapäeval Tuudi mäel ja Lihula kaitsel ükski pihta. Aga venelane tõi järjest Saaremaalt juurde väeosi ja järgnevail päevil ründas Tuudi mäge mitmest küljest. Reedel, 29. augusti hommikul, tõmbusime Lihula ette kaitsepositsioonile.”

Mihkel Rannamägi jutustab: „Esimesed lahingupäevad Tuudil olime raudteesilla kaitsel. Vastane püüdis meid mitmel korral rünnata, kuid meie tugev tuli sundis nad kohe Tuudi raudteejaama suunas põgenema. Kolmapäeva õhtul, 27. augustil, vahetas meid välja Oidremaa Omakaitse. Jõudsime parajalt Tuudi mõisa, kui algas venelaste äge rünnak. Venelastel õnnestus sel õhtul välja tulla Jõepere talu õue, kuid saksa tihe miinituli sundis neid kohe taganema ja meie jäime öösel Jõepere talu taha kaitsele. Neljapäeva hommikul, 28. augustil, alustas punavägi Tuudi mäele, Nurme külale ja Sõeru metsast Tallinn–Virtsu maanteele pealetungi. Põlesid Tuudi kõrts kella 17–18 vahel ja mitmed majad Tuudi mäel ja ümbruskonnas. Venelaste surve oli väga tugev. Omakaitsel oli ka esimene ohver. Erilase majas langes Kullamaa mees Johannes Truu. Vihane lahing kestis kuni 29. augusti hommikuni. Meid ja sakslasi ähvardas sissepiiramine. Öösel olid suured vene väeosad Tuudi küla tagant hiilinud Nurme küla ja Tuudi mõisa taha metsa. Samuti oli venelastel õnnestunud läbi murda rinne Sõeru metsas ja välja jõuda Alaküla sillani. Otsustasime, et tõmbume Tuudi jõe taha. Sakslased panid miinipildujad autodele ja miin miini järel paisati kahele poole Tallinn-Virtsu teed metsa. Kui viimased mehed olid jõudnud ähvardavast piiramisrõngast välja, tuli uus korraldus, et asume kiirelt Lihula ette kaitsele, Alakülast kuni Valuste külani. Vastane aga järgnes üsna kiirelt. Virtsu poolt oli kuulda tugev autode ja tankide mürin. Tiirlesid ringi vene „metsa­vahi”tüüpi lennukid, täristades kuulipildujaid. Olime Lihula meestega Sipa talu põllu­kraavis. Tuudi jõe poolt kostis ründajate kisa, püssi- ja kuulipildujate ragin. Ka meie sakslastega andsime ründajate suunas püssi ja miinipildujatuld. Venelastel oli meile hea läheneda ühe viljakuhila tagant teise taha. Paarsada sammu meie taga tõusis Ilovi majast suits ja tuli. Põles esimene alevi alguses asuv kaunis maja. Ruttasime osa meestega maja kustutama, kuid kõik oli selles lahingumöllus hilja. Minul õnnestus eest verandalt välja tuua Esimese maailmasõja aegne pristavi mundri kasukas. Venelaste pealetungile jõudsime Lihula ees vastu pidada mõne tunni. Sakslased olid saanud teate, et Tallinn oli langenud eile, 28. augustil. Et Lihula terveks jääks, tuleb Lihula kohe maha jätta ja võtta kaitse sisse Kirbla mäel. Tallinna poolt liiguvad Haapsalu ja Risti suunas kiiresti saksa motoriseeritud üksused. Paljud Lihula inimesed, kes meiega ühes olid seitse nädalat Pärnu taga, olid tulnud kodudesse tagasi, kuid nüüd uue venelaste pealetungi eest põgenesid meiega Kirbla mäele. Meie luure tegi reede öösel vastu laupäeva kindlaks, et venelaste peajõud on tulnud ainult vana Postijaamani, sest nad teadsid, et Kallis ja Oidre­maa piirkonnas on saksa eelväed ja sakslaste motoriseeritud löögirühmad võivad Lihulasse tulla Pärnu suunalt neile selja taha. Rindejoon Kirbla mäel ulatus ühel tiival kuni Kirbla raudteejaamani. Ka Kloostripoolset maa-ala jälgisid meie luureüksused. Saaremaalt mandrile tulnud suured punaväe jõud ei proovinud meid Kirblas rünnata.

Pühapäeval, 31. augustil, jõudsid esimesed saksa mootorratturid Kasarile. On meelde jäänud, kui nad kohtusid Tuudil lahinguid pidavate sakslastega. Oli kuulda ainult: „Rewal gevallen, Rewal gevallen.” Päeva lõpul aga jõudsid Kirblasse saksa regulaarväed, nendega ühes ka juba esimesed pataljon ERNA mehed. Ka meie Omakaitse meestel tuju peale Tuudi ja Lihula lahingu taganemist sai jõudu juurde. Pühapäeva õhtul Kasari koolimajas mängis akordion, käis tants, jagati toitu, sigarette ja vahetati muljeid. Kirbla mäe veerel oli ära põlenud palju maju. Kõikjal miinide ja pommide augud. Kasari sillal oli tükk väljas. Tallinna-poolses otsas olid ära põlenud mõlemad kauplused. Kauplustesse olid Lihula NKVD-mehed vedanud Lihula kaubad. Põgenemisel aga olid süüdanud kauplused põlema. Kuid õnnekombel olid püsti jäänud meierei ja maanteest kaugemal uus koolimaja. Öösel puhkasid sajad mehed koolimajas ümbruskonna terveks jäänud majades.

1. septembri hommikul kella 5–6 vahel hakkasid Lihula peale liikuma sajad teras­kiivreis mootorratturid, Ferdinand-tüüpi kahurid ja jalgratturite väeosad. Meie Oma­kaitse­meestel soovitas saksa juhtkond jääda tagalasse korda pidama. Aga kus mehed sellega nõus! Ronisime ratastele ja liikusime ühes saksa vägedega ja pataljon ERNA-ga Lihula peale. Vahepeal oli vastase eelpost tulnud Lihula mäele, kus avaldas meile mõne minuti vastupanu, kuid põgenes kohe. Lihula oli inimtühi. Kui esimesed sakslased olid jõudnud Lihula meierei piirkonda, hakkasid venelaste kuulipildujad ragisema vana Postijaama müüride vahel. Saksa iseliikuvad kahurid keerasid kohe põllule ja vastane sunniti 10–15 minuti jooksul vaikima. Lihulas sel esmaspäeva hommikul punavägi rohkem vastupanu ei avaldanud. Algas vastase jälitamine kuni Karuse Köstrimäeni, kuhu punavägi oli rajanud kaitsejoone. Samal ajal alustasid Karusele pealetungi Pärnust tulevad saksa motoriseeritud üksused, Vatla suunalt jõudis varakult Karuse raudteejaama piirkonda Vagiverest suunatud oma kahurväe tule alla. Tulelöögist oli langenud kaheksa oma meest ja mitmed mootorratturid saanud haavata. Köstrimäele ja Kotile tungisid saksa, pataljon ERNA ja Omakaitse üksused peale Tuudi, Järise ja Massu suunalt. Punaväe massid sattusid piiramise ohtu ja tõmbusid peale mõnetunnist vastupanu Kõmsi piirkonna kaitsejoonele. 1. septembri õhtul sakslased katkestasid pealetungi Virtsule ja jäid Massu, Ridala ja Nehatu rindejoonele. Punaarmee valdusse oli veel jäänud osa Massu ja Karuse vallast ning Lääne-Eesti saared.”

Aleksander Rannamägi jutustab: „Tegin Eestimaa mandril viimase lahingu kaasa Lihulast Virtsuni. 1. septembri öö olime Ridala külas. 2. septembri hommikul alustasime pealetungi Virtsule. Kõmsil kiviaedade taga osutasid vaenlased meile tugevat vastupanu. Kirikutornis oli kuulipilduja, kuid sakslased lasid selle koos torniga alla. Saksa väed ja Omakaitse mehed alustasid Nehatu ja Pivarootsi suunalt Hanilale ja Virtsule pealetungi. Tugeva kahuri ja miinipildujatule toetusel jõudsime kella 2–3 vahel Virtsu välja. Kõmsist kuni Virtsuni oli näha kõikjal langenud punaväelasi, purukslastud autosid ja taganemisel mahajäänud sõjamoona. Otse Hanila kiriku kiviaia kõrval oli terve kolonn põlenud tanke. Virtsus olid paljud majad maha põlenud. Mahalastud inimesed olid endise mõisaaida taga. Tundsin neist kohe ära Tuudilt Toru peremehe Jaani. Sadamakail aga lebas üks suurem ülemus. Vangilangenud punaväelased nimetasid teda sadama komandandiks. Suures Väinas ulatusid veepinnalt välja paljude laevade mastid.”

Punane veresaun Kärneli talus 28. augustil

Öö läbi olid kestnud Tuudil lahingud. Enne päikesetõusu vaibus lahingukära. Ilm otsustus tulla päikesepaisteline ja kuiv. Poolga talu pererahvas oli läinud sõja eest varjule üle raud­tee Pärka metsa. Kodus aga ootas lõikust valminud nisupõld. Teel otsustati jalgu puhata Kärneli talus, mis asus Tuudi küla lõpus Uhemäe ääres metsas.

Anna Raadik jutustab: „Kärneli tallu olid sõjavarjule tulnud sel neljapäeva hommikul naabritalust Rajalt Matvei Rannala ja abikaasa Leena ühes 16-aastase tütre Liidiaga. Pärka metsast sõjavarjult tulnud Poogla talu peremees Mihkel ja Leena Kreek. Nad pidid koju minema vilja koristama. Peale Kärneli talu peremehe Arno ja abikaasa Hilda olid veel Kärnelil Nõmme Jüri ja mina koos abikaasa Augustiga. See võis olla nii kella poole kümne paiku. Inimesed vestlesid toas ja väljas rahumeeli äsjastest sündmustest. Järsku ilmus maja ümbrusse ja karjatänavale palju punaväelasi. Toas käis äkki mingisugune plahvatus. Sellele järgnes tuli ja suits. Pääsesin toast välja ja jooksin punaväelaste vahelt metsa. Mis seal hiljem sündis, seda mina ei näinud. Kui peale Tuudi lahingut läksin Kärnerile, oli jube näha, mis oli sündinud. Kärneli talu hooned olid põlenud. Põõsaste all ja tänavakraavis peale minu Kärnerile jäänud kõik tapetud. Sel õhtul jooksin kohe Peanse külla Ratta tallu ja viisin sõna Poolga pere mõrvast sugulastele.”

Anna Kindel jutustab: „Minu vennapere mõrvast tõi minule teate Anna Raadik. 1. septembri õhtul muutus kommunistidest metsalistest vabanemise rõõm südamevaluks ja leinaks. 2. septembri hommikul läksin ühes abikaasaga ja Ratta talu omastega Tuudi Kärnelile. Lahingud käisid Virtsu pool ja saksa kahurid andsid Tuudi koorejaama eest Virtsu suunas tuld. Laasu talu põllul elasin üle oma surma. Jäin venelaste lennuki kuulirahe all imekombel ellu. Sel ajal olid nad nii vihased, et andsid tuld inimestele ja loomadele. Enne Kärnelile minekut läksime läbi minu neiupõlvekodust. Pilt oli sünge. Uksed lahti. Ei ühtegi tervet aknaklaasi. Tagaseinas auk, kus oli lõhkenud mürsk. Ei ühtegi inimhinge. Aias aga tuhnisid ringi kaks naabritalu siga. Mure muutus veel suuremaks. Kartsin, et venelased on ära tapnud peale Mihkli ja Leena minu ema ja 13-aastase vennatütre Linda. Aga mida nägime Tuudi külas Kärneli talus, seda mõrvatööd on raske rääkida. Tundsin kõiki neid inimesi, kes olid seal metsikult tapetud ja pool­põlenud. Matsime venna ja poolpõlenud abikaasa kahurimürina ja sõjalennukite muusika saatel Sause kalmistule. Õhtul aga ilmusid Pärka metsast Ratta tallu ema ja Linda. Ema ja Linda ei teadnud, kui leidsid eest tühja kodu, mis oli juhtunud. Vaikisime algul kõik…”

Aliide Maripuu, Toru talu perenaine, meenutab: „Meie talu jäi Tuudi lahingute aegu keset venelaste rinnet. Tänu, et Tuudi mäe pool oli kasesalu ja saksa kuulid ning pommid ei tulnud kasesalust läbi. Nii jäi meie maja terveks. Venelased panid minu isa ja ema meie kiviaita kinni. Kui nad aga tahtsid vett meie pumbakaevust, siis kutsusid meid pumpama. Enne aga pidi ikka keegi meist vett jooma. Nad kartsid, et vesi on ära mürgitatud. Meie rehe all anti lahingute ajal haavatutele abi. Meie ei tohtinud näha, kui haavatuid meile toodi ja palju neid oli. 1. septembri hommikul, kui punavägi taganes, tuli õue salkkond punaväelasi ja õues pingil istuval isal kästi kaasa tulla. Ütlesid, et nad viivad isa ülekuulamisele. Neil oli selline kiirus, et isal ei lubatud midagi kaasa võtta. 3. septembri hommikul toodi meile teade, et isa on Virtsus maha lastud ühes nende inimestega, keda õnnestus taganeval punaväel kaasa kiskuda. Samuti olid taganevad punaväelased sel hommikul Erilase karjalauda taga maha lasknud Neitsikivi peremehe Peeter Pihlaka, Harukõrtsi peremehed, kaks venda Jüri ja Kaarel Kuused, kes kõik olid vabadussõjalased.”

Johannes Knuut, Tuudi kooliõpetaja, meenutab: „1. septembri hommikul hakkasid suured punaväe massid minema Virtsu poole küll jalgsi, ratsa, autodel ja tankidel. Üks salk punaväelasi tuli koolimajja ja kamandas mind kaasa tulema. Olin pesuväel. Hakkasin otsima riideid. Samal hetkel vaatasin aknast välja Pihu karjamaale ja laususin: „Vaadake, juba sakslased jooksevad kadakate vahel.” Politruk lõi käega, käis mitu matti ja jooksis koolimajast välja. Nii mina pääsesin Virtsu viimisest. Peale seda venelaste taganemise ajal kartsin veel, et nad lasevad koolimaja õhku, sest trepi kõrvale vundamendi äärde kaevasid venelased Tuudi lahingute aegu süvendi ja tõid kohale pooliku 12-tollise kahurikuuli, aga saksa kuulipildujad tärisesid juba Tuudi kaupluse ees ja esimesed mootorratturid jõudsid Vagivere suunas tuld andes koolimaja ette maanteele.”

Peale Eesti mandri vabastamist algasid sakslastel ettevalmistused Lääne-Eesti saarte punaväest puhastamiseks. Igal päeval võis näha ranniku poole liikumas autodel paadikoormaid. Pühapäeval, 14. septembril, kell viis hommikul mürisesid kahurid ja Virtsu suunas lendas sadu saksa lennukeid. Oli alanud dessant Lääne-Eesti saartele. Dessandist oli rohkesti osavõtnuid. Rannikualal elavaid Omakaitse mehi ja pataljon ERNA. Viha idast tulnud metsalise vastu oli väga suur. Rahva viha olid idametslased ise ära teeninud. Venelaste sooviks oli tuhandete kodude ja Eesti rahva hävitamine.

* * *

Tiivuliste valvurite hoole all

Kui olin 1959. a suvel kaugelt polaarmaalt Arktikast vanaonu pool puhkusel, oli selles rohelises mesipuus tugev pere. Lennuavast käis sisse ja välja kuumal päikesepaistelisel ilmal tuhandeid töökaid mesilasi. Ka tänavu varakevadel seisis ikka vana roheline mesipuu, sügavalt maasse kaevatud, kinni naelutatud kuuetolliste naeltega, edasi jalgadel.
1949. a hilissügisel, kui olin siin Ratta talu aias enne pika elu raskemaid aegu, on minule jäänud meelde vanaonu sõnad: „Löön selle vana rohelise kõvasti jalge külge kinni, siis on teada, et ta seisab paigal… Kui ükskord kodumaale tagasi tuled, siis võtad selle kõige parema „mee” välja.” Vanaonu, kellel on nüüd varsti 80 aastat turjal, oli juba hoolitsenud üle kümne aasta selle vana rohelise mesipuu eest. Mesipuu ei paistnud silma teiste kümnete seas kuidagi teistsuguse ega erilisena. Vana roheline aga oli varjanud oma soojaruumis umbes käsivarrejämedust pärgamentrulli, milles oli mitmeid pliiatsiga täistehtud märkusi vihikulehti ja 1944. aasta ETK märkmikkalender. Need juhuslikud lehekesed ja väike märkmikkalender olid väga tihedalt täis kirjutatud eesti rahva ühest hirmsamast üleelatud suvest. Tagasihoidlikke märkusi 1949. a hävingu ja hirmu suvest. 1960. a jõulu ja uusaasta vahel, kui olin vanaonu pool puhkusel, käisime ühel udusel päeval ka vanarohelise valvuri juures, et kontrollida, kas mõni hiir ei ole mesipuu soojaruumi talvekorterisse tulnud. Võtsime tasa maha mesipuu kaane. Ühelt poolt soojaseina pealt tegime lahti laelauad, siis aga tõstsime ettevaatlikult välja pilliroomati. Pilliroomati keskele oli teinud vanaonu tühimiku, kus oli peidus minu märkmete rull. See pärgamenti mähitud paberirull oli roomatis nii hästi peidus, et sealt ei oleks teda osanud leida ka kõige parem nuuskur.
Selle 1960. aasta detsembri viimasel päeval, kui kontrollisime panipaika, lausus vanaonu: „Kõik on näha terve ja ilus. Kui tulid siia maale pikemaks, siis kisume roomati lahti.”
Nüüd aga olen jõudnud jälle ära olla kaugelt üle aasta ja otsustasin selle metsiku suve märkmeid edaspidiseks omale märkmikku kanda. Tunnen ka südames kogu aeg väga suurt huvi selle vastu, millest on möödunud kõva tosin aastat. Nüüd on minu märkmikurull mesipuust väljas. Olen Ratta tagakambris ja tänu tiivulistele valvuritele, et kõik on selle pika aja jooksul hästi säilinud. Igal paberilehel ja märkmikkalendril on juures hea vaha ja mee lõhn. Ka vanaonul on väga hea meel, et kõik on selle pika aja jooksul nii ilusasti säilinud. Tuletan talle meelde neid sõnu, mis on jäänud minule meelde 1949. a sügisest. Kui ükskord kodumaale tagasi tuled, siis võtad kõige parema mee välja. Veelkord tänu aastais vanaonule!

Jüri Kindel, Rattal, 16. aprillil 1962. a

Tagasi artiklite lehele