Eesti Loodus 2009 nr 6
Looduse uurimine algab sageli Puhtust
Zooloog Jüri Keskpaika küsitlenud Toomas Kukk

Jüri Keskpaik on sündinud 7. detsembri 1936 Narvas. Lõpetas Tartu ülikooli bioloogina-zooloogina 1961. Töötanud 1965–1993 zooloogia ja botaanika instituudis, alates 1973 vanemteadur, alates 1986 juhtteadur, olnud 1993–1996 TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi õppeülesannete täitja, 1995–2002 Virtsu põhikooli bioloogiaõpetaja. Uurinud lindude ökofüsioloogiat: termoregulatsiooni, lennufüsioloogiat, tardund, rännet ja käitumist. Kasutas maailmas ühe esimesena lindude uurimisel biotelemeetriat. Olnud lindude rände uurimise Balti komisjoni ja Nõukogude liidu kurgede uurimise rühma büroo liige. Eesti vabariigi teaduspreemia 1994.

Puhtu seostub sageli rändevaatlustega: rändlindude saabumist ja lahkumist on siin vaadeldud aastakümneid. See on ühtlasi ka üks lihtsam loodusvaatluse viis, mis huvilisi tõsisema teaduse juurde toob.

Puhtus on lindude rännet uuritud tsükliliselt. Esimesed rändevaatlused tegi Keyserlingk, kuni 1939. aastal Hitler sakslased koju kutsus. Temalt pärineb väga huvitav pääsukeste letargia vaatlus, rändel kogunevad pääsukesed kobarasse ja jäävad liikumatuks. Mina tabasin selle nähtuse teistkordselt 1969. aastal ja see läks ka maailmakirjandusse.

Kumari tegi oma esimesed rändevaatlused Virtsus-Puhtus 1953, mil Puhtust sai ornitoloogiajaam. Olen lugenud tema kirja Habermanile, kes siis oli ZBI direktor (Kumari oli teadusdirektor), kus ta kirjutab, et Puhtus läheb väga hästi: ränne on massiline ning lähemate aastate jooksul lahendame rände probleemi. See oli nii rabav kiri, täis optimismi. Kumari lõi siis rände uurimise metoodika, mida siiamaani kasutatakse mitmel pool. Meie täpsustasime seda metoodikat, aga sellelt saab vajadusel Kumari omale tagasi minna.

Kumari aruannetes oli kaks viimast rida alati sellised: linnu kaal ja palju tonne kokku, et nii ja nii mitu tonni on meil reservi. See oli selle aja rändevaatluse praktiline tulem. Kõrvalt vaadates on see muidugi naljakas, aga tollal oli see hädavajalik. Kumari rändevaatluste seeriat jätkas Ahto Jõgi, kes kaitses väitekirja arktiliste partide ja kauride rändest.

1950. aastate lõpus tegin ka mina lindude sügisrände vaatlusi. Vaatluspunkt asus Virtsus: elasin ise Puhtus. Virtsus käisin jalgrattaga ja see võttis aega ligi tund sinna ja pärast vaatlust väsinuna veel tagasi. Tegelikult on kõige parem ülevaade rändest otse Puhtu rannas, eriti linnutornist. See sai vist 1957. aastal valmis. Asendi poolest on koht suurepärane, sest näeb nii Virtsu kui Rame lahe poolt lendavaid linde. 1980. aastate lõpus uurisime seal arktiliste partlaste rännet. Rändevaatlustel osalesid peaaegu kõik meie ornitoloogid. Seekord tegime koostööd Moskva ornitoloogi Vladimir Jakobi töörühmaga. Meie vaatluste eesmärk oli praktiline – edastasime lennuväljadele teavet lindude rände nn. õhuruumi ornitoloogilise seisundi kohta. See oli oluline lennuliikluse ohutuse tagamiseks Läänemere piirkonnas.

Lennukid läbivad õhku tõustes ja maandudes tsooni, kus liigub rändlindude põhimass. See on kõrguste 0,5–3 km vahemikus. Lennukile on see üliohtlik, sest linnud võivad sattuda mootorisse. Olen ise näinud, kuidas Haapsalu lennuväljalt startinud lennukid läbisid lindude parvi ja tean üht juhtumit, kus lennuk langeski lindudega kokkupõrke tõttu Väinamerre. Teema oli tollal päevakorral ja meid võeti uurimisgruppi kui kogenud rändevaatlejaid – olime 1950ndatel läbi teinud Kumari kooli.

Nende vaatluste ajal tegin oma esimesed sammud ka radarornitoloogias. Enne mind oli nendega seotud Ahto Jõgi, kes tegi koostööd Jakobiga juba varem. Nad said kasutada Pärnu sõjaväe lennuvälja radari andmeid.

Puhtu on olnud alati ka mitmesugustel üle-eestilistel rändevaatlustel üks vaatluspunkt. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui ornitoloogid räägivad Puhtust, siis on märksõnaks ränne. Ka Eerik Kumari nimi seostub minul ikkagi lindude rändega.

Ornitoloogide kohta öeldakse vahel, et loevad ükshaaval ja panevad kirja, et algul lendas tuhat ja siis veel üks ning kokku läheb kirja 1001 lindu.

Andres Kuresoo sai taanlastelt programmi, millega testiti loendajaid: istud ekraani ees ja linnud (punktid) lendavad peale. Oli nagu tõeline aulide ränne. Mu testil tuli lõppsumma 5030 – ei hakanud viimaseid üksikuid punkte enam lisama. Õige summa oli 5037! Kui loendajal on kogemus, võib ta täpsus olla silmapaistev. Kumari luges ka väga täpselt. Kuid on ka mehi, kes kunagi ei suuda seda teha. Võib olla normaalse nägemisega inimene, aga ta ei haara tervikpilti, numbrid tulevad valed, kusjuures ta ei blufi.
Kogemus tekib ajapikku ning jutt, et vaatlejad blufivad, on õige vaid vähese loenduskogemuse puhul. Kes on harjunud loendama, sel on viga väga väike. Olen näiteks sookureparvi prooviks teise vaatlejaga hinnanud – vahe on 1–2 lindu või läheb täppi, see on sajalise parve puhul.

Et vaatad linnuparve ja ütled: 88?

Jah, võib ka nii öelda, kuid natuke läheb aega. Tavaliselt on nii, et vaatluse algul pead end kõigepealt soojaks loendama, seejärel vaatad parve ja ütled numbri. Enamasti on nii, et hinnangus hakkavad tulema lõtkud parve suurenedes – 1–10 loed täpselt, edasi aga hakkad teadlikult ümardama. Võiksin öelda ka 101, ent teadlikult ümardan sajani. Lõpuks loendatakse suurusklasse, enamasti intervalliga 10 lindu.

Kuidas sa Puhtusse sattusid?

Puhtusse läksin esimest korda 1954. aastal. Mul on see siiamaani meeles – jõudsin õhtul Virtsu ja ma ei julgenud Puhtu minna. Magasin ühe talu juures heinakuhjas, ajasin ratta vaikselt heinakuhja juurde, kraapisin augu ja pugesin sisse.

Hommikul, kui kell oli kaheksa, kloppisin end heinapepredest puhtaks, võtsin ratta käekõrvale. Ei saanud isegi sõita, jalad nii värisesid. Jõudsin Puhtu puust värava juurde, kus oli silt „Puhtu ornitoloogiajaam. Sissekäik keelatud”, sissepääs ainult lubadega. Helistasin vaskset laevakella, mis rippus värava postil. Läks veidi aega, kui tuli valvur Aliide Savi ja tegi värava lahti. Mul oli väga kõhe tunne. Esimest korda Puhtus ja ees seisis kohtumine professor Kumariga!

Olen seda hiljem korduvalt läbi elanud ja mõelnud, et see oligi mu esimene samm teadusesse. Sealt algas mu teadlase karjäär. Olen mõelnud, et mis oleks siis saanud, kui poleks Puhtu väravast sisse astunud. Kuna ma selle sammu tegin, siis läks kõik nii, nagu ta minema pidi. Kõikide vaevade, konfliktide ja rõõmudega, nagu see elu meil ju on. Mida noorem sa oled, seda konfliktsem või temperamentsem oled ning seda lihtsamalt tekivad tülid just vanemate inimestega. Noor ei mõista vana, kuid vana, võibolla suurte raskustega, saab siiski mõista noort. Seda juhul, kui ta asetab end noore asemele ja meenutab, milline väänikas ta ise oli.

Värava juurest sõitsin läbi metsa ornitoloogiajaama. Kumari puhkas, teda ei tohtinud segada. Seal oli üliõpilane bioloog-parasitoloog Vilma Jõgis, kes oli Ahto Jõgiga ühel kursusel, vist neljandal. Siis sain kokku Kumariga. Ajasime juttu ja ta võttis mu kaasa õhtusele marsruudile. Käisime selle läbi ja tegin kohe ka esimese prahmaka – ütlesin, et merivart ujub. Merelinde tundsin siis halvemini. Kumari ütles, et see peab tuttvart olema, kuna merivarte siin pole. Värvulisi tundsin ma väga hästi ja midagi uut seal mulle polnud. Siis sõime õhtust, traditsiooniline toit Puhtus oli marineeritud angerjas. See oli tollal tavaline ja seda muretses valvur Elmar Savi. Kõik teadsid, kuidas ta seda tegi, aga vaikisid.

Kas oled varem tegutsenud ka Matsalus?

Matsalu lahe linnustiku uurimisega algas minu teadlik teadustegevus. 1957. a. suvel osalesin Matsalu esimesel ekspeditsioonil, kus olid Sven Onno (ekspeditsiooni juht), Rutt Ling, kooliõpilased Mart Rahi ja Rein Saluri ja mina – teisele kursusele saanud tudeng. Eeluuringu tegime aga Sven Onnoga juba aprilli alguses. Ta kutsus mind kaasa, sest oli valinud mind oma uurimisgruppi. Mul on siiani meeles ilus päikesepaisteline kevadilm Suitsu jõe suudmes ning mudatildri laul kumiseb kõrvus, kui mõtlen sellele hetkele. 1958. aastal töötasin seal välitööde ajal paaris Eimar Laanemetsaga. Matsalu nägi siis välja metsik ja väga huvitav, hoopis teistsugune kui praegu. Inimene on osanud seda kuidagi niiviisi sättida, et need tohutud niitmised ei ole enam lindudele adekvaatsed.

Matsallu sõitsin Tallinna kaudu, sealt läks õhtul kell 9 kitsarööpmeline rong ja hommikul kell 6 oli see Lihulas. Reisijad sõitsid loomavagunites, kus käis trall ja lõbus elu. Kui oli peatus, jooksis rahvas maha ja kui rong vilet andis, algas jaamas rongile järelejooksmine – rong sõitis nii aeglaselt.

Kumari tegi mulle selgeks, et oma tuleviku huvides pean hakkama tegelema lindude füsioloogiaga. Nii katkes Matsaluga seotud väliornitoloogia ja minu asukohaks sai Puhtu. Vaatamata sellele olen Matsaluga seotud olnud siiani. Koos Raivo Lehega töötasime seal välja sookurekogumite uurimise metoodika. See oli 1981./1982. aasta sügisel ja aastatel 1991 kuni 1995 ning 2004 ja 2005 uurisin ka sookurgede sulgimist. Ka selle huvitava nähtuse uurimine algas metoodika väljatöötamisest. Nüüd olen välja töötanud rõngastusandmete analüüsi meetodi, kuid sealset rõngastuskeskust see enam ei huvita. Niisiis, Matsalu mail olen alati midagi loonud väliornitoloogia tarbeks. Seal algas ja lõppes minu tegevus teadlasena.

Kuidas sai sinust ökofüsioloog?

Alustasin Puhtus lindude ainevahetuse uurimist, millega tõin sisse meie ornitoloogiasse eksperimentaalse suuna. Praeguse laborihoone asemel oli siis väikene elektrijõujaama putka. Aparatuuri polnud, ehitasin ainevahetuse uurimiseks vajalikud seadmed ise. Võtsin seda tööd väga tõsiselt. Alustada tuli ju nullist, ei mingeid teadmisi lindude füsioloogiast ega ka katsetehnikast.

Algul oli mul väga raske. Näiteks laboris polnud võimalik temperatuuri muud moodi hoida, kui tuli ahju kütta. Uurisin rästaste põhiainevahetust 30C juures – kütsin labori sellele temperatuurile, see oli nagu saun, käisin seal lühikestes pükstes ja särgiväel. Linnud olid kambrites. Temperatuuri inerts oli nii hea, et sain katset teha täiesti laitmatult. Kui oli vaja temperatuuri alandada, tegin ukse natuke lahti. Nii primitiivne katsetemperatuuri reguleerimine oli ääretult töökindel, aga vaevarikas. Tuli ka küttepuid teha. Kasutasin hiljem termostaate, kuid kontakttermomeetriga süsteem ei olnud nii lollikindel. Katsetehnika primitiivsusele vaatamata jõudsid need uurimistöö tulemused käsiraamatusse Avian biology.

Aspirantuur tuli kohe pärast ülikooli. Eerik Kumari soov oli, et minust saaks rändefüsioloog. Ta otsis mulle ka juhendaja. Selleks sai Abram Donovit? Slonim, kes oli 1930. aastatel Venemaal üks ökofüsioloogia rajajaid. Väga huvitav kuju, ta soosis mind. Nii ma pärast ülikooli läksingi Leningradi, sain kaubale, et teoreetiliselt harin end seal, eksperimenteerin Puhtus. Tegelikult olin Leningradi lähedases uurimiskeskuses Koltu?is, kus paiknes Slonimi ökoloogilise-füsioloogia labor. Labor asus Nobeli preemia laureaat Pavlovi majas. Selles majas oli täiesti eriline õhkkond – hiljem ehitatud laborikompleksid olid nagu tallid, polnud enam loovust ja hubasust.

Puhtus uuriti algul peamiselt termoregulatsiooni?

Rändefüsioloogi minust ei saanud, sest Slonimi ökofüsioloogiline suund oli termoregulatsioon. Ka Puhtu oli nende uuringute jaoks eriti soodne koht, sest lindude liigirikkus oli seal suur. See on oluline kohastumiste uurimisel, mis on ökofüsioloogiliste uuringute telg.
Lindude termoregulatsiooni uurisin koos Slonimi labori teaduri Aleksei Davõdoviga, kes oli minust kümme aastat vanem, saime suurteks sõpradeks. Üheskoos töötasime Puhtus ligi kümme suve. Selle koostöö tulemus on monograafia lindude termoregulatsioonist, mis ilmus Venemaal 1992. aastal.

Õige pea lisandusid termoregulatsiooni eksperimentidele käitumisvaatlused. Töötasime ökoetoloogia vallas umbes kümme aastat. Uurimisobjektid olid Puhtus kurvitsalised, põhivaatlejad Aino Kumari ja minu abikaasa Tiiu. Raivo Leht koos Rein Kaldaga tegelesid kullilistega Tallinna lähedal. Kui Agu Laisa uurimisgrupp tegeles Puhtus fotosünteesiga, siis tegime koostööd Ain Kallisega. Uurisime päikesekiirguse mõju kurvitsaliste käitumisele. Sellest on ilmunud ka ühisartikkel.

Puhtu tõmbas ligi paljusid noori, kõik nad olid seotud lindude termoregulatsiooni, käitumise või energeetika uurimisega. Minu juures töötasid Kalevi Kull, Taivo Kastepõld, Toomas Veidebaum, Mati Kahru, Mall Paju, Toomas Saat, Raivo Leht jt. Raivo Leht on veel tänaseni minu kodutalus sage külaline.

Ma pole kunagi töötanud üksinda, võin küll olla üksildane ja eraklikult elada, aga teadust tehes on mind alati inimesed ümbritsenud. Ju on see perekonnast pärit, olin kümnelapselises perekonnas vanim poiss ning nii on olnud pikk rida isiklikke õpilasi, kel olen mähkmeid vahetanud jne. Sellest on ka kollektiivse töö eelistamine, kogu aeg peab keegi läheduses olema, kellega mõtteid vahetada.

Kuidas Kumari nendesse uuringutesse suhtus?

Rändefüsioloogia uurimiseks ei olnud Puhtu sobiv paik. Lisaks sellele olid vene rändefüsioloogid koondunud Kura säärel asuvasse Rõbat?i (endine Rossitten) bioloogiajaama. Ka minu pääsukeste tardune eksperimentaalsed uuringud said alguse sealt. Et vältida konkurentsi, süüvisin ökofüsioloogiasse. Minu tegevus ei meeldinud Kumarile, kuid tal tuli olude sunnil sellega leppida.

Kumari isiksus on mulle siiani mõistetamatu. Ta on mulle jäänud alati suunaandjaks ning sellega ongi kõik piirdunud. Sellest tuleneb ka minu tänulikkus. Pigem mõtlen, et ta vaatas: töö juba jookseb, Keskpaik saab ise hakkama. Ma arvan, et meie vahel ei olnud tõelist konflikti. Oli ju Aino Kumari palju aastaid mulle Puhtus abiks. Ta hoolitses minu eest nagu oma poja eest, oli mulle teine ema. Nende tütrele Ene Kumarile olin eksperimentaalse töö juhendaja. Minu poja võttis ta Puhtust kaasa lühiajalistele välitöödele, talvel aga tõi talle Leningradist apelsine. Võiks öelda, et südamlik inimene. Me elasime ainult erinevatel lainepikkustel, mis teineteise mõistmist raskendas.
Kumari käis Puhtus ja eks meil oli ikka vahel ka ütlemisi. Põhiline lahkheli tuli sellest, et maja ümbert oli vaja võsa maha võtta. Puhtu maja ja laboriruumid olid kohutavalt niisked, vesi oli sageli piiskadena seintel. Meie, kes seal pikemalt pidime elama, olime sageli haiged. Oli vaja, et tuul pääseks majale ligi ja kuivataks. Võtsime siis maja ümbert põõsaid ja puid vähemaks ning sellest tuli suur pahandus. Kumari looduskaitse oli range – midagi ei tohtinud maha võtta, ei puid ega põõsaid. Mina ei saanud tollal sellest aru, mistõttu läksin tema eetikaga vastuollu. Nüüd Puhtus käies olen küll veendunud, et Kumari rangus oli vajalik.

Kuidas algas telemeetria uurimine?

1960. alguses tekkis mul ootamatu kontakt füüsik-elektrooniku Peet Hormaga. Ta sõitis motorolleriga Puhtu ja ütles, et tahaks midagi teha bioloogias. Olin ökofüsioloogina kursis selleks ajaks ilmunud biotelemeetria kohta käiva kirjandusega. Meie arutlus kandus raadiotelemeetria juurutamisele. Hormale ei tundunud see ületamatu raskusena. Otsustasime, et raadiojälgimine on liiga lihtne ning valisime füsioloogiliste parameetrite registreerimise. Sihikul oli südamerütmi raadiotelemeetriline registreerimine. Tol ajal oli maailmas ainult kaks meest – füsioloog ja elektroonik Kanadas, kes olid avaldanud töö lennufüsioloogiast.

1967 augustis sai Horma valmis esimese saatja – see oli suur karp ja kaalus ligi sada grammi. Katselinnuks oli sinikaelpart, kes aga ei suutnud selle asjandusega lendu tõusta. Siis algas katsetamine – elektrooniliselt on nagu korras, aga paned linnule selga ja ei tule korralikku signaali. Jagasime ära, et saatjat ja lindu tuleb vaadata tervikuna. Linnu keha on nagu vägev kondensaator, see matab saatja signaali. Hakkasime nuputama, kahes suunas – Horma saatja osas, mina kinnituse, elektroodide paigutuse ja muu sellega seonduva osas.
Lõpuks leidsime sobivad lahendused ja lõime lindude lennufüsioloogia raadiotelemeetrilise uurimise metoodika. Meil õnnetus registreerida lennu ajal tiivalöögi sagedust ja südame rütmi. Signaalid olid puhtad ning vastuvõtu raadius oli avamaastikul kuus kilomeetrit, metsas muidugi palju vähem. Peet Horma kaitses sellel teemal ka väitekirja.

Mis linde kasutasite?

Me ei kasutanud metsikuid linde, vaid kasvatasime koos Tiiu Keskpaigaga kõik katselinnud ise pesapojast üles. Neid oli 25 liiki: valge-toonekurg, hall haigur, ronk, roo-loorkull, kanakull, raudkull, jt. Põhiliselt töötasime suurte lindudega, kõige väiksem oli hakk. Linnud olid kõik treenitud, nad tulid mul käele kutse peale, said söögi, ja siis sai ka raadiosaatjat vajadusel vahetatud. Metoodika töötasime välja ronkadel. Oluline oli saatja raskus ja kinnitusmeetod. Jõudsime järeldusele, et 5% kehakaalust on saatjale piiriks, siis on selle mõju südamerütmile tühine. Saatja asukoht linnul sõltub aga liigist.
Mul on meeles, et raskuskatsete ajal oli rongal seljas 200-grammine lisaraskus. Aga see lind võttis maast roti ja lendas sellega mereranda! Linnu kandevõime on tohutu: rott oli 300 g, seega oli tal kokku pool kilo kanda ning ronk ise kaalub umbes 1 kg.
Lindude füsioloogiat ei saa teha ilma uurimisrühmata, vaja on nii füsioloogi, elektroonikut kui ka matemaatikut. Matemaatikuna liitus hiljem meiega Raivo Leht.
Meiegi telemeetria jäi selle taha, et tohutud materjalikogused olid salvestatud magnetlintidele. Materjali läbitöötamine jäi puudulikuks puhtalt füüsilistel põhjustel.

Puhtu oli aastakümneid suletud territoorium?

Pidasin rangelt kinni Kumari soovist, et kõik tulijad saavad sisse vaid lubadega. Minu sõbrad ja vend täpselt samamoodi. Niisama metsas hulkuda või rannas ujumas käia polnud lubatud. Uurimistöid tehti paljudes valdkondades ja me ei saanud lasta enam inimesi randa. Seal olid meie katselinnud, füüsikud tegid omi uuringuid.
Kokkuleppel võis tulla ekskursiooniga, neid juhendasid tavaliselt Elmar või Aliide Savi. Nad teadsid mida rääkida, eriti Elmar, kes oli suurte teadmistega erakordne isiksus. Aliide Savi oli aga oma töös väga täpne. Ta pani kõik külastajad korralikult kirja, ka teadustöötajad. Ekskursioon liikus nii: tamm, mänd, Schilleri mälestussammas ja tagasi. Ornitoloogiajaamani ja randa minna ei tohtinud. Rannas pesitsesid igasugused linnud, see oli meie põhiline uurimispolügoon.
Hiljem ehitasime katselindudele aedikud, et neid kaitsta röövloomade-lindude eest. Öösel olid katselinnud aedikutes, päeval lendasid maja läheduses metsas ja rannas ringi. Linnud olid ainult meiega harjunud, võõraste ilmumine peletas neid ja see häiris meie tööd. Siis olime sunnitud tarvitusele võtma väga rangeid piiranguid.

Hiljem tulid sookure uuringud?

1980. olime Soomes konverentsil, elasime koos Kumariga ühes toas. Ta ütles mulle, et kuulge Keskpaik, nuputame midagi välja, peame soomlastele välja pakkuma ühise uurimisteema. Mu meelest oli meil kaks võimalust: kas arktiliste partide ränne Puhtus või sookurg. Mõlematega tegelesid ka soomlased, sakslased jt. Kumari jäi mõttesse ja läks välja. Kui tagasi saabus, siis ütles, et valik langes sookurele. Hakkate tegelema sookurega, sookure rändega.

1975. aastast on mul Karusel suvila ja olin siin ennegi tähele pannud, et õhtul lendavad kõik kured ühes suunas ja hommikul vastupidi. Selline pendeldamine oli igapäevane asi, et seda näha, pidi elama vaid kurgede teel. Praegu nagu iseenesest mõistetav asi, aga varem olid need linnud kirja pandud läbirändajatena, nii ka mujal Euroopas.
Hakkasime Matsalu ümbruses tegutsema, mehitasime kirikutornid ja muud kõrgemad punktid ja vaatasime, kuhu linnud lähevad. Tegime ööbimiskohad kindlaks ja fikseerisime täpsed lindude arvud. Selles töös olid aktiivsed ka Matsalu looduskaitseala töötajad. Matsalu kogumi uurimismetoodika töötasime põhiosas välja koos Raivo Lehega. Loendustel osalesid aga pea kõik meie kutselised ornitoloogid ning lisaks veel paarsada loodusvaatlejat. 1983. aastal ilmus meie artikkel Rootsi ajakirjas. Hiljem keegi seda ei ole tsiteerinud, aga sellest ajast määratakse sookurgede arvukust vaid ööbimispaikades. Meie metoodika jooksis Euroopasse laiali. Oli vaja leida vaid senisest traditsioonist erinev lihtne lahendus, see hakkaski kohe tööle.
1989. aastal organiseeris meie uurimisrühm Tallinnas rahvusvahelise kurekonverentsi. Eestis olid hiinlased, hindud jt. See õnnestus hiilgavalt. Sel ajal oli ka meil sini-must-valge väljas. Pidin konverentsi juhtima, aga minu osa oli suhteliselt väike, sest kõik meie ornitoloogid tegid ürituse nimel tõhusalt tööd. Sellest kokkusaamisest on palju meeldivaid mälestusi. Välismaal käies on eestlastele antud kiitvaid hinnanguid.

Mul õnnestus paar aastat varem osaleda samalaadsel üritusel Hiinas. Mind võeti seal Nõukogude Liidu esindajana, sest teisi polnud. Püüdsin küll väita, et olen Eestist, aga see ei aidanud. Nii olidki seal esindatud suured riigid: Nõukogude Liit, Euroopa riigid, USA jt. Ühel banketil mängis suur orkester minu kui Nõukogude Liidu esindaja auks „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”. Pidin minema rahva ette ja olema väärikas. Ma pole kunagi olnud esindaja, see pole minu loomusele omane.
Kureuurijate suhtes ei ole ma olnud autoritaarne, et korjan andmed kokku ja avaldan ise – iga töörühma liige on ise avaldanud – Kuresoo Lahemaa sookurgedest, Aivar Leito, Lepisk Kagu-Eesti kogumitest jt. Lõpuks viis Aivar Leito sookure uurimistulemused monograafiani.

Mis oleks siis saanud, kui su teadlastee oleks jätkunud katkemata?

Oleksin ilmselt ikka varem või hiljem sellelt rajalt kõrvale astunud. Minu individuatsioon, inimese sisemine vaimne areng, oleks selleni viinud. Ma läbisin ülikooli, aspirantuuri, sain kvalifikatsiooni ja jõudsin teaduses üpris kaugele. Lõpuaastatel tajusin, et teadus ei suuda meie maailmast haarata kõike. Tajusin, et väsin teaduses ära, aga minus avaneb seevastu midagi muud. See ongi põhiline, miks ma ei võidelnud – mul oli teadlasena siiski positsioon, olin juhtteadur ja mind on tsiteeritud siiamaani. Kui Kalev Rattiste ütles, et teda ähvardab koondamine, siis ütlesin, et mina lähen ära, sa jääd siis alles. Rattiste jäi alles.

Välised asjaolud soodustasid otsustust, mille tegemine oleks muidu jäänud veel venima. Katkestasin selle ise ära. Ma ei pikendanud oma töölepingut 1993. aasta detsembris. See oli mulle trauma, olin nagu lüüa saanud, aga tagasi vaadates oli see suur võit.

Kuidas sinust sai kooliõpetaja?

Virtsu kolhoosi kunagine esimees ja hilisem koolidirektor Mart Leiumaa kutsus. Mulle oli kooli sattumine elamus. Kui astusin õpetajate toast sisse, tajusin tugevat armastuse voogu. Sellist tunnet, et mind võeti vastu, mind nagu oodati sinna. See armastuse ja headuse õhkkond on Virtsu koolis siiani säilinud. Olin harjunud räige konkurentsiga instituudis, siis muutud ise ka kohutavaks inimeseks.

Olin õpetaja seitse aastat, siis väsisin ära, õpetaja amet ammendus. Kolm aastat õpetasin seda nagu klassikaline õpetaja, siis tajusin, et niiviisi ei jõua kuhugi, see ei klapi. Hakkasin uurima, kuidas saaks seda õpetajana muuta. Hakkasin huvi tundma Steineri, Montessori õpetuste vastu. Leiumaal oli see hea omadus, et ta tegi õpetajatele seminari ja kutsus pedast juhtivaid õppejõude (Sarv, Kuurmäe, Siim jt) meile rääkima, nad andsid meile kirjandust. Sain seminaridel tugeva ettevalmistuse ning tegin lõputöö pädevast bioloogiast ja bioloogiapädevusest, mis on Akadeemias ilmunud (1999 nr. 9). Pakuti mulle, et kaitse sellest kohe magister – no mul oli kraad olemas, polnud mõtet.

Leidsin vahendi: eeskätt tuleb õpilaste teadvusesse viia mõte, et nii nemad kui kõik olendid koosnevad vaimust, hingest ja kehast. Kui olin seda öelnud, hakati kohe süüdistama, et räägin kui kirikuinimene. Aga mul oli vastus olemas: keha uurivad arstid ja bioloogid, hinge uurib psühholoogia ja vaimu uurib teoloogia. Need on meie ülikooli teaduskonnad, kuhu saab astuda. Ma ei hakanud lastele usku peale suruma ega jumalast rääkima, vaid läksin seda teed, mis mulle tundub reaalne. Tuli laiendada elu mõiste mahtu. Loodus pole meie jaoks keskkond, vaid meist igaüks on elu keset elu. Ja elu tuleb austada. Seda ei tohi lõbu pärast kahjustada või hävitada. Katsusin lastele selgeks teha, et kõik olev on elav, kõik elav on püha, tuleb tunda aukartust elu ees, austust emakese Maa ees, piiritut usaldust vaimu või kõiksuse ees.

Kasutasin õpetamisel kunstipedagoogika võtteid ja osaliselt teadmisi, mida sain Rudolf Steineri töödest. Õpilased hakkasid mul joonistama, kive, kalu ja muud loodust. Nad olid ise loojad. Maksis idee, mis oli kätketud joonistusse.

Tundsin huvi, millal kaob lastel elava tunnetus. Väiksel lapsel on nukk elus. Sa ei pea nägema, et puu on elus, kuid oma hingestamisega teed ta elavaks. Laps hingestab oma nukke. Tahtsin seda jälgida. Selleks andsin kokkuleppel õpetajatega üksikuid tunde esimeses klassist alates, neljandast klassist peale aga pidevalt. Leidsin, et kuskil neljandas klassis hakkab laps võtma kõike asjadena. Putukas on talle asi, ta võib ta lõhki tõmmata või õie tükkideks rebida. Kuidas see tekib, sellele ma pihta ei saanud. See mõttemaailma muutus tekib ilmselt kodu–kool koostöös ja mitte väike osa ei ole puberteedieal.
Õpikutes käis mulle vastu tükeldamine: õis tõmmatakse kroonlehtedeks, zooloogias vaadatakse, mis on loomal sees. Kas laps ikka peab seda nii vara teadma? Elav on ikkagi taim, loom ja seen tervikuna. Kaheksandast klassist alates pidin järkjärgult üle minema traditsioonilisele õpimeetodile, sest lõpuklassis tuli teha kindla programmi alusel eksamitöö. Nii ma siis kombineerisin emotsionaalse looduskasvatuse teabel põhineva õppega. Tagasi vaadates oli õpetajaks olemine minu elu kõige ilusam aeg.

Mis oleks siis saanud, kui oleksid sattunud elama mõnda teise, vabasse riiki?

Arvan, et mu õige koht on siin Eestis, see tee, mida olen käinud, ongi õige. Kõikidele inimestele, kes mu ümber on olnud, on mul põhjust olla tänulik. Nad on osalised minu individuatsioonis. Muidu ma poleks see, kes ma nüüd olen – vaba inimene oma meeldiva hobiga, lapsepõlve aegade jätkuga. Kui ma siin rääkisin konfliktidest ja tülidest, siis need on sündmused, mis käisid minuga kaasas nii nagu kõigil. Neile võib anda mitmesuguseid hinnanguid, kas hetkeliselt emotsionaalseid või tagantjärele tark olles kaalukaid. Ma arvan, et nii peabki olema, see annab, vähemalt osaliselt, elule mõtte.

Mul oli võimalus minna tööle Venemaale, seal oli mul ka palju sõpru, aga ma jäin nendega suheldes alati eestlaseks. Ma tahtsin kõigile näidata, mida suudavad teha teaduses eesti mehed ja oma kodumaal.

Oled kuulutanud oma talumaa eluaustuse rajaks.

Mulle meeldis väga Eesti Looduse intervjuu Martin Zobeliga, looduskaitse ja eraomandi suhtest, sest aastate eest kuulutasin oma viie hektari suuruse maa eluaustuse alaks või rajaks. Mida see tähendab: ma ei tee ega tooda siin midagi, võtan kogu ala elavana, kes tuleb omadega ise toime. Tahan sellega näidata, et omanik võib teha oma maaga mida tahab. See võiks olla üks moodus, kuidas viia looduskaitset omaniku teadvusesse. Teadvustada, et tal on kaks võimalust: kas majandab oma valdust või mitte. Kui ta otsustab mitte majandada, siis selle üks võimalusi on muuta oma maa eluaustuse alaks. Nii saame inimestes kujundada loodushoiakut tema hingeelust lähtudes.
Olen oma maal jahi ja seente korjamise vastu, asjata ma metsas ei käi, eriti kevadel ja suvel, kui kõik on täis elujõudu. Näiteks korjan kütteks oksi vaid sügisel ja varakevadel. Küttepuud ostan naabrilt, kellele nende müük on sissetuleku allikas. Tema majandab oma valdust, mina austan oma valdusel elu. Ilmselt on tootmine ja eluaustus kaks äärmust, mille vahele jääb veel teisigi looduse suhtes sõbralikke variante.
Tajun, et mul pole õigus niita – igal taimel on antud õigus lehtida, õitseda, viljuda ning minul pole õigus seda looduse antut lõbu pärast ära võtta. Minu ilutaju on minu lõbu, mis ei lange looduse korraga kokku. Niisama on seente ja loomadega. Mul pole õigust tappa looma, püüda kalu ja korjata seeni lõbu pärast. Toidule lisa saamine looduselt ei ole enam kaasajal vajalik. Kõike toodetakse küllaga, mine ja osta.
Jahimehed on minule ette heitnud, et eluaustuse ala ei ole siltidega tähistatud. See on tõesti nii. Arvan, et kui eluaustus tuleb südamest, siis on sildid üleliigsed. Oluline on teadmine, et eluaustuse rada on kuskil siinkandis olemas ja kes sellele teadlikult astub, teeb tõhusa sammu oma süvaökoloogilise maailmapildi kujundamisel. Ta on hakanud austama Loodusõiguse seadust ja otsima kompromisse, st. tema eluhoiak on muutumas.


Tagasi artiklite lehele