22. detsember 2013 Pärnu Postimees
Meremeeste jõulud 50 aastat tagasi
VELLO JUURMA

Käisime väiketraaleriga Dirhami lähedal kala püüdmas. Kapteniks oli Virtsust pärit mees Ülo Leppik, mina mehaanikuks ja traalmeistriks Aleksei nimeline Virtsu mees. Hommikul vara suundusime püügile, tegime paar-kolm traalimist ja õhtuks tulime kalasaagiga sadamasse. Kala veeti autoga Virtsu kalatööstusse. Olime korteris sadamast kolme kilomeetri kaugusel asuvas Rooslepa külas Gisandite juures, kelle poeg Voldemar töötas Dirhamis sadamainspektorina.

Sõja lõpul olid rootslased sellest talust, nagu teisedki selle küla talude elanikud, üle mere läinud. Kõik selles majas, kus oli neli elutuba, kaks kööki ja mitu sahvrit, andis tunnistust endistest tublidest asukatest. Suurest toast pääses teistesse tubadesse ja kööki, kus oli hiigelsuur ahi, mille koldesse mahtusid meetrised puuhalud. Ahju üks külg ja tagumine ots, mis olid suurtest valgetest glasuurahjupottidest, andsid sooja suurde ja köögitagusesse tuppa. Ahjusuu ees oli pliit ja kui ahi oli köetud, tõsteti pliidirauad üles ning tõmmati söed pliidi alla. Seal sai süte soojusega veel kerge toidu valmistada. Tavaliselt köeti ahju 1-2 korda nädalas. Meie käsutuses oli ka veoauto, juhiks Toivo Pruul. Varustasime küla kanapidajaid värske kalaga, nemad omakorda meid munade ja piimaga. Perenaine tegi meile hea meelega süüa. Suures toas oli paar kiiktooli, mis olid meisterdatud kunagise rootslasest peremehe poolt. Need olid leitud pööningult, kus neid oli olnud mitmesuguses suuruses: lastele ja täiskasvanutele. Kiiktoolid olid istumiseks väga mugavad ja erilised, sest need kiikusid isegi siis, inimene neis tukkus. Ja uni tuli seal istudes nagu iseenesest.

Jõuludeks palusime esimehelt kojumineku luba. Seda me kahjuks ei saanud, mis oli ka arusaadav, kui arvestada seda, et meie esimees Mart Leiumaa oli olnud ELKNÜ Lihula Rajoonikomitee instruktor ja sellelt ametipostilt oligi ta Virtsu Kalurisse määratud. Koduigatsus oli aga nii suur, et otsustasime minna omavoliliselt ja seda väiketraaleriga.

Jõululaupäeval andsime Dirhamis otsad ja võtsime kursi Voosi kurgule. Esialgu liikusime vabas vees, siis aga sattusime noorjäässe. Traaleri vöör lõikas krõbinal jääklaasi ja mida edasi, seda paksemaks jää muutus ning hakkas juba laeva käiku aeglustama. Kaldalt suunati meile piirivalveprožektorid. Siis aga nägime, et meile lähenes piirivalvelaev. Meil kästi peatuda. Piirivalvelaev tuli poorti ja meie väikesele alusele saadeti piirivalvurid koeraga. Kontrolliti dokumente, küsiti kust tuleme ja kuhu läheme ning laev otsiti läbi. Laeva munsterrollis olime kirjas kolmekesi. Traalmeister, kes magas kajutis kasuka all, jäi neil millegipärast leidmata. Nüüd kutsuti meid kontrollinud mehed tagasi ja saadeti uued mehed. Täielik tsirkus! Kui me küsisime, mida nad otsivad, vastati meile nipsakalt, et see ei ole meie asi. Pika otsimise peale „kadunud poeg” siiski leiti ja meil lubati reisi jätkata. Kahjuks pidime sadamasse tagasi pöörduma, sest jää oli laeva korpuse vööriosa läbi lõiganud. Vett tuli laeva rohkem juurde, kui suutsime seda välja pumbata. Jõudsime siiski õnnelikult sadamasse tõstuki alla ja kergitasime laeva vööri veest välja. Nii kurvalt mööduski meile see jõululaupäev.

Järgmisel päeval parandasime laeva korpuse ja võisime hakata jõulupühi pidama, olgugi et kodust kaugel. Sõjaväelased ehitasid Dirhami sadama kaid ja kallurautod vedasid kaikastide täiteks kive. Sõitsime kalluriga Höbringi külla, mis asus umbes 10 kilomeetri kaugusel sadamast. Kohalikust kauplusest ostsime kasti õlut, mõned pudelid viina, leiba, vorstikesi, küünlaid, küünlahoidjaid, jõuluehteid ja läksime lähedaloleva metsa äärde. Tegime sinna lõkke, ehtisime kuuse ja panime sellele küünlad põlema. Rüüpasime õlut ja viina ning hammustasime peale lõkke kohal küpsetatud vorstikesi. Ilm oli tuuletu, langes üksikuid lumehelbeid ja jõuluidüll oli täiuslik. Aeg-ajalt lisasime lõkkesse oksi, rääkisime kodust ja oma lähedastest, kelle juures me ei saanud sel õhtul viibida. Hakkas hämarduma. Otsustasime minna kellegi juurde kontvõõraks.

Astusimegi ühe talu õuele, meid kuulati ära ja kutsuti tuppa. Esikus oli riidenagideks terve kollektsioon põdrasarvi. Olime sattunud kohaliku metsavahi juurde, kellel oli meie tuleku üle hea meel. Veetsime seal tunnikese ja siis tegi ta ettepaneku minna naabri juurde, kus elas pereema oma kahe pruudieas tütrega.

Meid võeti seal sõbralikult vastu. Nad olidki omaette nukrutsenud ja igavlenud. Kaeti jõululaud, pakuti sülti ja verivorsti, meie omakorda hoolitsesime keelekaste eest. Õhtu möödus lõbusas meeleolus. Laulsime jõululaule ja lõime tantsu. Hommikul viis kallurijuht, kelle pruut üks selle pere tütardest oli, meid autoga Dirhamisse.

Kõigi takistuste kiuste olime siiski jõulusid vana kombe kohaselt pidanud.

Oli aasta 1964, olid traaler MB 221, kalurikolhoos Virtsu Kalur ja Eesti NSV.


Tagasi artiklite lehele